Hotellis hommikusöök, poole üheksast jala Reptiliumisse. Maad on otse pisut üle kilomeetri, teed mööda muidugi rohkem, isegi kui ootamatult leian pika sirge jalgtee; äkki avastan, et kell on 8.48 ja minna on veel 600 m. Saan teada, et kui sakslane ütleb, et „kohtume kell 9.00 maja ees parklas”, siis tegelikult tähendab see, et kell 9.00 istume kõik maja teisel korrusel seminarisaalis laua taga ja hakkame pihta. Olen maja ees kell 8.56 (kuuldavasti eelviimane saabuja) ning seminariruumis kell 8.58 ning kell 9.00 asi algabki.
Seminari pealkiri oli umbes nagu „Konnad, krokodillid, sisalikud ja maod” (või sama muus järjekorras), korraldaja on Hannoveri perefirma Fotoschule des Sehens (mees on meisterfotograaf – Saksamaal saab teha fotograafias meistrieksami, meenutagem ajaloo tunnist meistreid, selle, õpipoisse –, naine bioloog ja fotograaf).
Ajakava on lihtne: algul tutvustamine ja teooria 2 h, siis pildistamine 2 h, siis lõuna ½ h, siis teine pildistamine 2 h, siis enda piltide läbivaatamine ja parimate otsimine ½ h, siis igaühe 5 parima pildi arutelu üle 2 h. Hommiku üheksast õhtul vähemalt kuueni.
Koolituse miljoni dollari, õigemini 125 € nipp on nii geniaalselt lihtne, et mul vajub suu lahti. Iseoma tarkusest ja 30-aastasest pildistamiskogemusest ning mitmesugustel õpingutel kokkupuututud füüsikast tingituna olin sellele üsna lähedal, aga näe viimane samm jäi puudu. See on nii lihtne, et ma seda siin ei maini, muidu hakkab internetis levima ja see tore fotokool jääb kundedest ilma.
Füüsikast ehk sellest, kuidas käitavad valgus ja värv looduses, näib olevat osalejatel kehvem ettekujutus kui mul, sest kui koolitaja lausub, et mida madalamalt pildistada, seda tugevamini veepind peegeldab – mis on ju iseenesest selge, kas pole? – haaravad kaks eakat härrasmeest kribinal-krabinal pliiatsi ja kirjutavad üles.
Muidu on kogu seminarirahvas asjatundlik, minust kogenum, mida näitavad kaasasoleva kola margid ja mudelid. Kui koolitaja ütleb, et tõstku käed, kes pildistab RAW-s, tõstavad käe kõik üheksa. Võib arvata, et eilsel samasugusel koolitusel oli rahvas kirjum, sest olnud ka neid, kes pildistasid JPEG-is, aga samas olnud kellelgi kaasas kolakas 400 mm objektiiv. Keegi küll enam ei pildista filmile (mis olevat tehniliselt palju lihtsam kui digitehnika, millele elavalt kaasa noogutan).
Saab teada, et luminofoorvalguse värvustemperatuur vaheldub väga kiiresti (päevavalguslambid üldiselt vilguvad kuskil 600 Hz) ja kui panna fotoka valgetasakaalu kuhugi väärtusele lukku, siis mõni pilt tuleb veidra värviga (ma muidugi ei uskunud ja kogesin omal nahal). Aga automaatne valgetasakaal saab hakkama (milles ma muidugi sügavalt kahtlesin ja mõtlesin, et selle paari untsuläinud pildi parandamine on lihtsam kui kõigi võtete ükshaaval õigeks surkimine).
Hoiatatakse, et kõige ebapedagoogilisem kiitmisviis on „ma tegin samamoodi”.
Üks kardab madusid. Ämblike juures on ka vähe rahvast ning kui meie lõuna lõppedes tutvustab Reptiliumi töötaja söögisaali teises otsas peopesasuurust ämblikku, kuulab teda ainult üks vankris imik ja selle vanemad, kes on rohkem ametis söömisega.
Fotohuvilised on õnneks omaette rahvas, keegi kedagi ei tülita, ainult koolitaja käib aeg-ajalt segamas. Arvab, et pilt peab olema võimalikult hele, ka minu kunstiline hämar ämblikupilt.
Mul on kaasas ka taskufotokas, mille kella olen sünkrooninud nii suure fotoka kellaga kui ka isetäpsuva käekellaga; pildistan sellega liiginimetustega silte, et jääks ära tavaline mõistatamine ja loomaaedade liiginimestikke pidi otsimine, kes on pildil: kui kuvada Lr teegimoodulis pildid võtteaja järgi, on sildid just õige eluka piltide juures.
Taskufotokat saab kätte kergemini kui suht fikseeritud asendis olevat suurt fotokat ja nõnda sünnib selline kaunis pilt, kus habeagaam sõna otseses mõttes trügib pildi peale:
Sisaliku huvi on mööduv, sest kui olen suure fotoka statiivi otsast eemaldanud ja põhiobjektiivi külge nikerdanud vaherõnga ning mõlemad siis fotoka ette – riskides kõike pillata liiva sisse, oi-oi –, et teha tast kauneid lähivõtteid, teeb ta akna tagant vehkat ja võtab ebamäärase poosi sisse kaugel eemal.
Koolitaja käib mu käest küsimas, kas terraariumi teine sisalik oma kraed näidanud ka on – mille üle endamisi kõvasti imestan, sest krae on tal ähvarduselund ja miks peaks huvitatud sisalik mind ähvardama? Iga loodushuviline saab aru, et loom on stressis – see on umbes samamoodi, nagu mõni aasta tagasi jäi haledasti vahele kuulus Soome kakufotograaf, kelle töömeetodiks selgus olevat suure malakaga vastu puutüve peksmine, et siis öökull vaatab puuõõnest välja ja ta saab ilusa pildi – aga seda ta ei teadnud, et just selles Eesti kakupesas on veebikaamera ja ta saadakse kätte.
Kõik terraariumielanikud peale ämblike igatahes jälgivad, mida piltnikud klaasi taga teevad. Selles suhtes on loomaaialoomadel elu põnevam kui loomaaiakülastajatel, sest külastajad peavad kõndima ühe puuri juurest teise juurde, aga loomad istuvad paigal ja nende eest käivad külastajad läbi ise nagu konveieril. Millal see oligi, 2010. a lõpus Antwerpeni loomaaias, kui märkasin, et isegi akvaariumisaali kõik kalad vaatavad.
Saab teada, et üritus on nimme nädala sees, et oleks vähem rahvast, ja olemasoleva valgusega, et elukad puhkaksid välgust. Soovitatakse, et kui tulete Reptiliumi omal käel, ärge tulge nädalavahetusel ja koolivaheajal, sest siis on see rahvast puupüsti täis.
Varustus: Canonite ja Nikonite suhet määrata ei õnnestu (tähelepanu on pildistamisel, mitte sellel, mida keegi käes hoiab), aga pärast piltide vaatamisel saab teada, et üheksast kahel on Olympuse profi-DSLR. Statiividega on asi selgem, sest Manfrotto märk sirab umbes kaheksal. Midagi ütlemata lahkunud noorpaaril on statiiv koguni statiivikotis, keegi teine sama palju ei peenutse; viimasel võttel hetk enne pildistamisaja lõppu ei viitsi ma enam statiivi üles panna ja kasutan kokkupakitud statiivi põlvitumisalusena; hea, et keegi teine ei näe.
Statiiv saab mult täna mõttelise hüüdnime „saatana leiutis” (Erfindung des Teufels). Ainus, mis sellega õnnestub, on selle suvalisest kohast ühe käega tõstmine („Aga ranne on tal terasest!”, nagu lisas mu lavastamata jäänud teise tudenginäidendisse ideid pakkunud sõber Konstantin Pätsi suhu repliigi Julius Kuperjanovi kohta), ja sõrmede mittevahelejätmine. (Võimalik, et mõnel on kaasas alles esimene Manfrotto statiiv, sest saab koolitajatelt teada, et imelik vigur ühe jala küljes on klambrimutrite pingutamise võti ja see käib ära.) See-eest paar korda juhtub, et kõnnin terraariumi juurde, näen, et, voh, loom on toredas asendis, panen statiivi üles – iga fotohuviline teab, et statiivi keskvarras ei tohi olla ülal, st kaamera on silmast kõvasti madalamal – ja siis leian, et oks jääb ette! Pärast proovin võttesuuna läbi kuivalt, enne statiivi ülespanemist. Ma muide ei ole ainus, kellel on fotoka küljes nurkotsik.
Olen kogu üritusel ainus, kes on valmis heitma prauh! põlvili põrandale, kui vaja. Põrand, märgitagu, on Reptiliumis kaetud liivaga. Üks osaline on ratastoolis, tal on süles suur fotokas ja põiki statiiv, aga ta keeldub abist ja rühib ise nagu tank. Sakslane ikkagi, noh. Päraspoole kougin siiski välja ka statiivipea vihmakatte, mida kasutan põlvitamisel alusena, sile roheline nailonpool allapoole ja puulehtedega riidest moondepool ülespoole. Püks ja kott saab siiski sedavõrd liivaseks, et kui seminari kokkuvõttes küsitakse, mida te siit kaasa võtate, ja seni on kõik kinnitanud, et nelisada pilti ja palju kogemusi, siis mina lisan, et ka omajagu liiva (eine Menge vom Sand). Hahaha.
(Vihmakatet läheb vaja ka laupäeval, suisa ettenähtud otstarbeks: statiivipea kaitsmiseks vihma eest.)
Näib, et mu saksa keeles kõnelemise oskusse suhtutakse kui puudesse. Mis parata, rääkides tulevad mul õiged grammatikavormid meelde pisukese viivitusega ja siis need krdi äraarvamatud abisõnad, rektsioonid ja sood. Arusaadavaks ma end teen, aga keegi ei küsi, et kust tulek vms. Nähtavasti on teistel piinlikum küsida kui mul „rääkida”.
Pärast teiste pilte vaadates mõistan, et olen nagu vaene sugulane, ja manan laiskust mitte kaasa tassida Sigma 120–400 mm telesuumi (hoia seda kolm tundi käes ja seljavalu on garanteeritud!), mille pilti arvan ise liiga pehmeks, aga ühel oli kaasas sama Nikoni või Olympuse versioonina ja tema mingi sisalikupilt on nii värviline, et ei ütlekski, et see on võetud just selle objektiiviga. Parimate piltide arutelul kopisid inimesed pilte otse mälukaardilt, midagi töötlemata. Näen selgesti, et kuigi olen Sigma 150 mm makrot pidanud oma lemmikobjektiiviks ja selle pildid tõesti ka on seni olnud suurepärased, kehtib see justnagu rohkem päevavalguse kohta, isegi kui ava on ka seal olnud suur ja tundlikkus väike. Praegu on mu piltidel tuntav hägu, mida teistel nt läbi Canoni objektiivi võetuna ei ole. Meenutatagu ka seda, kui mu põhiobjektiiviks sai EF-S 17–55 f/2,8, rändas senine põhiobjektiiv, supersuum Sigma OS 18–200 mm kapisahtlisse asumisele, kus on viibinud nüüd juba ligi kolm aastat täiesti puutumata, fotoka ette pole sattunud kordagi – vat selline pildikvaliteedi vahe on! Unelmad EF 70–200 mm f/2,8 Mk II-st saavad indu juurde.
Endamisi seadsin eesmärgi teha vähemalt kümme toredat pilti, aga pilte läbi vaadates näib esialgu, et see jääb täitmata. Asjade käigust ette rutates öeldagu, et praegu [20. XI] on näitamisvalmis pilte siiski 15 ja tuleb aga juurde. Kvaliteet ka ei ole väga kurta, suuremat surkimist vaja ei ole olnud.
Seevastu kõik viis mu parimat pilti pälvivad imetlust (nagu teistegi omad), sest eks kaks ole võetud ööloomade toas, mille kohta koolitaja arvas, et ärge proovigegi, seal oleva sinise valguse tõttu pildistada ei saa – ja muide pärast seda, kui olin valgetasakaalu pannud neutraalse valgetasakaalu filtriga paika (hoiad objektiivi ees spetsiaalset hajutit, mis määrib pildi ühtlaseks, pildile jääb ühevärviline ristkülik, seejärel käsid kaameral võtta valgetasakaal selle pildi järgi), näitas fotoka ekraan pilti õigetes värvides ja pärast piltide läbivaatamisel näitas IrfanView algeline RAW-konverter kah, aga koolitaja Ps ning pärast kodus minu Lr 4.2 peen konverter jäid hätta, lõid värvustemperatuuri maksimumini (50 000 K) ja pilt oli ikka liiga sinine.
Seal on siis üles võetud suur padakonn ja pisike lõgismadu; viimane kükitas nii liikumatult keras, et säriaeg oli 25 s ja pilt oli täiesti terav! Lõgismao pilt (mis koolitaja Ps esitluses on samuti valdavalt sinine) on esil seepärast, et sain seda võttes jälle targemaks: võetud pilte kontrollides märkasin mitu korda, et pildil on mingi veider punakas ruut. Kui see oli kolmel pildil, hakaksin otsima, kust see võib peegelduda, kuni leidsin: kui katik on lahti, põleb fotoka taga punane tuli. See valgustas mu kõhtu, millest peegeldus terraariumiklaasilt objektiivi punakas ruut. Lihtne! Edasi seisin kõrvale ja mähkisin objektiivi ümber oma halli pusa. (Halli pusa kasutasin ka mõne krokodillipildi juures, kui klaasilt peegeldus kahe akna vahel olnud vineerkast. Panin pusa kastile peale ja kastiserva peegeldus krokodilli koonult kadus!)
(Sinise vävi korrigeerimiseks võiks proovida ketserlikku meetodit, et muundaks algse RAW-pildi JPEG-iks ja korrigeeriks selle värvi. JPEG-is konkreetset värvustemperatuuri väärtust ei sisaldu ja seega ei ole seal ka piirangut, et see võib minna ainult 50 000 K-ni. Igatahes taskufotoka ülitundlikus küünlavalgusrežiimis (ISO 12 800) võetud väikselt making of-JPEG-pildilt (valguse rohkemaks kogumiseks annab iga pildipikseli neli sensoripikselit) korrigeeris Lr sinise värvi üsna ära. Teine, sama ketserlik võimalus on kasutada IrfanView’ konverterit.)
Teised kolm pilti olid üks ämblikust (keda ei pildistanud keegi, sest seal oli kole pime), krokodilli portree otsevaates, mida soovitati panna plakatisuurusena välisuksele, on hea rahulik, keegi ei tule, ja kolmas leeguani silma makrovõte, mis oli tehtud maas praktiliselt käpuli ja käelt (nurkotsiku abil, muidu pidanuks heitma kõhuli). Seda silmapilti – mis vajas paremat kaadrilõiget – mainis pärast keegi jutu sees eraldi, nii et tore on.
Neli tundi pildistamist on väga vähe, nii et kobra juurde jõuan ma alles täitsa lõpus, mil ta lebab lihtsalt vaikselt ja suurt ei lehvita. Räägitakse, et kobra olla Reptiliumis olnud ainult kuus nädalat: pärit olevat Frankfurdi lennujaamast, annetajaks toll, kes leidis ta salakaubana kellegi kohvrist... Koolitaja arvab ühe kobra pisut imestava pilguga foto kohta, et kobra on seal nagu „noka kaotanud kotkas”.
* * *
Siis uuesti pimedas tagasi hotelli, kola ära ja teine matk mööda linna söögikoha otsingul. Marsruut on teine kui eile ja üritan keskenduda raekoja platsist ida poole jäävatele kvartalitele, mille läbisin 2010 loomaaia poole suundudes ja siis oli seal nagu mitu söögikohta. No leian, aga kõik on kreeka ja itaalia restoranid.
Vanalinna lõunaküljelt leian endisesse magasini ehitatud bistroo Barock, kus vastu võtab mõistmatu ettekandja, kes küsib mult (kui olen jäänud ukse juurde seisma, et ettekandja juhatagu mind vabasse lauda), mida ma tahan, ning ei saa hästi aru. Ütlen, et süüa tahan, ja peaaegu teen juurde Basil Fawlty käemärke, kui ta selgitas Saksa turistidele, et nad saavad tema hotellis ka süüa („You can eat here... in this buildiing!!). Näib olevat tudengite seas populaarne ajaveetmiskoht; nõrgalt paistab isegi mingi wifi, mille nimi viitab ülikoolile. Tagasiteel möödun teisest, palju rahvarohkemast tudengikõrtsist, ja pildistan tänavaäärseid huviväärsusi (nt Lõuna-Saksamaa suurim juugend-kontserdisaal kohe hotelli kõrval Mahla tänaval).
Hotellis, muide, on wifi ainult fuajees ja restoranis, nii et olen kaks ööpäeva internetita. Võõrutusnähte ei ole! See-eest on hotellis rohkesti ameeriklasi, ka nn Walmartianside soost.
* * *
DVD-lt film Moonwalk One (1970), mis ajakapslina dokumenteerib Apollo 11 lennu ja selle aja. Ülesfilmitud Kuu-televisiooniülekannet on nii pikalt, et vandenõulased häbeneksid end maa alla, sest näeksid, et nende „tegelikult tuules lehvivaks” väidetud lipp püsib täpselt sama kortsus mitu minutit järjest! (Ja nagu kaugel taustal lennujuhtimise suurelt ekraanilt paistab, oli otsepildi kvaliteet täitsa hea, säilinud ülesvõte kujutab palju halvemat pilti.)
Olevat olnud esimene film, kus kasutati Saturn V starti jälginud tehniliste 16 mm kaamerate materjali (neid olnud umbes 200, avalikkusesse läks vahest kolme-nelja kaamera materjal, ülejäänud jäi lattu pappkasti) – alles filmi taastamisel taasavastati see materjal ja see sattus dokumentaalfilmi In the Shadow of the Moon (2006). Omajagu on ilmselt ka Saturnide DVD-komplektis (seal on materjali iga Saturn V stardist).
Wikipedia teab filmi tegemisest seletada, et alguses filmiti 70 mm lindile, siis jätkati 35 mm filmiga (4 : 3 kaader) ja kopeeriti juba valminud 70 mm materjal ümber (ehk siis jäeti kaadri otstest ebavajalik kopeerimata). DVD taastatud pilt on aga nüüdisaegses 16 : 9 kuvasuhtes, mis saadi nii, et 35 mm 4 : 3 kaader lõigati alt ja ülalt kitsamaks ehk siis filmis on võtteid, kus on algsest kaadrist kaotsi läinud kõik neli serva! Tulemus: kõrgemad asjad ei mahu alati kaadrisse, näiteks mõnes kodulinna auparaadi võttes on Neil Armstrong kaadris ainult kulmudeni. 110-meetrisest raketist rääkimata.
Seminari pealkiri oli umbes nagu „Konnad, krokodillid, sisalikud ja maod” (või sama muus järjekorras), korraldaja on Hannoveri perefirma Fotoschule des Sehens (mees on meisterfotograaf – Saksamaal saab teha fotograafias meistrieksami, meenutagem ajaloo tunnist meistreid, selle, õpipoisse –, naine bioloog ja fotograaf).
Ajakava on lihtne: algul tutvustamine ja teooria 2 h, siis pildistamine 2 h, siis lõuna ½ h, siis teine pildistamine 2 h, siis enda piltide läbivaatamine ja parimate otsimine ½ h, siis igaühe 5 parima pildi arutelu üle 2 h. Hommiku üheksast õhtul vähemalt kuueni.
Koolituse miljoni dollari, õigemini 125 € nipp on nii geniaalselt lihtne, et mul vajub suu lahti. Iseoma tarkusest ja 30-aastasest pildistamiskogemusest ning mitmesugustel õpingutel kokkupuututud füüsikast tingituna olin sellele üsna lähedal, aga näe viimane samm jäi puudu. See on nii lihtne, et ma seda siin ei maini, muidu hakkab internetis levima ja see tore fotokool jääb kundedest ilma.
Füüsikast ehk sellest, kuidas käitavad valgus ja värv looduses, näib olevat osalejatel kehvem ettekujutus kui mul, sest kui koolitaja lausub, et mida madalamalt pildistada, seda tugevamini veepind peegeldab – mis on ju iseenesest selge, kas pole? – haaravad kaks eakat härrasmeest kribinal-krabinal pliiatsi ja kirjutavad üles.
Muidu on kogu seminarirahvas asjatundlik, minust kogenum, mida näitavad kaasasoleva kola margid ja mudelid. Kui koolitaja ütleb, et tõstku käed, kes pildistab RAW-s, tõstavad käe kõik üheksa. Võib arvata, et eilsel samasugusel koolitusel oli rahvas kirjum, sest olnud ka neid, kes pildistasid JPEG-is, aga samas olnud kellelgi kaasas kolakas 400 mm objektiiv. Keegi küll enam ei pildista filmile (mis olevat tehniliselt palju lihtsam kui digitehnika, millele elavalt kaasa noogutan).
Saab teada, et luminofoorvalguse värvustemperatuur vaheldub väga kiiresti (päevavalguslambid üldiselt vilguvad kuskil 600 Hz) ja kui panna fotoka valgetasakaalu kuhugi väärtusele lukku, siis mõni pilt tuleb veidra värviga (ma muidugi ei uskunud ja kogesin omal nahal). Aga automaatne valgetasakaal saab hakkama (milles ma muidugi sügavalt kahtlesin ja mõtlesin, et selle paari untsuläinud pildi parandamine on lihtsam kui kõigi võtete ükshaaval õigeks surkimine).
Hoiatatakse, et kõige ebapedagoogilisem kiitmisviis on „ma tegin samamoodi”.
Üks kardab madusid. Ämblike juures on ka vähe rahvast ning kui meie lõuna lõppedes tutvustab Reptiliumi töötaja söögisaali teises otsas peopesasuurust ämblikku, kuulab teda ainult üks vankris imik ja selle vanemad, kes on rohkem ametis söömisega.
Fotohuvilised on õnneks omaette rahvas, keegi kedagi ei tülita, ainult koolitaja käib aeg-ajalt segamas. Arvab, et pilt peab olema võimalikult hele, ka minu kunstiline hämar ämblikupilt.
Mul on kaasas ka taskufotokas, mille kella olen sünkrooninud nii suure fotoka kellaga kui ka isetäpsuva käekellaga; pildistan sellega liiginimetustega silte, et jääks ära tavaline mõistatamine ja loomaaedade liiginimestikke pidi otsimine, kes on pildil: kui kuvada Lr teegimoodulis pildid võtteaja järgi, on sildid just õige eluka piltide juures.
Taskufotokat saab kätte kergemini kui suht fikseeritud asendis olevat suurt fotokat ja nõnda sünnib selline kaunis pilt, kus habeagaam sõna otseses mõttes trügib pildi peale:
 |
| NB! Vt suure fotoka võttesuund |
Sisaliku huvi on mööduv, sest kui olen suure fotoka statiivi otsast eemaldanud ja põhiobjektiivi külge nikerdanud vaherõnga ning mõlemad siis fotoka ette – riskides kõike pillata liiva sisse, oi-oi –, et teha tast kauneid lähivõtteid, teeb ta akna tagant vehkat ja võtab ebamäärase poosi sisse kaugel eemal.
