Täna valmivad sea kõrvad. Raam on 1 mm vasktraadist (painutatud samuti joonise peal), põhi on 1-kordsest taskurätipaberist (taskurätis on 4 kihti), tugevdatud veekindla liimiga.
Searoosa: leidsin ükspäev vana sea värviretsepti üles; kõrva sisemus tuleb sama värvi kui muu kere: valge–roosa 1:1 (vana kõrvasisemuse värvus) on peaaegu sama toon kui elevandiluuvärvi–roosa 1:1 (kerevärvus), vahet ei paista. Ninaaukude sisemust ega kärsa kortse ka ei tumenda, jääb niisama varjude mäng. Pind on nii väike, et segan igaks värvimiskorraks uue laari (3 tilka elevandivärvi, 3 tilka roosat). Värvikihte tuleb 4: silmamunadel on 4 kihti värvi; õhtuks saab roosale kerele 2 kihti.
Õhtupoole aga pumpan jalgratta kummid täis, eemaldan põrandalt vahepeal veel ära kukkunud kaks tükki Prantsusmaad (selgusetu, kust need tulid, sest ma pesin ratast pärast vannis) ja käin sõitmas lähikonna hümniradadel, kus on ametlikult luht ja Natura 2000 linnukaitseala. Näen kaht varest (vahekaugusega 1 km) ja üht harakat. Päike vajub metsa taha ja on külm tuul.
Loomaarsti küla viltuse torniga kirikust sõidan mööda punkt kell kuus, kirikukella hääl on kohe eriti kurb.
Hundiveski jalakäijasillast sõidan üle, see klobiseb hirmuäratavalt ja tundub, et iga laud hüppab. Muidugi, kes käskis silla ehitada laudadest, mille peale on freesitud sooned (et libe ei oleks): nendesse soontesse jääb vihmavesi sisse.
Toitusin nädalavahetusel mingitest kollastest Portugali ubadest. Väga maitsev!
Päeva ilm on selline; hommikul vihm, pärastlõunal kuiv, õhtul (pärast jalgrattasõitu) tugev vihm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment