L, konverentsi 2. päev

Teatavasti oli Isaac Newton umbes kolm aastat Inglise parlamendi saadik, aga tema ainus sõnavõtt seal oli tervikuna selline: „Tuul tõmbab. Pange aken kinni.” Täna ütlen diskussioonile sõna sekka minagi. Ettekanne on konverentsi huvitavaim (otsustades tehtud märkmete hulga järgi) ja jutt on veerenud sinna, kuidas sama tüüpi laev, nagu Prantsuse Mistral (paigalseisev helikopterikandja – lennukikandja kihutab pidevalt ringi, sest lennukid peavad tõusma-maanduma vastu tuult, ja kitsas meres tuleb kallas liiga ruttu vastu), on inglise keeli teatud riikides amphibious landing ship, mis mõnikord lüheneb kujule amphibious ship. Aga see amphibious käib ikka sõna landing (dessant) juurde, mitte sõna ship juurde, muidu tähendaks see, et laev ise tõuseks veest välja rünnakule, mis mitte võimalik ei ole.

Selle koha peal ajan käe püsti ja teatan, et selline laev on tegelikult olemas olnud küll, Saksa kääbusallveelaev Seeteufel (Elefant), millel olid roomikud. (Ehkki lingitud uboat.neti leht räägib, nagu roomanuks Seeteufel nendega ringi mööda merepõhja, pajatavad kääbusallveelaevade raamatud (nt see) hoopis, et roomikutega üritatud ikka veest välja roomata, et lasta leegiheitjast.) Probleem oli aga, et roomikud olid liiga kitsad (allveelaev vajus kaldasse) ja mootor liiga nõrk. Olen kunagi ehitanud eimillestki (st ise) Seeteufeli 1 : 125 mudeli, mis oli mu plastmudeliehitajate ühingu 2000. aasta parim laevamudel (ka 1998, 1999 ja 2001 olid parimad laevamudelid minu näputöö). (Samuti pajatab Dan van der Vati raamat Stealth At Sea: The History of the Submarine roomikujälgedest, mille leidsid rootslased 1980. aastatel avamereskääridelt ja oletasid, et äkki on need jätnud Vene amfiibsed kääbusallveelaevad, mille peale N. Liit ametlikult teatas, et nende mereväel kääbusallveelaevu ei ole; mille peale siis autor nentis, et ütlemata jäeti see, et N. Liidul oli peale mereväe ka mitmeid muid struktuure, kellel võinuks olla kääbusallveelaevu.)

Onkel (sama, kes eile ei pidanud vastu, kui jahuti austeniitterase kallal) vastab, et nii on jah, et amfiibsõiduk on ju ka nt DUKW. Samas on DUKW, muud amfiibsõidukid ja ujuvad tankid maasõidukid, mis võivad sõuda vees (ja amfiiblennukid lennukid, mis kasutada lennuväljana nii maad kui ka vett), aga Seeteufel oli ainus laev, mis suutis (teoreetiliselt) ise ronida kuivale.

Sööklas üritan vältida telgialuse melu ja sätin end sööma õue. Sööklalaual on puru, mis kõige tõenäolisemalt on mingi närilise sitt. Laudade all kõnnib pisut rääbak kass ning peal jalutavad tuvid ja varblased.

Lennukid tõesti maanduvad üle linna, ülikooli lähedalt läbi. Samas taga on ka ülikoolihaigla. Paistab, et lennukid tõusevad lendu siiski maa poole (kuivõrd allakukkumine tõusul on ohtlikum kui maandumisel – paagid kütust täis).

Lõuna järel töötan Google Earthiga läbi konverentsikotis olnud Lissaboni turismiteabe brošüüri restoranid. Märgistan kohad, et pärast kopida need X10-sse ja märkida linnaplaanile (mida mul konverentsil kaasas ei ole).

Veel kuuleme Euroopa Komisjoni portugali tõlkijatest ja Portugali ülikiirraudtee projekteerimisest. Viimase pidajast on kahju, sest inglise keel käib talle üle jõu ja ettekannet pidada ta ka ei oska, kuigi teema on põnev.

Pärastlõuna meeldesööbivaima (just sööbivaima!) ettekande peab parajalt paks mees parimates aastates, kes jutustab sellest, kui edukas ta rahvusvahelise tõlkefirma tegevdirektorina on ja kuidas me teeme kõike valesti ja kuidas viie aastaga kaob kallis tõlkemäluprogramm ja kuidas kõik hakkavad kasutama vabavara jne. Seoseid konverentsi teemaga ma ei tähelda, ilmselt on ta kellegi korraldaja hea tuttav. Naisterahvastele meeldib. Ettekanne on agressiivne ja nagu müügimehe õpikust võetud, koos saalis ringipatseerimisega. Oh jah, ka siin teen teise korra suu lahti, sest kuigi mul õnnestub varjuda eesistuja selja taha, nii et ta mind vestlusesse ei haara, nagu juhtub mitme teisega, kes istuvad rea otsa pool, küsib ta kummalistest keelekombinatsioonidest rääkides, kas saalis eestlasi on. Tõstan käe; ta siis küsib, kas eesti keelest läti keelde keegi tõlgib. Vastan ausalt: „There could be some,” st peaks olema, aga ma isiklikult ei tunne. (Pärast meenub, et tegelikult tean kolme, ja kui tööl reedel muljetan, siis loetlevad kolleegid veel muidki.)

Lõpuks pikk sirge ümarlaud, kus uuesti näidatakse põhikõnelejaid, Mr Wordfast kutsub üles oma programmi eriti soodsalt ostma ja kõik kiidavad, kui tore ja kasulik konverents oli.

Lõppsõna ajal teatab kõnemees, et plaksutagem ühele korraldajale, ta saab just täna 37. Vaatan ja mõtlen, et küll näeb 73-aastase kohta alles nooruslik välja – suurt üle 50 ei pakukski! Siis alles mõistan, et vanuseks öeldi 37, ja mõtlen, et mu tuttavad 37-aastased daamid on tema kõrval nagu plikatirtsud. Ehk siis eri maades eri kombed, kus on kombeks näha välja vana, kus noor.

Tagasi hotelli, kus muugin hulk aega ukse kallal, kuni kõnnin vastuvõttu ja küsin uue kaardi. Vastuvõtus on täna töötaja, kes võiks olla filminäitleja ARi kaksikõde. Küsin talt ka seda, kuidas saab internetti. Antakse võrgukaabel ja 24 tunnise kasutamise koodikaart; hotellis on seega kaabliga wifi!

Märgin restorani kaardile ja pisut mõtisklen, kas jääda kuulama Juure ja Kiviräha Eurovisioni-kommentaari või minna sööma; otsustan minna sööma, sest suurema osa kommentaarist kuuleb hiljem raadio arhiivist niikuinii.

Hotelli ees meenub, et unustasin X10 maha, aga ega sellest majade vahel suurt kasu ei oleks ka.

Minek on ümber botaanikaaia ja mööda zooloogiamuuseumist. Laupäevaõhtu on elav, liiklus pisut kaootiline. Näib, et portugaallased suhtuvad liikluseeskirja üsna lõdvalt, vähemalt jalakäijad. Nii pakub esimene foorita sebra üllatusi („kust see auto tuli?!”), aga hetk hiljem mõistan, et kuigi maas on trammirööpad, puuduvad trammijuhtmed ja autod sõidavad mööda trammirada.

Trammirööpad on üles võetud ainult sealt, kust on sillutist uuendatud; väga praktiline muidugi, andes ka põnevaid vaatepilte, kuidas rööpad äkki lõpevad või algavad.

Pärast parki, kus rõkkab noortebänd (muusikal pole väga vigagi, aga solisti hääl, see hääl... uhh... – nagu kuulasin minagi feisspukis kiidetud, siinmail laineid löönud muusikut, aga ei kannatanud ta laulu üle pooleteist takti), sukeldun Bairro Alto linnaossa, mis jäi 1755. a maavärinas terveks. Päike on loojumas, vaatepilt maaliline.

Orienteerun kaardi järgi; pisikesi tänavaid on palju, kaardile pole nimed mahtunud. Leian söömakoha, mis on umbes sama suur kui mu korteri elutuba. Selles on 14 lauda, inimesi täis. Mind istutatakse kohe köögi juurde, vaatega kemmerguuksele ja baarile. Näen ka, kuidas mustad nõud kaovad kööki, valmis road ilmuvad köögist, köögis vilksatavad askeldajad ja aeg-ajalt lahvatab lahtine leek. Laua otsa pannakse üks skandinaavia paar ja hiljem minu kõrvale ingliskeelne paar. Mister näeb välja nagu Stephen Hawkingi terve, aga kuulsusetu vend. Selja taga on sakslaste seltskond, kes lehvitavad linnaplaani. Mõtlen, kui peaksin tahtma lauast tõusta, peaks kuus inimest eest tulema. Samas olen ettekandja terava pilgu all ning kohe, kui magustoit läbi, pakub ta, et kas nüüd teeme arve.

Söögiks tellin kaheksajalasalati (tuuakse valelt realt, küpsetatud juust; pole kah viga, kuigi tilgutan oliiviõli särgile). Põhiroaks koerkala, selle kastmeks paks portugali vürtsine supp, magustoiduks ahjuõun portveinis. Veini kõige väiksem kogus on pool liitrit majaveini.

Eesti söögikohapidajaile kõrva taha panemiseks: Portugalis nähtavasti on komme, et eelroana tuuakse lauale leivapealset, nt juustu, võid, samuti oliive. Kui klient neid ära ei söö, viiakse need muidugi pärast ära, järgmisele; aga kui sööb, pannakse need arvele kirja.

Eine oli meeldiv ja tagasitee sujub väiksema vaevaga kui minek: tunde järgi ja otse! Vahepeal väike tehniline boksipeatus teepealses kohvikus, kus tuleb telekast parasjagu „Hello Denmark!” – „Hello Norway!”.

Hotellis ühendun internetti, koodi sisestamine õnnestub esimese katsega (NB! vein). Eesti kella järgi öösel annan materjalispetsialisti teoreetilist nõu. Telekat ma käima ei panegi, sest eurovisioon on juba läbi ja feisspukist saab teada, kes ja mis.

Muide, kui see Saksa laul valiti nii pool aastat tagasi, siis mäletan YouTube'is olnud prohvetlikku kommentaari, et küll see laul eurovisiooni võidab.