N, 2571. päev: kontserdil

Kohaliku eesti seltsi naisansambel võõrustab Eestist külla saabuvat meeskoori. Usun, et tänapäevalgi on selline üritus sihuke võimas magnet, mis kisub kooriliikmeid käima usinalt proovis hiljemalt eelmisest sügisest saadik (nagu tudengiaja alguses meenutasid ühe teise koori taadid heldinult, kuidas (ja kuidas!) kunagi olla koor esitanud koos naiskooriga „Carmina burana”, aga millal täpselt, seda taadid enam ei mäletanud, ent nendest lugudes piisas, et motiveerida noorlauljaid õppima suht igavat Bruckneri reekviemi kogu talve). Korraks tekib arutlus valehabemete üle, aga luban naisansabli jaoks kaasa võtta hoopis musta markeri, nagu see praegu moes on.

Linna poolteist tundi varem, mul on vaja osta ümber nurga kirjatarvete poest A8-suurusi kartoteegikaarte, sest olen otsustanud, et õpin ära kõik õppematerjalides ettejuhtuvad kollokatsioonid (mille kõige raskema harjutuse tegemisel eelviimases tunnis olin iga kord märkinud, kui järg jõudis jälle minuni, et mul ei ole õrna aimugi) ja laupäeval ostetud 200 kaarti said juba täis.

Vaatan üle ukse korraks sisse, kas saalis on valge või pime – ei ole varem kontserdipaigas käinud – on suhteliselt pime. Mul on kaasas välklamp ja et keskmisse fotokotti mahub kas välklamp või selle hajuti, on mul välklamp mantli põuetaskus. Hommikul toodi bussipeatuse panka just raha ja ratastel seifi taoline rahaauto seisis ees, relvastatud valvur vahtis bussipeatuse inimesi ja ma pidin tast mööduma, selline kolakas mantlihõlma allapoole kaalumas.

Veel parem oli aga, et öösel meenus, et kasutasin suurt välklampi viimati eelmisel aastal ja selle akud on kindlasti tühjad, nii et võtsin laaduri tööle kaasa ja üritasin laadida välklambi akude kaht komplekti. Esimese jõudsin, teist mitte, nii et võtsin lauasahtlist kaasa ka kõik muud tundmatus laadimisseisundis AA-akud (mis on seal CD-mängija jaoks, ma ei viitsi lustikummutit vedada ja selle juhe ei ulatu pesasse).

Aga välklampi ei lähe õhtu jooksul siiski õnneks üldse vaja; üritan hakkama saada jämeda (filtrisuurus 77 mm) objektiivi abil – normaal- ja lainurksuum on mõlemad igas asendis f/2,8; ühel piltnikul on punase rõngaga (Canoni L-seeria) objektiiv, aga minu punase rõngata objektiivist peenem (f/4) ja varjukita, ning ühel istmeserval lebab palitunööbi suurune Nikoni objektiivikate. Nüüdisajal tavalisest optilisest pildistabilisaatorist alati kasu ei ole, sest esinejad (eriti dirigent) liigutavad ja pika säriajaga jääb pilt kohati uduseks. Isegi f/2,8-ga pidi kerima tundlikkuse ISO 400-ni, mis tekitas ühe dirigendi mustal kostüümil tugeva pildimüra, mille silumine järeltöötlusel muutis ka kõigi esinejate näod kolmkümmend aastat nooremaks. Teise külalisdirigendi elutarkus: dirigenti vaadatakse peamiselt selja tagant.)

Kirjatarvete poest 3 × 100 A8-kaarti ja siis prantsuse raamatupoe kunagistes ruumides (kus on nüüd itaalia pannkookla) pannkook.

Nagu märtsis tippbaritoni kontserdil, kus meil olid 1. rea kohad 1 ja 2, saame piletid numbritega 01 ja 02. Oleme kohal ligi pool tundi varem, proov alles kestab.

Algul kibeleb meeles küsida, kas helisalvestada tohib (mida tuleks küsida mõlemalt koorilt) – mul on helisalvesti peaaegu alati kaasas, nagu ka taskufotokas (ja isegi salvesti mikrofonide tuulekaitse muide on), aga savisaare tegemine ei lähe mette, LS-5 on käsitsusmüra suhtes kole tundlik ja ideaalne võttekoht oleks saali keskel (või siis mitte päris keskel, olekski huvitavam) paar meetrit kuulajate peadest kõrgemal – ent kui proovi kuulen, läheb soov üle.

Ühe koori repertuaar on nõudlik, teisel on turvaline. Ühel on alumised hääled täitsa okei, ainsa solistiga laulu solisti teine salm läheb ka paremini kui esimene. Üks koor väänutab end esinemisel nagu inimesed vanaema veneaegses jalgadega telekas, teine mitte. Nagu egiptlane Sinuhe mõistis umbes kolmveerandi raamatu peal, et tema soontes voolab vaaraoverd rohkem kui vaaraol endal, süveneb kontserdi ajal tunne, et mul on vist n-ö passiivne absoluutne kuulmine. Eriti kohtades, kus võetakse fortes kõrgeid noote.

Ühendkooride esimene laul jätab esiti mulje, et iga laulja laulab eri häält ja eri helistikus – mis ei ole võimatu, selliseid kooritükke on – kunagi lindistas üks koor raadios mingit modernlaulu, kus tuli välja, et 60 liikmest igaüks laulis natuke eri viit ja lõpetas eri ajal (kogu koori viimane oli yours truly), ning juhtusin kunagi ühe teise, umbes 20-liikmelise koori proovi, kus õpiti 16-häälset lugu ja see tuli täitsa edukalt ka välja. Väidetavasti olnud laulul „Meil aiaäärne tänavas” üks poiste- ja meeskooriseade, kus poistekoor laulab ühes ja meeskoor teises helistikus.

Eesti koorilaulupärandile truuks jäädes ühtki lugu siiski seisma ei jäeta.

Umbes üheksat või kümmet laulu olen muiste eri koorides laulnud, mistõttu kuulatan, kas „minu” partiisid ka kostab. Mõni on raudselt teises seades. Paari laulu kohta ei suuda kuidagi meenutada, kus kooris neid laulsin.

Kava on eesti keeles, ühe koori üks liige pobiseb muudele inimestele midagi prantsuse ja teise üks liige midagi inglise keeles. See rand, millest räägib laul „Kuldrannake”, ei ole mitte beach (NB! ettevaatust hääldamisel!), vaid hoopis shore. Ega ka teisi pealkirju tõlkida kerge ole.

Tänapäevased tahvelarvutis olevad noodid heidavad lava pimedates nurkades lauljatele näole ebamaist sinakat kuma.

Saal on publikut ühtlaselt täis (mitte nagu tudengiajal üritusel, kui külla tuli Kaunase naiskoor, pandi vastuvõtja koori liikmed istuma saali mustri järgi, et lavalt vaadates paistaks, nagu oleks saalis vabu kohti mitte kolmveerand kõigist, vaid ainult pool). Ma ei ole seltsi üritustel umbes kolm aastat käinud ja mitmed tuttavad näod on nüüd kolm aastat vanemad. Mitmed näod on tuttavad ainult Facebooki rubriigist „Kas soovid teda sõbraks?”. Kontserti eriti ei segata, v.a ühe juba kõnelda suutva väikelapse suht kuuldav küsimus mäletamatus keeles, et millal me ära lähme, ühe juba joosta suutva väikelapse suht põntsutavad jooksusammud edasi-tagasi saali tagaosas, ühe tundelise laulu pausikohas ühe imiku vali „büäääh!” ja parasjagu püüne pealt ära olnud koori võikavõitu kaootilist plõginat meenutav nipsutamine teise koori laulu ajal saali tagaridadest – see on objektiivne tõdemus, ärge pahandage.

Pärast pikk, mitme käigu, kolme sorti veiniga ja hilja ööni kestnud söömaaeg.