Pärast tööd ja enne ooperit majandustarvete poest läbi, ostan liime (üks selgub olevat nagu Moment, teine nagu Ago – oi jee, pürotehnika Agoga oli palju uhkem kui pürotehnika kummiliimiga) ja sea luukere jaoks peeni nurkraudu. Kodus korraks koeri jalutamas.
Kui läheme teatri riidehoiust üles puhvetisse, sirvin kava ja leian toredaks üllatuseks, et meespeaosas on sama bariton, keda alles kuulsime paar nädalat tagasi „Meisterlauljate” plaadilt, kus ta oli väga hea, ei jõudnudki vahepeal nagu huvi tunda, kus ta veel laulab või on laulnud. Looduses on ta hääl veel võimsam kui plaadil, loomulik, isegi kui ta laulab ainult umbes pool ja mitte 4½ tundi.
Mõtlen, kuidas 25 raha eest saabus siia selline imeline lavastus, head hääled, silmside esinejatega, lavakujundus ja stoorikohandus missugune, seitsme loori tants enneolematus võtmes (iga „loor” on naispeaosalise väiksem teisik, samas kostüümis, sama soenguga, eri vanustes, kõik tantsivad ja näitlevad). Lavakujunduses on idamaa kohati asendunud meeste ülikonnapoega, uhkes Bauhaus-stiilis. Bariton laulab esimese aaria maas lamades, peaaegu alasti.
Ja siis kuidas teinekord umbkaudu sama raha eest seda kõike ei ole. Mõtlen näiteks kontserti eelmisel esmaspäeval, muudest tean ainult kuulu järgi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment