L, 2861. päev: fotoseminar

Jaamas seitsmest mandlikringel ja vares. Rongi ees veel ei ole, seisan perroonil, söön mandlikringlit ja vares näeb. (Pärast lähen ära ja ta jätab koha meelde, eks ju.) Siis tuleb rong ette ja näen aknast, kuidas rööbaste vahel askeldanud vares ajab teise varese ees tiivad midagi nagu varjates laiali ja kraaksub ägedalt, aga pärast teise varese lahkumist läheb väga vaikselt viis meetrit vasakule, tõstab mitu killustikukivi asjatundlikult eest ja nokib nende alla peidetud toitu.

Saarelinnas olen varuga, kõnnin, teen aega parajaks, pildistan. Linn on sel varasel tunnil, üheksa paiku, väga tühi.

Kesklinna kosk

Avastan linnuparki uue ja mugavama teekonna, mis ei kulgegi teepeenratu kurvilise (noh, kaks vasakule ja üks paremale) maantee servas, vaid metsas orunõlval (kuigi 200 m peal kohe alguses on järsk tõus, mitte ühtlaselt 2 km peal nagu maanteel). Sellest kaks kolmandikku kulgeb metsas, seega astun seminarile kohale sõna otsest mõttes metsast, ronga tervituse saatel.

Metsas olid rähnid, metsvint, ojasulin.

Seminarilt on tänased pildi-eesmärgid saada portreid (lennupiltidega on niisama õnnemäng, sest lind on palju kiirem kui autofookus).

Seekord suhtuvad korraldajad minusse peaaegu nagu pereliikmesse – no eks ma olen seminaril teist korda ja ka muidu on nad kui pargi stammfotograafid olnud alati kohal, kui oleme käinud linnupargis. Seekord pildistab peamiselt proua, härra on hoopis karkudega.

Alguses pildijuhatuses räägitakse, mis tundlikkust kasutada (vrd Loriot, Berliini filharmoonia ekskursiooni sketš, kus giid ütleb säriaja ning ava). Soovitatakse „vähemalt ISO 800”, mille peale kergitan kulme, sest mu kaameras on see juba pisut liiga teraline, ISO 640 veel ei ole. Aga portreede jaoks panen kiirmällu Av-programmi tundlikkusega ISO 200 (mis on peaaegu sama selge kui sensori natiivtundlikkus ISO 100). Soovitust vähemalt 2 avasammu üle säritada ma muidugi eiran nagu eelminegi kord, sest mujal kui vastu taevast oleks see liiga hele; üritan pildistada linde küljelt, vastu metsa, seal on vaja hoopis kerget alavalgustust ja säriaeg tuleb kiirem. ISO 800 sunnib avaga f/3,5…f/4 säriaja umbes 1/200…1/500 s kanti. Pärast piltidelt näen, et ajuti on fotokas läinud lolliks ja paar peaaegu pimedat pilti on koguni särijaga 1/8000 s.

Inimesi on umbes 15 ja ma olen fotokola raskust arvestades umbes 13. kohal (ka vanuse poolest olen umbes 13. kohal). 15. kohal olijal on väike Sony α ja mul on kohalolijatel ees olevast suurte objektiivifirmade (Canon, Nikkor, Sigma) toodangust kõige väiksem objektiiv. EF 70–200 on väga populaarne, aga suuremaid pille on ka. Seljavalu pärast tunnen teistele kaasa. Mul on kola kaasas absoluutne miinimum (võtsin isegi objektiivi statiivirõnga ära, sest selle soont pidi saab objektiivi mugavalt hoida ja fotokat püstiasendisse keerata); pärast kaalun ära: 3½ kg.

Ühel on Sigma 120–400 mm, mille tassisin eelmine kord kaasa, aga millega tegin täpselt 4 (neli) pilti, siis panin kõrvale, leides, et mis ma raske objektiiviga vehin, kui

• see on pime (f/4,5…5,6)
• ja aeglase autofookusega
• ning peab jälgima korraga suumi ja fookust,

parem võtan Sigma suumita 150 mm objektiivi, mis on f/2,8 ja mille autofookus on pisut kiirem, ja saan seljavalu asemel ilusaid pilte.

Mõlgutasin paar nädalat objektiivivarjukile pehme kaitsekatte ostmist (eelis: kaitseb; puudus: vbl ei mahu enam objektiivikotti, kus külgsuunas istub objektiiv praegugi päris tihedalt); ja kui täna, fotokas käes, sammun linnupargi poole, löön Huberti tänaval objektiivi just varjukit pidi kogemata tugevasti vastu kiviaeda, plastist varjukiservale tekib pisike lohk ja küljele pisike muhk. (Ning pealegi on ära kulunud väike naga objektiivi küljes, mis varjuki kohale kinnitab; kui julguse kokku võtan, proovin kunagi taastada.)