Koolitaja käib mu käest küsimas, kas terraariumi teine sisalik oma kraed näidanud ka on – mille üle endamisi kõvasti imestan, sest krae on tal ähvarduselund ja miks peaks huvitatud sisalik mind ähvardama? Iga loodushuviline saab aru, et loom on stressis – see on umbes samamoodi, nagu mõni aasta tagasi jäi haledasti vahele kuulus Soome kakufotograaf, kelle töömeetodiks selgus olevat suure malakaga vastu puutüve peksmine, et siis öökull vaatab puuõõnest välja ja ta saab ilusa pildi – aga seda ta ei teadnud, et just selles Eesti kakupesas on veebikaamera ja ta saadakse kätte.
Kõik terraariumielanikud peale ämblike igatahes jälgivad, mida piltnikud klaasi taga teevad. Selles suhtes on loomaaialoomadel elu põnevam kui loomaaiakülastajatel, sest külastajad peavad kõndima ühe puuri juurest teise juurde, aga loomad istuvad paigal ja nende eest käivad külastajad läbi ise nagu konveieril. Millal see oligi, 2010. a lõpus Antwerpeni loomaaias, kui märkasin, et isegi akvaariumisaali kõik kalad vaatavad.
Saab teada, et üritus on nimme nädala sees, et oleks vähem rahvast, ja olemasoleva valgusega, et elukad puhkaksid välgust. Soovitatakse, et kui tulete Reptiliumi omal käel, ärge tulge nädalavahetusel ja koolivaheajal, sest siis on see rahvast puupüsti täis.
Varustus: Canonite ja Nikonite suhet määrata ei õnnestu (tähelepanu on pildistamisel, mitte sellel, mida keegi käes hoiab), aga pärast piltide vaatamisel saab teada, et üheksast kahel on Olympuse profi-DSLR. Statiividega on asi selgem, sest Manfrotto märk sirab umbes kaheksal. Midagi ütlemata lahkunud noorpaaril on statiiv koguni statiivikotis, keegi teine sama palju ei peenutse; viimasel võttel hetk enne pildistamisaja lõppu ei viitsi ma enam statiivi üles panna ja kasutan kokkupakitud statiivi põlvitumisalusena; hea, et keegi teine ei näe.
Statiiv saab mult täna mõttelise hüüdnime „saatana leiutis” (Erfindung des Teufels). Ainus, mis sellega õnnestub, on selle suvalisest kohast ühe käega tõstmine („Aga ranne on tal terasest!”, nagu lisas mu lavastamata jäänud teise tudenginäidendisse ideid pakkunud sõber Konstantin Pätsi suhu repliigi Julius Kuperjanovi kohta), ja sõrmede mittevahelejätmine. (Võimalik, et mõnel on kaasas alles esimene Manfrotto statiiv, sest saab koolitajatelt teada, et imelik vigur ühe jala küljes on klambrimutrite pingutamise võti ja see käib ära.) See-eest paar korda juhtub, et kõnnin terraariumi juurde, näen, et, voh, loom on toredas asendis, panen statiivi üles – iga fotohuviline teab, et statiivi keskvarras ei tohi olla ülal, st kaamera on silmast kõvasti madalamal – ja siis leian, et oks jääb ette! Pärast proovin võttesuuna läbi kuivalt, enne statiivi ülespanemist. Ma muide ei ole ainus, kellel on fotoka küljes nurkotsik.
Olen kogu üritusel ainus, kes on valmis heitma prauh! põlvili põrandale, kui vaja. Põrand, märgitagu, on Reptiliumis kaetud liivaga. Üks osaline on ratastoolis, tal on süles suur fotokas ja põiki statiiv, aga ta keeldub abist ja rühib ise nagu tank. Sakslane ikkagi, noh. Päraspoole kougin siiski välja ka statiivipea vihmakatte, mida kasutan põlvitamisel alusena, sile roheline nailonpool allapoole ja puulehtedega riidest moondepool ülespoole. Püks ja kott saab siiski sedavõrd liivaseks, et kui seminari kokkuvõttes küsitakse, mida te siit kaasa võtate, ja seni on kõik kinnitanud, et nelisada pilti ja palju kogemusi, siis mina lisan, et ka omajagu liiva (eine Menge vom Sand). Hahaha.
(Vihmakatet läheb vaja ka laupäeval, suisa ettenähtud otstarbeks: statiivipea kaitsmiseks vihma eest.)
Näib, et mu saksa keeles kõnelemise oskusse suhtutakse kui puudesse. Mis parata, rääkides tulevad mul õiged grammatikavormid meelde pisukese viivitusega ja siis need krdi äraarvamatud abisõnad, rektsioonid ja sood. Arusaadavaks ma end teen, aga keegi ei küsi, et kust tulek vms. Nähtavasti on teistel piinlikum küsida kui mul „rääkida”.
Pärast teiste pilte vaadates mõistan, et olen nagu vaene sugulane, ja manan laiskust mitte kaasa tassida Sigma 120–400 mm telesuumi (hoia seda kolm tundi käes ja seljavalu on garanteeritud!), mille pilti arvan ise liiga pehmeks, aga ühel oli kaasas sama Nikoni või Olympuse versioonina ja tema mingi sisalikupilt on nii värviline, et ei ütlekski, et see on võetud just selle objektiiviga. Parimate piltide arutelul kopisid inimesed pilte otse mälukaardilt, midagi töötlemata. Näen selgesti, et kuigi olen Sigma 150 mm makrot pidanud oma lemmikobjektiiviks ja selle pildid tõesti ka on seni olnud suurepärased, kehtib see justnagu rohkem päevavalguse kohta, isegi kui ava on ka seal olnud suur ja tundlikkus väike. Praegu on mu piltidel tuntav hägu, mida teistel nt läbi Canoni objektiivi võetuna ei ole. Meenutatagu ka seda, kui mu põhiobjektiiviks sai EF-S 17–55 f/2,8, rändas senine põhiobjektiiv, supersuum Sigma OS 18–200 mm kapisahtlisse asumisele, kus on viibinud nüüd juba ligi kolm aastat täiesti puutumata, fotoka ette pole sattunud kordagi – vat selline pildikvaliteedi vahe on! Unelmad EF 70–200 mm f/2,8 Mk II-st saavad indu juurde.
Endamisi seadsin eesmärgi teha vähemalt kümme toredat pilti, aga pilte läbi vaadates näib esialgu, et see jääb täitmata. Asjade käigust ette rutates öeldagu, et praegu [20. XI] on näitamisvalmis pilte siiski 15 ja tuleb aga juurde. Kvaliteet ka ei ole väga kurta, suuremat surkimist vaja ei ole olnud.
Seevastu kõik viis mu parimat pilti pälvivad imetlust (nagu teistegi omad), sest eks kaks ole võetud ööloomade toas, mille kohta koolitaja arvas, et ärge proovigegi, seal oleva sinise valguse tõttu pildistada ei saa – ja muide pärast seda, kui olin valgetasakaalu pannud neutraalse valgetasakaalu filtriga paika (hoiad objektiivi ees spetsiaalset hajutit, mis määrib pildi ühtlaseks, pildile jääb ühevärviline ristkülik, seejärel käsid kaameral võtta valgetasakaal selle pildi järgi), näitas fotoka ekraan pilti õigetes värvides ja pärast piltide läbivaatamisel näitas IrfanView algeline RAW-konverter kah, aga koolitaja Ps ning pärast kodus minu Lr 4.2 peen konverter jäid hätta, lõid värvustemperatuuri maksimumini (50 000 K) ja pilt oli ikka liiga sinine.
Seal on siis üles võetud suur padakonn ja pisike lõgismadu; viimane kükitas nii liikumatult keras, et säriaeg oli 25 s ja pilt oli täiesti terav! Lõgismao pilt (mis koolitaja Ps esitluses on samuti valdavalt sinine) on esil seepärast, et sain seda võttes jälle targemaks: võetud pilte kontrollides märkasin mitu korda, et pildil on mingi veider punakas ruut. Kui see oli kolmel pildil, hakaksin otsima, kust see võib peegelduda, kuni leidsin: kui katik on lahti, põleb fotoka taga punane tuli. See valgustas mu kõhtu, millest peegeldus terraariumiklaasilt objektiivi punakas ruut. Lihtne! Edasi seisin kõrvale ja mähkisin objektiivi ümber oma halli pusa. (Halli pusa kasutasin ka mõne krokodillipildi juures, kui klaasilt peegeldus kahe akna vahel olnud vineerkast. Panin pusa kastile peale ja kastiserva peegeldus krokodilli koonult kadus!)
(Sinise vävi korrigeerimiseks võiks proovida ketserlikku meetodit, et muundaks algse RAW-pildi JPEG-iks ja korrigeeriks selle värvi. JPEG-is konkreetset värvustemperatuuri väärtust ei sisaldu ja seega ei ole seal ka piirangut, et see võib minna ainult 50 000 K-ni. Igatahes taskufotoka ülitundlikus küünlavalgusrežiimis (ISO 12 800) võetud väikselt making of-JPEG-pildilt (valguse rohkemaks kogumiseks annab iga pildipikseli neli sensoripikselit) korrigeeris Lr sinise värvi üsna ära. Teine, sama ketserlik võimalus on kasutada IrfanView’ konverterit.)
