Hakkan üles märkima, keda eile laval kuulsime, ja selgub, et keiser Nerot – mis rolli Händel kirjutas toredasti sopranile – laulis üks praegusaja virtuoossemaid kontratenoreid, kellest on mul juhuslikult olemas tema esimene plaadistus, nimiroll Chr. W. Glucki ooperis „Ezio”, mille omal ajal ostsin seepärast, et see plaadistus olla kandvat naisrolli kehastanu parim, keda me ükskord nägime siin Händeli ühe teise barokkooperi kontsertettekandes (teatris, kostüümide, mõningase lavaliikumisega). Ja veel selgub, et ta on ka üks viiest kontratenorist ooperis „Artaserse”, millest meil on DVD ja kus on ajastutruu grimm, paruk ja kostüüm ning muid hääleliike üldse ei olegi.
Ajale jalgu jäänud helilooja Christoph Willibald Gluck jällegi on üks neist, keda mainib Monty Python (või täpsemini teksti autor ja esitaja Michael Palin) laulus Decomposing Composers (there’s less of them every year).
15.5.19
14.5.19
T, 4354. päev. Händeli unelaul
Kontserdisaalis, kontsertettekanne.
Esimest korda näen, kuidas orkester magab.
I pool pidi olema 80’, aga kestis 1 h 45 min. Lihtne matemaatika ütleb, et II pool, mis pidi olema 100’, kestab siis 2 h 15 min ja etendus lõpeb mitte kl 22.30 nagu lubatud, vaid alles nii rohkem nagu 23.30. Saksa Wikipedia ütleb ooperite juurde alati ka kestuse; selle ooperi pikkuseks ütleb „etwa 3 St.”, aga vabalt võiks olla, et kui dirigent tahab, võib kesta ka üle 4.
Muusikateose tempo määrab dirigent, eks ole; ta küll vehib hoogsalt, aga nähtavasti mitte piisavalt. Kavast saab teada, et ta on seda orkestrit peadirigeerinud juba mitu aastat, mis seletab, kuidas ta laiad käeviiped ületavad klavessiini noodipuldi õige osavalt ja ainult kord kukuvad nurgale laotud partituuriraamatud maha (iseenesest, mitte dirigeerimisest tabatuna).
Diiva laulab kahte kohta sisse (alustab enne orkestrit), teine kord paneb isegi ehmatusega käe suu ette ja itsitab.
Kohe väga kindlasti ei olnud ooperit kuulamas ooperihuvilist töökaaslast, kes ajal, mil II pool pidi olema täies hoos, istus kodus, jalad sirgu, teleka ees, nagu vilksas bussiaknast.
Esimest korda näen, kuidas orkester magab.
I pool pidi olema 80’, aga kestis 1 h 45 min. Lihtne matemaatika ütleb, et II pool, mis pidi olema 100’, kestab siis 2 h 15 min ja etendus lõpeb mitte kl 22.30 nagu lubatud, vaid alles nii rohkem nagu 23.30. Saksa Wikipedia ütleb ooperite juurde alati ka kestuse; selle ooperi pikkuseks ütleb „etwa 3 St.”, aga vabalt võiks olla, et kui dirigent tahab, võib kesta ka üle 4.
Muusikateose tempo määrab dirigent, eks ole; ta küll vehib hoogsalt, aga nähtavasti mitte piisavalt. Kavast saab teada, et ta on seda orkestrit peadirigeerinud juba mitu aastat, mis seletab, kuidas ta laiad käeviiped ületavad klavessiini noodipuldi õige osavalt ja ainult kord kukuvad nurgale laotud partituuriraamatud maha (iseenesest, mitte dirigeerimisest tabatuna).
Diiva laulab kahte kohta sisse (alustab enne orkestrit), teine kord paneb isegi ehmatusega käe suu ette ja itsitab.
Kohe väga kindlasti ei olnud ooperit kuulamas ooperihuvilist töökaaslast, kes ajal, mil II pool pidi olema täies hoos, istus kodus, jalad sirgu, teleka ees, nagu vilksas bussiaknast.
13.5.19
E, 4353. päev: kergelt tatine
Mulle on iseenesest tekkinud Pöial-Liisi soeng.
Kõrgmetsa pingpongimängijate selts saab 50 ja on andnud välja raamatu, millest kuuendik on seltsi ajalugu, kolmandik sponsorireklaame, aga pool Kõrgmetsa ajalugu, fotode ja kaartidega, väga põhjalik. Saab teada, et üks vanimaid maju on lähima bensiinijaama taga (taganurgast 5 m), kunagine villa, kauni oruvaatega, ja et võlla juures olnud Loreto kabel, mille kohta hilisema teise kivimurru tõttu enam alles ei ole, aga rõngas 1960. aastate aerofotol ütleb, et seesama koht on meie majast mõnikümmend meetrit linna poole.
Kõrgmetsa pingpongimängijate selts saab 50 ja on andnud välja raamatu, millest kuuendik on seltsi ajalugu, kolmandik sponsorireklaame, aga pool Kõrgmetsa ajalugu, fotode ja kaartidega, väga põhjalik. Saab teada, et üks vanimaid maju on lähima bensiinijaama taga (taganurgast 5 m), kunagine villa, kauni oruvaatega, ja et võlla juures olnud Loreto kabel, mille kohta hilisema teise kivimurru tõttu enam alles ei ole, aga rõngas 1960. aastate aerofotol ütleb, et seesama koht on meie majast mõnikümmend meetrit linna poole.
12.5.19
P, 4352. päev: laev ja hiinakas
Mõningase üllatusena ei ole laevas sees istekohti mujal kui mõni pukk ümber väikese laua, ning jäätis on koletu suur, millele mõeldes hakkab mul kergelt sees keerama veel päev hiljem, kui neid ridu kirjutan (kusjuures see keeramine hakkas tekkima alles õhtul, pärast õhtusööki Vanas Taos, aga mitte Vana Tao söögi peale). Veel on üllatav, et laeva aknad on nii raadiokindlad, et läbi ei tule ei GPS ega mobiil, kuigi samas on mast madala silla pärast tahapoole langetatud asendis ning radar vaatab ettepoole taevasse ja tagapoole vaatamise asemel küpsetab päiksetekil olijaid.
Saan teada, et Armin Tuulse teose „Burgen des Abendlandes” (1958) minu eksemplari esimene omanik oli Viini Ülikooli kunstiajaloolane Anton Macků (just selle kirjapildiga). Raamatu on ta hankinud enne seda, kui sai 1961 samas erakorraliseks professoriks, sest templil on ainult „Dr.” (milleks sai 1947), aga mitte „Prof. Dr.” (Nagu oli kunagi üks noor austerlane, kes õpetas saksa kultuuri kursusi, kes rõhutas, et tänapäeva Austrias tiitlid enam tähtsad ei ole, aga iga meili alla kirjutas ikka, et on magister.)
Saan teada, et Armin Tuulse teose „Burgen des Abendlandes” (1958) minu eksemplari esimene omanik oli Viini Ülikooli kunstiajaloolane Anton Macků (just selle kirjapildiga). Raamatu on ta hankinud enne seda, kui sai 1961 samas erakorraliseks professoriks, sest templil on ainult „Dr.” (milleks sai 1947), aga mitte „Prof. Dr.” (Nagu oli kunagi üks noor austerlane, kes õpetas saksa kultuuri kursusi, kes rõhutas, et tänapäeva Austrias tiitlid enam tähtsad ei ole, aga iga meili alla kirjutas ikka, et on magister.)
11.5.19
L, 4351. päev: naaberlinn ja kontserdisaal
Teises naaberlinnas, kus ei ole käinud mitu aastat. Üritan süstemaatiliselt pildistada üles toomkiriku kõik vitraažid. Kõike ei jõua, aga kui varem oli 107 aknast selge foto olemas 22st, siis nüüd on 48st.
Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.
Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.
Kumbagi ringsõidubussi ei sõida, nii et tuleme tagasi, oleme jaamas 3 minutit enne rongi väljumist (see on Prantsusmaa, kus rongide sõiduplaan peab olema inimesel kodus naela otsas, sest seda ei ole isegi jaamas seina peal ja tabloo näitab ainult 20 minutit ette). Minut pärast jaamast väljumist algab kõva vihmasadu, nagu juhtus ka siis, kui käisime seal ameeriklastega. Ei suuda meenutada, mis aastal nad käisid, kas 2013 või 2014 (see oli nagu äsja). Fotodelt selgub hiljem, et hoopis 2012.
Õhtul kontserdisaalis jazz ja selle bussipeatusest üle lendav öökull.
10.5.19
R, 4350. päev: külalisega naaberlinnas
Olin rehkendanud, mis rongiga peame jõudma tagasi, et jõuda õhtul teatrisse, ja aja säästmiseks jätsime kohe ära lõunasöögi Kella kõrtsis. Pärast jäi ajapuudusel ära ka suur muuseum, aga kui me juba sealkandis olime, jäi sobivasti teele termimuuseum, mida saab vaadata poole tunniga. Üldiselt läks kõik eelduspäraselt, v.a see, et külaline tahtis näha Koledat Kuju ning mina, kes ma ei taha pärast pesta silmi seebiga, seisin seal juures ja ootasin, selg sinnapoole, sest üldiselt tean, kuhu see pandi, ja sain liikuda sinnani kuju ennast silmamata.
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).
* * *
Õhtul siis tramm ja ooper.
Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.
Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.
Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).
Läbi saab aruanne „Arheoloogilised uuringud ja järelevalve Kuressaare kindluse territooriumil 2012. aastal” (pdf, telefonist).
* * *
Õhtul siis tramm ja ooper.
Lavastanud on sama teater, kellelt oleme näinud 2014 ooperi „Parsifal” ja 2015 ooperi „La forza del destino”. Mõlema päästis tookord kandvas rollis olnud Georg Zeppenfeld. Vahepeal on ta saanud kuulsaks ja nüüd teda, mõistagi, ei ole. Peale peategelaste dueti I vaatuse lõpus on esimene tund väga igav, sest lõunamere saarelt (Tseilonilt?) on pildiline tegevus toodud vanadekodusse (tekstiline on jäänud muidugi edasi Tseilonile, nõndap on peategelased ameti poolest edasi pärlipüüdjad ja kummardavad Brahmat). Sellega sarnaneb lavastus ühe külateatri nägemusega „Trubaduurist”, mille pildiline tegevus oli toodud mustlaslaagrist narkokeskusse ja kust poole pealt lahkusime. Täna kahjuks ei saa, tükk on ühes jorus (kahtlane märk juba ette!). Wikipedias on tore foto Meti 1916. a lavastusest, mis tehti ilma vanadekoduta.
Aga III vaatuses ehk viimane pooltund sõidavad pöördlavaga lava saalipoolsesse kolmandikku kaks ihualasti tantsijat, kes nähtavasti etendavad nais- ja üht meespeategelast nooruses, ning peale selle jämekoomika hakkab pool tundi lava nurgas istunud see peategelane, kes loo lõpus kolmnurga lahendamiseks mugavasti ära sureb nagu mõnes Vilde varajases jutustuses, üha enam meenutama vanameest „Polkovniku leses” (keda telelavastuses mängis Ivo Eensalu), kes ainult vaikib ja kellele Remark ütleb, et juba on näha, et ta mõtleb õunapuude peale, aga mitte veel, et külm need ära võttis. Ja mul ja E-l tuleb naispeaosalise laulu kuuldes korraga meelde valestilaulmise korüfee Florence Foster Jenkins. Ja kartus, et ka selles lavastuses on aluspesus vanainimesi nagu „Parsifalis”, täitub: see vaikinud peategelane koorib suremise stseeniks end aluspesu väele, mis muidugi ei ole kuigi meeldiv vaatepilt. Nii et lahkume naerdes nagu Frank Drebin filmi „Platoon” linastuselt.
Sajab; lähedal elav läti kolleeg pakub, et toob meid ära. Räägib ooperist ja arvan peaosaliste ja teatri järgi ära, mis ooperit ta sügisel Londonis vaatamas käis (sest külaline ükspäe mainis, et käis kinos vaatamas Londoni ooperi „La forza del destino” etendust, aga ei mäletanud, kes seal laulsid, eks uurisin siis järele).
9.5.19
N, 4349. päev: külalisega linnas
Alles eile nägin jaama bussipeatuses silti, et täna sõidavad bussid pühapäevase graafiku järgi, sest ootamatult on Euroopa päevast tehtud riigipüha.
Linnas, kus läheb veidi rohkem aega kui plaanitud: lift, vanim kirik, linnus, all-linn, teine lift, Põhiseaduse plats, katedraal, loss, siis läheb E koju, me käime külalisega söömas (nähes, kuidas kl 14.00 lõunatajad haihtuvad; kaotan mõneks minutiks vihmavarju, mis on kohviku 3. korrusel uhkes üksinduses täpselt samas kohas, kuhu poolteist tundi varem jätsin).
Linnamuuseum (hästi värvitud mundritega figuurid) ja ajaloomuuseum, mille alumisel kahel korrusel (vanem ja keskmine kiviaeg) ei ole ma kunagi varem käinud. Head maketid. Seda ajutist näitust, mille plakati järgi kuulutasin, et sinna me lähme, ei leia; lohutan, et seda on selles muuseumis juhtunud ennegi.
Rooma muististe korrusel pildistan kaunis kirjas raidkirju ja täheldan, et isik, kes punase värviga on tähekujusid rõhutanud, ei ole teadnud, et klassikalises Rooma suurtähtkirjas, n-ö Traianuse samba kirjas, ei ulatanud P-tähe paun tähesambani: värv ulatub, Rooma-aegne raidsüvend ise mitte. (Siinkandis on kondiiter P., kelle logol on nimi on klassikaliste ladina suurtähtedega, mõnel tema sildil ja autol (ta käib hommikuti kontori ees võileibu müütamas) on P-täht lahtise paunaga, et ilus vaadata kohe.)
Linnas, kus läheb veidi rohkem aega kui plaanitud: lift, vanim kirik, linnus, all-linn, teine lift, Põhiseaduse plats, katedraal, loss, siis läheb E koju, me käime külalisega söömas (nähes, kuidas kl 14.00 lõunatajad haihtuvad; kaotan mõneks minutiks vihmavarju, mis on kohviku 3. korrusel uhkes üksinduses täpselt samas kohas, kuhu poolteist tundi varem jätsin).
Linnamuuseum (hästi värvitud mundritega figuurid) ja ajaloomuuseum, mille alumisel kahel korrusel (vanem ja keskmine kiviaeg) ei ole ma kunagi varem käinud. Head maketid. Seda ajutist näitust, mille plakati järgi kuulutasin, et sinna me lähme, ei leia; lohutan, et seda on selles muuseumis juhtunud ennegi.
Rooma muististe korrusel pildistan kaunis kirjas raidkirju ja täheldan, et isik, kes punase värviga on tähekujusid rõhutanud, ei ole teadnud, et klassikalises Rooma suurtähtkirjas, n-ö Traianuse samba kirjas, ei ulatanud P-tähe paun tähesambani: värv ulatub, Rooma-aegne raidsüvend ise mitte. (Siinkandis on kondiiter P., kelle logol on nimi on klassikaliste ladina suurtähtedega, mõnel tema sildil ja autol (ta käib hommikuti kontori ees võileibu müütamas) on P-täht lahtise paunaga, et ilus vaadata kohe.)
8.5.19
K, 4348. päev: hambaarst
Ka täna hambaarst, kuidas siis muidu. Kleebitakse suhu eile lammutatud teine ajutine kroon, tehakse uus panoraam.
7.5.19
T, 4347. päev: kolmas kleepimine, kruvid ja akud
Hambaarst: ajutine kroon, mis vahepeal on olnud gastroenteroloogi põrandal (2. skp) ja lillepeenras (täna), kleebitakse suhu kolmandat korda.
Mingi implantaatide kruvimise võti kukub neelu. Et tunnen, et midagi kukub ja jääb neelu kinni (neel on selleks ajaks täitsa kuiv, neelata ei saa). Vallandub tugev okserefleks, hambaarst tõmbub targu eemale, orgid, mille ta oli ladunud ritta mulle kõhu peale, on järgmine hetk laiali mööda kabinetti ning teise katsega on põrandal ka võti ise (u 1 cm pikk, jämedamast otsast u 5 mm jäme). Väga tore, et ei neelanud alla. Väga tore, et ei tõmmanud hingetorru. Hambaarst on ise ehmatanud ka ja seletab, et seda juhtub väga harva, aga mõnikord juhtub.
Külalise saabumise eel viimaseid asju koristades leian lõpuks üles ka juulist kadunud olnud fotokaakud – need olid mitte kummutisahtlis ega fotokottides ega vöökotis ega kapiriiulil, vaid kapi põhjas, taga nurgas. Ainus juulist saati kadunud fotoasi on PL-CIR-filter, mille leian reedel täpselt sealt, kuhu ta kummuti sisustamisel panin: elektroonikasahtli tagaservast.
Mingi implantaatide kruvimise võti kukub neelu. Et tunnen, et midagi kukub ja jääb neelu kinni (neel on selleks ajaks täitsa kuiv, neelata ei saa). Vallandub tugev okserefleks, hambaarst tõmbub targu eemale, orgid, mille ta oli ladunud ritta mulle kõhu peale, on järgmine hetk laiali mööda kabinetti ning teise katsega on põrandal ka võti ise (u 1 cm pikk, jämedamast otsast u 5 mm jäme). Väga tore, et ei neelanud alla. Väga tore, et ei tõmmanud hingetorru. Hambaarst on ise ehmatanud ka ja seletab, et seda juhtub väga harva, aga mõnikord juhtub.
Külalise saabumise eel viimaseid asju koristades leian lõpuks üles ka juulist kadunud olnud fotokaakud – need olid mitte kummutisahtlis ega fotokottides ega vöökotis ega kapiriiulil, vaid kapi põhjas, taga nurgas. Ainus juulist saati kadunud fotoasi on PL-CIR-filter, mille leian reedel täpselt sealt, kuhu ta kummuti sisustamisel panin: elektroonikasahtli tagaservast.
6.5.19
E, 4346. päev: rebane
Lõuna, õhtul poest jala koju.
Hilisõhtul näen maja ees tänavat ületamas rebast. Ta ronib välja maja ette pargitud auto alt ja läheb saba lehvides üle maantee.
Hilisõhtul näen maja ees tänavat ületamas rebast. Ta ronib välja maja ette pargitud auto alt ja läheb saba lehvides üle maantee.
5.5.19
4.5.19
L, 4344. päev: ära jälle
Naaberlinnas. Kunstipoest linool ja linoolinoad ja linoolivärv. Raamatupood ja kella kõrts.
Õhtul eile taaspaigaldatud ajutine kroon taasirdub, seekord T. jaamast ostetud rosinakuklit süües. Aga mul on juba T uus HA aeg ja see kannatab nii kaua küll. Karp ka juba olemas.
Õhtul eile taaspaigaldatud ajutine kroon taasirdub, seekord T. jaamast ostetud rosinakuklit süües. Aga mul on juba T uus HA aeg ja see kannatab nii kaua küll. Karp ka juba olemas.
3.5.19
R, 4343. reede: ajutine kroon kleebitakse tagasi
Lõuna alguses söömas, siis hambaarst: eelmine kolmapäev pandud ajutine kroon, mis vahepeal irdus ja mis eile käis korraks gastroent. ooteruumi põrandal, kleebitakse tagasi. (Oli karbis, karp kukkus rahakotti võttes taskust välja, kargas lahti, aga jäi ümber kääritud marlitupsu sisse.)
Tagasi tööl, õhtul pood ja Vana Tao.
Tagasi tööl, õhtul pood ja Vana Tao.
2.5.19
N, 4342. päev: uus arst
Hommikul töölt läbi. Väga soe ilm.
Kl 10 olen aja kirja pannud gastroenteroloogi juurde. Enam ei taha selle juurde, kelle vastuvõtt on majas, millest pool lammutati, kes juunis nime kirja ei saanud ja ütles, et tulge niisama, ja kes siis vastuvõtul kiirustas, et keegi tulevat kohe nüüd veel; selle juurde, kes kuulas-uuris augustis kolmveerand tundi, on küllap mitmekuine järjekord, aga mul on lihtne küsimus: kui kaua tohib võtta ennetavat maorohtu, mille võtmise ajal nähte ei ole, aga mille mittevõtmisel tekivad nädalaga uuesti?
Kuulab ära, leiab süsteemist mu gastroskoopiapildid (kusjuures ega siin üleriigilist e-terviselugu muidu ole, üldiselt iga arst tellib omad uuringud) ja ütleb, et kui rohi aitab, võtke rahus edasi. Kui otsa saab, helistage, saate uue retsepti.
Kui ootan, käib vahepeal kaks politseinikku, ühel väga paks mapp käes, uurimas, kas arst või sekretär teab, kelle oma on majas mingi keldriboks. Vestlus on kohalikus keeles ja väga sõbralik.
Sealt tagasi tööle, kuni kiirtee otsani jala (sest minnes oli sealt arstini ainult üks suur ummik).
Lõuna ajal söömas, õhtul poes.
Kl 10 olen aja kirja pannud gastroenteroloogi juurde. Enam ei taha selle juurde, kelle vastuvõtt on majas, millest pool lammutati, kes juunis nime kirja ei saanud ja ütles, et tulge niisama, ja kes siis vastuvõtul kiirustas, et keegi tulevat kohe nüüd veel; selle juurde, kes kuulas-uuris augustis kolmveerand tundi, on küllap mitmekuine järjekord, aga mul on lihtne küsimus: kui kaua tohib võtta ennetavat maorohtu, mille võtmise ajal nähte ei ole, aga mille mittevõtmisel tekivad nädalaga uuesti?
Kuulab ära, leiab süsteemist mu gastroskoopiapildid (kusjuures ega siin üleriigilist e-terviselugu muidu ole, üldiselt iga arst tellib omad uuringud) ja ütleb, et kui rohi aitab, võtke rahus edasi. Kui otsa saab, helistage, saate uue retsepti.
Kui ootan, käib vahepeal kaks politseinikku, ühel väga paks mapp käes, uurimas, kas arst või sekretär teab, kelle oma on majas mingi keldriboks. Vestlus on kohalikus keeles ja väga sõbralik.
Sealt tagasi tööle, kuni kiirtee otsani jala (sest minnes oli sealt arstini ainult üks suur ummik).
Lõuna ajal söömas, õhtul poes.
1.5.19
K, 4341. päev: mets ja nugis
Hommikul pikk jalutuskäik metsas, õhtul teine väiksem koertega.