Kaks korda saab lindu kinda peal hoida (händkakk Emily ja noor valgepea-merikotkas Ohio) ning mõlemal korral soovib keegi mu fotokaga seda pildistada, aga mõlemad vannuvad alla, sest ei oska suumita objektiiviga midagi teha (seaderõngaid on jah ainult üks, see on fookus, suumita objektiivil suumirõngast ei ole – lihtne! – ja kui pilt kaadrisse ei mahu, tuleb minna kaugemale – lihtne!) ja mu fotoka päästik on pisut roostes ja esimene kord ei tule mul taskus olev taskufotokas üldse meelde ja pärast on seda pakkuda imelik, sest olen niigi kohale jalutanud, käed muretult taskus ja fotokolast kaasas ainult hädavajalik. Aga mitmel härrasel ja prouasel oli kaasas ilmselt kogu fotokola, suur seljakotitäis mitme suure objektiiviga, ühel oli isegi statiiv ja ühel üksjalg, see statiivimees pani statiivi isegi üles, aga kohe alguses hoiatasid korraldajad, et statiiviga midagi teha ei ole, sinna see jäi. Vähemalt kümme kilo. Teine valgepea-merikotkas olevat vahepeal omandanud uue kombe, et viib ära seljakotte, nii et kotid kästakse panna ühte hunnikusse. Seljakoti kandevõimes keegi piltnik kahtleb, aga siis selgitatakse, et kotkas tassib selle eemale ja enam kätte ei anna.

Pärastlõunal tuleb välja ka erinevus, mis vahe on profikaameral ja poolprofikaameral: mul on vaja paigaldada vihmakatted. Neid hoiavad kohal väga praktilised rihmad. Mul oli suures ja keskmises fotokotis kuangi varuks kummirõngaid, aga need vanusid mõne aastaga ära ja läksid katki. Riidest, terasklambriga rihm pingutusjõuga 1 kN ei lähe.

Olen ainus, kellel saavad tühjaks akud ja täis mälukaardid. Koju toon fotosid 20 GB, ju teistel olid siis vähemalt 64 GB kaardid (mul on 5×8 GB ja 1×16 GB, esimesed neli aastast 2008, viies aastast 2011 ja viimane umbes aastast 2013). Akusahtli üle mõtlesin, kuid leidsin, et akusahtlita fotokat on kergem hoida ja kuigi kaks akut käivad ilusti terve päeva, on neid vahetada lihtne (akusid on mul 4 tk, kõik aastast 2008, 3 × Hähneli odavaku, 1 × Canoni originaal – üks neist on poolsurnud ning eks see ole ikka just originaal).

Ilm on üsna külm, pärast sajab vihma, ajuti on käes kindad. Äärmise häda jaoks on kaasas kaks komplekti keemilisi varbasoojendeid (mida ma katsetanud ega varem kasutanud ei ole).

Üks umbes minuvanune piltnik, kellel on kaasas tohutu seljakotitäis kraami (sh kaks kaamerakeret – mu kaamerast järgmine ja ülejärgmine mudel), lubab, et läheb koju 5000 fotoga. Ma teen temast mitu korda vähem pilte (katikuplagina järgi arvates – näiteks lendab kotkas edasi-tagasi üle tiigi, teen umbes 10 võtet, aga mõni teeb vähemalt 50); õhtul arvutan failinumbrite järgi kokku, et tegin (koos hommikuste linnavaadetega, aga tasufotoka rongiaknavaadeteta) hoopis ligi 2100, millest koju toomiseks on alles umbes 1700.

Üks korraldaja nimetab mind jälle eesnime pidi, mis kohati on pisut piinlik.

Pooled on siitmaalt, kuulan huviga nende juttu, aga ei sekku, sest kõik teised on seltskonnaga, mina olen üksi, ja teatavasti vallandab minu saksa keel arvamuse, et mul on kõnepuue, nagu juhtus Reptiliumi fotoseminaril 2012.

Seekord on eeskavas ühine lõuna einelauas Pistrikuorg, selle ettekandja on stiilis ein Hage, ein Butt.

Pärastlõunal läheb mõningaseks üllatuseks asi edasi (ükspäev korraldajapiltniku naine saatis kava, aga ega ma seda lõpuni lugenud). Pargi omaniku laps, kes poolteist aastat tagasi kisas majasügavusest äkitselt „Papa!!”, on nüüd poolteist aastat suurem ja askeldab koos teiste pargi inimestega ringi, käes nuga ja puulatt, mis üha enam hakkab meenutama puust mõõka.

Pärast on lausa vihm ja einelauas pakitakse asju soojade jookide saatel. Kuulan, kuidas piltnik jutustab loomade pildistamisest „noorele” 10 kg kolaseljakotipiltnikule. Kõigepealt kiskjate pildistamisest Aafrikas (kus ta käis ja kust saatis isegi mingile photokinal nähtud väiksemale võistlusele pilte), et tänapäeval keegi enam ei istu ega oota looma mitu kuud, kõik loomapildid on tehtud söötmiskohtades. Ja siis veelindudest siinkandis, mainides isegi siinkandi kruusaauke. Kaalun mitu korda, kas sekkuda ja rääkida nende imelisest tillukesest konnatiigist, kus suviti istub alati konni, silmad veest väljas, ja millest geniaalne maastikuarhitekt on pannud põiki üle laudtee, nii et tiigi keskele pääseb kuiva nahaga.

Äraminekul teatan pargi omanikule (kes koos muude töötajatega on laupäeva õhtu puhul juba süüdanud grilli ja täpselt momendil, kui teda kõnetan, on sirutamas kätt õlleklaasi poole), et meie vaderilepingud on läbi ja soovime neid pikendada

Päevasaak: seminaril 2077 (eelmine kord 757), minekul linnas 83, sõitudel taskufotokaga 63.
Seminaripiltidest on õhtul importimiseks järel 1599 (20 GB). 3 päeva pärast on järel 1269, 5 päeva pärast 1009, 6 päeva pärast 927, 7 päeva pärast 912 ja 8 päeva pärast 755 pilti (järg on poole peal), lõpuks loodan alles jätta nii 350...400 pilti. (4. aprillil saavad pildid lõpuks valmis: näitamiskõlblikke on 211 ja alles üldse 475.)