P, 4107. päev: metsas, Saturn V mudel

Jalutamas, aga mulle on jalutamine pärast sööki üldiselt vastunäidustatud, pööran 3 km pärast tagasi ja vahepeal mitte eriti kiirustades olen 50 min pärast kodus tagasi, üsna täpselt. Vahepeal on nimelt endine raiesmik, mille servast leian mitu loomarada jõe äärde, ja jäälindude puu vastas leian mitu kohta, kus saab vaikselt istuda ja vaadelda. Täheldan, et päeval on ratturite vahel 5-minutisi pause. Võtan üles paar helipilti, ühel kisab puu otsas haigur ja ühel poetab mööduv jalgrattur just salvesti kohal c’est bon, non? (mis on ka täiesti loogiline, sest ta on just möödunud haisvast puhastusjaamast; huvitav, et metskits käis joomas jaamast ülesvoolu, aga jäälinnud elavad jaamast allavoolu).

Teen täna võetud pilte ja saab teada, et Lightroomi kaardimoodul ei kuva ainult kaarti, aga suudab siiski noppida gpx-jäljest fotodele koordinaate.

Raamat ütleb, et kohutavad karvased elukad, kes õgisid nõgeselehti, olid tavalise liblika päevapaabusilma röövikud.

Üks pilt on väga kaunis, herilasest ja huvitavatest kärbestest. Kärbseid on palju sorte, ükskord olin vana supersuumiga, mis suutis teha 1:4 makrot, venna juures maal ja pildistasin mingil kollasel lillel kärbseid ligi tunni, varem ei olnud nagu tähele pannud, kui mitmekesine on kärbeste maailm.

Kõhuvalu.

Põrnitsen pool tundi Saturn V pabermudeli osi/jooniseid ja üha enam süveneb kahtlus, et II astet kandnud rõngas I astme peal (Interstage I) lihtsalt puudub (kui see just ei ole kuskil muus failis vale sildi all – hiljem selgus: ongi eraldi failis). Mis seletab ka segadust mudeli kokkupanekujuhistes, mis ei näita poole kriipsugagi, kuhu käivad II astme mootorid (J-2) – see mudel on astmeteks lahtivõetav, v.a Kuu-mooduli pesa, mis lahti ei käi ja seal sees Kuu-moodulit ka ei ole, aga, nagu öeldud, on umbes samas mõõtkavas Kuu-moodul olemas metallmudelina.

Seevastu selgub, et I astme küljel olnud pikad kanalid on joonistel siiski olemas, kahes eksemplaris, kuigi Apollo 11 jaoks on kanali alumiste poolte ülaosa värvus 65 mm ulatuses vale (Apollo 11 kütuse- ja oksüdandipaagi vaheline rõngas oli valge, muudel lendudel üldiselt must). Selgub ka, et II astme välistorude paigutus juhendis on õige, v.a see, et koos II astet kandva vaherõngaga puuduvad ka selle küljes olnud setitusraketid (ullage rockets – pärast I astme äraheitmist oli kogu muu rakett hetkeks kaaluta olekus, kütus kargas paakides põhjast (kuhu selle surus kiirendus) laiali ja segunes paagi tühja ruumiga (aurud, õhk); enne II astme mootorite käivitamist tekitati setitusrakettidega väike kiirendus, mis setitas vedelikud ilusti paagi põhja, nii et II astme mootorid võisid käivituda normaalselt; üldiselt kaasnes S-IC ja S-II astme vahetusega muljetavaldav loksumine (mõne sekundiga muutus kiirendus 4 g-st (mis surus lavatsisse) … 0 g-ks (lavatsist lahti) … ja siis asendus see maheda 0,75 g-ga (vrd Cadillac)) ja J-2-te käivitumisega kaasnenud tulekera lõi üles SM akendeni; kuigi Apollo stardi 4 g oli lapsemäng võrreldes sellega, et Mercury stardil oli kiirendus 10 g).

Pabermudeli ehitamise praktilisi näpunäiteid: paberist pilutikandit saab kõige paremini lõigata siis, kui avadega osa on veel paberist välja lõikamata, saab sama teha ka soonimisega, sest kui te musta värvi osa välja lõikate, lähevad osa kõrval olnud joondamiskriipsud kaduma. Soonimine üldiselt aitab kõvasti kaasa voltimistäpsusele (see tuli meelde alles täna!) ja ei ole vahet, kas soonida esi- või tagaküljelt (esiküljelt on lihtsam, näeb joont).