Küürin köögipõrandat edasi ja mitme asjaolu õnnetul kokkulangemisel on mul vahepeal suht paha: õietolm + imelikku sorti õun (mis minu organismiga ühist keelt ei leia) + pea alaspidi kükkasendis põranda nühkimine. Poeni kõnnin, aga saadetakse tagasi. Kodus leban ja hakkab parem, siis poole viiest poole üheksani päevauni – vaatan kella, kell on pool kaheksa, ei saa aru, kas hommikul või õhtul, isetäpsuv kell ei ole suveaega veel kätte saanudki, näitab aiateibaid, mis on õigest ajast minutipealt 18 tundi maas või 6 ees, aga nii peent matemaatikat une pealt ei oska, ega.
* * *
Saan läbi Chr. Krachti esikromaani „Faserland”, mis omal ajal lõi saksakeelses kirjanduses suuri laineid.
Ning eelmisel kolmapäeval alustatud Liivimaa kubermangu märkimisväärsete kohtukeisside lugemiku aastast 1844 (I osa, II osa), kus olid sellised õpetlikud juhtumised.
- Ülejäänuga võrreldes üsna kahvatu juhtum, kus vaetakse, kas vastsündinu tapnud teenija oli süüdiv. Kohus leiab, et oli afektiseisundis, mis leevendas karistust sedavõrd, et sai ainult kolm kuud kerget vangimaja.
- Riia tolliametnik laseb oma sünnipäevapeol maha ametikaaslase ja haavab järgnenud kähmluses abikaasat noaga. Uurimine tuvastab, et mahalaskmine oli õnnetus, armukade tolliametnik tahtis maha lasta hoopis ennast, oli kirjutanud hulga hüvastijätukirju. Kohtuarst kahtleb mehe täiemõistuslikkuses, eriti seepärast, et mees üritas kasvatada oma abikaasa jaoks õnne, lillepotis, ja oli kirjutanud sinna juurde pika segase oodi. Seda käsitati leevendava asjaoluna, raske kuriteo (mida tollase õiguse järgi suitsiidikatse oli) karistusest vähendati ihunuhtluse ja põletusmärgistamise osa ning saadeti ainult eluaegsele sunnitööle Siberisse.
- Mõni kuu pärast vana mõisniku mõrva 1820. aastal leitakse lähedalt jõest pealuu koos tüki selgrooga. Leiukoha läbikammimisel leitakse veel konte ja rõivaid ning selgub, et see ei ole kadunud mõisnik ega ka äkki jäljetult kadunud mõisakangur Carl, vaid hoopis 22-aastane juudi rändkaupmees, kelle on püssi ja kaikaga tapnud raha pärast seesama Carl ja tema 15-aastane õpipoiss Jak (teadmata, et Vitebski kubermangu poole koduteel olev rändkaupmees oli just saatnud teenitud raha 35 rbl ära ametivennaga ja seega kõndis üsna tühjade taskutega). Saak – 3 rubla raha, pudukaupu, mõni linik – jagati isekeskis. Muidu elav kangur muutus kidakeelseks, viis kaks röövitud linikut palistada taskurättideks ja kui õmbleja küsis, mis linikud maksid, vastas õõnsa häälega, et hingehinna. Carlist jäänud asjade hulgast leiti veel imelik sõrmkübar, millega mõõtsid rändkaupmehed müüdavaid helmeid. Aasta hiljem saadi Carl kätte ning toodi koos kaasosalisega kohtu ette ning mõlemad olid saadud karistusega rahul (ihunuhtlus + põletusmärgistamine + sunnitöö Siberis olid väiksemad kui vaevanud hingepiinad).
- 1832 varastatakse Riia kaupmehe majast raudkast 15 845 rubla paberraha, 389 rubla hõbemüntide, briljantsõrmuse ja 9000 rubla pandikirjadega. Hirmus kahtlus langeb maja teenijaskonnale, aga kasti ei leita. Hargneb keeruline lugu, mille kõrval kahvatuvad Midsomeri mõrvad, rääkimata naljaraamatud ühe keskaegse apteekri tembutustest. Alustuseks leitakse kutsari juurest pundar 1275 rubla ja rahakasti väljakangutamise meisliga. Kutsar muidugi ei tea midagi, tema palk jootrahata on 800 rubla aastas ja ta on aus inimene. Samas 1275 < 15 845. Vahepeal läbib uurimise kaleidoskoobi palju muid inimesi, peaaegu nagu „Mirabilias” olnud hiina krimkas, kus olnud umbes viissada tegelast, kõigi nimed umbes nagu Li Mun. Aasta hiljem avastab ühes Riia vaestemajas üks vaimuhaige, et madratsis on kõva muhk – madratsis on vana nahkvest, mille taskus on 475 rubla paberraha. Uurimine tuvastab, et madratsisse oli peidetud raha rohkem, 3075 rbl paberrahana ja 12 rbl hõbemüntidena, aga leidja jättis osa omale ja osa jagas tuttavaile. Hakatakse otsima madratsi eelmisi omanikke, saadakse kätte veel 54 rubla hõbemünte. Leitakse, et eelmine omanik toodi vaestemajja, kus kohe kiiresti suri; selgub, et ta tõi sinna ta vend, invaliidist kõrtsmik, kes ta mürgitas, et saladus välja ei tuleks. Laip kaevatakse mürgi tuvastamiseks välja, aga arseeni ei leita ja taimemürkide jaoks on laip liiga lagunenud. Kõrtsmik on ammuteada pätt ja varas; heast perekonnast ja seega usaldusväärne tunnistaja räägib, et olla tukkunud kõrtsinurgas ja läbi teeseldud une kuulnud, kuidas kõrtsmik arutanud perekonnaga vargust. Kõrts otsitakse hoolikalt läbi, midagi ei leita, mürgi kohta ütleb kõrtsmiku voodihaige ämm, et see on tema ravim. Ühel järjekordsel läbiotsimisel täheldab noor tuletõrjujaõpilane, et kõrtsis on poollagunenud ahi, mida ei kasutata. Sellest leitakse sissemüüritud karp, milles on pabrisse kääritud 4800 rbl paberraha. Selgub, et vargad olid kõrtsmik ja kaks muud pätti, üks neist Siberist põgenenud vana rets. See hakanud pärast saagi jagamist himustama teiste osa, tapeti ära (algul püüti sisse joota mürgitatud õlu ja kohvi, siis virutati pähe ja lasti püstolist maha) ja visati jõkke. Veel palju keerdkäike, jõest õngitseti välja tapetud rets, algne kast kõigi kadunud pandikirjade, 3 hõberubla ja briljantsõrmuse tühja karbiga. Kinnivõetutest keegi – kõrtsmik, tema pere, kaasosaline – ei teadnud, kuhu rets oli oma saagiosa peitnud. See leiti kaasosalise küüni lakast – ühel päeval lapi sisse keeratud 105 rbl hõbedas, teisel pott 6000 rbl paberraha ja sõrmusega. Alguses kahtlustatud kutsar ei elanud õigeks- ega kõrtsmiku voodihaige naine süüdimõistmiseni. Teised said teenitud karistuse ning kõiki üllatas, et kuigi vargusest oli möödunud kaks aastat, saadi kätte peaaegu kogu varastatud kraam. [Arve kokku lüües võib järeldada, et XIX saj alguse Riias ei olnud tavalisel pätil mitte midagi teha briljantsõrmusega, veel vähem pandikirjadega. Paberrubladega ka suurt midagi (neist läks kaduma ainult 4%), aga oli ainult hõberubladega (millest kadus üle poole).]
- Talunaist nähakse kõrtsis mehele viina jootvat, kõrtsi lähedal sillalt kuuldakse mehe appikarjeid, naine tuleb kõrtsi tagasi üksi, põll verine, mees leitakse neli päeva hiljem surnuna teiselt poolt kõrtsi teeäärsest sealaudast – aga kohus ei leia vettpidavaid tõendeid, mis ühendaksid naise mehe surmaga. Tõendite puudumisel otsustab kohus, et naise raskeim õigusrikkumine oli joobes mehe jätmine tee serva, mis oli väärtegu, mitte kuritegu, ja mille karistuse (aresti) kandis ta juba ära eeluurimise ajal.
- Põllul töötav sulane läheb võssa sitale ja leiab sealt laiba. Tapetu isik tuvastatakse ruttu, see on rännakul olnud potissepasell. Tapmiskohalt viivad iseloomulikud vankrijäljed ühte taluhoovi, kust leitakse jälgedega sobiv vanker ning tapetu asjad ja raha. Vägivaldne taluperemees käitub kahtlaselt, külarahvas peab teda süüdlaseks, aga kohus süüd tõendada ei suuda. Kohus otsustab saata kahtlusaluse Siberisse ilma ihunuhtluse ja põletusmärkideta.
- Õpetlik lugu Riia 1677. a tulekahju uurimisest. Kõndinud rootsi noormees Peter Riia sadamas, juurde astunud venelane ja pakkunud, et põleta Riia linn maha! Peter vastanud, et ei põleta, aga proovinud ikka, kas hakkab. Ei hakanud, aga kui vähe hiljem puhkes suur tulekahi, kahetses, et oli proovinud. Kohus küsima, mis oli venelase nimi. „Magnus,” vastab Peter. Kohus küsima: „Aga võib-olla oli Frank?” — Frank oli teine kinnivõetu, saksa juuratudeng, kes olnud vähe enne Moskvas ja keda seal kästud Riia linn maha põletada. Peter nõustunud, et jah, teda käskis hoopis Frank. Uurimine läinud edasi kui lepse reega, mitu tunnistajat kinnitasid, et näinud Peterit ja Franki koos, aga vastandamisel ütles Frank, et näeb Peterit esimest korda. Ning jäi ütlusele kindlaks. Kohus leidis, et kehtiva seaduse järgi on vaja kohtualust piinata, et ta midagi enda teada ei jätaks. Aga ka piinapingis ei tunnistanud Frank algul, et ta Peterit tunneks; siis käskis kohtunik piinata niikaua, kuni tõde välja tuleb (edasine vastandamine oli võimatu, sest selleks ajaks oli Peter juba põletatud), samas leidis kohus, et Franki puhtsüdamlik ülestunnistus, et tegelikult ei ole ta asjaga üldse seotud, on kuradist; Frank ütles siis, et ta räägib kõike, mida kohus tahab, ning võtab omaks mis tahes kuriteo, et teda kohe hukataks ja edasi ei piinataks. Mis nii ka sündis. Järele jäid üksikasjalikud kohtuprotokollid. Kogumiku koostaja leiab, et isegi tollase seaduse järgi (Liivimaal kehtis tollal hiliskeskaegse Saksamaa, Karl V kriminaalõigus, mitte Rootsi oma) pidanuks süüd tõendama paremini, ja lõpetab kommentaari sõnadega: „Me saame aga kiita meie valgustusajastut, mis on igaveseks keelanud inimmõistust ja -väärikust alandava piinamise!” (Hiermit schliessen wir unsere Betrachtung der vorliegenden Untersuchungsacten, dieses merkwürdigen Monuments der Strafrechtspflege jenes Zeitalters; wir wollen kein Wehe über jene Richter rufen, wir mögen aber preisen die Aufklärung unseres Zeitalters, welche, als des menschlichen Verstandes und Gemüths unwürdig, für immer verbannt hat jenes Schreckensinstitut der Folter!, S. 138)
- Väga pikk ja keeruline lugu, mis algas sellega, et saabus ühte Liivimaa kõrtsi vanapaar ja juhuslikus kähmluses torkas vanaproua talumeest noaga. Haav ei olnud ohtlik, vanapaar võeti kinni ning edasi läks kõik väga segaseks. Eeluurimisel ei selgunud täpselt vanaproua isik: ükski tal kaasas olnud, rõivastesse või mujale peidetud dokument ei olnud päris ehtne, teda ei teadnud keegi, oletada võis seost Rootsiga, aga faktide puudust korvas vanaproua osav fabulatsioon, mis tundis kahtlusväärt hästi kohalikke olusid (kuid mitte täitsa hästi) ning mässis asja sisse üha kõrgemaid ametiisikuid Tema Majesteedi Venemaa keisrini välja. Keisrit Liivimaa kohus muidugi tülitama ei hakanud, aga järelepärimisi saatis välja kümnete kaupa ning Rootsi konsul käis kohtus tunnistamas ja selgitamas mitu korda. Kohtuarst otsest nõdrameelsust ei tuvastanud, kuigi mõtles kaua. Koostaja märgib, et iseenesest mõista lähtus kohus kõigi juttude kuulamisel eeldusest, et iga lugu on tõsi. Üksvahe ei osanud vanaproua pakkuda muud, kui et ülejärgmine päev räägib ära kogu tõe. Aga kohtu pettumuseks oli ka see uus lugu, seekord sellest, et „tegelikult” on ta hoopis Rootsi kuningatütar, Hesseni maade pärija, keiser võlgneb talle 25 miljonit rubla ja tema juures elas kolm aastat Louis XVIII. Et aga vanaproua väidetavaks isaks olnud Rootsi kuningal oli tütar hoopis kellegi teisega, Hessen oli hoopis Hessen-Kassel, keisri võlatäht oli poole mängukaardi suurune arvudega ja allkirjata paberilipakas ning ajal, mil Louis XVIII elanuvat tema juures, viibis vanaproua Liivimaal, kus aga Louis XVIII nimetatud aastatel ei käinud [Louis XVIII elas pärast revolutsiooni eksiilis ja 1797–1801 Miitavis (Jelgavas), aga see oli Kuramaal], sai kohtul fabulatsioonidest küllalt ning vanaprouale määrati varasemate pettuste eest karistuseks kolm kuud vangimaja ja seejärel väljasaatmine kodumaale Rootsi. Vanaproua jätkas heietamist ka vanglas ja kui teda käis vaatamas kohtu esindaja, oli kole rõõmus, et nii hästi läks. Rootsis pandi vanaproua aga kohe hullumajja.
No comments:
Post a Comment