Naaberlinnas.
Kunagise Kangruoja säng on tähistatud tunglemistõketega. Nimest hoolimata elasid Kangruoja ülemjooksul parkalid, kes solkisid sedasi kogu kesklinna tarbevee (kuigi Colmaris oli veel hullem, seal solkisid linna läbiva oja mitte parkalid niisama haisvate jäätmetega, vaid haiglad haisvate ja nakkuslike jäätmetega). Ei saa aru, mis toimub ja miks me ei saa üle oja, et jõuda kohvikusse. Passime mõne aja, tulevad mingid suurte motikatega vennad. Mõtlen, et mingi ümbermaailmareis vms, aga nad põristavad minema ja siis tuleb hulk aega vaikust, aga tõkkeid ära ei võeta, rahvas seisab edasi. Vahepeal tuleb mitu satsi politseinikke jne, siis jälle ei juhtu midagi.
Kõnnime piki tõkkeid edasi, kaubamajade juures Siimu tänaval olen kätte saanud interneti ja sealt teada, et kohe-kohe algab mingi üle riigi kuulsa velotuuri etapp. Kohe hakkabki tulema kaameraautosid igasuguses asendis küljesrippuvate kaamerameestega, mõni vahib kaameraga ettepoole, mõni tahapoole, tohutult autosid, mille katusel vähemalt viis jalgratast, siis tropp jalgrattureid ise, siis veel tohutult autosid jalgratastega katusel – ma ei liialda, igal ratturil näis olevat isiklik tugiauto ja kokku vähemalt kuus jalgratast –, siis veel kaameramehi, politseiautosid ja kaks kiirabi. Ainult kraanat ja tuletõrjet ei ole. Etapp suunduvat kuhugi lõuna poole; ilmselt on maanteed kinni, hea, et tulime rongiga. Inimesed teevad endist pilti aia taustal, millest ratturid möödusid.
Pärast poes ja mul on vaba aega. Tahan osta antikvariaadist Harzi raudtee-eelseid kaarte, aga need on kastis antikvariaadis laua all ja ma sinna kotiga ei mahu. Veedan ligi tunni elektroonikakaubamajas skannitud pilte välja printides; masinast lõpeb paber, seda käiakse vahetamas, muudkui ootan.
Kella kõrts.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment