P, 2869. päev: valguse värv

Arvatavast 5000 fotost hakkavad läbi jõudma ka teised fotoseminaril osalenud ning ilmuvad esimesed ürituse pildid, ka pilt, kuidas mul on käe peal kotkas. Leian, et mu jopel on firmanimi ka selja peal, et paistan jopes kõhnem kui end tunnen ja et korraldajapiltnik on pildid tooninud kas nimme külmsiniseks või kasutab ta automaatset valgetasakaalu või on lukustanud valge liiga kollaseks, nii et pildid on liiga sinised. Mul endal on suur fotokas põhiliselt pilves ilma asendis, 5700 K: pilves ilmaga (mil valgus on ühtlaselt sama värvi) tulevad pildid OK, kui paistab päike, on sellega pilt pisut soojem (otse päikse käes on 5500 K, sinise taeva all on 6000 või veidi rohkem), n-ö kuldsel tunnil päiksetõusu järel või loojangu eel kasutan varjuseadet 7500 K, aga päikseta on loojangu järel nii sinine, et siga ka ei söö.

Huvilistele umbkaudsed valgetasakaalu temperatuurid mu kogemuse järgi. Plussmärgi järel on korrektuur rohelise-magenta teljel (korrektuurita värvustemperatuur vastab musta keha värvusele eri temperatuuridel ehk siis päris hõõgumisele):

• 2400 K + 0 – tavaline hõõglamp; küünal võib olla vähem (vrd tikuleegi hele osa 700 °C ~ 1000 K)
• 2950 K + 19 – säästulamp (tänapäeval on kõik säästulambid enam-vähem sellised ja saab olla kindel; vanasti oli pilt kirjum)
• 3200…4000 K – loojangueelne valgus (kui tahate saada valget valgeks ja mitte kuldseks)
• 5500 K – otse päikse käes päeval, kogu pilt on päikesevalgust täis
• 5700 K + 0 – pilves
• 6000…6500 K – selge, sinise taeva all, pildil on suur osa taevast
• 7500 K – selge ilmaga varjus või loojangueelne valgus, kui tahta saada valge kuldseks
• 10000 K (ja rohkem) – loojangujärgne sinine valgus