Kullast ja karrast ma huvitatud ei ole, seda sees palju ei ole ka, aga kohe esimeseks näen, et kesklöövil on peal toredad hilisgooti võlvid. Järgmiseks näen, et külglöövid on romaaniaegset mõõtu ja romaani võlvidega, mis on õhukese välisseina lükanud täitsa silmanähtavalt viltu.
Keldris on imeline kast.
Krüptis, pikihoone kesklöövi all. Nagu näha, tunti juba varakeskaja Saksamaal narvaplokki. |
Kasti saamislugu on muidugi sama imeline kui toomkiriku püha hame saamislugu. Et toodud Konstantinoopolist 4. sajandil koos püha hame ja pühade ristipilbastega, vedelenud seejärel 700 aastat täielikus unustuses ning alles siis, kui naabruses hakkas üks võimas klooster laiutama oma aarde, pühade sandaalidega, leiti kõik need sajandeid vaikitud pühad reliikviad ühtäkki ja üsna ühekorraga, pühade luudega kast näiteks eelmise kirikuhoone põranda alt. Kiidetud olgu issand, kes lasi tõde jälle sedapidi paista, halleluuja ning ramen.
Aga võlvid on põnevad.
Põikhoone, koor paremal |
Teekonnal Kella kõrtsi poole möödume sellisest tikitud tüllkardinast (jänesed, oravad, rohuliblel lepatriinud), et mõistan, et nilbed aknakardinad ongi põhjus, miks Saksamaast ei ole Google’i tänavavaadet.
Põikame läbi kunagisest frantsiskaani kirikust, kus käisin sügisel ja oli väga tore, aga E ei ole käinud.
Leia pildilt jänes |
Söön mütsi ära, kui selle kiriku kõige kuulsam leerilaps portaalipiidal seda keskaegset talumeest ei märganud ega mõelnud, et sihukese habeme ta kunagi kasvatab |
Portaali detail umbes elusuuruses (massvärgi laius u 4 cm) |
No comments:
Post a Comment