L, 2847. päev: loen

Saan läbi elus teise prantsuskeelse raamatu, mille lugesin kaanest kaaneni: esimene oli pealkirjaga ja sisuga umbes nagu „Max päästab loomi”, teine siis on arhitektuuriajaloo-monograafia arhitektist Viollet-de-Ducist, 19. sajandi suurest restauraatorist. Raamatu lugemisel oli ka põnev ahhaa-hetk – Pierrefonds’i linnuse pilt tundus lapsepõlvest tuttav, pika mõtlemise peale meenus, et umbes selline loss oli ühe pildi taustal Juhan Kunderi muinasjuturaamatus „Imelik peegel”. Pildi autor oli Ott Kangilaski, internetist seda pilti ei leia.

Uueks padjaraamatuks võtan raamatu keskaegsetest kooguga heitemasinatest, mis koondab teadusliku tõsidusega kogu sel teemal oleva teabe – ja tulemus on suht õhuke brošüür, ilma kirjandusloeteluta nii 150 lk, kuigi ka väga väikese kirjaga – ning sealt saab üsna algusest teada, et heitemasinatel on Euroopa ajaloos vägagi kindel koht, sest 1347. aastal Musta mere ääres Genua kaubalinna Caffa piiramisel – Caffa on praegune Feodossija ja tulevane Putinsk – puhkes piiravate mongolite seas katk ja nad loopisid katkusurnuid üle müüride linna, seejärel põgenesid genualased laevadele ja tagasi Genuasse, tuues katku kaasa. Kuigi teisalt seda juttu väga palju uskuda ka ei saa, sest puuduliku karantiini tõttu jõudis katk kohale ka kaubateid pidi.