Plaan sõita pühade ajal palverännakule Wuppertali hakkab idanema, uurin ja panen kinni hotellitoa. Wuppertal on pikk soolikas, aga kõike ühendab jõe kohal rippuv raudtee. Tähtsaimad vaatamisväärsused leian üles ja kannan koordinaadid telefoni kaardile. Pildi järgi on hotelli küljes samasugused suured oreliviled nagu Tallinnas endisel teenindusmajal; ühele poole on jaamani üle ehitusplatsi 200 m ja teisele poole on Herrenboutique’ni teised 200 m.
Te muidugi mõtlete, et Wuppertali Herrenboutique on nali (Tema Pühaduse Loriot’ telesketš „Der Lottogewinner”), aga küsimus on vaevanud ka teisi, Googel leiab vastuse üsna kiiresti, kus see on: Wuppertal muidu eriline ostlemislinn ei ole, kõige peenem meesterõivaste kauplus on ketist Engbers (millest Berliinis ja Münchenis ostis oma piibud ja kaabud ka Loriot ise) ning see asub jaama juures asuva linnajao ostukeskuses. Lihtne.
Pärast mõningast otsimist (Wuppertalist on olemas rudimentaarne Google’i tänavavaadegi) leian koha, kus 21.7.1950 hüppas rippraudteelt jõkke elevant Tuffi (jäi terveks); kohe selle vastas üle jõe (100 m) on ooper ja kuulus tantsuteater (aga pühade ajal on tantsijad gastrollil Pariisis ja ooperis midagi huvitavat ei ole) ning pisut paremale on maja, kus sündis vabrikant Friedrich Engels ja kasvas tema samanimeline poeg, kes ei olnud vabrikant, aga andis naljapärast raha tuttavale habemikule, kelle raamatute läbimüük oli väga nigel ja lapsi väga palju.
I+Ä-le ujumisnõu, mille ääre peal nad häältsedes jalutavad ja leotavad saba.
Uus buss 195 nr SL 4028 kärutab mind Hundiveskisse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment