Meie maja nn prügikastivares või tema sõber istub hommikul rõdu juures männioksal ja vaatab aknast sisse. Vareseid rõdul me veel näinud ei ole; varesed on siinkandis üsna arad. Laen mitu kuud laual lebanud linnukaamera ja panen rõdule valvama – nüüd näiteks on tavaline, et rõdu põrandal siiberdab ringi rähnipoeg, puukoristajad käivad perekaupa ning harakad peidavad juustu lillekastidesse.
Saksa keeles räägitakse terve esimene tund laupäevasest ESC finaalist, mis on täitsa jube, sest väikesest seltskonnast tervelt kolmele meeldis Hollandi erakordne õudus. Õpetaja räägib, kuidas ta algkooliealine tütar arvas selgesti, et Austria esineja on naine (sest kannab ju kleiti), ja särava kleidi peale, et kindlasti Austria printsess. Teisalt hakkab üks poolakas iga kord nime Conchita Wurst peale puhkima, sest see jätvat samasooliste asja ajamisest vale mulje, ja Poola laulu kohta arvab, et see [„raputa seda, mida ema sulle andndnud”] üldse ei olevat olnud rahva tahe. Üks teine poolakas arvab aga, et Poola laulul ei olnud viga, propageerib maad hästi, aga et praegu ESC enam rahvast ei huvita (vrd igakordsed esinejate püksiuudised Eesti päevalehtede esiküljel). Saab ka teada, et tänu Poola telekaseebile üldvalitseb Poolas praegu arusaam, et gei on naisterahva parim sõbranna. Veel saab teada, et Venemaalt saadeti esinema kaks neiut mitte headuse pärast, vaid et nendest olnuks kõige vähem kahju – selle kohta on tehniline termin expendable – ning et tulemust arutati nõnda vägeval tasemel kui Venemaa duumas ja otsustati, et vaja korraldada Venemaa enda „Meri, mehed ja maa”, kus tohivad suu avada ainult riigitruud ja tõupuhtad esinejad. Kindlasti toimub siis ka pulstis habemetega talaarivoor.
Maali pargi lillepeenras on õhtul hiir.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment