K, 2399. päev: mind on seia üksi jäetud, sink sale proo II

Mõtiskleme Dunningi-Krugeri efekti üle ja jõuan Shakespeare’i samateemalise tõdemuseni (As You Like It):

The Foole doth thinke he is wise, but the wiseman knowes himselfe to be a Foole.

Akna tagant kostab aga ragin ja metsast kukub tänavale kuusk.

Mööda eksleb töökaaslane ja õnnitleb mind korruse arjergardiks olemise puhul. Üritan vastu väita, et ei ole tõsi, sest ma alles täna vaatasin kolimisgraafikust, et kaks-kolm inimest korruse teises otsas kolib minuga samal päeval. Aga pärast seda, jah, ei kedagi enam peale mõlema transpordimehe, kes jäävad täitsa viimasteks. Siis võetakse uue maja liftiseintelt maha ka kaitsepapid, mis mu arust võidaks anda uue kunsti muuseumile, sest sinna on peale klassikaliste falloste ilmunud ka palju muud primitiivset kunsti koos autorite autogrammidega.

* * *

Bussiraamat sai eelmine nädal läbi, käsil on pakk vahepeal kogunenud lennundusajakirju. Keeran 23.9. ajakirjas paha aimamata lehekülge ja mis ma näen: Siim K on kirjutanud kogu lehekülje! Sama Siim K, kes üksvahe tahtis laiali lammutada töökohakõrvase muuseumi, et saada selle lennukiangaari kongressikeskuseks! Kongressiteema päris puutumata ei ole jäänud, sest ilujutt on esitatud ICAO kongressi eel (24.9.–4.10.2013, Montreal). Sulle, kallis lugeja, aimduse andmiseks, millest jutt ja kus rõhuasetus, loetlen kõik Siim K sõnad (sama sõna eri vorme koondamata):

• Sõnu kokku: 858
• Sõnavorme: 380
• 37: and
• 36: to
• 35: the
• 21: in
• 19: a
• 17: aviation, of
• 15: for
• 12: as, is, this, we
• 11: global, on
• 10: that
• 8: be, ICAO, will
• 6: an, can, Europe, industry, it, our, security, world
• 5: air, are, assembly, growth, has, I, ’s, see
• 4: all, challenges, competition, international, its, Montreal, not, such, sustainable, would
• 3: agreement, ATM, deal, emissions, environment, fair, from, means, more, need, passengers, safety, vital, working, worldwide
• 2: access, action, after, already, ambitious, at, because, been, businesses, but, by, cannot, citizens, continue, difficult, environmental, future, grow, happen, have, how, important, improve, issues, just, level, like, many, market, multilateral, needed, needs, no, now, open, opportunities, place, play, possible, progress, reach, sector, service, should, some, standards, stronger, systems, tackle, tackling, take, terrorism, there, these, they, together, trade, traffic, travel, underestimated, well, when, where
• 1: about, accidents, achieve, achieving, addressing, adherence, advanced, afterward, agenda, ahead, airline, airlines, alone, along, also, always, am, amounts, anachronism, area, areas, attacks, averted, avoiding, balance, barriers, basis, before, benefits, best, between, big, both, business, capital, cargo, carriers, catch, charges, citizen, civil, clock, common, competitive, compromise, conditions, conference, confidence, conflicting, confused, connect, control, costs, country, course, curb, danger, decision, definite, demands, determination, develop, development, different, discriminatory, discuss, doing, dominated, down, economic, efficient, elsewhere, encouraged, enormous, ensure, especially, EU, event, everyone, exaggeration, expects, explosives, eyes, faces, find, finding, fixed, flexibility, focus, followed, footprint, foreign, forthcoming, forward, front, further, gaps, generate, get, give, good, great, guarantee, hard, heart, helped, helping, high, highly, hopefully, huge, if, impediment, importance, infrastructure, insider, internationalized, interoperability, justifiably, keep, keeping, largest, last, lengthy, life, likely, limitations, limits, liquid, long, made, major, make, making, manageable, management, mapping, matter, matters, maturity, meet, meeting, modern, modernize, moment, month, most, must, namely, national, navigation, negotiations, new, non, notably, obvious, offer, onboard, only, opportunity, organization, others, otherwise, outcomes, overdue, own, ownership, part, partners, passed, people, pivotal, plan, planet, practices, prefer, pretend, principles, probable, prosper, provide, provides, public, punctuality, push, pushing, reached, ready, reaped, recommendations, recommended, reduce, regulations, regulatory, reinforcing, remarkable, requirements, responsibilities, responsibility, responsible, right, risk, role, royalties, rules, safe, same, save, say, seamless, secure, set, shown, shows, slow, so, solutions, sometimes, sources, specter, stabilize, stage, state, still, stop, strengthening, strong, structural, subsidies, support, system, their, then, threat, threats, time, toward, trading, transport, truly, united, up, us, user, value, varied, vast, vision, want, war, way, which, while, why, wider, with, year, years

* * *

Keeletunnis jõuab järg taas õpetaja pereliikmeteni. Saame teada, et tal on ka mees, kellele väga meeldib mängida arvutimänge. Kui küsitakse, mida, saab teada, et eriti mängu World of Tanks. Õpetaja küsib, kas keegi teab; saabub pikk vaikus. Üritan endamisi meenutada, mis oli see mäng, kus väidetavasti sai olla Arumägede lahingus tankist, jalaväelane või snaiper – ei meenu. Üks oli Call of Duty mingi varajane väljaanne (Call of Duty 2?), aga enne seda oli mingi veel. WoT-st (ja muust kahest World of ... mängust) on mind pelutanud asjaolu, et selle taga on Valgevene firma. Kas te teate, mis toimub Valgevenes? Kui ei, siis lugege.

* * *

Valmib elevantsipiltide märksõnastamine, millega täheldasin, et üles said võetud kõik elevantsid peale kahe. Naaberlinna lõpuparaadist teen paberile skeemi, mis on kus (siinkandi omast ei teinud, seal oli vantse rohkem, algul oli küll kohutav kataloogi lappamine, aga pärast jäid asukohad ja järjekord meelde).

Märkan fotohaldusprogrammis, et seal on hulk fotosid (u 60), millel ei ole üldse märksõnu (Lr-i vaike-nutiloetelu Without keywords). Panen need ja siis vaatan, mis loogikat see kasutab (lihtne: [Keywords] [is] [nothing]), ning teen nutikollektsiooni Without GPS ([GPS] [is] [no coordinates]). Algul ekslikult loogikaga [GPS] [is not] [no coordinates], mis manab ette peaaegu kõik fotod. Õige loogikaga näitab arvuks olevat üle kaheksa tuhande, need on mitmesuguste liitfotode (panoraamid, pilvede ja tähistaeva liikumise animatsioonid või liitpildid, HDR/liitsäri jne) üksikvõtted ajast enne Lr-i kaardimoodulit, kui koordinaadid said pandud ainult valmis fotodele (üksikvõtted olid valmis foto all peidus). Käin need kergelt läbi (sagedaimad võttekohad on kaardimooduli kiirmenüüs) ja arv väheneb veerandi võrra.

Viimasel ajal olen kasutanud nutiloetelusid tööjärje märkimiseks: sellega saab tõhusalt otsida vajalikke võtteid, teha nendega kõike peale kustutamise (kuigi saab märkida kustutatavaks) ja kui tavalisse loetellu kogutud album valmis ja eksporditud, saab nutiloetelu kustutada (mis jätab fotod endid puutumata). Lihtne! 3. augusti linnupargi pilte ootab ees radikaalne rookimine, sest enamiku kvaliteet jääb 26. oktoobri omadele hirmsasti alla.

* * *

Ja kõige lõpuks selgub täna, et neli aastat tagasi inimestesse kahe kamaluga frankofoobiat külvanud keeleõpetaja – vt minu elamused tema viimasest tunnist peaaegu päevapealt neli aastat tagasi (link), kontrolltööst (link), kontrolltööks õppimisest (link), ühe (link) ja teise suvalise tunni kirjeldus (link) – on arvatavasti maandunud riiklikku keeleinstituuti. Penny drops kohas, et ta väitnud kangesti, et Prantsusmaal või üldse Euroopas pidavat motivatsioonikiri olema kirjutatud tingimata käsitsi, siis grafoloog vaatab, kas on ka väärt kandidaat. Mina seepeale, et mis ajast see lugu on, sest uhiuues selleteemalises üllitises on selgesti kirjas, et kui ei ole märgitud teisiti, tuleb Prantsusmaal saata trükitud kaaskiri ja valimine üksnes grafoloogi suva järgi on seadusega keelatud. Selgub, et 2003. Õpetaja kaitsnud seda grafoloogijampsi pikalt ja märkinud, et käekiri on väga tähtis, ta muidu isegi ei loe. Mispeale hüüatasin, et krrdi raisk, sama moor, kes mulle kirjutas kirjandi alla, et arusaamatu! Veel saab teada, et õpetaja ei pea tehasetöölisi üldse inimesteks jne jne jne jne (kaude kuuldud sonimine on ümberkirjutamiseks liiga ahistav ja arutu). Loodetavasti saab ta ka uuest töökohast kiiresti sule sappa. Soovitan, et tulgu E kursuselt minema ja põhjendagu, et võimatu õpetaja.

T, 2398. päev: J–2

Viimase paari nädala hektilise töögraafiku lisaks kraamisin kappi. Vaadake, esimesel kahel siinsel aastal (2006 ja 2007) tundsin vajadust tekitada enda oskustegevusest käegakatsutavaid märke (loe: printisin vähehaaval välja oma töiseid kogutud teoseid ja mapitasin teemade kaupa). Kolmandal (2008) hakkas see ind raugema ja printisin välja ainult tähtsaimad juttud ja loud, aga enam ei mapitanud, vaid heitsin lihtsalt kapiriiulile (no 2008 veel kenasti virnastades, aga edasi oli küll ühtlane lasu). Seejärel printisin välja ainult kõige vajalikuma, mille samuti ladestasin sinnasamasse.

Vaatasin selle kõik, muide, läbi ja virnastasin äravisatavaks, alleshoitavaks ja eriti alleshoitavaks.

Töötasin lõpuks välja väga jõudsa töövoo, kuidas vabastada pabereid klambritest:

1. Mapp lahti, mapiklambrid lahti.
2. Umbes 2 cm paksune pakk pabereid välja.
3. Paberid lauale näoli, klambriga nurk enda poole.
4. Klambrikrokodilliga krauh! klambrite sabad püsti (ülemine, laiem lõug liigub enda poole, siis näeb seda paremini ja see läheb täpselt klambri alla) ja nõka-nõka (küljelt küljele) klambrisabad püsti.
5. Kontrollin, kas ülemine paber on säilitamisväärt tagasiside. Kui on, võtan ära ja panen eraldi.
6. Püsti klambriga paberid endast eemale.
7. goto 3 repeat until n<1
8. Pakk selili, klambrikrokodilliga krauh!! klamber välja. Ühe sujuva liigutusega tõuseb kogu pakk laualt, võtan sellest vasaku käega ja heidan vasakule äravisatavate paberite pappkasti (juhtumisi umbes 22 cm lai (A4 on 21 cm lai), virna siivsana hoidmiseks, külili). Klambrikrokodill jääb koos ärarebitud klambriga paremasse kätte. Avan krokodilli ja püüan klambri vasakusse kätte.
9. goto 8 repeat until n<1
10. goto 2 repeat until n<1

Täis 7 cm mapile kulus nõnda umbes 15 minutit.

Eelmisel nädalal viskasin ära kokku umbes 70 cm virna paberit, massiga ligikaudu 30 kg. Kast (vt ülal punkt 8) sai ükskord peaaegu ja teinekord päris täis (ning enne oli kapis lahtiselt lebotanud paberitest kogunenud äraviskamiseks u 20 cm pakk). Kui olin tuvastanud, et kuskil koridoris viibib vanapaberi turvakonteiner (need paigutusid ringi ega olnud kunagi seal, kus oodanuksin), tassisin kasti sinna kohale:

Vanapaber ja mina

Aga noh, see ei olnud kuld, vaid vanapaber.

Täna ladusin raamatud ja säilitatavast korrastatud materjalist kogutud uued, palju õhemad mapid kasti (mis seisis laua all valmis üle kuu aja) ning vastuseks kõigile, kes imestasid, ütlen, et ruumi jäi ülegi!! (Igaühele oli ette nähtud neli kasti, aga ma ei tea, kui radikaalselt inimesed kraamimise ette võtsid – kontorites on paber kerge kogunema, mida vanemad televaatajad mäletavad nain-ilevenist, kui kokkuvarisevatest kontoritornidest paiskus pärast suitsu, tahma, betoonisodi ja klaasikildude suur valge kirjapaberi poognate pilv, ja suvel 1943 olla mitmekümne kilomeetri raadiuses Hamburgist kaks nädalat sadanud põlenud paberitükke.)

Täna ma kedagi teist töömaja minu korrusel ei näinud, kempsus isegi pisut imestasin, et see siiski töötab. Täna oli järg kapi ülemisel riiulil olnud asutusesiseste dokumentide juures, millest omajagu oli aegunud, ja suur paberihunt oli kõik minu päralt. Mitmesuguste huvitavate kapileidudega* kotis kottu ära minnes näen, et maja on üldiselt pime, aga mõnes toas siiski põleb veel tuli.

* Portugali tulevase ülikiirraudtee ametlik prospekt ja võtmehoidja, valged puuvillakindad (kulumisjälgedega, aga ma ei mäleta, misjaoks ma neid kasutasin – mingi vana raamatu skannimiseks küll, aga miks nad olid mul tööl??**), hunnik plaate, sh vist peaaegu kõik Rammsteini stuudioplaadid ja kolm Miles Davisi plaati jne.

** Raamisime 2009 Balti peo fotonäituse jaoks fotosid.

Bussis vaatab mitu inimest pingeliselt mu käes olevat väikest alumiiniumkohvrit, mis ei mahtunud kotti ja kus sees on kunagine fotoarhiiv DVD-del. Pidasin seda 2009. aasta lõpuni, kuni selgus, et seoses tõsise fotohaldusprogrammiga muutuvad vanad failid (täpsemini mitte pildifailid ise, vaid nende abifailid) nii sageli, et keegi ei jõua pidevalt tekitada uusi arhiiviplaate. Edasi on arhiiv olnud varundatud kõvaketastele, korrapäraselt uuendatuna.

E, 2397. päev: Contact

Raamatust teadsin (seda mainis üks 1988 ilmunud muistne lemmikraamat), filmi ei olnud näinud ega isegi sellest lugenud

Kohe oli aru saada, kus oli autoritekst, kus filmitegijate fantaasia – sest autor oli ise teadlane, astronoom ja kosmoloog ning loodusteaduste eestkõneleja, aga teine stsenarist lihtne filmiinimene. Arvake ise, kumb kirjutas sisse kirikuteema.

Kuigi sisu poolest põnev ja näitlejate seas tuntud nägusid nagu muda, jättis film kerge B-filmi maigu, mida vahest tekitas 1997. aasta eriefektide seis – 1997. a A-filmi eriefektid näevad välja nagu kümnend hilisema B-filmi omad.

P, 2396. päev: kodukino

Veel oleme viimasel ajal vaadanud taolisi kinoteoseid:

• Fry’s Planet Word (2011)
• Stephen Fry: The Secret Life of the Manic Depressive (2006), mis olnud üldse Fry esimene dokumentaal
• Prantsuse kinokunstist oleme vaadanud uuemat filmitükki Le placard (2001) ajast, mil Gérard Depardieu tegutses veel Prantsusmaal. Filmi tegevuspaik on kondoomitehas, mille le président on seesama näitleja, kes mõni aasta hiljem teises mr Beani filmis on Lyoni jaama restorani kelner, kes söödab Beanile sisse austreid, mille Bean valab suu asemel maha ja naaberlaua daami käekotti. Olin arvanud, et pealkiri tähendab mingit silti (tgl on kapp), ning lisadest saab teada, et kõik sisevõtted tehti samas stuudios, sama suure dekoratsiooni eri nurkades – tehase tootmisliin nõndasamuti – seda ma imestasin, et on aga arhitekt, on pannud korteri elutuppa neli ust järjest nagu rongis.
• Teine prantsuse film on vähe vanem, Les Aventures de Rabbi Jacob (1973), mis on tore südamlik film ja kellelegi tekstiga tegelasele püsivalt liiga ei tehta. Politseinikud on juhmivõitu ja araablased räägivad „araabia keelt” ainult kohtades, kus vaatajatel on ükskõik, muidu ikka prantsuse keelt. Mulle meeldib eriti koht, kuidas nad bensiinijaamast põgenedes karjuvad midagi, mis kõlab täpselt nagu „Appi, appi!” siinkandi keeles. Paha ja seetõttu väga usutav peategelane (Louis de Funès) kasvab täielikult ringi ning film trumpab tavalise hollywoodiliku happy endi üle sellega, et peale õnnelike pulmade kõik andestavad ja toimub isegi leppiv käepigistus kahe iidse vaenupoole vahel (ja et see vaatajal märkamata ei jääks, näidatakse seda suisa suures plaanis). Rääkimata muidugi tänapäeva filmides lausa mõeldamatutest kohtadest: põhjalik makkimine nätsutehases ja kuidas salapolitseinikud saavad põhjalikult kitli peale, sünagoogis.

L, 2395. päev: käblik ja meisterlauljad

Kui sööma lähme, lebab bussipeatuses sõiduteel maas selili väike lind, kes osutub käblikuks ja on algul rohkem surnud kui elus ja pärast täitsa surnud. Sängitame ta kalju äärde puulehtede alla. Koertest jääb surnud lind mu käes täitsa märkamata, mis protseduuri oluliselt kergendab.

Saan läbi Allan J. McDonaldi mälestused ja saan kirjandusliku abimehe (lennundus-kosmonautikaajaloolane James R. Hansen) järelsõnast teada, et autor kirjutas selle paksu raamatu põhiosas ise ja ainult kolme kuuga. Ma ikka mõtlesin lugemise ajal, et McDonald jutustas ja Hansen kirjutas, sest stiil on sihuke raskevõitu ja (eriti tagapool) mitte kuigi hästi loetav. Hirmuäratavalt põnev olnuks, kui McDonald oleks 2005 jõuluostlemisel New Yorgis leidnud raamatupoest mitte Hanseni kirjutatud Neil Armstrongi volitatud eluloo, vaid Andrew Chaikini raamatu A Man on the Moon ja tema kirjanduslikuks abimeheks saanuks seega hoopis Chaikin, kes suudab palju vähemate pintslitõmmetega joonistada palju selgema pildi...

(Praegu seda kirjutades ja McDonaldi eksimisaldist nime järele kontrollides leian, et raamatu aineil on tehtud telefilm The Challenger (2013), peategelaseks füüsikageenius Richard Feynman. Teine raamat, millel film põhineb, on Feynmani What Do You Care What Other People Think?, mis praegu nende ridade kirjutamise aegu on mul just hommikul postkontorist Amazoni pakiga toodud. Lühidalt öeldes: tahkekütuskiirendite tootja esindaja stardil McDonald avastas ja õnnetuse uurimiskomisjoni nobelistist liige Feynman kinnitas lihtsa katsega hüpoteesi, et tehniliselt tekitas õnnetuse kiirendi rõngastihend, mis liiga külma temperatuuri tõttu ei olnud nii elastne kui vaja.)

Järgmiseks võtan ette Saaremaa Muuseumi uue kaheaastaraamatu ja saan sealt teada, et veel Rootsi ajalgi öeldud Kuressaare linna kohta mitte Stadt, vaid Weichbild, sest kuigi Kuressaarel olid 1550. aastast linnaõigused, ei olnud sellel päris kõiki tolleagseid linnatunnuseid, näiteks linnamüüri. Ma ei tea, kuidas nimetati keskajal Rakveret, mis oli linn ja millel ka ei olnud.

Muidu oleme sel nädalal jaokaupa vaadanud plaadilt „Nürnbergi meisterlauljaid”, esitajaks Glyndebourne’i ooperifestival (2011), Hans Sachsi osas Gerald Finley. Väga tore. Saame plaadi kaasmaterjalist teada, et „Nürnbergi meisterlauljad” on komöödia – mida ma kergelt kahtlustanud olingi, igatahes on see kokkuvõttes rõõmus, tegevus põhineb reaalsetel ajaloolistel isikutel, ei juhtu midagi üleloomulikku, kiidetakse kunsti ja noorust ning – uuemate muusikaajaloovaadete järgi – ei pilanud Wagner Beckmesseri rolliga mitte juute, vaid kivinenud reegleid rangelt järgivaid pedante (ning taoliste reeglite järgi käinud prantsuse ja itaalia ooperit). „Alles das nur in 4½ Opernstunden.” (Loriot)

Ja koorikohtade rahvamassis aeg-ajalt vilksatavad naissoost õpipoisid kirjutas ooperisse juba Wagner ise.

R, 2394. päev: reede

Laguneva klaviatuuriga tõlkijal on rikki läinud ka j-klahv.

Keeletunni vaheajal saab teada, misjaoks üks rühmakaaslane tuleb alati vähemalt tund aega hiljem: ta olla nimelt märganud, et õpetaja hilinemisest numbrit ei tee, ja sedasi saab ta reedel tunni kauem magada. Jutustan juhtumitest naabri Kivinõiaga prantsuse keele 8. kursusel (või veel parem, kirjutage paremale otsingulahtrisse „Kivinõid” ja lugege neid lugusid ise). Õnnetute turismiprospektide teemat üles ei võeta ja kena keik.

Teises keeletunnis jõuame kesksooni. Prantslaste seas tekib mõtlik vaikus. Ka seletatakse pikalt, mis vahe on tütrel ja tüdrukul ning miks saab sugu nimetamata öelda lihtsalt „lapselaps”; üks prantslane lihtsalt ei saa aru.

N, 2393. päev: siin ja seal

Hommikul teises majas koosolek, mille tekkepõhjuseks oletan kunagi tarkvarakatsetuse aruandes poetatud mõnerealist mõtet (või tuli samale mõttele ka teisi inimesi). Koosolekul vahib kaheksa inimest mulle suhu, sest toasolijaist olen mina ainus, kes on iseoma kätega aruteluteemaks olevat asja torkinud, ja mina vahin üheksandale, kes lubas eelmine nädal, et parandab asja ära, aga ei ole ja ma pidin algul (kui see üheksas ei olnud veel kohale jõudnud, õnneks) muudkui selgitama, et tehnilistel põhjustel edasised andmed pisut viibivad.

Esmakohtumine tulevase uue toanaabriga. Võtan ülesandeks hankida tuppa nagi.

Töömaja kohvik on lõplikult sulgenud uksed ja lõplikult on seinast tõmmatud ka võileivaautomaadi juhe, mistõttu olen nüüd kolm päeva käinud söömas ülejärgmises majas. Üleeile jõudsin tavalisel ajal pisut peale kaht, eile aga 14.11, mil toiduajagaja pühkis letti ja hõikas midagi, et võtku ma aga soojakapist, kus peal näitas termomeeter 80 °C ja sees oli järel kaks leiget taldrikut mingit ilmetut valkjate klompidega ollust ja mingi kolmas taldrik, mis kutsus sööma veel vähem. Võtsin siis selle klompidega asja; mis asjad olid need klombid, ma aru ei saanudki, nii et jäi üle süüa vesiseid keedetuid köögivilju. Kõhtu see ei täitnud. Pärast uurisin hoolikalt söökla ukselt lahtioleku kellaaegu ja sain teada, et tänapäeval lõpetatakse sooja söögi serveerimine kell 14.10. Väga täpselt, nagu täna selgus.

Aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida, vaid sellest, et üleeile ja eile kostis, kui ülejärgmisse majja sisenesin, üle selle fuajee (mis on umbes pool hektarit suur või, noh, tegelikult natuke väiksem, aga mitte palju) kange eestikeelne kisa, mida tagantjärele mõeldes kostab seal alati. Täna aga ei kostnud. Kui söönuks sain ja tagasi läksin, oli fuajees kisa kohal. No täna olin kohal veerand tundi varem, on lihtne selgitus.

K, 2392. päev: lendab

Inglise Wikipedia esilehe rubriigist „Kas teadsite, et...” ühest tänasest loost saab teada, et sada aastat tagasi toodeti USAs mootorratast Flying Merkel. Midagi sakslastele ... ja kreeklastele.

Uuendan lennundusjakirja saatmisaadressi ja täheldan kontoandmetest, et tellimus kehtib 2018. aastani, kuigi korraga saab seda tellida 3 aastaks. Umbes möödunud aastal – kui lõppes 2009. aasta 3-aastane tellimus – juhtus, et pidin tellima kaks korda, sest ühel korral ei saanud mingit tagasisidet, ja olin endamisi kuri ka veel, et kolme aasta tellimus läks korstnasse. Ei läinud, selgus; rõõm missugune.

T, 2391. päev: kuidas saada kirikus ka peksa

Selgub umbes neljapäeval toimunud hokus pokus verschwindibus. Olin nimelt umbes nädal varem märganud, et paljundi kõrval laual, kus muidu on paar pakki paberit ja suur klammerdi, on mitu virna ühe riigi turismimaterjale (ja võib-olla on need olnud seal juba kaua). Teadmata, mis need täpselt on, kirjutasin asjaomasele keelerühmale, kas nad teavad nendest virnadest midagi ja kas need on sealt vabalt võtmiseks. Sain mitu vastust, et palun aga! Ja kui ma siis järgmine kord sinnapoole liikudes läksingi, vaatas vastu puhas laud (peale paberi ja klammerdi, muidugi). No täna kirjutas veel üks selle keelerühma inimene, et ta oli võtnud teate teamiseks ja asja koristaja kaasabil ära lahendanud. Küsisin üle, kas nagu lõplikult, ja sain teada, et jah. Seda ta siis neljapäeval mul ukselt murelikult küsimas käis, kus need virnad seisavad, ja ma olin arvanud, et ta muretseb seepärast, et tal endal ka neid kiiresti vaja. No nüüd üritan asja pehmendada, sest inime on ligi nädala arvanud, et mind need seal nurga taga häirisid, ja nüüd kurvastab, et jäin trükistest ilma.

E, 2390. päev: kaks korda klassika!

Termininõuga läheb täiesti klassikaliselt:

Edmund: Who is the bravest swordsman in the land?

Percy: Oh, don't tell me! It's that [?] from Norfolk...

Edmund: PRINCE...

Baldrick and Percy: Edmund, Duke of Edinburgh!

Edmund: Precisely. [dramatically] Or, as I shall be known from now on: The Black... Vegetable!

Baldrick: My Lord, wouldn't something like ‘The Black Adder’ sound better?

Edmund: No, wait -- I think I have a better idea... What about: The Black... Adder!

Teisalt täiesti tore, et pädeva asutuse ekspert mõtleb sama kui mina.

Keeletunnis on täna „Kuldvillak”: sõnavara, laused, tegusõnad, maateadus. Aega vastata üks minut, vastaja võistkond saab kas täispunktid või üldse mitte midagi, raamatust ja vihikust vaadata ei tohi, teised võistkonnad õige vastuse eest punkte ei saa, iga teema ja raskusastme kohta on ainult üks küsimus. Küsimused eri raskusega, 100, 200, 300 ja 400 punkti. Jagatakse võistkondadeks ja meil on juhtumisi üks noor neiu, kellel kõik pöördevormid peas. Nii et meil läheb tegusõnade rindel suurepäraselt. Esialgu ei võta keegi maateadust, aga kui eelmine võistkond on ettevaatlikult võtnud maateaduse 200 p küsimuse ja peab vastama, millal on rahvuspüha, võtame meie maateaduse 300 p, millega läheb suurepäraselt, sest see küsib kolme nimetuse erinevust (riik, rahvus, keel). Seepeale võtab järgmine võistkond – mauhh! – maateaduse 400 p, ning satub plindrisse, sest selles on vaja öelda 8 kohanime kohalik versioon (vähemalt 6 õigesti). Nad saavad suure punnimise peale õigesti 4. Etlemisjärjekorras teine võistkond jääbki punktita, sest viimase sõnavaraküsimusega (elukutsete mees- ja naisvormid) põruvad eriti säravalt, kui väidavad, et meestohter on naistohter ja naistohter on tohtorinna.

P, 2389. päev: tubane pühapäev

Eile sain teada, et täna on osaline päikesevarjutus; E arvab, et Murphy seaduse järgi niikuinii selle ajal sajab. Sajab enne ja pärast, varjutuse ajal päike tegelikult paistab – aga nagu selgitas pisut enne planetaariumiprogramm –, ega Kuu vari siia tegelikult ulatu. Kuu läheb Päikesest napilt mööda ega varjuta kuskilt otsast.

Õhtul sai kuulda, et ega ETV ajakirjanikele selge ole, mis vahe on hübriid- ja osalisel varjutusel. Silmaring, silmaring...

Harvendan möödunud laupäeva linnufotosid, saan alguse pruuni kulli ja pistrikega ühele poole, valgepea-merikotka pilte saab harvendada veel jõudsasti (sest tema lennust tuli välja ainult mõni ja umbes 50st tehniliselt õnnestunud või kõlblikust käel istumise fotost on mõttekas säilitada ainult mõni parim). FB-albumisse panen üles ainult ühe, esimese kivikakufoto. Korraldaja, kes oli nädala sees aidanud tundmatute kullide määramisega, märkas, et ma pole liiki märkinud, ja kuulutab, et kivikakk. No ma tean ise ka, et kivikakk on kivikakk. Aga seekord tean ka, mis on selle konkreetse linnu nimi.

L, 2388. päev: söömas

Rongiga söömas, uued püksid, raamatupoest meeneid ja „Dudeni” 11. köide (kõnekäänud). Liha tänaval põrkan peaaegu kokku saksa keele õpetajaga, kes kuhugi otsustava sammuga rühib, pilk taevas, mind ei näe. Muidu saaks muudkui kiita, kuidas vabal ajal käime saksa keelt harjutamas.

R, 2387. päev: früher war mehr Lametta!

Märgilise tähendusega FB-vaidlus: nimelt märgib The Artist Formerly Known As P., et mingi muusikavideo taustal oli saalis märkimisväärselt palju köhimist ja äkki saaks köhimist kasutada muusikateoses. Seepeale – kui vestlust esimest korda vaatasin, oli see kestnud juba kaua – järgnes kümmekond täpset soovitust, kus, mis ja kes. Seda, et selline teos võiks juba olemas olla, ei olnud teadnud keegi! Panin siis YouTube’i lingi, kuidas 1982 ei keskid muud kui Berliini filharmoonikud esitavad autori dirigeerimisel Loriot’ „Köhasümfooniat” (Hustensymphonie):



Kes ütles, et muusika arendab silmaringi!

Seepeale – nagu võite arvata – tuli järgmine kommentaar stiilis, kas Grieg ise ka teab, mida tema geniaalse teosega tehakse.

Tegin siit loogilise järelduse: aga kumb üldse oli geniaalsem, kas Grieg või Loriot? Veikene guugeldamine ja vikipeedistamine teatab, et Edvard Grieg tegi väga hästi ainult kaht asja: mängis klaverit ja kirjutas muusikat. Seevastu Loriot... – pange võileib valmis, loetelu tuleb pikk – joonistas karikatuure ... kirjutas raamatuid ... tegi animafilme ... kirjutas, lavastas ja juhtis telesaateid ning näitles nendes ... kirjutas ja lavastas filme ning näitles nendes ... juhatas orkestrit ... ning ... lavastas ja jutustas ümber oopereid. (Peale selle oli ta varajases nooruses ka 3. tankidiviisi EK/II ja EK/I vääriline ohvitser, aga ise on ta sellest ajast näidanud ainult fotot, kuidas ta vabal hetkel rohus külitab, märkides, et noorespõlves viibis ta palju õues. Vahetult pärast sõda ka puuraidur, mõni aasta hiljem maalikunstnik ja graafik.)

Siis ka see, et ega see orkester olnud mingi külakapell, vaid Berliini filharmoonia sümfooniaorkester, mille esimene peadirigent oli olnud Loriot’ kauge sugulane – kes ka ei olnud suu peale kukkunud, öeldes näiteks, et tenor olevat haigus, ning loorberipärja saamise peale, et ta ei ole taimetoitlane. (Hans von Bülow oli peale selle ka „Tristani ja Isolde” ning „Nürnbergi meisterlauljate” esmaettekande dirigent, samuti Wagneri sõber, isegi kui tema naisest sai pärastpoole Wagneri naine.)

Ja lõpuks, kes ikka ei usu, tehku katse. Minge Norrasse ja öelge norralasele „Piano, piano!”. Kui norralane vastab „Edvard Grieg!”, olete võitnud teie. Nüüd minge Saksamaale ja öelge sakslasele „Klavier, Klavier!”.

N, 2386. päev: vana nali

Hiina restorani Teng Hung ees kostab äkki hele kisa: joodiknaaber jäänd bussiukse vahele. Hakand suitsule tuld panema veel bussi lävepakul. Isegi juht (kes nähtavasti on sellel liinil alles uus ja joodiknaabrit ei tunne) tuleb suure kaarega välja vaatama, aga selleks ajaks on joodiknaaber koni sirgu tõmmanud ja kaugele eemale kaaberdanud. Reisijad vaatavad etendust rahuga, sest kõik juba teavad, kellega tegu.

Kraamin tööl kappi ja põnevaim leid on töökoha logoga suveniir-mälupulk-võtmehoidja. Proovime, kas see süüa ka sünnib.

K, 2385. päev: tuba

Iga kord, kui jutt läheb toasisustusele, jõuab ta minu poolt alati kirjelduseni, kuidas kosmosesüstiku kabiini allkorrusel oli paremas seinas kapitaoline magamisruum, mille riiulitel oli kolm koikut (varem oli USA kosmoselaevadest olnud eraldi magamistuba ainult Skylabis, aga Maale naasnud kosmoselaevades mitte). Rääkimisväärt on muidugi see, et kaaluta olekut osavasti ära kasutades oli alumine koiku näoga põranda poole.

T, 2384. päev: võitlus tuuleveskitega

Hommikul saetakse bussipeatuses puid n.ö ahvi- või oravameetodil. (Alustati juba eile – kui ilmaennustus oli lubanud 28 m/s tuult, eks ju.) Ronijal on peale mootorsae puu otsas kaasas ka turvaköis ja -rakmed, aga hindan, et kuigi köis ja rakmed võivad ta allakukkumise hoogu isegi taluda, ei tee seda teine puu, mille harude vahelt on ta köie läbi tõmmanud. Saan saepuru silma ja peaaegu ei märka bussi.

* * *

Kuuldavasti on isegi emakeele selts hakanud otsustama Google’i-hääletuse põhjal (vaatavad, mis varianti on internetis rohkem). Ad numerum.

Nii et ei ole midagi imestada, et oskuskeele kaitsjate poolelt on üle rindejoone ründava argikeele poole jooksmas ka mitu endist võitluskaaslast. Tunnen, nagu hoiaksin oskuskeele lippu üksi. Aga kaua ma enam ei jõua, mind süüakse lõpuks ära ja heisatakse oskuskeele kantsile lipu pähe argikeele räbal.

* * *

Muidu täitsa juhuslikult leian EKI keeleabist sõna peeneraldustelevisioon (võõrkeeles HDTV).

Samuti rõõmustan, et ravimite ja toimeainete õigekirja soovitab EKI just samamoodi, nagu oleme soovitanud meiegi – v.a see, et kaunis kirjakeeles jah võidakse hääldada pärisnimesid võõrapäraselt, nt Driptane : Driptane’i, aga praktikas selline peenutsemine kaob ja näite nime hakatakse hääldama kujul [triptaane] ning seega saaks vähenõudlikus tekstis käänata ilma ülakomata: Driptane : *Driptanet. (Tärn tähendab, et näide on näitlik ja ärge päriselt nii tehke!) Eriti meeldib mulle viimane lõik, et toimeainete eestikeelsed nimetused käituvad võõrsõnadena ja nende kirjapilt on seetõttu häälduspärane. Oli kord kunagi ammu suur võitlus ja riid teemal, kui lähtetekstis kirjutati raviminimetuse pärisnimi ja toimeaine kui kemikaalinimetus ühtmoodi, ainult et esimene suur- ja teine väiketähega, aga tõlkes pidanuks kirjutama viimase häälduspärasena, rõhuline pikk täishäälik kahekordsena. Aga meil oli alles lahing; sain teada, et kuna tema on inglise keele filoloog, siis teab ta kõike, mida inglise keeles kirjutatakse, ja mina, kes ei ole, olgu üldse vait. Mu vastuväited, et täpselt sama loogika järgi võiksin minagi väita, et tean teemast kõike, muidugi ainult küttis vaidlust edasi ning vale kirjakujuga tõlge välja ka läks. Aga paari aasta pärast tuli dokumendist uus versioon ja vana viga sai parandatud.

Ja siis saan teada, et tänapäeval ei ole enam buklett : bukleti : bukletti, vaid on hoopis buklet : bukleti : bukletit. Minu käsi seda kirjutama ei paindu ja parandan selle voldikuks.

E, 2383. päev: saladused

Tänaseks lubati 100 km/h tuult, mis eesti rahas teeb 28 m/s.

Hommikul on harjumatult valge ja päike paistab vaksajagu valest kohast, õhtul harjumatult pime.

Tulnud on ajakiri Naturfoto, kus – peale lugematute väga heade loodusfotode – on ka paar põnevat tehnikaartiklit, näiteks selliste mosaiikfotode tegemisest, kus iga osafoto on teravustatud eri kohta. Eks ka minagi tee mosaiikfotosid nii, et fookus on vaba, st teravustab, kuhu vaja. Pean proovima, kas AutoStich selliseid pilte kokku kleebib. Et siis sellise tehnikaga saavat sihukest pilditeravust, mida muidu sai ainult plaatkaameraga.

(Me just eile rääkisime kodus plaatkaameratest. Et laupäeval seminaril kaks eakat onklit arutasid, kas kuskil veel filme ilmutatakse, ja üks teadis ütelda, et Šveitsis pidada üks labor olema, aga ilmutamine olevat väga kallis ja kestvat väga kaua. Seepeale küsis E, kas fotoplaate ka veel tehakse, mida ma ei teadnud, aga oletasin, et häda korral saaks ju ise teha emulsiooni, nagu tehti muiste. Selle lisan siia juurde, et kosmosesüstiku ajal olnud süstiku kvaliteedikontroll suurim Kodaki röntgenifilmi kasutaja, nagu sai teada praegusest bussiraamatust.)

Kui õhtul koertega välja lähen, on joodiknaaber märkide järgi just lõpetanud mitmetunnise liftis üles-alla sõitmise (suits muidugi ees) ja istub nüüd maja ees lillekasti serval, suitsetab edasi, räägib mobiiltelefoniga ja vahib pealt, kuidas ma koertega jalutan. Et joodiknaaber iseseisvalt klahve vajutada ei suuda, tekitab olukorra kirjeldus hiljem pika arutelu, mis algab mu oletusest, et võib-olla oli tal käes üksnes vineeritükk ja ta imiteeris helistamist, nagu ta imiteerib vahel tänavakoristamist ja postijagamist, ning kulmineerub sellega, et võib-olla on joodiknaabri joodiknaaberlus tegelikult osav maskeering, mida ta päevas liftiga sõites ja mööda trepikoda konnates mitmeid tunde suitsu, okse ja kusega muudkui tugevdab, aga „tegelikult” on ta paljusid traate tõmbav maffia-ristiema. Ükskord nimelt nägin veidrat vaatepilti, kuidas joodiknaaber juhatas uksest sisse käru, millel oli kõrge virn dokumendikaste. Muidugi, kes taipaks mingeid salajasi või sahker-mahker dokumente tema juurest otsida. Ja võib-olla on ta korter läbi viie korruse, ega keegi ju ei tea. Välismaailmaga peavad kontakti tema alatihti vahetuvad sõbrad, kes on samasuguse pelutava ilme ja lehaga, nii et ka nende vastu keegi huvi ei tunne.

P, 2382. päev: talveaeg

Täna on keeratud kelli.

Mõni kell, nt mobiilidel ja arvutitel, on õigeks läinud ise; äratuskell ja minu käekell ei ole. Käekell näitab, et aku on tühi (siis ta õigeks ei lähe), mistõttu panen ta akna külge küpsema, et saab aku täis ja signaali kätte, küll läheb õigeks. Õhtuks ongi läinud. Äratuskell esmaspäeva hommikuks ka.

Algul mõlgutame, kas minna metsa või mitte, ja mõne aja pärast on maja tagant jõudnud kohale vihmapilved ja kui paksult vihma sajab, kiidame üksteisele, et kui hea, et oleme toas, sest kui oleksime ennist läinud metsa poole, siis just praeguseks jõudnuks me metsa kohale ja vat siis. Pärastlõunal läheb muidugi uuesti selgeks (mõneks ajaks), aga siis enam metsa minna ei jaksa.

Lähme lõunatama D. maantee äärde portugaallaste poole, kus oleme käinud umbes kolm korda väljas terrassil. Nüüd fassaadi remonditakse ja sees vabu kohti ei ole. Arutelu, mida täpselt tähendab restorani väidetav atmosfäär (see on lageda suure toa taoline): meenutan, kuidas 2010 oli Lissabonis umbes poole meie suure toa suuruses restoranisaalis 14 lauda ja kui ma tahtnuks tõusta, pidanuks eest tulema kuus inimest.

Seega saavad portugaallased itaallasteks (üle tänava). See on üleüldine hädapärane lahendus, toit on sihukese kiulisuse ja kõvadusega, et mul on seda mitme hamba vahel. Minust paremal akna taga käiakse suitsetamas.

Näen tubateatrit, kuidas siseneb kübaras daam, kellest kahtlustan 8. saksa keele kursusel olnud rumeenlast, kelle nime ma ei mäleta, aga kes sealkandis elab, ja räägib midagi ja näitab mobiiltelefonist midagi, ja kelner kehitab õlgu ja annab talle lugeda menüü, ja siis mitme minuti pärast puhkeb kelner rõõmsasti naerma, et see on meil juba arvutis! ja klõbistab midagi, aga meie lähme enne minema, kui daam oma pitsa kätte saab. E arvab, et see, et tellimus on arvutis olemas, ei pruugi tingimata tähendada, et pitsat on hakatud ka juba tegema.

* * *

Sordin eilseid pilte. Nagu teada, suudab mu arvuti kuvada täissuuruses umbes sada pilti järjest, aga laupäevases impordis oli pilte kokku 650. Eile õhtul olin vaadanud fotokast siiski järele, mis pildid olin märkinud kohapeal, nendest siis saab teha esimese valiku ja panna 6 esimest kohe kiiresti üles. Kavalus eirata korraldaja õpetust (et lennufotosid peaks üle valgustama) on end õigustanud, fotode heledust reguleerima ei pea. Praegast ei ole sensoril ka silmatorkavaid tolmuplekke (või need avaga f/2,8 ei paista), nii et ka selles suhtes on elu kergem. Algul pildistasin tundlikkusega ISO 640, see on teinud mõningase tera, aga FB-fotod ekspordin servapikkusega 800 px, sealt tera ei paista.

Meilis on eilse ürituse korraldaja samad pildid kui FBs; piltidel on metaandmed alles ja huviga vaatan, millega ta fotod tegi.

Mitu tundi sahmerdan viisaka kirja kirjutamisega linnupargi omanikule, kuidas me soovime hakata kahe linnuliigi vaderiks. Saksa keele sugusid ei tea kunagi kindlalt. Eile käis ürituse korraldaja mult eraldi küsimas, kas ma saksa keelest saan ikka aru, ja oli suht uskmatu ilmega, kui vastasin, et vabalt saan. Kui tahan kokku lugeda, mitu korda olen linnupargis juba käinud ja mitu tuhat pilti teinud, selgub esiteks, et pilte on sellest arhiivis ainult 961 (sh ligi 500 järelolevat eilset pilti), ja teiseks, et ma ei ole käinud seal mitte keskmiselt iga aasta korra, vaid keskmiselt korra aastas: 2009 käisin kaks korda (märtsis ja juunis), siis vahepeal ei käinud mitu aastat, siis nüüd 2013 olen käinud kolm korda (augustis, septembris ja eile). Kuigi mälupilt on, et üksvahe oli puure kõvasti ringi paigutatud, aga ma ei suutnud ei pildiarhiivist ega siit blogist leida, et oleksin seal 2010–2012 üldse käinud, ju siis paigutati neid kõvasti ringi 2009 märtsi ja juuni vahel.

L, 2381. päev: fotoseminar

Hommikul äratus ebainimlikul ajal kell 4.30.

6.20 rongile jõudmiseks sobiks kõige paremini buss umbes kl 5.50 paiku, aga eile õhtul bussiplaane vaadates selgus, et päh, läheb 5.40 ja 5.57 ja 5.59. Esimene on kole vara ja teised kaks sihukesed, et kui maha jääb, siis jääb maha ka 6.20 rongist. Kui muidu sõidavad bussid plaanist 5 minutit taga, siis varahommikul muidugi mitte. 5.44 ei ole bussist kippu ega ole kõppu ka edasi kuni kl 5.58-ni, mil tuleb 5.57 buss. Selles on peale juhi üks reisija. Buss on 194. liini oma ja lõõtsaga, mida päeval ei juhtu peaaegu mitte kunagi.

Piletikassas on mõni minut kuus läbi tervenisti kolm luuki lahti, neist kahe ees arutavad reisiplaane hiinlased, kellest üks tahab sõita Koblenzi.

Rong on pikamaarong, on hämar, loen (Norbert Ohler, „Reisen im Mittelalter”) ja üritan mitte uinuda. Kümmekond kilomeetrit enne ümberistumisjaama kustutatakse vagunis tuled, mis tähendab, et lugeda enam ei saa ja tukk tuleb peale. Võimalus ärgata Põhjamere ääres on liiga kole ja sama kole on, et eriti tuleb uni peale viimasel kahel kilomeetril, mil tervelt kuus korda avastan äkki, et näen unenägusid.

Ümberistumisjaamas suur rosinasai ja kohvi. Päike tõuseb. Siseakna taga leheputka raamatunurga 29 raamatust jutustab kolmandik Teisest maailmasõjast ja teine kolmandik raudteest.

Hommikul majast väljudes sadas kõvasti. Rongisõidu ajal ilm selgemaks ei lähe; kui S-s maha astun, sajab päris ladinal. Mul on kaasas rull paksust LDPE-kilest sügavkülma kilekotte, kuhu veel esimeses rongis mähkisin fotoasju ja muid niiskust mittetaluvaid asju (kaasas olid koguni kuivad sokid): suurel fotoseljakotil on paha omadus vihmas lekkida. Muidu on varustus üldiselt selline, et saaks pildistada kõik kolm tundi vihmas ja temperatuuril 12 °C.

Linnupargi kodulehe seminaritutvustuses oli märgitud, et üritus toimub iga ilmaga, v.a kui sajab ojadena (regnet in „Strömen”). Ojadena oli sadanud hommikul, muidu lubas ilmateade tänaseks 30% tõenäosusega uduvihma, kuigi tegelikult oli kella kuue paiku sadanud jäme vihm äikesevihm, isegi välku lõi. Õigemini arvas seda 30% tõenäosusega hoovihma ilmaennustus mitte S. kohta, sest ega Weatherbug seda linna tunne, ta ennustab selle ilma linnupargist 41 km kaugusel oleva Ameerika lennuväebaasi järgi, kus ilma jälgitakse väga hoolikalt (sademeid mõõdetavat 0,01 mm kaupa) ja see kehtigu siis saja versta peale ümberringi.

Kilomeetrisel kõnnil S. kesklinna jääb sadu vaiksemaks ja siis üldse järele.

Vaiksest sulisevast ojast on saanud märatsev helepruun mägijõgi. Linnasüdame kosk pahiseb ja vesiveski ajalooliste vesirataste säästmiseks on kõik vesi juhitud nendest mööda. Veski mitmed vesirattad saaksid täna sisse sellise hoo, et lendaksid pilbasteks nii umbes kahe sekundiga.

Selgub, et helisalvestist on mul kaasas ainult nn surnud kass ehk pikakarvane tuulekate. Ühtlasi jäid maha ka väljaprinditud osaluskinnitus ja üleskirjutatud rongiaegadega märkmik. Tagasiteel on nimelt keerukas hetk, kuidas aja säästmiseks tuleb tabada rong, mis trehvab K. jaamas siiapoole naasvat rongi, aga seda juhtub kord kahe tunni tagant, muidu tuleb sõita lõppjaama ja oodata ligi tund. Ühe sellise rongi olen järele vaadanud (13.33), aga teisi mitte.

Poeakendel on tehislikud ämblikuvõrgud, plastämblikud ja täispuhutud luukered: sildi järgi oli eile halloweeni-poeöö, mil linnakese poed olid lahti tervelt 22-ni. Šnitslikohvik on kinni ja sildi järgi avatakse alles kell 10.00.

Kakerdan linnas pisut ringi, taevas läheb selgemaks, isegi sinist taevast näeb ühest kohast ja päike piilub. Näen linna kohal üht sookurge.

Kella 9-st aeglane jalutuskäik üles linnupargi poole (viimati läksime sinna üle poole tunni), kohal 9.20. Näen omanikku ringi askeldamas, ta kahtlemata näeb mind ka, aga teen aega parajaks, jalutan maanteel kaks käänu edasi. (Mul on teepoolse käe küljes ka helkur, et te teaksite.)

Siis kohe tagasi, sest nii fotogeenilist vaadet, et kougiksin seljakotist kilekotti pakitud fotoka, ei ole. Olen kohal seega pool tundi enne algust ja pargi avamist. Jalutan väljaspool ringi ja uurin pikalt S. ümbruse turismikaarti, kus on ka reljeef, millelt saan teada, miks kahekilomeetrine jalutuskäik S-st linnuparki võtab mind alati kergelt võhmale: kõrguste vahe on 180 m!

20 minutit enne hakkab inimesi kogunema ja, käsi tervituseks õieli, tuleb ka üks linnujuht, tutvustades, et tema on Tanja. Hetk hiljem ulatab käe ürituse korraldaja fotograaf, tutvustades, et tema on Selzer. Saksamaa kombest end tutvustada perekonnanime pidi olin kuulnud, aga arvasin seni, et see toimus millalgi Loriot’ sketšide aegu, 1960. aastatel. Mistõttu minu tutvustus on kompromiss mõlema vahel: „Tere, mina olen A ... V.”

Siis tutvustatakse linnuparki ja ronitakse mäkke (Saksamaa loomaaedu loetlev veebileht iseloomustab teed alt orust mäe otsa linnuplatsile sõnadega sehr steil; hetk tagasi nähtud kaardi järgi on kassa umbes 300 m ümp, mäelagi umbes 380 m, aga plats ei ole päris mäelael, nii et ehk mingi 40...50 m kindlasti ole). Käimisvaegustega inimestele pakutakse võimalust sõita mäe otsa autos.

Korraldav fotograaf jagab õpetussõnu, nagu et valgustage lendavat lindu üle, sest muidu saate taeva taustal ainult silueti. Muidugi mõista kavatsen ma seda õpetussõna igati eirata: ma parem hoopis alavalgustan pisut, et lind ei tuleks liiga hele, ja taeva taustal ei pildista üldse, sest siis tuleb välja ainult lind, pilv oleks ühtlane läbipõlenud valge.

Pilte ma siia kahjuks panna ei saa, sest tänapäeval nõuab see linnupark, et avaldamiseks luba vaja ei ole, aga tingimata peab mainima pargi nime, ent selles on kohanimi, mis on siin ütlemiseks liiga lähedal. Vaadake pilte Facebookist ja kes seda ei kasuta, neile teatan kunagi hiljem, kui valmib veebialbum. (Album valmis ja üleval: aadress on www.[minuperekonnanimi].com/[minueesnimi]/varia/2013/2013-10-26_FWS/ )

Arvake ära, mitme võtte järel rändab telesuum kotti tagasi? — Õige vastus on täpselt nagu Kreisiraadio sketšis, kus öeldi pangaukse turvakood, et inimesed saaksid öösel tulla ja võtta endale nii palju raha kui vaja: „See number on... neli.” Suur kolakas on nimelt raske, pime (f/4,5...5,6) ja autofookus on võimatult aeglane. 150 mm objektiiv seevastu on kergem, heledam (f/2,8), AF on kiirem (kuigi mitte piisavalt kiire, et hoida terav kaamera poole lendav lind) ja, mis kõige tähtsam, olen sellega niivõrd harjunud, et oskan silmaga hinnata vaatevälja (mida suumobjektiiviga ei saa). Linnuetendusel toimub kõik väga kiiresti, suumida niikuinii aega ei ole.

Juhtpiltnik õpetab, et hoidke lind kogu aeg kaadris ja teravustage pidevalt ning vajutage päästikule alles siis, kui pilt on terav. Mission impossible: ega see nii lihtsalt ka ei käi. Väheke parem on teravustada mingile kohale, kust lind mööda lendab, ja vajutada päästikule pisut enne seda, kui ta lendab sealt läbi. Hoopis parem on vihje, et muidu vuhinal lendav pistrik keerab metsaservas ringi ja keeramisel lendab aeglaselt, mispeale tõstavad kõik torud pea kohale ja plagin pääseb lahti just sel hetkel, kui lind on seal.

Muidu fotokaplaginast võib järeldada, et teiste kaamerad on kiiremad (minu 40D teeb kuni 6 kdr/s, aga RAW-kvaliteediga ainult kuni 6 võtet järjest ning puhvermälu tühjeneb kiirusega umbes 1,5 kdr/s, suurim võimalik järjest võtete arv on pildiotsikus all paremal näha ja pärast 6-võttelist valangut suureneb arv 0st 6ni piinavalt aeglaselt). See kõik tähendab, et enamasti ma seda 6 kdr/s kiirust ei kasuta, sest see 6 võtet kestab alla sekundi, aga lind püsib enam-vähem terava kauem: nõnda kasutan aeglasemat kiirust 3 kdr/s ja linnu iga edasi-tagasi tretiga seda 6 võtet ei kasutagi, pigem 2–3 võtet. Teised plagistavad vähemalt 10. Nii et kui minu päevasaak oli failinumbrite järgi linnupargis kokku 757 võtet, pidi teistel olema see küll tuhandetes. Aga mida rohkem pilte, seda rohkem pärast sortimist. Eks ma vaatan kohe võtete järel pildid läbi ja panen parimatele võtetele kirjutuskaitse peale ning need, millel olid ainult puud ja eesseisjate tagumikud, kustutan, et mälukaadile mahuks rohkem. Nii et õhtul importimiseks on järel linnupargist ainult veidi üle 600 võtte.

Isegi väikese 150 mm objektiivi peale hakkab tulema seljavalu. Linnud (üks pruun suur kull, kelle liigi määramisega on mul pärast suuri raskusi, kaks pistrikku, valgepea-merikotkas, üks must punase nokaga kull) lendavad kaks tundi, siis näidatakse käe pealt kaht öökulli (kassi- ja kivikakku), kusjuures saab teada, et kassikakk ei ole Förbi, vaid on keegi teine, 14 aastat vana ja 3 kg raske. Kassikakku antakse ka silitada. Kivikakk on temale sihitud paljude torude pärast murelik. Mul muidugi tore, sest 150 mm objektiiv on 1 : 1 makroobjektiiv, mine nii lähedale kui tahad (sensoril on kujutis 1 : 1 suuruses 38 cm kauguselt, st 38 cm on eseme ja sensori vahekaugus, objektiivi ees on ruumi siis nii 15 cm). Seda materjali tuleb palju, üks pilt parem kui teine.

Siis tagasi alla. Näidatakse veel kaht kulli, siis kolmandatki. Pargi omanik ja peamine linnujuht piltnikega enam ei tegele ning mässab taustal jäiga kollase voolikuga, mida näib toppivat kanalisatsioonikaevu.

Siis söödetakse pesukarusid. Enamik püüab pildistada otse ülevalt, aga ma võtan küljelt (vastu tumedat tausta), ava on f/2,8 niigi ja bokeh taoline, et sure ära. Nii sünnib mitu võtet, mille võiks avaldada ühekorraga nii pealkirja all „Pesukarude palvetund” kui ka „Pesukarude tants” (koonud taeva poole, segane pilk, käpad õieli, vurrud erutusest harali).

Seminari etteasted on kella 13ni, pärast mida, öeldakse lahkelt, võime jääda kohale, pildistada edasi ja tulla ka 15.00 lennutamisele (hommikune lennutamine oli reserveeritud ainult pildistajatele ja seal lubati ka ringi kõndida, ka ette muruplatsile, muidu peab etendustel kenasti pingil istuma). Aga näha on, et juba poole ühe paiku hakkavad inimesed lahkuma (vahest on neilgi seljavalu; enamasti on objektiivid suuremad ja kolm tundi järjest püstijalu, raske fotokas käes, ei ole naljaasi). Kella 12.55 paiku lähen küsima linnujuhilt, kuidas käib lindude vaderiks hakkamine, aga tema vastus on üsna ootamatu: ma lähen kutsun ülemuse. See on selleks ajaks varjunud juba kontorisse (kus ta ka ilmselt elab, sest hommikul tutvustusel kostis sellest hele hüüatus „Papa!!”), kust tuleb pikkamööda, mõlema saapa paelu hoolikalt sidudes, ja räägib sama, mis seisab teadetetahvlil ja pargi kodulehel. Lepime kokku, et saadan meili ja kunagi saadan ka pilte, mida olen „aastate jooksul” pargis teinud.

Mis kokku tähendab, et mul on 3½ km kõndimiseks aega 28 minutit. Sellel saab teha kolm pilti, mitte rohkem. Veinipoodides jääb kahjuks käimata.

Kolmandas pildistamiskohas teeb fotokas kolmest võttest, millest hiljem saab liitsäripilt, ainult ühe ja siis vilgutab pildiotsikus kurja teadet „CF FULL”. Aga olen see hetk keset silda ja risk kaardi vahetamisel pillata see kõigi seminarifotodega tükkis jõkke on liiga suur, niisiis kõnnin edasi ja jõuan jaama tervenisti 4 minutit enne rongi. Pakin fotoka alles rongis, teen aknast taskufotokaga ka mõne võtte.

Ümberistumine õnnestub suurepäraselt, olen tagasi jaamas ainult 2 h 10 min pärast linnupargist lahkumist (ja veerand tunni pärast ka täitsa tagasi); hommikul kestis vastupidine teekond ligi neli tundi. Ümberistumise jaamas veeretasin aega mööda sellega, et lugesin perrooni käsipuult, mida olid enda tegemiste kohta kirjutanud kohalikud neiud Jana ja Maike. Saksa korralikkusega, puhta markerijoonega, ilusa käekirja ja kuupäevadega. Maike tulevikusoovide kohta sissekanne puudus (või ma ei jõudnud selleni, sest rong tuli), aga Jana soovib saada kiskjaks.

* * *

Õhtul pikutan ja loen ning pärast järeldust, et sõjaaegne reisipäevik ei ole teps mitte kirjutatud 1942, vaid on nüüdiskirjandus, muutub see raamat õige tüütuks. Autorid on läinud hoogu (tiitellehel on märgitud kaks nime, kes olevat päeviku toimetanud uude kirjaviisi, eks nemad ole selle siis kirjutanudki) ja pingutanud üle poliitikaelu kirjeldusega, mida on poliitikakauge inimese reisipäevikust raske uskuda. Ja ega nad vist kunagi ühtki sõjaaegset ajalehte näinud ka ei ole, et teaksid, mis tollal olid aktuaalsed päevateemad. Kokkuvõtliku raamatumulje ütlen lauliku sõnadega: „Kui suhkrut ei ole, võib kasutada ka fekaale.”

* * *

Õhtul ilmuvad fotoseminari korraldaja pildid üritusest Facebooki ja mõne minuti pärast tuleb korraldajalt sõbrakutse, siis ürituse linnujuhilt ning et FB näitab paremas servas uudistena kõike, mida sõbrad on viimase pooltunni jooksul FBs kirjutanud, saan teada ka korraldaja perekondliku seose linnupargiga (mida seminaril endal nagu näha ei olnudki).

Öösel on uuesti äike.

R, 2380. päev: reede

Saksa keele jututeemad on peaaegu nagu „South Parkis” mister Garrisoni tunnid: läbi võetakse kõik parasjagu ajakirjandust raputavad teemad. Praegu siis on teine nädal arutlusel Limburgi laristajapiiskop, eriti tema kümme korda kallimaks läinud uue residentsi 35 000 € maksnud vann ja kas see jääb järgmisele Limburgi piiskopile, kui praegune ametist lahti tehakse. Tänane uus teema on Merkeli mobiiltelefon. Peaaegu ütlen ameeriklaste huvi võimalikuks põhjenduseks sententsi „einmal KGB, immer KGB”.

Kaks nädalat tagasi arutasime tulevast tubakadirektiivi, mille toetajate väitel sureb suitsetamise tõttu Euroopas 700 000 inimest aastas ja vastaliste väitel kaoks jõustamisel 100 000 töökohta. Kas see tubakatööstuse töökohtade arv on kogu Euroopas või ainult Saksamaal, ma ei tea*, aga esimesel juhul tähendaks, et tubakatööstuse iga töökoht nõuab seitse inimelu ...aastas. Kui rehkendada, kui palju saab tubakatööline palka, saaks sellest ettekujutuse, kui vähe maksab inimelu tubakatööstuse ettekujutuses: see on mitmeid kordi vähem kui inimelu rahaline väärtus kindlustuses. Lennunduses loetakse inimelu hind olevat suurusjärgus 100 000 dollarit ja kurikuulsa Ford Pinto lõhkeomaduste peale rehkendas Ford muiste, et isegi kui iga hukkunu kohta peaks maksma kindlustusrahana 150 000 dollarit, tuleb see odavam kui kogu automudeli ja selle tootmisliinide ümberehitus. Kui meie jutt jõudis tubakavastaste meetmeteni, oli Eesti menukas propagandakampaania „Suitsetaja haiseb!” kõigile suur uudis (sõna „propaganda” peale õpetaja kergelt tõmbles ja pidin pikalt seletama, et eesti keeli tähendab haismine üksnes paha lõhna, mitte sõimamist nagu saksa stinken).

* Wikipedia: maailma kolmel suurimal tubakatootjal olevat kokku 100 000 töötajat. Samas käivat ülalmärgitud saja tuhande sisse peale tööstuse enda ka vahendajad ja putkamüüjad. Saksamaal ilmselt ka tänava-suitsuautomaatide hooldajad.

Keeletunni eel saan keelekoolilt sõnumi. Mõtlen juba rõõmuga, et äkki jääb täna tund ära (kool teatab sellest sõnumiga, peen värk), aga ei, teatab ametlikult, millal on sügisvaheaeg.

Tunni eel on õpilased koridoris, õpetajat veel ei ole. Ta tuleb täpselt, vedades põrinal üle koridori pisikeste põrandaplaatide enda järel ratastega kohvrit. „Aa, vacances!” kuulutab nii mõnigi, aga õpetaja märgib, et vale puha, tal on kaasas sõnaraamatud! Tunnis laob need lauale riita ja näitab.

Muidu jõuame tunnis täna harrastusteni, mis täidab kenasti kogu tunni ja palli ei loobitagi.

N, 2379. päev: less is more ... modern is old

Uudised lagunevate klaviatuuride rindelt jätkuvad: kellelgi teisel kui katkise e-, d-, k- ja m-klahviga tegelasel on lagunenud l-klahv.

Padjaraamat on praegu XX sajandi arhitektuuri ajalugu, kus ehitisi on rohkem kui mahub. Saab teada, et Itaalias said fašistid võimule 1922, just ajal, mil oli reaktsioonina Esimese maailmasõja eelsele viguritega juugendstiilile tekkinud lage ja modernne Bauhaus-stiili taoline modernstiil (rahvusvaheline stiil), mille sarnast hakkasid fašistid kõvasti toetama (et nagu uus ja teistmoodi elu jne), aga Saksamaal, kus natsid said võimule 11 a hiljem, seostus modernstiil Weimari vabariigiga, mille ajal seda viljeldi, ja riiklikuks stiiliks sai raske, aga paljude sammaste, marmori ja võimusümboolikaga neoklassistsism (nt riigikantselei uues hoones tervitanud sisenejaid kaks hiiglaslikku meesakti, ühel käes mõõk ja teisel tungal – Sõjavägi ja Partei). Sellel läks samal ajal ja kuni Stalina surmani 1953 väga hästi ka samalaadse suhtumisega N. Liidus. 1945 sai Saksamaal neoklassitsismi aeg läbi ning ka mujal läänemaailmas kadus selle vastu huvi ning modernstiil võeti kapist jälle välja ning kuni 1960. aastateni sai betoon-, teras- ja klaaskastidest maailmas ainuvalitsev stiil (kuni 1960. aastate keskel tuli postmodernism – mis Eestis oli raudse eesriide aeglustava mõju tõttu õige populaarne alles 1980. aastatel ja mõni hoone, näiteks rahvusraamatukogu, valmis alles 1990. aastatel – „1970. aastate stiilis hoone, mida hakati ehitama 1980. aastatel ja mis valmis 1990. aastatel”). Nõnda et praegugi raamatust modernstiili esimeste esindajate ehitusaastaid nähes mõtlesin algul, et raamatus peab küll olema trükiviga – no mis 1913, kindlasti peab olema 1931 jne.

K, 2378. päev: kolmapäev

Eile hommikul olin kogemata kaasa võtnud tavalise kola, aga sellega teatrisse minna nagu ei saanud, niisiis jätsin selle siis eile tööle kappi, aga täna vaja kaasa võtta keeletunni asjad ning bussi ka muud lugemist. Selleks on väikene raamat, reisipäevik – mille autentsuses ma õhtuks enam eriti kindel ei ole –, kui üks baieri noorik sõidab 1942. aasta suvel meelt lahutama 1940. aastal Saksamaa rüppe langenud naaberriiki, kuhu jõuab just täpselt hetkel, kui selle raudteejaamast viiakse noori Saksamaale tööteenistusse rahvusliku meeleavalduse saatel, ja see baieri noorik ei saa päris täpselt aru, mis toimub, ja ka tema kisab kaasa patriootlikku loosungit. Õhtuks jõuan ligi poole peale ja asjaolu, mis mind teose autentsuses kõvasti kahtlema paneb, on V2 mainimine, mis propagandanimi pandi suurraketile A4 alles oktoobris 1944. Suveks 1942 oli A4 küll lennanud, tervelt ühe korra ja 1,3 km kaugusele, aga füürerliku heakskiidu sai programm alles juulis 1943.

Kogu see nädal on tööl toaukse taga koridoris marssinud edasi-tagasi mingid kärumehed, siinmaa kombe järgi tossav suits hambus. Suitsetaja haiseb!

Keeletunnis toimub rühmatöö, milles antakse pilt ja selle juurde hunnik küsimusi ning peab kirjutama loo. Et rühm arutagu ja üks kirjutagu. Ülejäänud kaks võtavad tõsiselt õpetaja soovitust, et tundides üles kirjutada ei ole vaja, ta saadab kunagi tunnimaterjalid e-postiga, ja nüüd uurivad vastastikku, mida ükski küsimus tähendab (keeleprobleemide tõttu ei saa ma seda seletada otse, vaid teine peab kolmandale tõlkima). Mis tähendab, et jutu pean kirjutama mina. Üks muudest võtab selle siis ette ja loeb, kuni leiab numbritega kirjutatud aastaarvu, mis talle, mõistagi, üle jõu käib. Hihii. Palli siiski tunni lõpus loobitakse, nimelt peame üksteiselt küsima kogu õpitud sõnavara piires küsimusi. Et õpetaja vahib alguses mulle intensiivselt otsa, tuleb kiiresti välja mõelda küsimus, nii et kui pall mulle lendab ja mina selle edasi viskan, küsin lihtsa otsese küsimuse, kas N elab X linnas.

Hiinas Harbinis on hirmus suduõnnetus, linnas hakati kütma ja kohe oli osakesi õhus nõnda paksult, et läbi ei näe, kontsentratsioonis üle 500 µg/m³ (link). Nüüd meenutatagu Maalehe usutlust „õhus lenduvast õietolmust toitujaga”, mispuhul arvutasin (link) vähimtingimuse, millal oleks tema jutt tõsi (õietolmu vajalik kontsentratsioon õhus), ja sain tulemuseks 39 g/m³ ehk mikrogrammides väljendatuna 39 000 000 µg/m³. See, eks ole, on miinimum; lingitud arvutuses loetletud põhjustel peaks olema veel suurem.

T, 2377. päev: teater!

Tööl toimetada nii halb tõlge, et hoian kahe mõttelise käega kõhtu kinni. Hoiaks ka ilmsi, aga käsi on vaja teksti ümberkirjutamisel. Viimati nägin sama halba tõlget ühel koolitusel, mispeale, kui küsiti, mida te teksti kohta arvate (mingi unnumunnu pisarakiskuja tekst oli), ütlesin ausalt, et minu kui professionaalse tõlkija arvates on see tõlge ja äärmiselt halb tõlge. Selle inimkeelde ümberkirjutamisega on väga kiire, mistõttu mu sõnastusoskus saab sisse sellised tuurid, et lausa hirm hakkab (et äkki läheb midagi katki või sõidab rööpast välja või jääb valmis tekst kliendi arust liiga lühikeseks või lugejal hakkab liiga lõbus).

* * *

Õhtul teater. Kümne 2 × 50 min keeletunni järel on just paras vaadata sõnateatris rahvuseepost! Aru saan üksikuid sõnu, stoori pean pärast üle küsima.

Vahepeal kostab tagant paremalt heledat naeru, aga seal on pimedas paar klassitäit kooliõpilasi.

Saal on arhitektuuri poolest kunagises kloostrikirikus (kus vahepeal oli ka igasugu muid asutusi). Puhvetis on väga lahedad väga vana kavatisega sarikad. Meie kohad on rõdul, kust on lavale suurepärane nähtavus ja parterist paistab ainult kaks rida. Eks ma vähe pelgasin, et moodne teater, mine tea, äkki kandub tegevus lavalt saali, aga ega ta rõdule ikka kandu!

Parteri esireas istuvad hallipäised vanadaamid. Silmatorkavaim visuaalne element kogu näidendis on peaosalise pikad valged aluspüksid; kui sellega on kostüümikunstnik üritanud vihjata jaapani folkloorile, siis tanuki on rohkem nagu kährik ja rebane on kitsune, kes küll ka moondub, aga mitte traditsiooniliselt teekannuks nagu tanuki.

Ettekandmisele tuleb vist kogu eepos, kus olevat 6052 riimis värssi, mille ettekandmine 80 minuti jooksul on teoreetiliselt võimalik. Tunnen suurt aukartust näitleja mälu ees! „Kalevipojas” on mäletamisi mingi 19 023 regivärssi, mille etlemine alla üheksa tunniga ei ole hästi võimalik (ja ka siis tuleb kiirema sõidu huvides vahetada hiljemalt iga poole tunni tagant hobuseid).

Nii et siis kes siinse blogi peale arvab, et olen pirts ja käin pigem ooperis kui monoetendust vaatamas, siis teadku, et see oligi monoetendus.

Tagasisõidul arutame, kuidas saaks „Kalevipoja” valada taolisse etendusse. Leiame, et võiks olla mitte mono-, vaid duonäidend, esitajateks muidugi Märt Avandi ja Ott Sepp. Algul arvame, et üks võiks olla Kalevipoeg ja teine kehastada kõiki teisi osi, aga siis leiame, et veel parem, kui Kalevipoeg oleksid nad vaheldumisi, kuidas ükski lugu nõuab: Sepp võiks olla Saarepiiga, Soome sepp, võib-olla ka Linda, ja kindlasti servitije-servitije-siil, ning Avandi Soome tuuslar, tuuletarka, Kalevipoeg eriti heroilistes kohtades ja Kalevipojale ühes kohas õpetussõnu kraaksuv vares (ma ei mäleta peast, kus loos see vares oli; Google üritab avitada ja ütleb, et IX loos tõi vares sõjasõnumida).

Enne teatrit aega parajaks tehes jalutasime ümbruskonnas ja ümber nurga antikvariaadis (mis kahjuks on kinni) paistab riiuliotsal rippuvat väga lahe vanaaegne õppepilt „Muti luukere”.

Õhtul hirmus vihm (mis algab umbes viis minutit pärast teatrist tulekut) ja äike, öösel kured.

E, 2376. päev: esmaspäev

Rikkis klaviatuuriga tõlkija klaviatuur laguneb edasi. Nüüd on selles katki e-, k- ja m-täht ning otsi hakkab andma ka d-täht. Varsti on seal rikkis rohkem tähti kui terveid.

Keeletunnis õpime täna elukutseid ja omandame teise mina, keda teine peab tutvustama. Egiptuse õpetaja Kleo on (elukoht: püramiid) ja monakolane Albert (elukutse: prints).

Ka vallavalitsus on leidnud, et eelmisest kirjast koeramaksu teemal on möödunud kuu aega, ja on saatnud mulle uue, vana koopia. Olen kahevahel, kas oodata, kuni mu kiri jõuab kohale (ilmselt jõudis reedel, kui uus kiri oli juba postis) või saata teine eksemplar, pealdistades ka selle sõnaga „korduv”.

P, 2375. päev: kuulame ja vaatame

Hommikul „Reini kulla” II pool. Väga hea on; sama lavastuse kohta on NYT avaldanud video, kust näha ka 45-tonnine lavakujundus. Mis meil viga vaadata seda kahes jaos ja nädalase vahega; kuigi Met asub Broadwayl ja seega peaks seal kehtima nn Broadway põie reegel (vaatus ei tohi kesta üle 75 minuti), etendati Wagneri jaoks lüheldane „Reini kuld”, nagu kombeks, järjest ja ilma vaheajata (ainult 2½ tundi).

Tugeva aplausi saab kääbik Alberich, kes on ooperis ka tegelane, kes sebib ringi ega seisa üksnes paigal, kõiguta tukka ja viibuta aeg-ajalt oda või kummihaamriga. Ta isegi muutub (Tarnhelm’i abil, muidugi) ka nähtamatuks, umbes kahe lavalaiuse pikkuseks loheks ja lõpuks kärnkonnaks. Ma nagu mäletaks, nagu olnuks Nibelungide sõrmuse teemalises naljakas Saksa telefilmis Tarnhelm nagu mingi plekist pott, aga ooperis on – et laulda ikka ka saaks – hõredast kuldketist müts.

Vähemate tegelaste sugulussuhted saavad selgeks alles pärast lugedes. Olin arvanud, et Freya on Wotani ja Fricka tütar ning Donner ja kevadet kehastanud prink noormees (Froh) on ta kavalerid, aga selgus hoopis, et Freya on Fricka õde ning Donner ja see noormees on Freya vennad. Loriot’ andmeil saavat Wotan ja Fricka enne „Nibelungide” järgmist ooperit veel kaheksa täiskavanud tütart.

Peategelase Wotani vasaku silma ees on pikk sorakil viltune tukk. Algul arvame, et Bryn Terfel on saanud sinise silma, mida ta tukaga varjab (vrd Basil Fawlty viltune kaabu Waldorfi salati osas), aga guugeldamine seletab, et Wotanil olnudki ainult üks silm ja tukk oli grimmi osa.

Plaadi lisades on intervjuu peaosalisega (mida jutustab ümber see link) ja kümmekond minutit lavastamisest, nagu jõeneitsid proovis esimest korda lavakujunduse trosside otsas rippumas (üks kisas vahetpidamata: „I am so scared! I am so scared!” ning umbes kakskümmend muud tegelinskit seisis all reas ja naeris). Grimmi järgi arvasin, et kolmest jõeneitsist on nooremapoolne inimene ainult üks, aga selgub, et kõik kolm. Mu isa käis 1985 Moskvas kuu aega täienduskursustel ja tahtis käia ka Suures Teatris ning sattus sinna just „Reini kulla” etendusele. Kõik jättis väga vägeva mulje: nii teatrihoone, orkestri kaheksa kontrabassi, laseritega lavakujundus kui ka avastseeni kolm tantsisklevat Suure Teatri väärilist jõeneitsit, kelle summaarne kehamass olnud oma 400 kg.

* * *

Valmimisstuudio. Eestis on valimiste kajastamisel uus tase: riigitelevisioonis näidatakse suvaliste inimeste valimisteemalisi Twitteri-säutse. Kõnekõla järgi on kuhugi valimisjaoskonna ukse taha saadetud ajakirjanik, kes mõni aeg tagasi küsis telekas Eesti vanimalt inimeselt harjumuspärase küsimuse „Mis on teie tulevikuplaanid?”, millele see vastas, et kuulge, ma olen üle saja aasta vana, mis tulevikuplaane mul ikka on.

L, 2374. päev: sõda Leipzigi linna all 200

Rongiga poes, juuksuris ja söömas.

Juuksuris on mul kui peast pühitud, mis on juuksuri nimi. Tema käe all olen korra juba olnud (üle-eelmine kord) ja on ka E, kellele juuksur saadab tervisi. Väga piinlik, et ei mäleta. Mäletan eelmise korra juuksuri nime (Juuli) ja üle-üle-eelmise siinkandi korra oma (Liisa) ning isegi seda, et praegune juuksur on pärit üle poole ilmamaa kuulsast mineraalveelinnast vulkaanide jalamil ja pidavat hääldama nime mitte mitte nii, nagu Saksa raudtee (rõhuga teisel silbil: Gerolstein), aga ikka nii, nagu kohalikud (rõhuga esisilbil: Gerolstein).

Nime on muidugi vaja selleks, et surada jootraha õige juuksuri jootrahakarpi, mis siinkandis on leti küljes, nimed juures. Kuidas ma üle küsin, eks ju, piinlik. Loodan sellele, et kui silmad üle purkide lasen, hakkab õige nimi silma. Ja hakkabki: juuksuri nimi on Suusi.

Õhtul üle hulga aja film 魔女の宅急便 (1989), millest avastame üha uusi elemente. Ma proovin korra kuulata ka ameerika häälega, sest kassi Jiji häält teeb Phil Hartman ja ta teeb seda täpselt sama häälega kui „Simpsonites” Troy “You may remeber me from such films as ...” McClure’i häält. (Ja viimasel ajal oleme veendunud, et Jiji on tõu poolest Devon Rex.)

R, 2373. päev: reede

Saksa keele vahetunnis küsib sööklas üks teiselt, kas see ootab last, mispeale see räägib, kuidas ta ise küsis kunagi keelekursuse õpetajalt samamoodi, aga tekkis igavene jama, sest õpetaja oli lihtsalt juurde võtnud.

Keeletunnis pannakse meid paariti lugema aadressi, telefoninumbri ja meiliaadressiga dialooge. Et algul ühtpidi, siis teistpidi. Mõlemal korral läheb libedalt ja saab ruttu valmis, ja et aega kuidagi täita, kordame. Ühe korra saame dialoogi esitatud nõnda 4, teise korra koguni 5 korda.

N, 2372. päev: kui Arno isaga

Hommikul kiri vallavalitsusele selgitusega, kuidas me kumbki arvame erinevalt, kuidas makstakse koeramaksu. Mina, et koeramaks on koera kohta, ja vallavalitsus, et maks on koera/koerte omamise fakti kohta. Ühtlasi avastan, et pangast antud kontonumbriga sildil on üks number kirjutatud valesti.

Valimised lähevad puhtalt ja siiralt – unustasin vahepeal ära ja eile sai elektrooniline hääletamine läbi. Valimispropaganda mahu järgi võiks arvata, et tulemas on vähemalt Päikesesüsteemi presidendi otsevalimised. Pirital olevat kandidaat, kes oma tegevusvaldkonnaks ütleb olevat lapsega jalutamise, ja ühes jõeäärses kreisilinnas üks, kelle valimisprogramm peab küll kindlasti olema „Tasuta lasteaed 50. eluaastani!”.

Tööl on toimetada kirjatükk, mille toimetamata variandi eriti jubedatest kohtadest saaks paraja õudusloo, kusjuures ei pea muutma isegi tsitaatide järjekorda. Et mõne sõna kaupa nagu väga hull ei olekski, iga sõna on kenasti tõlgitud, aga kokku on paiguti sihuke jamps, et mõnes lauses tuleb kaks korda tõmmata mõttelist hinge, enne kui läbi saab.

E ostab siinkandi sõjamälestuste raamatu, mis jäi talle raamatupoes silma sellega, et suvalisest kohast avamisel vaatas vastu nimi Kohila (no kaks noormeest sattusid Saksa mereväkke ja sellega Revalisse ning veetsid mõne aja Kohilas laatsaretis või väljaõppelaagris). Avastan sealt terve peatüki sõjaaegseid lugusid, millest praeguseks on meeles see vähene:

• Kuidas Napoleoni käsul kasutas Prantsuse sõjavägi punaseid särke, et siis ei paista lahingus veri välja ega muserda võitluskaaslasi. Samal põhjusel kandnud Hitler pruune pükse.
• (Siis vahepeal teada-tuntud naljad Berliini riigiteatri mängukavast à la „reedel Schilleri „Röövlid”, etendab kogu partei ja valitsus”, ja tõsilugu, kuidas Göring lubas, et kui Saksamaale peaks langema ükski vaenlase pomm, võtab ta nimeks Meier – aga seda ei märganud, kas Göringu visiidist suvel 1943 purukspommitatud Hamburgi ka oli, kus ta seda pilkenime vapralt ja vaikides talus – vt Martin Middlebrook, The Battle of Hamburg: The Firestorm Raid, Adolf Galland, Die Ersten und die Letzten)
• Mis ilmeka nime olid Saksa madrused pannud Königsbergi sadamalinnale Pillaule: Tripperburg
• Kuidas vabastajate paraadil marssinud Briti vägede seas ka kiltides šotlased ja pealtvaatajad ei saanud aru, kas need on mehed või naised, aga siis nähti, et mõnel britil on rinnas silt Middlesex.

Pärast hoolikamal sirvimisel leian kaks fotot, mille kohta olen täitsa kindel, et need on elektroonilisse vormingusse valanud minu käsi, sest need on seda nägu, et on pärit mu nüüdseks kustunud veebilehelt. Fotod ilmusid algselt siinkandist vaadatuna väga obskuursetes raamatutes ja trükipildi rastriprobleem viitab, et kasutatud on üsna väikesi faile, mida need mu skannid olid (mul oli, muide, olemas kirjastuste luba kasutada fotosid veebilehel).

K, 2371. päev: elevantsid

Päeval elevantsid. Kohtumaja poole kõndides märkan, kuidas inimesed moodustavad suunatud liikumise ehk voolu, nagu on teada füüsikast. Meenub lugu, mida võib-olla olen siin blogis juba vestnud, aga ma ei leia, millal, nii et lingi asemel jutustan aga uuesti.

20 a tagasi juhtus, kuidas Jaani kirikus pidi olema kontsert, esitajaks kollektiiv, kelle peale arvasin, et no kes sinna ikka läheb. Lähemale jõudes võis aga juba mitu tänavat enne märgata inimeste voolu e suunatud liikumist ning kiriku ees oli väikese laulupeo jagu rahvast, nende seas kaks tuttavat muusikatudengit, kellest ühe käte alt voogasid kunagi aastaid hiljem üht presidendi vastuvõttu kaunistanud helid. Tema siis küsima, et „A, mida sina siin teed, isegi meie jäime piletitest ilma”. Nagu maa alt kerkis aga viis meetrit eemal välja kursusevend P, huulil sõnad, et tal on pilet üle, „sõber ei tulnud”, mispeale püüdsin üle kätemetsa asuda taˆ’ga silmsidemesse, mispeale ta ütles, et vabandust-vabandust, ta näeb, et sõber on siiski kohal, ning muusikatudengite kadedaid pilke häbenedes pääsesime sisse. Kohad olid paremal rõdul, kust nägin pooltteist lauljat ja üht poognaotsa, kui võeti kõrgemaid noote. (Jah, khm, kadunud asju saab üles otsida, nagu ütles Agu Sihvka. Loo ainus varasem üleskirjutus on siin.)

Teeme siis üksteisest elevandi kõrval pilte ja vahepeal kuulen, kuidas soome poisike tahab, et ema selle elevandi ära ostaks, aga ema seletab, et nii palju raha tal ei ole.

Õhtul, pärast keelekursust uuesti elevantsid. Tibutab ja rahvast on vähe. Ringi õiendab ka küllap mõni fotoringi aktiivne liige, kelle tunneb ära sellise statiivi järgi, mille võib tuul ümber lükata. Ta on teinud targaste ja ajal, mil ta ise selle juures ei passi, fotokat ta selle otsas ei hoia. Päris statiivid, märgitagu, kannavad vähemalt 5 kg mitte niivõrd sellepärast, et nii palju kaaluks fotokas, vaid et statiivi küljes on nagi, kuhu riputada stabiilsuse lisamiseks foto- või muu raske kott. Õigupoolest märkasingi fotohuvilist selle järgi, et ta parasjagu väntas statiivi keskmist toigast üles (ai-ai, kes siis nii teeb, kui tingimata vaja ei ole). Üsna mitmel välgub ka taskufotoka välklamp. Mina pildistan käelt.

Piltidel midagi suurt surkida vaja ei ole ning nii saavad esimesed neli FB-sse üles veel täna. Pärast varundan üle väga pika aja fotoarhiivi (eelmine on septembri algusest, kõik Eestis tehtud fotod n-ö rippusid üht serva pidi õhus).

T, 2370. päev: ooper!

Elevandikuju ongi kadunud. Nüüh-nüüh.

Keelekoolitus, mille esimene osa on üsna huvitav, lektor ütleb koguni ilusti „põhjusi” ja hädalugemist vaja ei ole. Teises pooles jõuab kätte keelekoolituste tavapärane rada hea sõna – paha sõna ning ühte kohta kirjutan slaidide väljaprindi servale ainsaks kommentaariks „mäh?”. Saab ka teada, kuidas mingi suure asutuse arulage vormistusnõue tuli sellest, et nad ei tea, mis on püsitühik, ning kuidas ühe teise suure asutuse teine rist ja vaev tuli sellest, et neil tekkis tehniline probleem (tuntud tõlketarkvara segmentis valesti) ja optimaalse lahendamise asemel küsisid nad nõu mitte tarkvara tootjalt ega asjatundjatelt, vaid selle kohalikult esindajalt, kes Eestis on üks Läti firma. Jah, ega see pole loll, kes ei tea, vaid on see, kes ei tea, et ta ei tea. (Kruger et al. 1999)

Kas mäletate lugusid tõlkijast, kelle sõrmistikul läks algul rikki e- ja siis k-täht? Nüüd on tal rikkis ka m-täht.

Selgub, et elevantsid – keda lubati ära viia alles oktoobri keskel, st selle nädala lõpus – ei ole veel kadunud jäädavalt, vaid on tassitud kokku kohtumaja hoovi. Tore-tore.

Õhtul aga ooper. Verdi, „La forza del destino”. Loriot’lt teame, et sisu on segased peresuhted, ning kui kerglasevõitu avamängu järel eesriie kerkib ja näitab tühja musta lava, mõtlen: „Assaraisk!”, ning kui esimesena kõnnivad aeglaselt lavale tänapäevases kostüümis daam ja ülikonnas härra, mõtlen uuesti. Esimene veerand tundi on suisa igav. Aga siis tuleb lavale tenor, näidates selgesti, mis vahe on itaalia ooperil tenorita ja tenoriga. Esimene pool (I ja II vaatus) kestab tund 10 minutit, mille vältel, jah, suigun paar korda, oodates, millal tuleb vaheaeg ja saab jälle puhvetisse, ja muretsedes peamiselt selle pärast, et magades ei jookseks suust tatti. Lavakujundaja on selgesti sama kui kevadel nähtud „Parsifalis”. Arvame isekeskis, et vahest ei hakatud uut jõhvikakisselli koduteatrist toomagi, kevadest jäi mõni ämber üle. Kummikud ja öösärgid on, aga enam mitte kõigil osalistel. Poisikeste pesemist ei ole ja aluspesus vanadaame ka ei ole.

Teine pool (III ja IV vaatus) on õnneks elavam ja täitsa hea nii vormi kui ka sisu poolest. Nimelt astub siin üles metsosopran, kes peale laulmise ka täiesti näitleb (samas kui naispeategelasel, kes itaalia ooperis on muidugi sopran, on häält nagu muda, aga näitlemine piirdub ringikõndimise ja ringutamisega). Ka koor on väga hea, suudab terve IV vaatuse maas lamada täiesti liikumata ja uinumata ning pealegi pärast lamades ka laulda. Lõpukummardamisel saab see metsosopran tugevama aplausi kui sopran ning ka ühe kõrvalosa bass saab suurema kui peaosa tenor. Tuvastame, et saali 13. rida (mis veel kuulub ametlikult parimate kohtade sisse), on lavast liiga kaugel, et silm seletaks nägude üksikasju. Binoklit meil kaasas ei ole, mis tekitab huvitava mõtte, kui suur binokkel on tänapäeval teatris paras. Varnast oleks võtta 10 cm, 25 cm ja 40 cm pikkused binoklid, klaaside suurusega vastavalt 20, 50 ja 80 mm, raskusega sada grammi, pool ja mitu kilo ning suurendusega 8, 10 ja 20 korda.

IV vaatuses läheb mu selja taga vasakul kellelgi kõht tühjaks, aga paraku valib ta kommipaberi avamiseks just naispeaosalise aaria, mis seekord ei ole esitatud erilise helivaljusega. Ta sünkroonib krabistamise päris osavasti fortekohtadega.

Eelviimase bussiga jaama juurde ja täitsa viimase bussiga edasi. E uurib kava ja märkab, et iga solist tutustab enda ooperikogemust isemoodi – kes loetleb üles kõik iialgi lauldud rollid, isegi Estonias, ja kes ütleb lakooniliselt, et on laulnud enamikes Ameerika ja Euroopa parimates ooperites.

E, 2369. päev: vihm

Pärastlõunal ja õhtul hirmus vihm.

Keeletunnis on kohal umbes pooled ja uuest õppurist arvan sekundi murdosa, et see on meie joodiknaaber. Kohal on ka inspektor. Nagu ikka, tuleme ka klassi keskele, mis seekord läheb palli viskamata (öäh!) ja kust kohale naastes märkan, et tunni lõpuni on ainult 10 minutit.

Bussipeatusse minnes kallab koledasti ja bussi ronides näen, et kaugemas sõidureas möödub treiler, kaks elevandikuju peal. Tagumine neist just seesama, mille juures olime just homseks kavandanud kaunite portreede pildistamise. Kahju.

P, 2368. päev: nagu maast leitud

Hommikul jalutuskäik metsas. Kaks tundi, 5 km ja kolm puravikku – leidsime, et kui oleksime olnud seenel, olnuks see masendav tulemus, aga kui et me ei olnud seenel, vaid koertega metsas jalutamas, oli tulemus suurepärane. Paarkümmend seenefotot sain kah. Erakordselt rohkesti kasvab oru vastaspervel kõikvõimalikku värvi kärbseseeni. Rebast ei näinud, kavalasti seatud marsruudist hoolimata sai Šp aru, kui teekond hakkas minema kodu poole, ja „väsis”.

Sel sügisel mets eriti kollane ei ole; sügis on seda nägu, et tänavu langevad lehed kolletumata, nagu vahel juhtub.

* * *

Saab läbi „Midsomeri mõrvade” 15. hooaja karp, mis tähendab, et nähtud on kõik seni ilmunud filmid (16. hooaeg on tootmises, aga esimene osa tuleb alles jõulude paiku). DS Jonesi 16. hooajal enam ei ole. Alates 15. hooajast on sarjal teine tootja – eelmine kaotas ameti õnnetu vastuse tõttu küsimusele, miks sarjas ei näidata muu nahavärviga britte. 15. hooaja filmides nad tõesti igasühes ka on, koguni kandvates rollides, aeg-ajalt isegi mõrvaohvrite ja kahtlusalustena.

Võttepaigad on ammu teisel või kolmandal ringil – palju stuudio ümbruse neljas krahvkonnas ikka võttepaiku jätkub.

Sisu poolest on hoog endiselt sees, tänu paljudele stsenaristidele. Peaksin stuudiole pakkuma täiesti uuelaadse süžeeliini: algul toimub mõrv ja esialgu kahtlustatakse ühtesid, siis teisi, aga lõpuks selgub kõigi Inglise krimisarjade kogenud vaatajate tõsiseks üllatuseks, et süüdi ei olegi kolmandad (keda filmis seniajani ei teadnud kahlustada keegi), vaid just need, keda kahtlustati esimestena!!

L, 2367. päev: zwei Bauunternehmer mit der Schuhgröße 58

Poes ja söömas. Kohalikus raudteejaamas on ajaloolise veeremi väljanäitus. Nagu nimme saab neljanda foto järel taskufotoka aku tühjaks ja telefoni fotokas on nagu on. (Ega eriti ei ole.)

Ooperiplaate.

Rongis taidleb lastekollektiiv, kuigi algul arvan läbi une mitu minutit, et rongis midagi kriuksub. Nõnda monotoonne on. Regilaul siiski mitte.

„Reini kulla” esimene pool. Etendab Metropolitan Opera; kuigi Saksamaal on suures plaadipoes Wagneri oopereid igaüht vähemalt kolmes eksemplaris (sh kogu 17-tunnine tsükkel kolmes väljaandes), ostsin just selle sellepärast, et kui Met esitavat Mozartit nagu Wagnerit, siis mida teevad nad Wagneri endaga? — Lavakujundus on moodne, imestame isekeskis, mida teinuks sellega kevadel nähtud naaberriigi teater – kus pestaks poisikesi ja kus jalutaksid aluspesus vanadaamid. Kuivõrd Wagneri ooper on kord selline, et vahepeal seisab (NB! „seisab”) laval hajakil umbes kaksteist inimest pool tundi järjest samas asendis ja laulab, on lavakujunduses enim rõhutatud nende kostüüme. Jõeneitsid Floßhilde, Wellgunde ja Woglinde ujuvad vahepeal suisa õhus, mitme ooperilaulja korpulentsust varjab stiliseeritud raudrüü (Fricka on kahjuks ilma), tulejumal Loge käed helendavad eredalt, linnuseehitajatest hiiglasi maapinna tasandil ei näidatagi ja nende biitsepsiümbermõõt on umbes poolteist meetrit. Lavakujunduse põhielement on 24 kallutatavat klahvi, mis kord on jõepõhi, siis mäetipud, siis trepp allmaailma. Karbiraamatus sisukokkuvõtet ei ole, aga väga üksikasjalikult on see see-eest olemas Loriot’ raamatus „Loriots kleiner Opernführer”.

Kodutööd: sama ülesanne oli 2011. Kuigi tänavu ei ole vastustes sama erakorralisi mõtteid kui eelmisel, on üldine tase seekord ühtlane ja hall. A-hinde vääriline on üksainus töö; enim töid saab hindeks D. Kirjutan tagasisidesse, et isegi toimetamisel tuleb peale sõnade näha ka mõtet. Kahes töös oli suuri raskusi komadega, mille peale pean imestama, kuidas nad loodavad õpitaval kutsealal – kus kirjalik väljendus on väga tähtis – jätta endast tõsiselt võetavat muljet, kui ei ole suvatsenud selgeks õppida sellistki lihtsat reeglit, et põhi- ja kõrvallause vahele pannakse eesti keeli koma.

R, 2366. päev: reede

Hommikul saksa keel.

Rumeenlane on tegemas siinmaa kodakondsuseksamit ja on nii sisse elanud selle keeleeksamisse, et ei suuda saksa keeli rääkida kohe hulk aega. Seepeale leiab õpetaja, et me igaüks rääkigu riburada, kas me keegi kavatseme kohalikku keelt õppida. Meid on sel varasel hommikutunnil kohal veel vähe ja minu eel rääkinu pajatab pikalt, kuidas tema arust ei ole mõtet, miks peaks ta õppima väikekeelt jne jne. Palju kordi kuuldud lugu! Mõtlen, et las räägib, seda parem mulle. Kui järg jõuab minuni, saan teatada, et ma mitte ainult ei kavatse, vaid juba käingi kursusel ja täna on juba kuues tund!

Töökaaslane saabub umbes poole esimese poole pealt ja õpetaja tervitab teda nii südamlikult, et töökaaslane pärast vaheajal sööklas räägib, et tal oli kohutavalt piinlik, nagu oleks ta õpetajale ei tea kui hea sõber. Üks saksa sõdurilaul oli sarnaste, kuigi pisut erinevate sõnadega, vbl viitas õpetaja sellele, kuigi nagu hästi ei usuks. Vahetunnil läheb jutt üldse saksa keele suulisele oskusele ja ma räägin, kuidas möödunud novembris fotoseminaril jättis mu suuline saksa keel mulje, nagu mul oleks kõnepuue.

Keeletunnis – kus seltskond on üsna tore ja sõbralik ning minu jaoks on see enamasti mõttemäng, mis on samamoodi ja mis teistmoodi kui saksa keeles – tuvastan, et klassitäiest suudaksin sobitada „South Parki” tegelasteks ainult kolm inimest. Marjorine on, Kenny isa on ja Clyde Frog on. Ainult kolm, eks ole. (Marjorine oli ühes jaos Buttersi alter ego ja sarnasus on Marjorine’i soenguga pärast stiilimuutust.)

N, 2366. päev: neljapäev

Hmh, jälle neljapäev ja ei ole kirjutada millestki.

K, 2365. päev: take a bow and fart good-bye

Teen täna kolm näpukat järjest: tahan kirjutada lainepapp. Algul tuleb välja lainekapp, siis lainepall ja siis – ikka rõõmsalt ja julgelt edasi – lainepakk.

Keeletundi jään veerand tundi hiljaks, kui täies hoos on eri maade lippude kirjeldamine. Kõik on vaikses kirjutustuhinas. Kui paari minutiga tahvlil oleva jutu enda kladesse üles viskan, leian, et ega teistel mingit muud juttu ei olegi kui see, mis tahvlil.

Kui isikute kolmandas isikus tutvustamiseni jõuame, näitab õpetaja tahvli peale rahvusvaheliselt tuntud inimesi ja ühe vanamehe juures on („Äratundmiseks,” nagu ta pärast seletab) kole joonistus (Picasso, noh). Üllatavalt hästi teatakse Picasso sünnilinna, millega seoses meenub, et peale poolringi ümber Picasso viimase elukoha (mille hoovi on ta ka maetud ja mis ei ole avatud turistidele) olen käinud ka tema sünnilinna majamuuseumis, millest küll ma ei mäleta midagi muud kui ühe pronkskuju erakordset anatoomilist täpsust.

T, 2364. päev: puudutamisest

Uurides, kas standardväljendil on standardtõlget, leian mitmesuguste otsivahenditega 15 üksteisest pisut erinevat varianti, milles inglise about on ümber pandud (äraspidises järjekorras):

• sidumiseks („seotud”) 1 kord
• seondumiseks („seonduv”) 2 korda
• kohaks („kohta”) ja käsitlemiseks („käsitlev”) 3 korda
• ja puudutamiseks („puudutav”) 6 korda (või isegi 7, sest üks otsitulemus tegusõna ei näidanud, aga nimisõna, mille kohta see oli, oli osastavas, seega umbes 2/3 tõenäosusega oli see puudutamine või 1/3 tõenäosusega käsitlemine)

See paljude „puudutamiste” järjest lugemine ja praegu loendamine ajas mind iiveldama ning küsima, kas see on ikka eesti keel?! Empiiriliste tähelepanekute järgi on „puudutamine” hakanud vohama alles mõnel viimasel aastal ja see tähendus on seletavas sõnaraamatus (mis kirjeldab kasutust eesti kirjakeeles XX saj II p) alles kuues ja viimane.

Usinatele teemapõuas magistrantidele ülesanne: uurige nende variantide esinemist aastate kaupa. Meie tööka kollektiivi loomingus on puudutamist haruharva, 61% juhtudest oleme öelnud „kohta”, 25% juhtudest „seotud”, 7% „käsitlev”, 4% „seonduv” ja 2% „puudutav” (kuid on olnud aastaid, kus me ei ole „puudutanud” kordagi).

E, 2363. päev: olen nagu rüütel seiklusfilmis

Närib kahtluseuss, et ühes Eesti tõlkefirmas on hakatud tõlkijatele maksma tõlke sõnade eest – muu nende sõnaohtrust ei seleta. Mina, sõnameister, olgu nagu vapper rüütel, kes raib nende sõnalohedel kõik peale ühe, kahe või äärmisel juhul kolme pea maha.

Maharaiumisele lähevad eelisjärjekorras pead nimedega Leiduv, Kasutatav, Mõeldud, Puudutav, Käsitlev, Seotud, Seoses, Alane, Kohta, Vajalik ja Tegelev.

Kirjutab sõnavahutaja õhus leiduvad bakterid, kütmisel kasutatavad seadmed / kütmiseks mõeldud seadmed, teadust puudutavad/käsitlevad / teadusega seotud uuringud / uuringud seoses teadusega, moealane teave / teave moe kohta, korrashoiuks vajalikud kulud, üürimisega tegelevad agentuurid; mina teen aga mõttelise mõõgaga trahh-trahh-trahh ja järele jääb ainult õhubakterid, kütteseadmed, teadusuuringud, moeteave, korrashoiukulud, üürimisagentuurid.

Kui tõlkinud firma on tõesti maksnud tõlkijale tõlke sõnade eest, arvutagu ta siit ise, kui palju raha ta tuulde loobib.

* * *

Even better than that: tööl tuleb uudis, et saan uue uue toanaabri. Et senine tulevane toanaaber on siin oldud kolme nädalaga juba nõnda sõbrunenud oma senise toanaabriga, et temast lahkuda ei taha, ning tema senine toanaaber ja mina vahetame uues majas paigad. Mis ühtlasi tähendab, et kolin nädal varem koos muu sama koridori rahvaga ja kastile tuleb tuua uued sildid.

Valearvestus kohviautomaadi juures tekitab olukorra, kus bussipileti ostmiseks on maksevahendid ühekorraga liiga väikestes ja liiga suurtes üksustes, et bussijuht neid võtaks, mistõttu jalutan enne keelekursust postkontori juurde uue kuukaardi järele. Reibas jalutuskäik, uus jope seljas ja puha, 3½ km 31 minutiga.

Kursusel õpime täna maid ja linnu ning teeme ka esimese kirjaliku ülesande, mis mul on valmis juba siis, kui õpetaja paberilehti alles klassi tagaotsas jagab. Selle järel on vaja piltide järgi jätkata harjutuses olnutega samalaadsete tutvustuste kirjutamist; ühel pildil on Jaapani lipp ning kuulda on, et jaapanlased saavad fantaasiaküllaseid nimesid. Minu omadest üks saab nimeks Akagi Yamato – millega seoses meenub nukker hetk arvutimängust „Silent Hunter” (1996), kuidas kaugel silmapiiril, lootusetult kaugel, möödus – vat nüüd ma ei mäleta enam, kumb – kas Akagi või Yamato koos arvuka saatjaskonnaga tihedalt ümberringi, ja viimane torpeedo läks sinna kilomeetrite taha teele ja imekombel läbis kaitserõnga ja lõpuks käis ka klõmm! ilusti just keset suure sihtmärgi keret – aga see oli ka kõik, sest torpeedo oli rikkis ega plahvatanud. Kuulsus ja au jäi kõik saavutamata. (Aga SH1 oli ses suhtes väheke ebarealistlik, et kuulsust ja au sai koguda end täiesti ohtu panemata, purjetades mööda merd ringi ja otsides džonkisid, mille uputas üksainus suurtükimürsk ja 70 brt läks kirja – nagu „South Parki” poisid müttasid kaks kuud iga päev 21 tundi „Warcrafti” maailmas kolme miljonit metssiga nottides, et saada vajalikke punkte ilma enda tegelasi ohustamata. SH järgmises versioonis, SH2 (2001), oli samalaadne tegevus juba täitsa võimatu – esiteks ega Euroopa vetes džonkisid ei ole ja teiseks oli selles laevade suurtükitulega uputamine väga raske, mürske läks vaja sadakond – isegi siis, kui torpeedorünnakus hävitatud laev püsis vaevu veepinnal. (Mälumängurid teavad siinkohal vastust küsimusele „Nimetage ainus Otto Kretschmeri rünnatud laev, mida ta ei suutnud uputada” – ja võib-olla ka põhjust: Merisaar oli puidulastis.) SH1-s oli ellujäämine lihtne, tuli sukelduda üle 300 jala sügavusse ja olla seal hästi vagusi, sest jaapanlastel olnud arusaam, et allveelaevad suuremat sügavust ei kannata. Kui siis torpeedotorust õli ja igast kola välja lasta, jätsid jälitajad süvaveepommide loopimise peagi katki ja läksid minema.)

P, 2362. päev: loen

Ükspäev meenus suure ehmatusega, et lubasin augustis septembri lõpuks läbi lugeda pika populaarteadusliku kirjatüki, mida ma ei ole veel isegi meilimanusest ära salvestanud. Mõne päeva olin hästi vait, et äkki küsib. No pühendun siis sellele täna. Loos on 139 lk ja kommenteerimist on rohkem esimese 30 lk peal. Siis tuleb 80 lk teemat, mis mind ei huvita ja millest ma ka mitte midagi ei tea; seal parandan ainult läti kuupäevi ja kuni-kriipsuks pandud sidekriipse; ning ülejäänud on järelviited, mida kommenteerida ei saa. Nii et õhtul saan isegi ära saadetud.

Kommenteerimisel tekkis selline huvitav mõte. Nimelt eks pärisnimi Eesti (millest tuletatud on rahvanimetus eestlased) ole teatavasti laensõna. XIX saj algul ütlesid eestlased enda kohta veel „maarahvas”. Aga samas elas – nagu kirjutas „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” – XIX sajandi alguses eesti talurahvas sisuliselt keskajas. Keskajal – nüüd jätkan mõttekäiku mina – ei samastatud end mitte etnilise päritolu, vaid muu rühmakuuluvuse järgi, näiteks ühiskonnaklassi järgi. Eestis jällegi oli olukord, kus – pärast Põhja-Eesti eesti päritolu ülikkonna saksastumist XIII saj lõpus – ühtisid keelepiirid klassipiiridega: aadlikud ja linnakodanikud rääkisid saksa keelt, muu rahvas oli kokkuvõtlikult undeutsch. Ja selles valguses paistab, et „maarahvas” ei viidanud algselt mitte nii väga etnilisele päritolule, kui just siiski talupojaseisusele.

L, 2361. päev: tavaline laupäev

E vajab saksa keele õpikut, mille saab T-st kiiremini kui Amazonist.

Jaamaputkast prantsuse laevaajakiri, mille kaanel on kunstiline pilt allveelaevast Typ XXI sukeldunud olekus ja stiilis „Leia pildilt kolm viga”. Umbes viisteist aastat tagasi ehitasin Typ XXI mudeli jooniste järgi eimillestki (mudeliehituse 0,7 ja 1 mm PS-plaadist ning kõikvõimalikest muudest käepärastest plastmaterjalidest) ja mäletan selle välimust üksikasjalikult, näe, ikka veel. Eriartiklis on samast 3D-mudelist vaateid veel ja ka tagapool on selles vigu nii, mis jaksab. Isegi nii jäme viga on, et puudub torni tagatuli, rääkimata peenest veast, et torni tagaosa augumuster vastab variandile Grundausführung, millest mu teada ei ehitatud ühtki laeva (kui õigesti mäletan, on kas raamatus Vom Original zum Modell: U-Boottyp XXI või U-Boottyp XXI eri variantide augumustrite skeem koos ehitatud laevade numbritega – Grundausführung’is oli auke kummalgi küljel umbes 25, aga kasutuses leiti, et need kolisevad hirmsasti ja kõiki vaja ei ole, niimoodi keevitati enamik kinni ja kõige vähem jäi alles umbes kuus). Kaanepildi vead on, et mujal kui sadamas langetati sildumispollarid tekiga ühetasa ning vee all olid peilimisraam ja raadioantenn ilusti torni sees peidus, muidu murdnuks veetakistus need minema.

Veel ostan XX saj arhitektuuri ajaloo raamatu, kus eespool kõik tähtsaimad majad ja inimesed sees ning mis tagapool ulatub ikka kenasti 21. sajandi algusse.

Kella kõrtsis on uus kelner, kelle aeglus ja eriline ind klientide teenindamise asemel katta laudu paneb arvama, et teda õpetas ettekandja, kelle põsepuna ulatus ligi pealaeni.

R, 2360. päev: Deutschland ist keine Insel

Semestri esimene saksa keele tund. Seltskond kõik sama kui eelmine semester (ja üle-eelmine). Eile just on olnud Saksamaa rahvuspüha ja liidukantsler on pidanud kõne, kus öelnud märkimisväärt mõtte: Saksamaa ei ole saar. Eesti nähtavasti on, planeet vist isegi, nagu näitab ka Eesti Ajaloomuuseumis väljas olev Eesti gloobus.

Saksa keele õpetaja mainib uut korraldust, kuidas söökla läheb nüüd õhtule juba 15.15 ja ükspäev olnud nad õhtupoolse tunniga hoos ja lõpetanud esimese poole alles kell 16.30 ning inimesed tulnud kurvalt tagasi, et söökla on kinni. Sestap mainib ta vaheaja alguses, et minge, „võib-olla jõuate te sööklasse”, mispeale üks pisut hilinenu küsib segaduses, et mis värk.

Tunni järel pisutiseks tööle, siis keelekursusele.

N, 2359. päev: neljapäev

Ei midagi uut.