P, 1580. päev: matk ehk de gustibus non est disputandum

Jalgrattamatk on plaanis ka täna. Algul külavaherongiga siinmaa viimasesse jaama, seal paneme rattad kokku, käime vaatamas siinmaa madalaimat punkti, siis praamiga üle jõe (ma ei ole selle koha vastaskaldal kunagi käinud). Külla on üles aetud maipuu, pikk rattamatkatee läheb kohe jõe äärest. Vastu sõidab koolieelik ja kuulutab, et ta emal on täna sünnipäev. Ilm on ilus päikseline, ei ole väga palav, mõnus. Pilte eriti palju ei ole, sest pildistamiseks tuleks jääda seisma, aga hea hoog on sees.

Esimene peatus on alles selles külas, kus eesti selts käis kunagi läti veinikeldris. Küla on täis rahvast, kes tammub veinikeldrist veinikeldrini (selgub olevat veinikeldrite lahtiste uste päev), päris kaine ei ole keegi. Jäätist ei müüda kuskil. Seega tagasi. Jõeäärselt matkarajalt läheb jaamaperroonide ja maantee alt külla tunnel, millel on silt, et tulge rattalt maha, ainult külapoolses otsas; ma ennist küla poole sõites pisut imestasin, et mis lahe vigursõidurada.

Siis edasi kümme kilomeetrit täiesti sirget. Vastu hakkab tulema esimesi rulluisutajaid ja teeveere suvilates on näha esimesi pühapäeva veetvaid sisserändajaid (neil lehvib vardas tingimata riigilipp) ja inimesi, kes on aluspesu väel (maikasärgid, Marati stiilis aluspüksid). Teeserva palistab umbes iga kilomeetri tagant viiemeetristest kivilahmakatest tahutud moodne kunst, mida esialgu võiks arvata hoopis dolmeniteks või ühishauatähisteks, aga ei. Targu ei ole monumentidel pealkirju.

Sööme tagasihoidlikus teeäärses võõrastemajas, kus silt, et mootor- ja jalgratturid on teretulnud. Lõuna kestab poolteist tundi, mille vältel näeb neid suurel hulgal. Möödasõitvatest autodest kostva muusika repertuaarivalimiku parim on iidne, aga seni tegutsev Yello. Meie laud on kuidagi teistest eemal ja ettekandja selleni palju ei satu. Peldiku äärmine pissuaar on akna juures, kauni loodusvaatega.

Olen selle tee läbinud kaks korda rulluiskudel (kumbagi pidi, lõunast põhja ja põhjast lõunasse), nii et kõik konarused on teada. Viinamäel möödume vanapaarist, millest nägin esiteks järel sõitvat daami (ja alguses mõtlesin, et tal on pakiraamil mingi rullikeeratud tekk); möödudes näeme, et ees sõitval härral on pakiraamil korvis pikakarvaline taks. Möödume üksteisest veel paar korda ja näeme, et taksikorvil on igaks juhuks ka traadist katus.

Järjekordne kämping (ja selles poolalasti või aluspesus meesterahvaid), siis seisab tee ääres ja suitsetab sigarit keegi, kes üsna sarnaneb Edgar Esimesele, Kilulinna keisrile, ainult naissaatja on liiga vana.

Seejärel eelviimase silla juures peame nõu, kas jätkata kogu kavandatud matka või lõigata viimased 18 km, ületada sild ja sõita kohe tagasi. Sõidame edasi. Ka selel jõepoole selles osas ei ole ma kunagi käinud, on kauneid kohti. Ühes külas puhkame pisut, näeme toredaid koeri. Veidrate seltskondade („kärgperede,” nagu ütlen) tropid laiutavad aeglaselt ees ja nendest möödumine on vaevaline. Pikivahe hoidmine on kasulik, sest ühest pillab üks härrasmees kella käelt sihverplaati pidi betooni peale ja teeb selle päästmiseks äärmiselt veidra manöövri.

Aga siis hakkab eestpoolt kostma töölisnoorte melu, kes on rattateel käpuli ja imevad ämbrist kõrtega joovastavaid jooke, on üritanud luua kunsti, kustes teele mustreid (inspiratsiooni otsivad kultuuripealinna kunstnikud, pange kõrva taha!), ja (teine, umbes 20-pealine seltskond, kelle järel sõidame umbes 100-meetrist vahet jättes aeglaselt mitu minutit, kuni nad teelt ära keeravad) esitavad elavettekandes Saksamaa töölisnoorte isetegevuskollektiivi Rammsteini laulu Sonne. Viimase olemust mõistan ainult sõnadest ja sellest, kui rütmi hoidmiseks lastakse kaasaskantavast krapist aeg-ajalt Till Lindemanni pardihäälseks moondunud vokaali. Endine korvipunuja ise vast laulaks nad täitsa lõdvalt kõik sohu.

Teine vähekontaktne noortekollektiiv on väsinud sillale ronimisest ja puhkab.

Aga kõik see on lapsemäng sellega võrreldes, mis toimub Maaselja siinpoolsel kaldal. Alguses, poolele Euroopale nime andnud külas on kõik veel rahulik, kuigi rulluisutajaid on kahtlaselt palju, sh ikka ka neid, kes sõidavad kahekesi kõrvuti. Topakad, miks just siin, kui teisel poolel on asfalt palju siledam ja puhas, ilma igavese oksa- ja lehesodita.

Viimased kaks kilomeetrit on õudne rahvakogunemine. Ei ole mu teada festival ega midagi, aga tuhanded inimesed läbustavad maantee ja jõe vahel murul. Kes murule ei mahu, patseerib jalgrattateel. R-chi pool õnneks hargneb tee kaheks ja patseerijad on hõivanud ainult murupoolsema haru ning teises on pehmed põõsad, mille veerde üks kord laupkokkupõrke vältimiseks pean keerama.

Seega asendub sihtkohas veinijoomine kerge närvitsemisega, kas mahume ikka bussi peale, mis on sealt ainus tagasisaamisvõimalus. Mahume. Bussiparklast saabub buss koos magava härrasmehega minu ees pingil, kelle pärast pool teed muretsen, et kui ta varsti elumärke ilmutama ei hakka, siis on äkki ära surnud. Hakkab.

Nägime kumbki kaht ronka (üks istus enne läti veinikeldri küla viinamäel toki otsas, suuuur nokk pooleldi suline; teine lendas looduskaitseala poolt jõe poole, suur ja saba rombjas, nagu rongale kohane, seda nägime mõlemad).

Käsivarred on üsna põlenud ja tulitavad.