Teised kolm pilti olid üks ämblikust (keda ei pildistanud keegi, sest seal oli kole pime), krokodilli portree otsevaates, mida soovitati panna plakatisuurusena välisuksele, on hea rahulik, keegi ei tule, ja kolmas leeguani silma makrovõte, mis oli tehtud maas praktiliselt käpuli ja käelt (nurkotsiku abil, muidu pidanuks heitma kõhuli). Seda silmapilti – mis vajas paremat kaadrilõiget – mainis pärast keegi jutu sees eraldi, nii et tore on.
Neli tundi pildistamist on väga vähe, nii et kobra juurde jõuan ma alles täitsa lõpus, mil ta lebab lihtsalt vaikselt ja suurt ei lehvita. Räägitakse, et kobra olla Reptiliumis olnud ainult kuus nädalat: pärit olevat Frankfurdi lennujaamast, annetajaks toll, kes leidis ta salakaubana kellegi kohvrist... Koolitaja arvab ühe kobra pisut imestava pilguga foto kohta, et kobra on seal nagu „noka kaotanud kotkas”.
* * *
Siis uuesti pimedas tagasi hotelli, kola ära ja teine matk mööda linna söögikoha otsingul. Marsruut on teine kui eile ja üritan keskenduda raekoja platsist ida poole jäävatele kvartalitele, mille läbisin 2010 loomaaia poole suundudes ja siis oli seal nagu mitu söögikohta. No leian, aga kõik on kreeka ja itaalia restoranid.
Vanalinna lõunaküljelt leian endisesse magasini ehitatud bistroo Barock, kus vastu võtab mõistmatu ettekandja, kes küsib mult (kui olen jäänud ukse juurde seisma, et ettekandja juhatagu mind vabasse lauda), mida ma tahan, ning ei saa hästi aru. Ütlen, et süüa tahan, ja peaaegu teen juurde Basil Fawlty käemärke, kui ta selgitas Saksa turistidele, et nad saavad tema hotellis ka süüa („You can eat here... in this buildiing!!). Näib olevat tudengite seas populaarne ajaveetmiskoht; nõrgalt paistab isegi mingi wifi, mille nimi viitab ülikoolile. Tagasiteel möödun teisest, palju rahvarohkemast tudengikõrtsist, ja pildistan tänavaäärseid huviväärsusi (nt Lõuna-Saksamaa suurim juugend-kontserdisaal kohe hotelli kõrval Mahla tänaval).
Hotellis, muide, on wifi ainult fuajees ja restoranis, nii et olen kaks ööpäeva internetita. Võõrutusnähte ei ole! See-eest on hotellis rohkesti ameeriklasi, ka nn Walmartianside soost.
* * *
DVD-lt film Moonwalk One (1970), mis ajakapslina dokumenteerib Apollo 11 lennu ja selle aja. Ülesfilmitud Kuu-televisiooniülekannet on nii pikalt, et vandenõulased häbeneksid end maa alla, sest näeksid, et nende „tegelikult tuules lehvivaks” väidetud lipp püsib täpselt sama kortsus mitu minutit järjest! (Ja nagu kaugel taustal lennujuhtimise suurelt ekraanilt paistab, oli otsepildi kvaliteet täitsa hea, säilinud ülesvõte kujutab palju halvemat pilti.)
Olevat olnud esimene film, kus kasutati Saturn V starti jälginud tehniliste 16 mm kaamerate materjali (neid olnud umbes 200, avalikkusesse läks vahest kolme-nelja kaamera materjal, ülejäänud jäi lattu pappkasti) – alles filmi taastamisel taasavastati see materjal ja see sattus dokumentaalfilmi In the Shadow of the Moon (2006). Omajagu on ilmselt ka Saturnide DVD-komplektis (seal on materjali iga Saturn V stardist).
Wikipedia teab filmi tegemisest seletada, et alguses filmiti 70 mm lindile, siis jätkati 35 mm filmiga (4 : 3 kaader) ja kopeeriti juba valminud 70 mm materjal ümber (ehk siis jäeti kaadri otstest ebavajalik kopeerimata). DVD taastatud pilt on aga nüüdisaegses 16 : 9 kuvasuhtes, mis saadi nii, et 35 mm 4 : 3 kaader lõigati alt ja ülalt kitsamaks ehk siis filmis on võtteid, kus on algsest kaadrist kaotsi läinud kõik neli serva! Tulemus: kõrgemad asjad ei mahu alati kaadrisse, näiteks mõnes kodulinna auparaadi võttes on Neil Armstrong kaadris ainult kulmudeni. 110-meetrisest raketist rääkimata.
No comments:
Post a Comment