Hilja õhtul koeri jalutades näen, kuidas maja ees ületab maantee nugis. Tuleb pargitud auto alt, teisel pool maantee servas vaatab meie poole mitu sekundit, valge manisk säramas.
Hilja õhtul koeri jalutades näen, kuidas maja ees ületab maantee nugis. Tuleb pargitud auto alt, teisel pool maantee servas vaatab meie poole mitu sekundit, valge manisk säramas.
30.4.19
T, 4340. päev: teisipäev
Hommikul loomaarst. Koer on, koerasitta ei ole. Tehakse uus ultraheli.
Päeval söömas.
Päeval söömas.
29.4.19
E, 4339. päev: esmaspäev
Päeval söömas.
Õhtul selle arsti aeg, kes mind suvel infektsionisti juurde suunas. Ta ei taha mind nagu hästi ära tunda.
Õhtul selle arsti aeg, kes mind suvel infektsionisti juurde suunas. Ta ei taha mind nagu hästi ära tunda.
28.4.19
P, 4338. päev: nikerdan
Puulõige (perekondlik eksliibris).
Krdi raske on, füüsiliselt: nuga peab liikuma mm murdosa üsna suure jõuga, edeneb teosammul. Pilt p.o peeglis ja negatiivis (tumendid jäävad alles, helendid lõig. välja). Silm krillis, ka luubiga: eraldi luupi peab hoidma tagurpidi, vasaku käega, nuga siis ainult paremas. Esimeseks tööks sai muidugi liiga peen pilt: torni ülakorruse 7 aknapilu peavad mahtuma 9 mm peale, ühtlase laiuse ja ühtlase vahega; 6 friisinišši nende vahel all teen valgustatud poolel ainult ühepoolsete varjudena ja varjupoolel ainult ühepoolsete helenditena. Noad on Victorinox Swisschampi väike nuga (mida vahepeal teritan), peitel ja naaskel ning needki on kirjadeni jõudes liiga suured.
Krdi raske on, füüsiliselt: nuga peab liikuma mm murdosa üsna suure jõuga, edeneb teosammul. Pilt p.o peeglis ja negatiivis (tumendid jäävad alles, helendid lõig. välja). Silm krillis, ka luubiga: eraldi luupi peab hoidma tagurpidi, vasaku käega, nuga siis ainult paremas. Esimeseks tööks sai muidugi liiga peen pilt: torni ülakorruse 7 aknapilu peavad mahtuma 9 mm peale, ühtlase laiuse ja ühtlase vahega; 6 friisinišši nende vahel all teen valgustatud poolel ainult ühepoolsete varjudena ja varjupoolel ainult ühepoolsete helenditena. Noad on Victorinox Swisschampi väike nuga (mida vahepeal teritan), peitel ja naaskel ning needki on kirjadeni jõudes liiga suured.
27.4.19
L, 4337. päev: tegus laupäev
Hommikul Kõrgmetsa maksimarketi majandustarvete osakonnas, siis söömas töö lähedal. Siis linna, käsitööpood (vaatamas linoollõike tarbeid: on linooli, on värvi, on rulle, aga ei ole linoolinuge; ei ole ka diivanikatteks sobivat riiet – viimati ostetud kokkupandav diivanvoodi katted olid ebakomplektsed, üritame leida sobivat riiet).
Uuesti km mm maj.k-osak. Kardinapood (diivanikatteks sobiks hästi kardinariie), aga selgub, et ega see pood eraldi kardinariiet müü.
Kodukolapood: seal on puust lõikelauad, millel olemas tagumine ülespoole serv ja ees allapoole serv, mida traditsiooniliselt kasutatakse puulõikes. Märkan catalpast (e k trompetipuu) toidualuseid, kiire guugeldus ütleb, et see on kõvapuit, sellest tehakse kitarre ja saab sellest ka nikerdada.
Matkapood, E-le uus seljakott, ma asjadega koju.
Uuesti km mm maj.k-osak. Kardinapood (diivanikatteks sobiks hästi kardinariie), aga selgub, et ega see pood eraldi kardinariiet müü.
Kodukolapood: seal on puust lõikelauad, millel olemas tagumine ülespoole serv ja ees allapoole serv, mida traditsiooniliselt kasutatakse puulõikes. Märkan catalpast (e k trompetipuu) toidualuseid, kiire guugeldus ütleb, et see on kõvapuit, sellest tehakse kitarre ja saab sellest ka nikerdada.
Matkapood, E-le uus seljakott, ma asjadega koju.
26.4.19
R, 4336. päev: reede
Helistan loomaarstile, aeg 30. skp, loomaarst ütleb: „Bring the stool sample, and bring the dog.”
Lõuna ajal vaktsineerimine, õhtul Vana Tao.
Lõuna ajal vaktsineerimine, õhtul Vana Tao.
25.4.19
24.4.19
23.4.19
T, 4333. päev: tagasi tööl
Hommikul loomaarst, koer koju ära, siis tööle. Lõuna ajal endal vaktsineerimine; ootan üle tunni, aga selgub, et vaktsiin on aegunud. Arst lubab kohe tellida juurde, visiiditasu ei võta.
Üldiselt on mul tööl järgmise päeva töö ette valmis tehtud, nii et esimesel puhkusejärgsel tööpäeval tuleb teha kahe päeva töö, kole väsitav.
Päeval söömas ja õhtul Vana Tao.
Üldiselt on mul tööl järgmise päeva töö ette valmis tehtud, nii et esimesel puhkusejärgsel tööpäeval tuleb teha kahe päeva töö, kole väsitav.
Päeval söömas ja õhtul Vana Tao.
22.4.19
21.4.19
Tagasilend
Esimese üleskirjutamisväärt asjana juhtus, et Eestis pidi olema turvasüsteemi hooldus. Kui tehnikule helistasin ja hakkasin kuupäevi pakkuma, jõudsin just öelda, et mulle sobiks näiteks alates 10. aprillist edasi kuni lihavõteteni, aga ta ei lasknud öelda, millal sobiks eriti hästi, vaid vastas, et teeme siis 10. aprillil, mis tähendas siis kohalesõitu 9. aprillil ja haruldast 10-päevast oleskelu. Skannisin ühe raamatu, mis osutus võimatult aeglaseks, otsin joonistamise raamatu ning valmis sai isa ja vanaema fotode töötlemine, mille olin kopinud septembris.
Oleskelu algus oli väga külm ja vihmane, selgus, et aprillis kaubamajas kindaid kui talvekaupa enam ei müüda. Aga pärast läks päikselisemaks, sõitsin isegi jalgrattaga. Otsin linast riiet (katsin sellega tooli, mille kate oli päikses lagunenud) ja pika karvaga kunstkarusnahka ning sõrmkübara (unustades, kuidas see on eesti keeles, ai-ai). Kunstkarusnahast tegin mikrofonile n-ö surnud kassi ehk efektse tuulekatte. Käisin 1+3 kontserdil ja kahes arhiivis. Teises oli materjali vähem, aga see-eest sain esimest korda [kinnastatud] käes hoida rahvavalgustaja autograafi, pusisin selle lehekülje koopiat dešifreerida terve päeva.
* * *
Alustuseks Talinast, mis on linn, kus võimlast on tehtud kirik ja tenniseväljakuist autoparklad.
Käisime Harjumäe tunneleis, millest jõudsime läbida ainult algusveerandi, aga ka need olid räige kõrgusvahega. No mõelge: ronib inime Toompea otsa, et pääseda torni Kikk ja Kökk, aga sealt viib trepp muudkui allapoole, kuni ta on endiste tenniseväljakute kõrgusel vallikraavi põhjas, kusjuures Toompea tänav kulgeb üle Wismari raveliini ja läheb edasi Toompea vallini üha kõrgemal pandusel. Lifti ei ole.
Kiek in de Kökis on vahetunud ekspositsioon (muidu oli alati olnud selline, mida mäletan alates 4 a vanusest), Wilhelm Neumanni fantaasiaküllase joonise järgi 1930. aastail valmistet Viru värava maketile ja palju realistlikuma joonise järgi 1960. aastail valmistet Nunnavärava maketile on lisandunud kadund R. Zobeli jooniste järgi ja samas mõõtkavas Harju värava makett. II korrusel on palju tilulilu, mis kahjuks varjab kolm ümmargust laskeava, mis vanasti (kui seal oli ainult klaver ja kaks raudrüüd) olid seestpoolt näha. 1683. a kindlustuste projektimaketi koopia on pandud pöörlema. Pildistamine on nüüd muuseumis õnneks lubatud. Glandorfi epitaafile on pandud ette klaas, kohe vaataja juurde, epitaafist kaugele, aga olen käinud läbi klaasi pildistamise töötoas, tean nippi.
Elus teist ja sel sajandil esimest korda fotokaga Nigulistes. Et üldiselt saan reisile kaasa võtta ainult ühe objektiivi, olin ennenägelikult võtnud kaasa EF-S 17–55 mm f/2,8, millel on tugev optiline stabilisaator, usaldusväärne autofookus ja toekalt jäme ilme. Seal on rahvast palju, tulemas on orelipooltund käärkambri küljes oleva positiiviga ja kooligiidid valetavad algkoolilastele. Astun piilari taha ja konspekteerin reaalajas:
* * *
Kui kasulik on mob tlf: vähem kui kolmveerandtunni ja ainult kolme kõnega saavad ronginaabrid teada, et 1) sugulane elab Paides ja saab 95, milline ilus iga; et 2) sõidab N. rajoonikeskusse, kirikusse kohvilauda tööle (on pühap., rong saabub N-i täpselt kellaajal, mil traditsiooniliselt algab maakirikutes teenistus, ja rdtj-st on kirikuni 3 km); ning et 3) on sünnipäev, sai 37 ja Lembitu kink oli nii suures kastis, et mine või ise sisse. Nagu öeldakse, on selles lauses rohkem infot kui keskmises Hollywoodi filmis ning kahju kohe, et ühine sõit ei ole pikem. Üle vahekäigu arutavad kaks noorikut läbi Bauhausi kataloogi ja akna taga kasvavad minu A. D. 1986 istutet männid kenaste.
* * *
Vanaraamatupoes käin 2×, alguses on sulgemiseni 7 minutit, paanitsen, ei jõua ümber vaadata, kus on mis, ja väljun ainult kahe Vilde ja ainsa Jaigiga (kusjuures üks neist Vildedest mul juba on, aga köitmisel on algsed pildiga kaaned kadunud; Jaik lõpeb lk 164, pean estrist.ee järele vaatama, mitu on puudu (kusjuures keski raamatusõber on sealt kohalt raamatut parandanud, nagu ei oleks katki midagi). Vilde on aastast 1911 ja loodan, et ikka a-mitmusega. – Teine kestab 6 minutit, aga nüüd juba tean, kus on mis, väljun kolme Richard Rohu ja kahe J. Rannapiga. Rohte on riiulis kokku 5, nii et 2 jääb järele. Rannapid on vana klassika „Agu Sihvka annab aru” (2. tr 1976) ja veel vanem „Salu Juhan ja ta sõbrad” (1964), mida ma lugenud ei ole. Välja arvatud ühe loo sõlmitus, mille tänapäevasel kordamisel juhtuks sada imet, tõenäoliselt päästeamet, kindlasti politsei, võib-olla ka kriminaalasi ja küllap eluaegne nõustamine, on lood esimese raamatuga võrreldes lahjavõitu, pikaldased ja kirjutatud kindla peale.
* * *
Arhiivis käisin ka, septembris ärajäänu asemel. Mitme säiliku laenutuslehe andmeil olin esimene, kes selle vastu huvi tundnud. Mitu küsimust said vastuse, nt mis oli see „Gewalttat”, mille igati tasakaalukas ja armastatud rahvavalgustaja sooritanud naabermõisa talupoegadega, mida kohus menetles kaks aastat ja mille materjale on Tartus mitukümmend gooti käekirjas poognat (äsja mõisa ostnu nägi, et tema meres kalastavad võõrad talupojad, ta lasi neilt mõrrad ära võtta; naabermõis (mis kuulus linnale) andis asja linnakohtusse; talupojad väitsid, et nad on seal kalastanud ammust ajast; rahvavalgustaja väitis, et mõisa merepiirid näitasid kätte eelmise omaniku pärijad; asi lahendus nii, et talupojad tohtisid seal kalastada, aga makstes rahvavalgustajale kümnist). Näis, et hoolikas biograaf oli A5-paberile pastakaga ümber kirjutanud kõik, mis Eesti arhiives rahvavalgustaja kohta on – sh kõik tema ameti- ja teaduskirjad –, refereerinud kõiki tema kirjutisi jne jne, ning et teadlane oli elukutselt arhivaar, ka täpsete allikaviidetega. Sügisel arhiivikäiguks valmistudes pusisin läbi rahvavalgustaja kirja Morgensternile (1817, 4 lk), mille täielikuks mõistmiseks kulus 4 päeva. Aga nüüd on kirja olulisimad lõigud kenasti ümber kirjutatud.
* * *
Teine kontsert pärast orelipooltundi oli suurvormi kammervariant, aga saali jaoks kohati siiski liiga suur. Brahms, „Saksa reekviem”, koori saateks klaver 4 käel. Paiguti tuli ka kananahk, ja mitte ainult külma pärast. Teisalt oli ka suurepärane võimalus istuda ja vaadata tund 20 minutit pidurefektooriumi võlve, märkasin viit asja, mida varem ei olnud märganud. Vrd ka mister Bean esimeses filmis: ameeriklased pidasid teda kunstiteadlaseks, ta seletas, et ta töö on istuda ja vaadata pilte. Nagu teada, ei olnud „eesti meesarhitekt” (Vikipeedia) Kalvi Aluve, kes juhtis 20 a linnuse restaureerimist, selle ajaga märganud, et lossihoov on vallikraavist 4 m kõrgemal – võib-olla ei olnud tal pakilise töö tõttu aega istuda ja vaadata.
* * *
Kolmandal kontserdil oli alguses 15 min täitsa OK, v.a et pink oli rohkem piinapink ja jalatoed kulunud. Selgub, et jalad tulebki panna sinna, on hoopis mugavam. Leidsin eespingi seljatoelt sajandivanuses käekirjas kraapeid, ainus kindlalt dateeritud oli veidi moodsamate suurtähtedega pealdis LUIDA 1927.
Aga siis hakkas tagant kostma kolinat ja hääli, nagu laps mängiks. Ja kostis ja kostis, pool tundi, mulle ajuti valjemini kui solist + orkester, igatahes kõvasti segas. Ja kui siis õige vihaselt ümber keerasin, et vanemale otsa vaadata, jõudsin silmata, et seal tõeste oligi mängunurk!! Ega ma varem ole olnudki tasulisel täiskasvanute ega üldse kontserdil, kus saali nurgas on mängunurk, mida agaralt ka kasutatakse.
Mõtlesin, et kontserdil pidanuks mängunurgal olema ohutsoon ja selles pinkidel hoiatusildid, sest öelge, kas oskab kontserdile tulnu vaba kohta otsides vaadata ka taha nurka, et äkki on seal kiikhobuseid ja klotse?!
Ja vahepeal, kui kuulata ei saanud, loendasin esineja tutvustuses õigekirjavigu (10 veeru-cm kohta 15).
Aga siis heljus üks suur tädi sinises mööda vahekäiku tahapoole ja peagi tagasi ning edasi oli nurgas vaikne. (Hiljem kuuldud: tal ei olnud lapse vaigistamisega midagi tegu. Laps olnud korraldaja sugulane.)
Kujutan ette lapsevanema ja maimukese kahekõnet:
„Emake, vaata, seal on mängunurk!”
„Jah, eluõieke, mine lippa mängi ja kolista, mis see tädi seal laval ikka teeb!”
„Oh seda rõõmu, vanemake! Lippan ja laulan ka ise.”
Kava kaanel oli solisti portree; ta oli vahepeal jõudnud käia juuksuris ning soeng ja juuksevärv oli muu. Aga teisalt ei olnud foto ka nii vana nagu tuntud muusikute fotod siinmaal kontserdikavades, kus on kombeks kasutada nii 10…15 a vanu fotosid (ainus viimase aja erand oli septembris Simon Keenlyside, kelle foto oli ehk ainult paar aastat vana ja kujutas objektiivset reaalsust).
* * *
Kohalike joodikute rühmapilt. Sama etnograafiline ja samal meetodil kui 1993 baaripidaja Lea P. portree (ah teil on fotokas, kas te olete lehe juurest? tehke palun pilti!). Unustasin kogu asja pärast ära, nägin üle kuu aja hiljem märkmetest juhuslikult. Ei ole isegi guugeldanud, kui vana on, mida muud teeb või mis elukutset mulle meiliaadressi andnu peab peale huvitava harrastuse süüvida pärimuslikku joomakultuuri juba üsna varajases eas. Noh, lõpuks siiski, ja kahetsen, sest Googel selgitab, et eesnimi + nimi + linnanimi = „jõhker röövel” (2013) ja „narkokuningas” (2014). Et esimene uudis lubas 3 a tingimisi ja teises oli ta uuesti kohtu all, võib juhtuda, et oli nüüd just välja saanud. Nii et ma talle seda pilti ei saada.
* * *
15. skp: kõik on äkki ehitus-, eriti keskaegse katedraaliehituse spetsialistid, kuigi ei tea, misasi on sarikas ja võlv, ning räägin FB kommentaarides nagu seinale, et hävinud torn oli puidust nelitistorn, mitte kumbki suur kivist kellatorn, ja 19. sajandist, mitte keskajast.
16. skp: kõik on äkki tuletõrje-, -ohutus- ja kindlustusspetsialistid. Kõik teavad äkki, misasi on haritorn ja võlv, paar isegi, mis on nelitis. Ainult mõni üksik ütleb veel „kivist lagi”.
17. skp: kõik on äkki muinsuskaitse rahastuse spetsialistid.
18. skp: vaikus
19. skp: ärganud on kohalikud vandenõulemblased, mõnepäevase viibega (kuni uudiseid maakeelde tõlgiti, sest ega nad ise võõrkeeli oska). Ainult Postimees räägib veel „kivist laest” ja kõrgseinte asemel „kõrgel olevatest müüridest”.
* * *
Neljas kontsert, istun targu tahapoole, et esinejad ei näeks, kui ma valestikohtades silmad sulen. Teine vaatepunkt kui nädal tagasi, umbkaudne arvutus, et piilari koormus on u 20 t ja 2 löövi on sellep., et võlvik oleks väiksem ja külgkoormus ka. Üks lõpunumbreist on selline, et soomlane ütleks selle kohta rällätys, ja koreograafia on nagu muusikali „Viiuldaja katusel” kõrtsistseenist. Õige veider on, et päeva muusikaelamuse saan hoopis pärast kodus, ja selle valmistab Rammsteini järgmisel kuul ilmuva uue plaadi singli „Deutschland” video (rabavaid lahendusi, sh hümni keelatud salmi esirea parafraas, kus sellest, et Saksamaa on üle kõige (über alles), on saanud, et Saksamaa on üle kõigi (über allen), ning siis muidugi ka see, kuidas näeb välja video tekstita rollis Saksamaa inimkehastus Germania).
* * *
Peaaegu kõiki asju läks vaja, isegi D=5 päikesefiltrit (D on optiline tihedus, D=5 tähendab, et laseb läbi 1:100000, seega p. o säriaeg olema 105× pikem). Aga valgust oli palju, nièpcelike säriaegade asemel tuli 30” (ei viitsinud kasut. Gorillapodi ega taimerit). Meri nagu kuuvalgel. Filminduses nimetati seda muiste „otsekui öövõte päeval”.
* * *
Üks ülesleidusi on leheteade aastast 1929, mis omistab rahvavalgustajale mitte praegu arvatava maja nr 56, vaid kõrvalmaja (nr 54), aga isegi kui nr 56 välimus on arhailisem, sobib nr 54 paremini, sest praegune nr 56 ilmub linnaplaanile alles 1878 ning veel 1834 plaanil on maja kohal selgesti tühi koht, kuigi praeguse nr 54-ga sarnase kavatisega kivimaja on juba olemas. Rahvavalgustaja nimelt ostis 1807 sinna kanti krundi, 1830. aastate keskel läks elama sugulaste juurde maale ja aastaks 1878 oli ta ammu surnud.
* * *
Üks loetud raamat on küüditaja mälestused (aga tänu millele tekkis huvi linoollõike vastu). Teine on kohutava tõlkega joonistamisõpik; algul mõtlesin, et teen südame kõvaks ja loen seda nagu normaalne inimene, aga ei saanud, võtsin aga markeri ja hakkasin märkima jubedaimaid vigu. Olen sellest või sarnasest näinud täitsa kõbusat saksa tõlget; äkki peaksin ostma ka inglise originaali, et saaks näiteks teada, mis oli algselt see toeka tüvega puu, mille allkirjaks seisab tõlkes müstiline sõna „sarapuu”. Ma’p tea, kas tõlkija ja kirjastuses mitte keegi ei ole kunagi sarapuud näinud – sarapuu on põõsas!!
* * *
Tagasilend: äriklassis, õige mitu tundi äriklassi lebalas. (Loen telefonis Google Booksist leitud Göttingeni ülikooli ajalugu, mis ilmus u 1820 ja jutustas, mis on juhtunud pärast eelmist sarnast väljaannet 1790. Väga üksikasjalik, näiteks raamatukogust, selle hoonest, kogudest, pidajatest, laenutuskorrast jne on mitukümmend lk. Üles loetud kõik õppejõud, ka eradotsendid, sünni-, tuleku-, dotsendiks ja professoriks saamise, mineku-, surma-aastatega, väitekirjad ja suuremad kursusetööd aastate kaupa jne jne jne. Pärastpoole nina kinni.
Oleskelu algus oli väga külm ja vihmane, selgus, et aprillis kaubamajas kindaid kui talvekaupa enam ei müüda. Aga pärast läks päikselisemaks, sõitsin isegi jalgrattaga. Otsin linast riiet (katsin sellega tooli, mille kate oli päikses lagunenud) ja pika karvaga kunstkarusnahka ning sõrmkübara (unustades, kuidas see on eesti keeles, ai-ai). Kunstkarusnahast tegin mikrofonile n-ö surnud kassi ehk efektse tuulekatte. Käisin 1+3 kontserdil ja kahes arhiivis. Teises oli materjali vähem, aga see-eest sain esimest korda [kinnastatud] käes hoida rahvavalgustaja autograafi, pusisin selle lehekülje koopiat dešifreerida terve päeva.
* * *
Alustuseks Talinast, mis on linn, kus võimlast on tehtud kirik ja tenniseväljakuist autoparklad.
Käisime Harjumäe tunneleis, millest jõudsime läbida ainult algusveerandi, aga ka need olid räige kõrgusvahega. No mõelge: ronib inime Toompea otsa, et pääseda torni Kikk ja Kökk, aga sealt viib trepp muudkui allapoole, kuni ta on endiste tenniseväljakute kõrgusel vallikraavi põhjas, kusjuures Toompea tänav kulgeb üle Wismari raveliini ja läheb edasi Toompea vallini üha kõrgemal pandusel. Lifti ei ole.
Kiek in de Kökis on vahetunud ekspositsioon (muidu oli alati olnud selline, mida mäletan alates 4 a vanusest), Wilhelm Neumanni fantaasiaküllase joonise järgi 1930. aastail valmistet Viru värava maketile ja palju realistlikuma joonise järgi 1960. aastail valmistet Nunnavärava maketile on lisandunud kadund R. Zobeli jooniste järgi ja samas mõõtkavas Harju värava makett. II korrusel on palju tilulilu, mis kahjuks varjab kolm ümmargust laskeava, mis vanasti (kui seal oli ainult klaver ja kaks raudrüüd) olid seestpoolt näha. 1683. a kindlustuste projektimaketi koopia on pandud pöörlema. Pildistamine on nüüd muuseumis õnneks lubatud. Glandorfi epitaafile on pandud ette klaas, kohe vaataja juurde, epitaafist kaugele, aga olen käinud läbi klaasi pildistamise töötoas, tean nippi.
Elus teist ja sel sajandil esimest korda fotokaga Nigulistes. Et üldiselt saan reisile kaasa võtta ainult ühe objektiivi, olin ennenägelikult võtnud kaasa EF-S 17–55 mm f/2,8, millel on tugev optiline stabilisaator, usaldusväärne autofookus ja toekalt jäme ilme. Seal on rahvast palju, tulemas on orelipooltund käärkambri küljes oleva positiiviga ja kooligiidid valetavad algkoolilastele. Astun piilari taha ja konspekteerin reaalajas:
- nig ehit ajal ei olnud tln linnamüüri, kasut kindlusena
- tln vanalinn keskajal väga rikas
- unesco maailmap nimekirjas sellep, et teist nii hästi säilinud vanalinna maailmas ei ole
- kui vana, kui kõrge on see maja (enampakkumine)
* * *
Kui kasulik on mob tlf: vähem kui kolmveerandtunni ja ainult kolme kõnega saavad ronginaabrid teada, et 1) sugulane elab Paides ja saab 95, milline ilus iga; et 2) sõidab N. rajoonikeskusse, kirikusse kohvilauda tööle (on pühap., rong saabub N-i täpselt kellaajal, mil traditsiooniliselt algab maakirikutes teenistus, ja rdtj-st on kirikuni 3 km); ning et 3) on sünnipäev, sai 37 ja Lembitu kink oli nii suures kastis, et mine või ise sisse. Nagu öeldakse, on selles lauses rohkem infot kui keskmises Hollywoodi filmis ning kahju kohe, et ühine sõit ei ole pikem. Üle vahekäigu arutavad kaks noorikut läbi Bauhausi kataloogi ja akna taga kasvavad minu A. D. 1986 istutet männid kenaste.
* * *
Vanaraamatupoes käin 2×, alguses on sulgemiseni 7 minutit, paanitsen, ei jõua ümber vaadata, kus on mis, ja väljun ainult kahe Vilde ja ainsa Jaigiga (kusjuures üks neist Vildedest mul juba on, aga köitmisel on algsed pildiga kaaned kadunud; Jaik lõpeb lk 164, pean estrist.ee järele vaatama, mitu on puudu (kusjuures keski raamatusõber on sealt kohalt raamatut parandanud, nagu ei oleks katki midagi). Vilde on aastast 1911 ja loodan, et ikka a-mitmusega. – Teine kestab 6 minutit, aga nüüd juba tean, kus on mis, väljun kolme Richard Rohu ja kahe J. Rannapiga. Rohte on riiulis kokku 5, nii et 2 jääb järele. Rannapid on vana klassika „Agu Sihvka annab aru” (2. tr 1976) ja veel vanem „Salu Juhan ja ta sõbrad” (1964), mida ma lugenud ei ole. Välja arvatud ühe loo sõlmitus, mille tänapäevasel kordamisel juhtuks sada imet, tõenäoliselt päästeamet, kindlasti politsei, võib-olla ka kriminaalasi ja küllap eluaegne nõustamine, on lood esimese raamatuga võrreldes lahjavõitu, pikaldased ja kirjutatud kindla peale.
* * *
Arhiivis käisin ka, septembris ärajäänu asemel. Mitme säiliku laenutuslehe andmeil olin esimene, kes selle vastu huvi tundnud. Mitu küsimust said vastuse, nt mis oli see „Gewalttat”, mille igati tasakaalukas ja armastatud rahvavalgustaja sooritanud naabermõisa talupoegadega, mida kohus menetles kaks aastat ja mille materjale on Tartus mitukümmend gooti käekirjas poognat (äsja mõisa ostnu nägi, et tema meres kalastavad võõrad talupojad, ta lasi neilt mõrrad ära võtta; naabermõis (mis kuulus linnale) andis asja linnakohtusse; talupojad väitsid, et nad on seal kalastanud ammust ajast; rahvavalgustaja väitis, et mõisa merepiirid näitasid kätte eelmise omaniku pärijad; asi lahendus nii, et talupojad tohtisid seal kalastada, aga makstes rahvavalgustajale kümnist). Näis, et hoolikas biograaf oli A5-paberile pastakaga ümber kirjutanud kõik, mis Eesti arhiives rahvavalgustaja kohta on – sh kõik tema ameti- ja teaduskirjad –, refereerinud kõiki tema kirjutisi jne jne, ning et teadlane oli elukutselt arhivaar, ka täpsete allikaviidetega. Sügisel arhiivikäiguks valmistudes pusisin läbi rahvavalgustaja kirja Morgensternile (1817, 4 lk), mille täielikuks mõistmiseks kulus 4 päeva. Aga nüüd on kirja olulisimad lõigud kenasti ümber kirjutatud.
* * *
Teine kontsert pärast orelipooltundi oli suurvormi kammervariant, aga saali jaoks kohati siiski liiga suur. Brahms, „Saksa reekviem”, koori saateks klaver 4 käel. Paiguti tuli ka kananahk, ja mitte ainult külma pärast. Teisalt oli ka suurepärane võimalus istuda ja vaadata tund 20 minutit pidurefektooriumi võlve, märkasin viit asja, mida varem ei olnud märganud. Vrd ka mister Bean esimeses filmis: ameeriklased pidasid teda kunstiteadlaseks, ta seletas, et ta töö on istuda ja vaadata pilte. Nagu teada, ei olnud „eesti meesarhitekt” (Vikipeedia) Kalvi Aluve, kes juhtis 20 a linnuse restaureerimist, selle ajaga märganud, et lossihoov on vallikraavist 4 m kõrgemal – võib-olla ei olnud tal pakilise töö tõttu aega istuda ja vaadata.
* * *
Kolmandal kontserdil oli alguses 15 min täitsa OK, v.a et pink oli rohkem piinapink ja jalatoed kulunud. Selgub, et jalad tulebki panna sinna, on hoopis mugavam. Leidsin eespingi seljatoelt sajandivanuses käekirjas kraapeid, ainus kindlalt dateeritud oli veidi moodsamate suurtähtedega pealdis LUIDA 1927.
Aga siis hakkas tagant kostma kolinat ja hääli, nagu laps mängiks. Ja kostis ja kostis, pool tundi, mulle ajuti valjemini kui solist + orkester, igatahes kõvasti segas. Ja kui siis õige vihaselt ümber keerasin, et vanemale otsa vaadata, jõudsin silmata, et seal tõeste oligi mängunurk!! Ega ma varem ole olnudki tasulisel täiskasvanute ega üldse kontserdil, kus saali nurgas on mängunurk, mida agaralt ka kasutatakse.
Mõtlesin, et kontserdil pidanuks mängunurgal olema ohutsoon ja selles pinkidel hoiatusildid, sest öelge, kas oskab kontserdile tulnu vaba kohta otsides vaadata ka taha nurka, et äkki on seal kiikhobuseid ja klotse?!
Ja vahepeal, kui kuulata ei saanud, loendasin esineja tutvustuses õigekirjavigu (10 veeru-cm kohta 15).
Aga siis heljus üks suur tädi sinises mööda vahekäiku tahapoole ja peagi tagasi ning edasi oli nurgas vaikne. (Hiljem kuuldud: tal ei olnud lapse vaigistamisega midagi tegu. Laps olnud korraldaja sugulane.)
Kujutan ette lapsevanema ja maimukese kahekõnet:
„Emake, vaata, seal on mängunurk!”
„Jah, eluõieke, mine lippa mängi ja kolista, mis see tädi seal laval ikka teeb!”
„Oh seda rõõmu, vanemake! Lippan ja laulan ka ise.”
Kava kaanel oli solisti portree; ta oli vahepeal jõudnud käia juuksuris ning soeng ja juuksevärv oli muu. Aga teisalt ei olnud foto ka nii vana nagu tuntud muusikute fotod siinmaal kontserdikavades, kus on kombeks kasutada nii 10…15 a vanu fotosid (ainus viimase aja erand oli septembris Simon Keenlyside, kelle foto oli ehk ainult paar aastat vana ja kujutas objektiivset reaalsust).
* * *
Kohalike joodikute rühmapilt. Sama etnograafiline ja samal meetodil kui 1993 baaripidaja Lea P. portree (ah teil on fotokas, kas te olete lehe juurest? tehke palun pilti!). Unustasin kogu asja pärast ära, nägin üle kuu aja hiljem märkmetest juhuslikult. Ei ole isegi guugeldanud, kui vana on, mida muud teeb või mis elukutset mulle meiliaadressi andnu peab peale huvitava harrastuse süüvida pärimuslikku joomakultuuri juba üsna varajases eas. Noh, lõpuks siiski, ja kahetsen, sest Googel selgitab, et eesnimi + nimi + linnanimi = „jõhker röövel” (2013) ja „narkokuningas” (2014). Et esimene uudis lubas 3 a tingimisi ja teises oli ta uuesti kohtu all, võib juhtuda, et oli nüüd just välja saanud. Nii et ma talle seda pilti ei saada.
* * *
15. skp: kõik on äkki ehitus-, eriti keskaegse katedraaliehituse spetsialistid, kuigi ei tea, misasi on sarikas ja võlv, ning räägin FB kommentaarides nagu seinale, et hävinud torn oli puidust nelitistorn, mitte kumbki suur kivist kellatorn, ja 19. sajandist, mitte keskajast.
16. skp: kõik on äkki tuletõrje-, -ohutus- ja kindlustusspetsialistid. Kõik teavad äkki, misasi on haritorn ja võlv, paar isegi, mis on nelitis. Ainult mõni üksik ütleb veel „kivist lagi”.
17. skp: kõik on äkki muinsuskaitse rahastuse spetsialistid.
18. skp: vaikus
19. skp: ärganud on kohalikud vandenõulemblased, mõnepäevase viibega (kuni uudiseid maakeelde tõlgiti, sest ega nad ise võõrkeeli oska). Ainult Postimees räägib veel „kivist laest” ja kõrgseinte asemel „kõrgel olevatest müüridest”.
