L, 2573. päev: kaunid vaated ehk ood Toki 11–16 mm f/2,8-le

Matk üle veelahkme kahe suure jõe vahel. Üks väheseid käimata matkaradu siinkandis.

Bussiga R-ch-sse, kus parasjagu on tuletõrjujate väljanäitus: on kõiksugu tuletõrjeautosid, paate, kiirabi, redel on püsti, jões on tuletõrjelaev, platsi keskel on lõhki lõigatud katusega sõiduauto.

Teise bussiga mööda jõeäärt edasi (istume jõe pool, vaated on kaunid) järgmise sillani W-s. Üle jõe, mööda kohast, kus 1.5.2011 einestasime, üles mäkke. Viimased kaunid vaated viinamägede vahelt, siis metsa vahele, muudkui mäkke.

Kena Saksa alevik, jällegi W. nimeks. Tänav on Ritterstr. nagu rahvalaulus „Üks surnu viidi Raadile”.

Surnuaiaga linnus, millest on alles valdustorn ja paar eluhoonet. Torn on kohe surnuaia värava ja prügikasti kõrval, lukuaugukujuliseks laiendatud laskepilu otse surnuaia poole. Aia peale on koolilapsed joonistanud pilte: jõgi ja jõelaev, lehm ja suur valge kiri „Annika”. Tornis pidada olema seniajani külakiriku kellad (mis on suure kellatornita); kiriku ees on maailmasõdades hukkunute ja kadunute ausammas – ühel tahul on Esimene maailmasõda, kahel tahul Teine, tagumine on tühi.

Linnuse ajaloo sildi väidet, et see olla algselt olnud vesilinnus, tuleb võtta äärmise ettevaatusega. Linnus on nimelt mäe otsas. Vesilinnus on tasasel maal ja vallikraav on vett täis (vrd Kuressaare, Põltsamaa). Mäe otsas on vallikraav tavaliselt kuiv – vrd Viljandi, Tartu, Toompea.

Kiriku tänav

Suureks häbiks pean tunnistama, et asulast väljume üldse mitte plaanitud suunas. Ma seda kohapeal muidugi ei ütle ning teen näo, et teekond peabki viima kaarega mööda nurgataguseid.

Tee kerkib mäkke ja mida kõrgemale, seda rohkem asendub karjakasvatus põllukultuuridega ja ühtlasi metsatukad lagedate väljadega, aga eks siinkandis ole viljakama mulla peal kombeks, et mets kasvab seal, kuhu ei saa teha põldu ega viinamäge (ja kusjuures, nagu on leitud arheoloogilise õietolmuanalüüsiga, on praegu siinkandis metsa tublisti rohkem kui Rooma ajal).

Mäelael on hiirekasukate, -ribide ja -lõualuudega räppetomp (koha, sisu, linnujäänuste raamatu ja linnuliigilevilate järgi selgub selle teinuvat kõrvukräts):

Öökulli (kõrvukrätsu?) räppetomp

Veel imetlemiseks kauneid vaateid:

 

 

 

 

 

Päike paistab laialt ja hakkab peale, õhus kisavad piiritajad (keda näeb) ning õhus ja maas laulab lõoke (keda ei näe – muiste oli sanitaarolude ja prillipuuduse tõttu silmanägemine kehv ning mingi rahvas arvas, et lõokeselaulu tekitab kevadel õhk ise – aga märtsi algul 2008 pika kevadmatka ajal sain lauldes lendava lõokese isegi videole).

Teel kõnnib kõige pirakam kärsaklane, keda näinud oleme. (Teda ei ole ei raamatus ega sadade fotodega Euroopa kärsaklaste veebilehel.) Koos kärsaga umbes 2 cm pikk, must, kummalgi küljel kollane täpp, rindmiku tagaservas kitsas kollane vööt, karvadeta.

Teeservas on metsast tulnud palju suuri sipelgaid, kes tassivad siia-tänna surnud tõuke ja piiravad väsinud mummi. Üks saksakeelne loodusajakiri just soovitas, et kui näete nõrkenud mummi, andke talle suhkruvett või vähemalt viige lähimale lillele. Mida me ka teeme, kuigi mumm soovib kõigest väest lendu tõusta, mis mitu korda lõpeb maandumisega uuesti sipelgate seltsi.

Alla külla kõndides ja mingit lehmajuttu valesti kuuldes tuleb mõte, kuidas oleks üks tore krimi India stiilis. Sellele annab kohe auru juurde majanurga tagant avanev vaatepilt, kuidas vanahärra kõplab peenart ebaloomulikult suure kõplaga, mis paistab, nagu oleks labidas varre otsas põiki, ja saab nimetuseks „matab laipa”. Muidugi vahib vanahärra, mida me vahime ja muigame.

Küla järel on karjamaa servas betoonist jurakad, mis raamatu järgi ehitati umbes sõja ajal sinna kavandatud raudteeviadukti jaoks, aga raudtee jäi üldse ehitamata (isegi viaduktile viivat tammi ei ehitatud – kui ehitada betoonist kaldatugi enne, saab tammi kuhjata sinna vastu). Betoon on peale pragudest välja valgunud soolajälgede toredas seisundis; sammaste otsas on alles sissebetoonitud poldid.

Väsitav tõus järgmise mäe otsa – kuhu ei olegi kõrgust teab kui palju, aga eraldi rada ei ole, tuleb kõndida teeservas (sest teepeenart Saksamaal ei tunta). Ära jääb käik eemalt paistva vaatetornini, sest esiteks ei ole teada, kas see on üldse lahti (see on sihuke suletud, akendega torni moodi), teiseks on see veel kuuskümmend meetrit kõrgemal ja kolmandaks ei lähe sinna tee mitte otse, vaid paarikilomeetrise kaarega.

Jõuame metsa, mis on pisut palavam kui arvata, ja tee hakkab õnneks laskuma.

Ärge uskuge luiskelugusid, nagu Saksamaal metsa ei olevatki!

Jõuab kätte linnaserv, kus ühel pool tänavat on lai vaade ja teisel pool on maju vähem. Leiame, et linnaosa on väga turvaline, sest joodikud ja lihtsad jalakäigupätid mäkke kõndida ei jaksa ja linnas bussiliiklust ei ole.

All linnas sisse veinipoodi kuulsa viinamäe toodangu järele (sain hiljuti saksa keeles teada, et viinamäe nime tõlge on lihtne: ’joove’). Poodnik suhtub alati aukartusega, kui sisenev kunde astub kohe asjalikult riiuli juurde.

Laurentsiuse kirik

E on Tripadvisoris näinud sillaäärse söögikoha Vana-Saarelinna ülistust, aga see on kinni. Tagasi üles kesklinna. Veski taga söögikohas (selle kõrval on teine, nimeks Mozart ja ettekandja on ketsides) šnitsel (mis selgub olevat koos paneeringuga külmutusest võetud), vein ja pärast teises kohas kook ja teine vein.

Kuuldavasti olevat probleemita etanoolikasutus 10 annust nädalas (tavalises veinipudelis on umbes 6 annust), praegune kogus on 3,75 annust pro Nase ja see, kuidas ja kui kaua see mõjub, tekitab aukartuse kogenud professionaalide ees, kes tarbivad need 10 annust ühe istungiga järjest.

P.S.
Pealkirja selgituseks.
Kõik tänased fotod peale viimase on tehtud ülilainurkobjektiiviga Tokina AT-X PRO 11-16 F2.8 (IF) DX ja nende fotode (peale metsatee foto, mis on liitsäri) värve järeltöödeldud ei ole (tavaliselt teen värve pisut kirkamaks), isegi mitte PL-CIR-fitriga.