R, 2860. päev: päiksevarjutus!

Täna hommikupoolikul on osaline päiksevarjutus, mille auks (siinkandis on varjutuse faas 80%!) olen võtnud vaba päeva. Olen terve nädala mõõtnud hommikupoolikuti ka valgustugevust, et kui varjutus juhtub olema pilves ilmaga, saaksin ikkagi jälgida, kuidas varjutuse ajaks pisut hämardub. (Varjutus kestab esimesest kontaktist (Kuu ilmub Päikese ette) viimaseni (Kuu lahkub Päikese eest) umbes 2½ tundi, hämardub ja valgeneb väga aeglaselt ning silm ei seleta, et oleks pimedam.)

Algul ähvardab tulla tänagi pilves ilm, nii et olen rahus korteris ja mõõdan aknast valgustugevust. Ent umbes pool tundi enne varjutuse algust märkan, et läheks nagu selgemaks, mispeale kraban kogu kraami kaasa ja kiirustan metsa poole, kust on taevas näha kogu varjutuse ajal (rõdult jääb majanurk ette, samuti puuoksad – 31.5.2003 rõngakujulist varjutust üritasin vaadata rõdult läbi puuokste ja piltidel oli lihtsalt väga palju rõngaid*).

(* Peegelobkektiivi MTO-1000 tõttu, mille bokeh koosneb rõngastest.)

Vaatluskoha olin välja otsinud nädala sees – see on teisel pool jõeorgu, mis – nagu alles täna teada saan – asub mitte meie asumis, mida alati olen märkinud fotode märksõnadesse (et saaks otsida korterilähedase metsa pilte), vaid selles naaberasumis, kus olevat nähtamatu taaskasutuskeskus, kus elab Poola töökaaslane T ja kus ükskord oli mäe otsas üleujutus.

Veel saan kaardilt teada, et kui oru vastasperve metsa nimi on lihtsalt Pöögik, on metsavahelise põllu nimi lihtsalt Pöögikuvahe.

Vaatluspunkt on metsatee ja põllu vahel: kohale saab mööda metsateed, vaade on üle põllu, vaba ja keegi ei kõnni ette. Kola ei ole laiali mööda metsaalust ja põldu ei talla ka.

Kui kohale jõuan ja kola üles panen, selgub, et just on varjutus alanud, Kuu on servapidi juba ilmunud Päikese ette. Esimese pildi teen aja säästmiseks ilma päikesefiltrita, siis keeran filtri ette. Ilm on udune, Päike paistab läbi tugeva udu (aga paistab ja piltidele jääb isegi ainus päikselaik).

Kaadervärk tagant …

… ja eest

Päikesefilter on spetsiaalne ja marki Baader Sonnenschutzfolie D=5, laseb läbi nähtavast valgusest 0,001%. Filter on kõvasti objektiivi küljes ja sedasi ei ole mujalt kui läbi selle (palja silmaga, päiksepillidega vms) vaja vaadata üldse.

Esimene tund (9.20 kuni 10.10) teen pilte harva ja suht juhuslikult, edasi iga minut kuni varjutuse lõpuni. Paistab ja isegi pildile jääb, et Päikese näiv ketas on servadest tumedam (sest Päike on kera, mitte ketas). Järgmine päev näen leheputkas, et varjutuse maksimumi foto Frankfurter Allgemeine esilehel on aga tehtud ilma filtrita.

Elusolenditest näen metsaservas kevadhommikul kaht hirve (ma ei ole seal Pöögikus kunagi varem hirvi näinud), kolme rähni, nelja pasknääri (see ilus roosa vareslane, kes teeb „krääk-krääk”), kaht jooksjat ja arvukalt põldhiiri, lõoke laulab.

Esimene Päikse pilt on läbi tugeva udu, ilma filtrita: pärast näen metaandmetest ulmelisi numbreid f/29 ja 1/8000 s – ma nagu üldse ei tea, kui väike on suure suumi minimaalne ava; tolmu pärast väldin väikest ava muidu nii palju kui võimalik. Mingil objektiivil oli f/45 (mida korra isegi kasutasin), aga ei mäleta, millel. (Müstiline on, et Sigma ise ütleb minimaalseks avaks f/22. Äkki mäletan valesti. Või ei ole siis see täpselt sama objektiiv.)

Kuigi lõpptulemus on positiivne, juhtub väikesi apsakaid ikka:

• kaasas on vale kaabelpäästik (taimerita)
• kaasas on vale märkmik (alguse, maksimumi ja lõpu kellaajad on arvutanud planetaariumiprogramm ning need on umbes 15 min valesti)
• salvestan 20 minutit kevadhommiku metsahääli seadistusega MIC SENSE LOW, mis on rohkem rokk-kontserdi ja auruvedurite jaoks (pärast 15 min ka seadistusega MIC SENSE HIGH, maapinnast nii 20 cm kõrguselt, peale jääb ka hiirte piiksumine)
• alguses ei kasuta ma optilist stabilisaatorit (fookuskaugus on 400 mm × 1,6, aga säriajad nii 1/25 s), sest statiivilt stabilisaatorit ju ei kasutata

Iga minuti pildid tuleb teha taimerita, aga õnneks on käekellal sekundiosuti. Et 55 sekundi asendis nihutan Päikse kaadri keskele ja enam-vähem täisminutil vajutan päästikule (kaabelpäästikule), siis mõõdan külgsuunas valgustugevuse ja kirjutan selle üles, siis on veel üle poole minuti aega vahtida ümberringi kevadist loodust, siis hakkab saabuma järgmine võte. Võtete vaheajal katab objektiivi must lapp, sest ei ma taha, et objektiiv sihiks üle kahe tunni otse Päiksesse, isegi kui on tugev vine. Fookus ja suum on igaks juhuks kohale teibitud, autofookus välja lülitatud (pisut muretsen, et ei tea, kuidas fookus kaks tundi püsib, aga kenasti püsib, isegi Kuu ketta krobelisus on näha). Pärast lõikan kaadrist pimedat osa ära, tsentreerin pildi ja animeerin, kuigi ebaühtlase võttesammu järgi liigub Kuu üle Päikese kergelt jõnksudes. Näha on, muide, et kella 10 asendis olnud päikeselaik on Kuu alt ilmudes pisut teises kohas kui Kuu alla kadudes – Päike pöörleb.

Maksimum näeb välja nagu helendav banaan või taevane naerusuu.

Pärast tuleb E koertega metsa ja lähme ära koos.

Pärast näen graafikult, et suurima faasi ajal oli sama pime kui pilves päeval. Mistõttu jutud, et Saksamaal, mida tänapäeval käitab suures osas päikeseelekter, jäävad varjutuse ajal villaveskid seisma, on puhas loba.

Lõunast aga naaberlinna, kus käin juuksuris, ostan plaadi The Other Wagner ja käime Kella kõrtsis söömas. Plaadil on peale mitme täiesti laulupeokõlbuliku meeskooriteose ka Wagneri tükk Großer Festmarsch (WWV 110, Centennial March), mille ta kirjutas USA 100. aastapäevaks ja mida mäletame – esitatuna asjakohase pompoossusega, ühendkooride, tantsijate, klassikalise lavakujunduse, toogade ja poolalasti Rooma jumalatega – Loriot’ 60. sünnipäeva saatest. Wagner sai marsist honorari 5000 dollarit, mis tänapäeval oleks vähemalt 114 000. Teksti (Burtstag heut, Burtstag heut!) kirjutas marsile telestuudio.