* * *
Neljas kontsert, istun targu tahapoole, et esinejad ei näeks, kui ma valestikohtades silmad sulen. Teine vaatepunkt kui nädal tagasi, umbkaudne arvutus, et piilari koormus on u 20 t ja 2 löövi on sellep., et võlvik oleks väiksem ja külgkoormus ka. Üks lõpunumbreist on selline, et soomlane ütleks selle kohta rällätys, ja koreograafia on nagu muusikali „Viiuldaja katusel” kõrtsistseenist. Õige veider on, et päeva muusikaelamuse saan hoopis pärast kodus, ja selle valmistab Rammsteini järgmisel kuul ilmuva uue plaadi singli „Deutschland” video (rabavaid lahendusi, sh hümni keelatud salmi esirea parafraas, kus sellest, et Saksamaa on üle kõige (über alles), on saanud, et Saksamaa on üle kõigi (über allen), ning siis muidugi ka see, kuidas näeb välja video tekstita rollis Saksamaa inimkehastus Germania).
* * *
Peaaegu kõiki asju läks vaja, isegi D=5 päikesefiltrit (D on optiline tihedus, D=5 tähendab, et laseb läbi 1:100000, seega p. o säriaeg olema 105× pikem). Aga valgust oli palju, nièpcelike säriaegade asemel tuli 30” (ei viitsinud kasut. Gorillapodi ega taimerit). Meri nagu kuuvalgel. Filminduses nimetati seda muiste „otsekui öövõte päeval”.
* * *
Üks ülesleidusi on leheteade aastast 1929, mis omistab rahvavalgustajale mitte praegu arvatava maja nr 56, vaid kõrvalmaja (nr 54), aga isegi kui nr 56 välimus on arhailisem, sobib nr 54 paremini, sest praegune nr 56 ilmub linnaplaanile alles 1878 ning veel 1834 plaanil on maja kohal selgesti tühi koht, kuigi praeguse nr 54-ga sarnase kavatisega kivimaja on juba olemas. Rahvavalgustaja nimelt ostis 1807 sinna kanti krundi, 1830. aastate keskel läks elama sugulaste juurde maale ja aastaks 1878 oli ta ammu surnud.
* * *
Üks loetud raamat on küüditaja mälestused (aga tänu millele tekkis huvi linoollõike vastu). Teine on kohutava tõlkega joonistamisõpik; algul mõtlesin, et teen südame kõvaks ja loen seda nagu normaalne inimene, aga ei saanud, võtsin aga markeri ja hakkasin märkima jubedaimaid vigu. Olen sellest või sarnasest näinud täitsa kõbusat saksa tõlget; äkki peaksin ostma ka inglise originaali, et saaks näiteks teada, mis oli algselt see toeka tüvega puu, mille allkirjaks seisab tõlkes müstiline sõna „sarapuu”. Ma’p tea, kas tõlkija ja kirjastuses mitte keegi ei ole kunagi sarapuud näinud – sarapuu on põõsas!!
* * *
Tagasilend: äriklassis, õige mitu tundi äriklassi lebalas. (Loen telefonis Google Booksist leitud Göttingeni ülikooli ajalugu, mis ilmus u 1820 ja jutustas, mis on juhtunud pärast eelmist sarnast väljaannet 1790. Väga üksikasjalik, näiteks raamatukogust, selle hoonest, kogudest, pidajatest, laenutuskorrast jne on mitukümmend lk. Üles loetud kõik õppejõud, ka eradotsendid, sünni-, tuleku-, dotsendiks ja professoriks saamise, mineku-, surma-aastatega, väitekirjad ja suuremad kursusetööd aastate kaupa jne jne jne. Pärastpoole nina kinni.
5.4.19
R, 4331. päev: lend
Olen lennujaama väravas ½ h pärast takso maja ette tellimise aega, kuigi lennujaam on tulvil tund enne mind Portosse, Palma de Mallorcasse, Hurghadasse ja Malagasse sõitjaid, homme algab koolivaheaeg ja mul on turvakontrollis asju 4 kandikut (1 – seljakott, 2 – fotokas, vöökott ja HDD, 3 – jope ja kampsun, 4 – püksitaskute sisu; see kõik tuleb pärast ka tagasi pakkida) ning mu püksivärvlilt, mobiilidelt ja rihmapandlalt võetakse lõhnaproove (Gott sei Dank, et mitte kellarihmalt – masin läheks rikki, nagu läks rikki hiinlane, kes enne jalgapanekut nuusutas sokke ja sai sedasi kopsudesse eksootilise seeninfektsiooni; seda kellarihma olen kandnud pidevalt (v.a duši all) üks aasta aega ja arvake ise (see on küll nahast ja hingab, kõntsa alla ei teki nagu plastrihmal). No teisalt tuli takso ligi 10’ varem.
Kaasas on suur fotokas; 2018 see Eestis ei käinudki. Akud kadunud, ainus on fotoka sees ja seega on kaasas ka laadur.
Lihtne matemaatika sedastab, et kapslites liiva müümine toidulisandina annab kasumit 4000000% (30 kps à 735 mg $29.95; 15 cu. yd. $500 (täiteliiv veidi alla, mördiliiv veidi peale)
Ninarohu panemine uuest pakendist meeste WC kongis: proovige enne kodus, et põrandale ei lurtsuks hallikat püdelikku, ja pange avalikult, et naaberkongis istuja ei imestaks, mida te seal ragistate, krabistate ja lõpuks löristate.
Tunnen õhust ära Maasilinna (kus ma ei ole kunagi käinud) ja Padise kloostri (kus käisin viimati 1990)
Kotil on silt „Priority”, saabub TLLs u 72.-na (karusselli ääres on järel vast ainult 5 in).
Kaasas on suur fotokas; 2018 see Eestis ei käinudki. Akud kadunud, ainus on fotoka sees ja seega on kaasas ka laadur.
Lihtne matemaatika sedastab, et kapslites liiva müümine toidulisandina annab kasumit 4000000% (30 kps à 735 mg $29.95; 15 cu. yd. $500 (täiteliiv veidi alla, mördiliiv veidi peale)
Ninarohu panemine uuest pakendist meeste WC kongis: proovige enne kodus, et põrandale ei lurtsuks hallikat püdelikku, ja pange avalikult, et naaberkongis istuja ei imestaks, mida te seal ragistate, krabistate ja lõpuks löristate.
Tunnen õhust ära Maasilinna (kus ma ei ole kunagi käinud) ja Padise kloostri (kus käisin viimati 1990)
Kotil on silt „Priority”, saabub TLLs u 72.-na (karusselli ääres on järel vast ainult 5 in).
4.4.19
N, 4330. päev: 4. puhkusepäev
Loomaarst, teine vereproov, vähkreme laual kolmekesi 25 minutit, kus palju ei puudu, et nõel oleks tsusatud minu kätte, ja millest viimased 10’ tunnen üha tugevnevat seljavalu. Koer koju, poodi (kirjatarvetes on mullikilet kümme ja sada korda suuremas pakendis kui mul vaja; toidupood), bussiga tagasi, prantsuse keele kodutöö. Jaamast võileib, prantsuse keelde.
Nädala ülevaade jõuab riburada mööda kohalolijaid pooleni, kui jutt satub Prantsuse sõjaväe ja selle välismaiste sõjaväebaaside peale, õpetaja ilmutab teemast erakordset asjatundlikkust ja edasi läheb nii nagu õp P. tunnis, kui õp P. hakkas meenutama tudengiaega, ainult et koolitund oli 45’, ent pr k õpetaja räägib Djiboutist 1½ h (saame teada olulisi punkte tema eluloost, nagu et tegi magistritöö somaali keelest ja sattus D-sse pr k õpetajaks ning elas seal 3 a, mees oli seal Pr sõjaväelane, tulid pärast D iseseisvumist 1996 ära). Üsna kõvasti meenutab kooliaega ka ses suhtes, nagu kui kellegi õpetaja tuttav oli käinud Kamtšatkal või Vietnamis või Tasmaanias ja näitas sellest slaide.
Nädala ülevaade jõuab riburada mööda kohalolijaid pooleni, kui jutt satub Prantsuse sõjaväe ja selle välismaiste sõjaväebaaside peale, õpetaja ilmutab teemast erakordset asjatundlikkust ja edasi läheb nii nagu õp P. tunnis, kui õp P. hakkas meenutama tudengiaega, ainult et koolitund oli 45’, ent pr k õpetaja räägib Djiboutist 1½ h (saame teada olulisi punkte tema eluloost, nagu et tegi magistritöö somaali keelest ja sattus D-sse pr k õpetajaks ning elas seal 3 a, mees oli seal Pr sõjaväelane, tulid pärast D iseseisvumist 1996 ära). Üsna kõvasti meenutab kooliaega ka ses suhtes, nagu kui kellegi õpetaja tuttav oli käinud Kamtšatkal või Vietnamis või Tasmaanias ja näitas sellest slaide.
3.4.19
K, 4329. päev: kuidas ma lennukeid pildistamas ei käinud
Külm. Kavatsen minna pildistama startivaid lennukeid. Et kl 12.45 stardib B747F ja teine kl 13.15
Sobiv vaatluskoht on raja mõttelise pikenduse ääres krematooriumi kõrval põlluteel (puude vahel, lendur muidu näeb), bussipeatusest 200 m – lähem kui metsatee raja teises otsas, lähimast bussipeatusest kilomeeter.
Vaatan bussis, mis on teine buss – ei tea – kust läheb – assaraisk, jaama tagant. Kiirustan siis sinna, imestades, miks ümberistumisrobot arvab kõnnikauguseks ainult 180 m. Tabloo ütleb, et 4’ pärast. Tuleb 2’ pärast, istun peale, sõidab 2 peatust, ütleb: „Lõpp-peatus!” ja sõidab linna poole tagasi! Tuvastan sõiduplaanist, et a) vaja olnuks sõita vastassuunas ja b)’et õiges suunas peatub see ka normaalses kohas jaama ees!
Vaatan, et järgmiseks läheb krematooriumi juurde buss nr 15. Lähen selle peatusse (üle tänava, ikka jaama taga) ja tabloo ütleb, et aega on 5’. Aga seekord vaatan hoolikamalt ja märkan, et sihtkohaks ei ole üldse mitte krematoorium, vaid diametraalselt vastupidine äärelinn! Jälle sõidab buss läbi peatuse valepidi! Kõnnin kaarega üle tänava, aga bussini on 10’, ning üldse ei lähe.
Kl 12.45 starti üle jaama ei näe, 13.15 start toimub rohkem nagu 13.50, kui ootan pärast lõunasööki kojusõidu bussi.
* * *
Valmib Oleviste teine sisevaade, millel on hüpoteetiline pilt pärast uue koori valmimist 1425, ent enne pikihoone ümberehitust (algas 1436). Ei mõista, mis piss kogudusel pähe lõi, et nad selle harmoonia rikkusid. Teisalt kohe nurga taga on ka Suur Õde (valmis enne 1415), millest olen kindel, et ehitusmeister linnas enam tööd ei saanud, kui täheldati, et linna peatänaval on sadamast tulles esimene suurem kaupmehemaja kaunistatud sisuliselt hiiglaslike tissidega. (Ian Mortimer märgib ajaränduri reisijuhis 14. saj Inglismaale, et keskajal olid otsustajad mitte 40. eluaastates nagu praegu, vaid 20. eluaastates, ning mida vähem on elukogemust, seda rohkem igal ajastul lolle otsuseid tehakse.)
Sobiv vaatluskoht on raja mõttelise pikenduse ääres krematooriumi kõrval põlluteel (puude vahel, lendur muidu näeb), bussipeatusest 200 m – lähem kui metsatee raja teises otsas, lähimast bussipeatusest kilomeeter.
Vaatan bussis, mis on teine buss – ei tea – kust läheb – assaraisk, jaama tagant. Kiirustan siis sinna, imestades, miks ümberistumisrobot arvab kõnnikauguseks ainult 180 m. Tabloo ütleb, et 4’ pärast. Tuleb 2’ pärast, istun peale, sõidab 2 peatust, ütleb: „Lõpp-peatus!” ja sõidab linna poole tagasi! Tuvastan sõiduplaanist, et a) vaja olnuks sõita vastassuunas ja b)’et õiges suunas peatub see ka normaalses kohas jaama ees!
Vaatan, et järgmiseks läheb krematooriumi juurde buss nr 15. Lähen selle peatusse (üle tänava, ikka jaama taga) ja tabloo ütleb, et aega on 5’. Aga seekord vaatan hoolikamalt ja märkan, et sihtkohaks ei ole üldse mitte krematoorium, vaid diametraalselt vastupidine äärelinn! Jälle sõidab buss läbi peatuse valepidi! Kõnnin kaarega üle tänava, aga bussini on 10’, ning üldse ei lähe.
Kl 12.45 starti üle jaama ei näe, 13.15 start toimub rohkem nagu 13.50, kui ootan pärast lõunasööki kojusõidu bussi.
* * *
Valmib Oleviste teine sisevaade, millel on hüpoteetiline pilt pärast uue koori valmimist 1425, ent enne pikihoone ümberehitust (algas 1436). Ei mõista, mis piss kogudusel pähe lõi, et nad selle harmoonia rikkusid. Teisalt kohe nurga taga on ka Suur Õde (valmis enne 1415), millest olen kindel, et ehitusmeister linnas enam tööd ei saanud, kui täheldati, et linna peatänaval on sadamast tulles esimene suurem kaupmehemaja kaunistatud sisuliselt hiiglaslike tissidega. (Ian Mortimer märgib ajaränduri reisijuhis 14. saj Inglismaale, et keskajal olid otsustajad mitte 40. eluaastates nagu praegu, vaid 20. eluaastates, ning mida vähem on elukogemust, seda rohkem igal ajastul lolle otsuseid tehakse.)
2.4.19
1.4.19
E, 4327. päev: loomaarst
Esimesel puhkusepäeval käin Št-ga loomaarsti juures. On suurem siplemine ja klähvimine (vereproov, kuseproov punktsiooniga, ultraheli).
31.3.19
P, 4326. päev: rattasõit
Päeval jalgrattasõit jõeorus, vares lendab kaasa.
Mul on täitsa kõbus enesetunne, kuigi on soe (18 °C) ja päike, mis sel aastaajal tähendab, et kask õitseb. Aga mul on nüüd tubli ennetav rohi, mille kirjutas ligi aasta tagasi kopsuarst dr „teid olnuks huvitav näha siis, kui teil halb oli”.
Õhtul Vana Tao.
Mul on täitsa kõbus enesetunne, kuigi on soe (18 °C) ja päike, mis sel aastaajal tähendab, et kask õitseb. Aga mul on nüüd tubli ennetav rohi, mille kirjutas ligi aasta tagasi kopsuarst dr „teid olnuks huvitav näha siis, kui teil halb oli”.
Õhtul Vana Tao.
30.3.19
L, 4325. päev: mööbel ja ooper
Saame lahti vanast lauast ja vanadest toolidest. Toole maja ette tuues muidugi istun neil terve tee liftis alla, lahe, võtke teiegi lifti kaasa tool!
Mööblipoes on siht väga konkreetne, pakendid on suurevõitu ja nende pakkimine ühe käru peale meenutab Tetrist (sest olen üksi ja kahe käruga hästi liikuda ei saa). Kärupealis saab väikese veduri mõõtu ja sama tagasihoidlike manööverdusomadustega. Kedagi ega midagi ära ei lõhu.
Esimene kast on suurim, 39 kg ja u 100×80×30 cm. Saan selle nii ilusti kärule, et ilus kohe (ajasin käru vastu riiulit ja kantisin kasti peale). Aga kui E hakkab mitu nädalat hiljem 10 kastist-pakist koosnevat diivanvoodit kokku panema, selgub, et osa katteid on valed, ning siis ka, et seda mudelit enam ei ole ja neid katteid üksikult ei saa. Pakun, et võiks niisama minna kohale ja samast riiulivahest vaadata, kas seal vedeleb üleliigseid katteid, aga noh kaugel on.
* * *
Õhtul ooper. Esimene 10 min on igav, aga siis sõna otseses mõttes hüppab lavale esimene kontratenor, kelle elukutsed on ametlikult „ooperilaulja, kontserdilaulja, breiktantsija”. Vana kuningas meenutab kangesti Onu Bellat, aga ka tema suudab väga kepsakalt tantsida, kui vaja. Barokkooperis kohustusliku amme osatäitja üle mõtisklen 2½ tundi, kas ta on mees (bariton) või naine (kontraalt), pärast osaliste ja osatäitjate nimesid kokku viies selgub, et mees. Kusjuures ka lavastuse algne osatäitja (kelle foto on kavas) oli mees, aga nagu näitab YouTube’is algse lavastuse täielik video, tantsis asendaja paremini kui algne. Üldse on 8 osatäitjast vahetunud 5. Videos on lava valgustatud teisiti, see kontratenori tiigrihüpe ei paista, ta lihtsalt äkki istub toolil, mis hetk varem oli tühi.
Ovatsioonid veerand tundi, lõpukvartett läheb kordamisele.
Mööblipoes on siht väga konkreetne, pakendid on suurevõitu ja nende pakkimine ühe käru peale meenutab Tetrist (sest olen üksi ja kahe käruga hästi liikuda ei saa). Kärupealis saab väikese veduri mõõtu ja sama tagasihoidlike manööverdusomadustega. Kedagi ega midagi ära ei lõhu.
Esimene kast on suurim, 39 kg ja u 100×80×30 cm. Saan selle nii ilusti kärule, et ilus kohe (ajasin käru vastu riiulit ja kantisin kasti peale). Aga kui E hakkab mitu nädalat hiljem 10 kastist-pakist koosnevat diivanvoodit kokku panema, selgub, et osa katteid on valed, ning siis ka, et seda mudelit enam ei ole ja neid katteid üksikult ei saa. Pakun, et võiks niisama minna kohale ja samast riiulivahest vaadata, kas seal vedeleb üleliigseid katteid, aga noh kaugel on.
* * *
Õhtul ooper. Esimene 10 min on igav, aga siis sõna otseses mõttes hüppab lavale esimene kontratenor, kelle elukutsed on ametlikult „ooperilaulja, kontserdilaulja, breiktantsija”. Vana kuningas meenutab kangesti Onu Bellat, aga ka tema suudab väga kepsakalt tantsida, kui vaja. Barokkooperis kohustusliku amme osatäitja üle mõtisklen 2½ tundi, kas ta on mees (bariton) või naine (kontraalt), pärast osaliste ja osatäitjate nimesid kokku viies selgub, et mees. Kusjuures ka lavastuse algne osatäitja (kelle foto on kavas) oli mees, aga nagu näitab YouTube’is algse lavastuse täielik video, tantsis asendaja paremini kui algne. Üldse on 8 osatäitjast vahetunud 5. Videos on lava valgustatud teisiti, see kontratenori tiigrihüpe ei paista, ta lihtsalt äkki istub toolil, mis hetk varem oli tühi.
Ovatsioonid veerand tundi, lõpukvartett läheb kordamisele.
29.3.19
28.3.19
N, 4323. päev: neljapäev
Pärastlõunal prantsuse keel. Saab teada väljendi manger sur le pouce ‘sööma mujal kui restoranis, nt lõunaks võileiba’.
Buss töölt sinna 39 minutit, sealt koju 45.
Buss töölt sinna 39 minutit, sealt koju 45.
27.3.19
K, 4322. päev: Schnappi
Toidame toataime: ükspäe ostsime toidupoest kärbsepüünise (Dionaea muscipula), mille hooldusjuhend ütleb, et väetada ei ole vaja, aga andke aeg-ajalt mõni putukas. Meil sigib kuskil mingeid koiliblikaid (kes ei ole riidekoid ja keda raamat muud moodi ei tunne, kui et on koid). Selgub, et taim reageerib alles teisele puudutusele u 20 s pärast esimest, aga siis käib püünis kinni napsti.
26.3.19
T, 4321. päev: miks te tulite
Eile õhtul lendas üle Talina lennuvälja B-52 ja näib, et lennukivaatajate FB-rühmas postitatakse ülelennu pilte vähemalt poole sügiseni.
Hommikul ninaarst, kes ütleb visiidi ajal kaks korda: „Mis te tulite, kui uut retsepti vaja, lihtsalt helistage!” Aga eelmine aasta ütlesid kolm arsti „teid olnuks huvitav näha siis, kui kõik õitseb” (tema ise ka). Räägin, kuidas eelmise aasta müstiline haigus leidis lõpuks põhjuse ja ravi. Arst: „Jaa, ma ikka ütlen patsientidele ka, et kui nad on seletamatult väsinud ja palavikus, et äkki on see.” (Mõtlen: räägi-räägi, see on siinmaal seni veel haruldane.)
Üks asjadest, mida talt teada tahan, on, kui palju tohin tarvitada tõhusat nohurohtu, mis nina paari minutiga alati lahti lööb, aga mille pakendi infolehel seisab, et üle 5 päeva järjest ei tohi kasutada (3 annust päevas), aga olen seda kasutanud 1 annus päevas. Arst on väga rabatud, et mul on kaasas välja prinditud tabel, kus kuude ja päevade kaupa kirjas, kui palju. No vat ma pean juba aasta rohupäevikut, kuhu täpselt kirjutan, mis kell mis rohtu võtan ja mis on kehatemperatuur ja vererõhk või pulss (kui seda mõõdan). Nagu telenäitleja Lisa Kudrow, hariduselt bioloog, läinud lapsega arsti juurde ja arst küsinud, kui palju laps on joonud, ja Kudrowil oli täpselt üles kirjutanud nagu labori- või vaatluspäevikus, mis kell ja kui palju.
Meie bussipeatus on tänasest kinni. Lähim on 600 m matka kaugusel, kas üles- või allamäge. Eelistan matkata ülesmäge, sest siis jõuab vähemalt lähemale, peaaegu nagu kolhoosi zootehnik „Agu Sihvkas”, kes tegi mootorrattale sundkäivitust alati lauda poole joostes, et isegi kui ei käivitu, jõuab varem kohale. Jalutama peavad kõik, ka lonkav hiina naaber.
Arsti juurest tulen jaamani kavalasti, rongiga, edasi kiirbussiga, mis sõiduplaani järgi peaks minema 8 minutut, aga istub pool tundi ummikus.
Hommikul ninaarst, kes ütleb visiidi ajal kaks korda: „Mis te tulite, kui uut retsepti vaja, lihtsalt helistage!” Aga eelmine aasta ütlesid kolm arsti „teid olnuks huvitav näha siis, kui kõik õitseb” (tema ise ka). Räägin, kuidas eelmise aasta müstiline haigus leidis lõpuks põhjuse ja ravi. Arst: „Jaa, ma ikka ütlen patsientidele ka, et kui nad on seletamatult väsinud ja palavikus, et äkki on see.” (Mõtlen: räägi-räägi, see on siinmaal seni veel haruldane.)
