Tudengiaegse tuttava FB-lehel keeb elav arutelu aialindude toitmise üle. Üks teab, et kevadel ja suvel ei tohtivat anda kuivtoitu üldse, linnupojad surevat janusse. Imestan, sest viimasel ajal soovitatakse Saksamaal teha just vastupidi, toita aialinde aasta läbi (hüvituseks selle eest, mida on inime muidu teinud lindude toidulauaga), ja liiklustihedus meie rõdul ning ooteplatsina toimiva rõdukõrvase männi tallatud oksad ei näita kuidagiviisi, et see lindude arvukust kahandaks. Edasises arutluses selgub tõde: kirjutaja pidas „kuivtoiduna” silmas koerte kuivtoitu, millega ta enda lollusest pesatäie musträstaid ära tappis. No on olemas ikka juhme ja südameta inimesi!
Ja samal teemal ka jätkame. Töörahva püha puhul – püha ja vaikus on täielik, kuni alt naaber paneb rõdul kärssama grilli ja me aknad kinni virutame – on maja prügikastideni (mis vanasti seisid I korruse garaažis, aga pärast 2011. a tulekahju on olnud aheldatud maja ette) jõudnud esimene vares. Näen tema nokatööd üsna värskel kujul, mil peamistes väljapunduvates kilekottides on veel üsna nokasuursed augud ja prügikasti ees kõnniteel ainult kaks söödud maisitõlvikut ja natuke muud sodi, aga pärastlõunaks on pilt keerukam ja meenutab seda, nagu oleks prügikasti kallal laamendanud joodiknaaber (kes alles ükspäev, ilmselt laupäeval, oli küünarnukkideni igas postkastis, kiskus sealt välja ajalehti ja viskas prügikasti).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment