N, 2070. päev: konnade juurde!

Pikk ja tüütu, mitme ümberistumisega rongisõit (no ega ma viitsinud osta päris rongipiletit, vaid lootsin liidumaa päevapileti peale, mis küll sunnib kasutama ainult lähironge, aga teisalt on neljast rongist kaugronge kõige rohkem üks ja eelis ei ole suur ning kui juhtub olema ICE, peaks reserveerima ka kohad jne). Nõndap et isegi sõitu alustades ei ole ma sõiduplaanis veel väga kindel. Eile rongiaegu uurides kahtlesin, kas Kaiserlauternis 4 minutist piisab, et istuda ümber – kogemus on osutanud, et isegi Saksa jaamades võib olla trügimist ja minna kiireks. Nii käskisin bahn.de-l arvutada sõiduplaani nii, et igas peatuses oleks aega vähemalt 10 minutit – mispeale soovitas bahn.de robot mul veeta ühes jaamas (kus kunagi konutasin rongide ja kohalike joodikute vahel oma poolteist tundi) kauni kolmveerandtunni. Nüüd lasen automaadil printida uue sõiduplaani, koos selle 4-minutise ümberistumisega; esimene (minu jaoks teine) rong väljub veerand tundi varem ja viimane rong jõuab kohale juba 1 h 40 min varem, veel päevavalges.

Loen usinasti ja teises rongis, kus istun suurte pakkide, jalgrataste ja lapsevankrite platsi servas, näeb pool vagunit, et raamat jutustab hukkunud Saksa sõdurite mälestusest (Schicksalsinsel Ösel). Raamat on ilmunud Saksamaal ja seetõttu ei ole sakslastel sellest midagi pahasti arvata.

Saan raamatu läbi ja lõpus on mõtlema panev mõte: autor imestab (2008), miks kaugel Eestis saab rahus panna langenud Saksa sõjameestele kohaliku omavalitsuse toetusel apoliitilise mälestuskivi, aga Saksamaal tembeldataks selle eest kohe äärmuslaseks ja peetaks pikki poliitloenguid Wehrmachti kuritegudest.

Hotell (Parkhotel) on booking.com-is Landau ainus hotell. Puhas ja korralik, öelda ei ole ühtki paha sõna, pistikupesi on toas tervenisti viis! Panen asjad ära ja suundun linna otsima söögikohta (enne küll jalutades hotellifuajees külmalt mööda välisuksest, seda märkamata, peaaegu otse hotelli kontorisse).

Jalutan kella seitsme-veerand kaheksa paiku linnas ringi poolteist kilomeetrit. Landaus on nähtavasti pimendamine, tänavavalgustus on elavhõbelampidega nagu Eestis 1980. aastatel. Märkan ühe platsi servas lausa nelja õlletuba, kus kolmes on mitu inimest, aga neljanda peal on silt, et see on restoran Neli Aastaaega. Midagi paremat ei leia, nii sinna lähengi.

Olen tund aega ainus kunde; ettekandjaid on restoranis umbes viis. Mis keelt nad isekeskis räägivad, ma ei tea.

Pärast leian, et ka hotellis on restoran, aga see on oma kolm korda kallim.

* * *

Mul on kaasas paar DVD-d, mis teemade kohta on E öelnud, et need teda ei huvita. Tänu ühele saan pöörase filmielamuse: see on Disco Dancer (1982).

Nagu kirjutas suvel üks Eesti katusekino, on Disco Dancer tõenäoliselt üks naljakamaid filme maailmas. Õrnema närvikavaga inimesed peaksid seda ettevaatuse mõttes vaatama vähemalt kahes jaos, sest võimatu ei ole naeru kätte lämbumine või siis selline pöörane naermine, et naljavedru läheb pooleks ja pärast seda ei ole naljakas enam midagi.

Filmi sündmustiku jätame vahele – see on India film, seda ette kujutada ei ole raske –, keskendume hoopis filmi-muusikale. (Filmi = India filmimuusika.) Ohohohohhoo-jahaah. Sellest midagi kirjutada on raske, ka nüüd, pärast toibumist. Meenutage 1980. aastatest Benny Hilli, Monty Pythoni (Meaning of Life, 1983), filmi Airplane! (1980), „Igihalja vaatemängu” ja Harry Egipti ENSV reklaamfilmide diskotantsunumbeid ning korrutage (kordan: korrutage, mitte ärge liitke) need omavahel. Esimesed neli olid paroodiad, viiendas amatöörid, aga Disco Dancer’i tantsunumbrid on kõik mõeldud tõsistena. Ma ütlen, hoidke piip ja prillid, ja vaadake ette, et te pimedaks ei jääks!! Mul pidi silmanägemine kaduma ja ma ise toolilt kukkuma hetkel, kui nagu maa alt kargasid ühes laulunumbris välja umbes kakskümmend liibuvas sinises läikivas kostüümis ja õlgadel hõlstiga parajas ülekaalus lüheldast pikajuukselist (mõni ka kiila lagipeaga) härrasmeest....

Kes ette kujutada ei suuda, vaadaku siit. Nimetet härrased vilksatavad korraks kohas 2:44 ja tulevad püsivalt ekraanile kohas 3:29. Aga kogu hüsteerilise mulje saamiseks vaadake järjest ikka kogu film!

Kunagi oli mingi veebileht, kus sai panna India filmidele suvalisi subtiitreid (lingid on siin ja täitsa töötavad). Tunnen ära, et kolmas lõik on pärit siitsamast, Disco Dancer’ist.

Selle kõrval on täiesti kõrvaline, et ühes kõrvalosas on väga noor Om Puri.