Väga vara tööle.
Õhtul keeletund. Selle õpetajaga teeme „palju” (varasemast rohkem) grammatikaharjutusi ning kuigi paistab, et tunni lõpp on kohe käes, jagatakse pooltele sildid. Minu omal on müstiline sõna, mis ei meenuta üheski siinkandi keeles midagi; aga nähes, et seekordse pinginaabri sildil on ühe rühmakaaslase eesnimi, oletan enda omagi eesnimeks, ja välistamismeetodil oletan ka üsna täpselt, kelle (sest ainult kolme inimese nime ma ei tea). Ja istu tema ette ja küsige üksteise lapsepõlvemälestusi.
„Lapsepõlvemälestused” on siinkandis pikk sõna, 23 tähte, võtab saksa keele mitteoskajad kohe nutma. Üks lapsepõlvemälestuste uurimise küsimus on, kas said lapsepõlves vigastada (kuulamisharjutuses mängis keegi ehitusplatsil ja kukkus auku ja oli pärast pikalt haige). Mul varasemast lapsepõlvest midagi nii drastilist vastu panna ei ole, aga varateismelisena olen kukkunud umbes kahemeetriselt kuurikatuselt selili maha (ehmatus) ja pisut hiljem löönud kogemata kirvega säärde (plaaster) ja kukkunud teiselt korruselt esimesele betoonpõrandale, jäädes poole maa peal rinnakorvi pidi naela otsa rippuma (ehmatus, marraskil küünarnukid, kiirkäik kohaliku haigla esmaabipunkti, kus hoones elab nüüd PN-vääriline hullpere).
* * *
Kui meenub, et 23. III tulevad müüki nelja huvitava kontserdi piletid, on lavast kaugemad piletid juba välja müüdud ja allesolevate hind paneb järele mõtlema, kas me ikka nii väga tahame.
* * *
Saab läbi Roosa Pantri filmide retrospektiiv (koos filmiga A Shot in the Dark, mis on puhtalt Clouseau-film, kus kõik tegelased on juba paigas ja Clouseau hull ülemus tapab Clouseaud jahtides kümme inimest). Edasi söögi kõrvale Johnny English.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment