Postkontorist lõbusad kruusid ja kaks kodulooraamatut (ühes on koguni neli fotot, millel majaesine koos seal olnud raudteel tossutava rongiga). Lepingud posti.
Uus tool teeb esimesi trikke: käsi läheb kuhugi, tool tahab äkki heita mind selili. Õnneks jäeti koos tooliga ka kasutusjuhend. Jutustan toanaabrile, kuidas umbes 2002 käisin väga peenes toolisalongis ja lasin näidata kõige peenemat kontoritooli, millest otsekohe, kui olin ajanud käed istme alla reguleerimispidemeteni, üks pide eraldus ja jäi mulle kätte. Leidsin, et hea tool ei ole selline, mis kohe esimesel käppimisel hakkab lagunema, ja et müüja oli hetkel pisut eemal, seljaga minu poole, kapist reklaammaterjale otsimas, paigaldasin käepideme reguleertrossi otsa tagasi. Muidugi ütlesin viisakalt, et mõtlen veel, ja mõtlen seniajani, sest see tool (koos äratulevate osadega) maksis ligi mu tollase kuupalga.
Hommikul ja päeval päike, soe, õhtul äike ja polaaröötaoline pimedus; raamatukast kaenlas saab märjaks.
Tuleb mõte, et äkki peaks 20. skp osalise (aga tervelt 80% varjutusega hommikul) päikesevarjutuse auks võtma töölt vaba päeva.
Üks raamat on kunagisest majaesiest kitsarööpmelisest (1000 mm) raudteest; kaks või kolm fotot on suisa maja juurest (raudtee võeti üles muidugi enne maja ehitamist; pean uurima, mis on täpsed võttekohad) – üks neist oli just paar nädalat tagasi pildiajakirjas ja tundsin ära, et tuttav vaade, ning see meenutas, et jaanuaris tuli vallaajalooga kaasa patakas muid sama kirjastuse raamatute reklaame ja seal oli see raudtee raamat. See on tervikuna saksa keeles.
Teine raamat on sellest, kuidas siinkandi suurim jõgi üle ujutab; see on saksa ja prantsuse keeles (paralleeltekst).
Raudtee raamatust saab teada ka, mis juhtus ameeriklastega. Nimelt on mäe all 1945. a sügisel hukkunud ameeriklastele ausammas, lipud juures ja puha. Algul arvasin, et toimus mingi nagu autoõnnetus (nt tuli auto mäe otsast mööda metsateed, teadmata, et tee lõpus on vaba langemine), aga siis sain teada, et rongiõnnetus hoopis (rong sõitis maanteel autole otsa). No tegelikult oli veel hullem: mäest tuli alla rong (lõbusa hooga, see oli kogu liinil järseim mägi, sedapidi sai iga rong suurima lubatud kiiruse kätte). Rong oli kaubarong, ees raske kaubarongi vedur, järel üks kinnine kaubavagun ja kolm täis kivisöevagunit. Ja siis mäkke sõitis üles kaks ameeriklastega veoautot, esimesel kastis bensiinikanistrid, teisel bensiinikanistrid ja sõdurid. Sõdurid olid just demobiliseeritud, sõitsid Le Havre’i poole, et sealt sõita laevaga tagasi koju. Käis hirmus pauk ja süttis suur tulevärk, surma sai kaheksa sõdurit, paljud said vigastada ja põletada, osa viidi USA laatsaretti, osa linna haiglatesse. Ühel vedurijuhil mõlemal jalal luumurd, teisel pisut kergemaid vigastusi. Perekond Engel, kelle maja ees õnnetus juhtus (ja kellel oli vähe linna poole töökoda), panid täpselt õnnetuskohta väikse mälestusristi; lippudega ausammas pandi pisut kaugemale mäenõlvale.
Sellel raudteeliinil oli kõige teravam kurv muide ainult 46 m raadiusega, mis kohas on tänapäeval tore käänuline jalgrattatee.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment