P, 2567. päev: kontsert

Poirot'st läheb 4. karp, kus on sarja I hooaeg ehk täitsa algus. Näeme erakordseid asju, mida hiljem Poirot enam ei teinud: jookseb, on purjus, laulab, meenutab vana armastust.

Õhtul kontsert.

Bussis näeb minnes üht ja tulles teist bulgaaria töökaaslast.

Kontserdi esimeses pooles – mis kirjade järgi kestab 29 minutit – on tükk, mille Mendelssohn kirjutas 14 a vanuses, siis neli väga kurba Mahleri laulu, mida esitab praegune Saksamaa esitenor, siis mitu lisalugu. Meie taga istub kaks vanadaami, kes nõrgal häälel kisavad „braavo!” ja „encore!”.

Orkester koosneb ainult meestest ja kõigil, ka tenoril, on seljas ühesugune frakk ja jalas ühesugused lakkkingad. Vaheajal võrdleme tenorit märtsis kuuldud baritoniga; no eks saal ja repertuaar ole teine, tenori kahjuks.

Pärast vaheaega on end vahuveiniga turgutanud vanadaamid meie taga elevil, sest üks sai tenori autogrammi. Pärast saab teada, et tenor olla algul õppinud paar semestrit matemaatikat, aga siis pühendund laulmisele ning tema ainus püsitöökoht oli karjääri alguses kaks aastat ühes siinkandi teatris. Siis tekkinud tal häälekriis, millest sai üle ühe ameerika tenori käest õppides suisa naaberlinnas. See ilmselt näitas, kuidas hoida käsi ja suud ning vallutada maailma ooperilavasid ja naiskuulajate südameid. Esimene roll, milles ma teda nägin, oli plaadilt Metropolitani „Valküürides” Siegmund, kus ta oli ainus normaalse kehaehitusega inimene umbes kolmeteist paksu seas ning vankus mitu sammu tagasi, kui üsna korpulentne Sieglinde talle kaela hüppas. Nii et selline vägitegu ei tekita minus kartust, et teen kogemata veidraid nägusid ja solist näeb, nagu olin peljanud märtsis tippbaritoni kontserdil.

Teises pooles – mis kirjade järgi kestab 38 minutit – on alguses üks R. Straussi keelpillisekstett (mille kohta räägib kavaraamat pika loo Austria muusikaelu tõusudest ja langustest ning R. Straussi liikumisest põlu alla ja põlu alt ära) ja siis üks pikem Schönberg. E ütleb mõlemat olevat kuulnud, mina mitte. Uinun kuus korda, viimane kord nähes, kuidas pillimeeste asemel istuvad orkestris kahemeetrised kirjud gekod. Ühtäkki näen ilmsi kergenduseks, et kõigil kolmel viiuldajal, kelle noot paistab, on noodiraamatus lahti viimane lehekülg, järgmiseks tuleb sisekaas (aga see viimane lehekülg kestab mitu minutit).

Ühel altviiulil läheb poogna küljest jõhv lahti, ta kisub selle üldse ära ja viskab põrandale.

Märkan, et kavas on trükitud ka viienda laulu tekst, mida veel ette kantud ei ole – korraga paiskub valla lava vasak uks ja tenor sööstab uuesti lavale. Laulab ja rahvas plaksutab ning paremal rõdul kaks vanadaami võtavad mantlid käe peale ja trügivad ukse poole. Siis tulevad tenor ja orkester lavale tagasi, esitavad teise lisaloo – vanadaamid paremal rõdul vaatavad seda püstijalu, nurga tagant piiludes. Lava tühjeneb ja vanadaamid lahkuvad, teadmata, et tuleb ka kolmas lisanumber. Lisanumbrid on veidi teistsugune repertuaar ja tenori hääl pääseb paremini esile. Kolmanda lisaloo järel rahvas plaksutab veel pikalt ega tea, et kolm lisalugu on ülemine piir.

Sobivasti läheb viimane otsebuss kohe veerand tunni pärast.