Üks asjadest, mida talt teada tahan, on, kui palju tohin tarvitada tõhusat nohurohtu, mis nina paari minutiga alati lahti lööb, aga mille pakendi infolehel seisab, et üle 5 päeva järjest ei tohi kasutada (3 annust päevas), aga olen seda kasutanud 1 annus päevas. Arst on väga rabatud, et mul on kaasas välja prinditud tabel, kus kuude ja päevade kaupa kirjas, kui palju. No vat ma pean juba aasta rohupäevikut, kuhu täpselt kirjutan, mis kell mis rohtu võtan ja mis on kehatemperatuur ja vererõhk või pulss (kui seda mõõdan). Nagu telenäitleja Lisa Kudrow, hariduselt bioloog, läinud lapsega arsti juurde ja arst küsinud, kui palju laps on joonud, ja Kudrowil oli täpselt üles kirjutanud nagu labori- või vaatluspäevikus, mis kell ja kui palju.
Meie bussipeatus on tänasest kinni. Lähim on 600 m matka kaugusel, kas üles- või allamäge. Eelistan matkata ülesmäge, sest siis jõuab vähemalt lähemale, peaaegu nagu kolhoosi zootehnik „Agu Sihvkas”, kes tegi mootorrattale sundkäivitust alati lauda poole joostes, et isegi kui ei käivitu, jõuab varem kohale. Jalutama peavad kõik, ka lonkav hiina naaber.
Arsti juurest tulen jaamani kavalasti, rongiga, edasi kiirbussiga, mis sõiduplaani järgi peaks minema 8 minutut, aga istub pool tundi ummikus.
25.3.19
24.3.19
P, 4319. päev: joonestan
Uus joonestusprojekt (mida alustasin tglt juba eile) – Oleviste alghoone sisevaade, millega tahan näidata, et uue koori valmimisest 1425 kuni pikihoone uuendamiseni 1450. aastatel sai üks põlvkond nautida suurepärast terviklikku ruumi. (Oletan, et varem oli koor olnud väike kastkoor, hiljem sai uus pikihoone liiga lai ega sobitu uue kooriga.)
Ma ei oska joonistada perspektiivi, ega. Seega määran püstjoonte vaatesuuna graafiliselt, põhiplaani järgi, ja alguses ka kõrguspunktid graafiliselt, teisel skeemil. Aga et põhiplaan on 1:266,9 ja ristlõige 1:500 (algul vaatasin valesti, et 1:400, – soklid ja kapiteelid tulid veerandi liiga kõrgele), oli arvutust palju ja mässamist eri joonlaudadega veel rohkem. Noh, leidsin siis, et tuletan arvutusvalemi, mis muundab 1:266,9 põhiplaanil kaugusel d (mm) oleva punkti kõrguse h (meetrites – ristlõike rekonstruktsiooni järgi on eri kõrgusi vähe ja mitu korda mõõta-arvutada ei ole vaja: vana pikihoone piilarite soklid 1,2 m (selline on praeguse pikihoone ja koori vahelise piilaripaari sokli kõrgus, mis erineb koori ja pikihoone soklite kõrgusest), kapiteelid 9,6 m (nagu kooris), vöönd- ja arkaadkaarte ning võidukaare tipp alt 14,2 m (nagu kooris), külgvõlviku tipp 15 m) kõrguseks h0 (mm) kujuteldaval pilditasandil 10 m vaatepunktist (mis omakorda on 1,6 m põrandast ja mille mõõtkava vaatel on põhiplaani 1:266,9 × 3). Lahedasti läheb, kuni taipan, et olen teinud vea: kaugus pilditasandini on 10 m ainult pildi keskel, servade poole on rohkem. Tulemus on seega midagi silinderprojektsiooni sarnast ja pikad rõhtjooned kaarduvad kergelt horisondi poole.
Aga parandada (uuesti joonistada) ka ei taha, sest selle juhuslikult tekkinud projektsiooniga on pildi ülanurgas ka kesklöövi vööndkaarte konsoolid, mis muidu oleksid pildil liiga kõrgel ja jääksid välja. Peale selle on vaatel lihtsustavad eeldused, et pikihoone ja koori põrand on sama kõrgel kui praegu (1820. aastate taastamisel tõsteti pikihoone põrandat u 25 cm) ja esialgse pikihoone võlvid on lihtsad servjoonvõlvid (vist von Howen oletas, et olid tellisroietega tähtvõlvid ja roided laoti ümber uue pikihoone kesklöövi, aga seda ma ei usu).
Meenutatagu, et algsest pikihoonest on teada ainut piilarite, vana torni ja esialgse lääneseina asukoht (Villem Raami kaevamised 1958) ning kummalgi 1820. aastate varemete sisevaatel paistab pikihoone ja koori vaheline N-piilar (üks vaade koori ja teine pikihoone poolt), millelt tulekahjus varises krohv ja paljastas vuugi vana ja 1450. aastatel laotud uue osa vahel. See vana osa oli pärast uue koori valmimist pikihoone ja koori vaheline piilar tervikuna ja enne tõenäoliselt algse idaseina nurk. Viimase teine jupp on alles teisel pool kesklöövi ning kolmas ja neljas jupp võivad olla alles koori läänenurkades (eriti kui N-löövi idasein teeb paljuütliku jõnksu; S-löövi idaseinas oli enne suur ava Bremeni kabelisse, mis 1820. aastatel müüriti kinni, võimalikku jõnksu seega enam ei ole), aga varemete pikihoonepoolsel vaatel on selles kohas krohv peal ja mu teada siseseintest püstvuuke leitud ei ole, sest neid ei ole sondeeritud (nagu Nigulistes). Üld- ja löövide laius ning külglöövide kõrgus oli – vist Villem Raami arvates – sama kui uuel kooril (mille kesklöövi laius on sama kui V. R. leitud vanade piilarite vahekaugus).
Ma ei oska joonistada perspektiivi, ega. Seega määran püstjoonte vaatesuuna graafiliselt, põhiplaani järgi, ja alguses ka kõrguspunktid graafiliselt, teisel skeemil. Aga et põhiplaan on 1:266,9 ja ristlõige 1:500 (algul vaatasin valesti, et 1:400, – soklid ja kapiteelid tulid veerandi liiga kõrgele), oli arvutust palju ja mässamist eri joonlaudadega veel rohkem. Noh, leidsin siis, et tuletan arvutusvalemi, mis muundab 1:266,9 põhiplaanil kaugusel d (mm) oleva punkti kõrguse h (meetrites – ristlõike rekonstruktsiooni järgi on eri kõrgusi vähe ja mitu korda mõõta-arvutada ei ole vaja: vana pikihoone piilarite soklid 1,2 m (selline on praeguse pikihoone ja koori vahelise piilaripaari sokli kõrgus, mis erineb koori ja pikihoone soklite kõrgusest), kapiteelid 9,6 m (nagu kooris), vöönd- ja arkaadkaarte ning võidukaare tipp alt 14,2 m (nagu kooris), külgvõlviku tipp 15 m) kõrguseks h0 (mm) kujuteldaval pilditasandil 10 m vaatepunktist (mis omakorda on 1,6 m põrandast ja mille mõõtkava vaatel on põhiplaani 1:266,9 × 3). Lahedasti läheb, kuni taipan, et olen teinud vea: kaugus pilditasandini on 10 m ainult pildi keskel, servade poole on rohkem. Tulemus on seega midagi silinderprojektsiooni sarnast ja pikad rõhtjooned kaarduvad kergelt horisondi poole.
Aga parandada (uuesti joonistada) ka ei taha, sest selle juhuslikult tekkinud projektsiooniga on pildi ülanurgas ka kesklöövi vööndkaarte konsoolid, mis muidu oleksid pildil liiga kõrgel ja jääksid välja. Peale selle on vaatel lihtsustavad eeldused, et pikihoone ja koori põrand on sama kõrgel kui praegu (1820. aastate taastamisel tõsteti pikihoone põrandat u 25 cm) ja esialgse pikihoone võlvid on lihtsad servjoonvõlvid (vist von Howen oletas, et olid tellisroietega tähtvõlvid ja roided laoti ümber uue pikihoone kesklöövi, aga seda ma ei usu).
Meenutatagu, et algsest pikihoonest on teada ainut piilarite, vana torni ja esialgse lääneseina asukoht (Villem Raami kaevamised 1958) ning kummalgi 1820. aastate varemete sisevaatel paistab pikihoone ja koori vaheline N-piilar (üks vaade koori ja teine pikihoone poolt), millelt tulekahjus varises krohv ja paljastas vuugi vana ja 1450. aastatel laotud uue osa vahel. See vana osa oli pärast uue koori valmimist pikihoone ja koori vaheline piilar tervikuna ja enne tõenäoliselt algse idaseina nurk. Viimase teine jupp on alles teisel pool kesklöövi ning kolmas ja neljas jupp võivad olla alles koori läänenurkades (eriti kui N-löövi idasein teeb paljuütliku jõnksu; S-löövi idaseinas oli enne suur ava Bremeni kabelisse, mis 1820. aastatel müüriti kinni, võimalikku jõnksu seega enam ei ole), aga varemete pikihoonepoolsel vaatel on selles kohas krohv peal ja mu teada siseseintest püstvuuke leitud ei ole, sest neid ei ole sondeeritud (nagu Nigulistes). Üld- ja löövide laius ning külglöövide kõrgus oli – vist Villem Raami arvates – sama kui uuel kooril (mille kesklöövi laius on sama kui V. R. leitud vanade piilarite vahekaugus).
23.3.19
L, 4318. päev: joonistan
Mõtlen poes, kuidas teostada märget „leib/sai”, olen jõudnud koogiriiuli juurde, kui kõrva äärest kostab: „Would it be regular cake or the chocolate one?” Selgub, et keegi teeb poest koju see on otseülekannet.
Kodus asjad ära, bussiga söömas, jala maj.t.p.
Õhtul veedan neli tundi u maist pooleli olnud joonestusega (Oleviste välisvaade „praegu”): teha olid veel koori aknad ja tugipiilarid. Koori akende sillused peab joonistama projektsiooni tõttu vaba käega (mis tušiga on tülikam kui pliiatsiga, aga kui valesti läheb, ei ole midagi, pärast saab joone kraapida sirgemaks) ja seekord tulevad tugipiilarid välja õige kujuga. Ning talitsen ennast katusepleki kujutamisega (aga kusjuures pleki püstvaltside samm on mõõtkavas). Korstnad jätan tegemata. Praeguse seisundi põhjal on kunagi kavas teha ka osaline vaade enne eeskoja (ja pikihoone tugipiilarite) ehitamist, mis näeb välja nii, et joonestan ainult osa, mis oli teisiti (lõunasein ja osa lõunalöövi katust), ja teibin kilele sellesse kohta paberi alla.
Kui valmis, võtan kalkad aluselt ära ja pesen kõik klaasilapiga puhtaks: aluse, joonlauad ja kaarte šablooni, tušipliiatsi otsa. Tušijäänuste eemaldamiseks joonlaudadelt on olemas spetsiaalne lahusti, aga klaasipuhastuslapp lahustab seda mõneti ka.
Kodus asjad ära, bussiga söömas, jala maj.t.p.
Õhtul veedan neli tundi u maist pooleli olnud joonestusega (Oleviste välisvaade „praegu”): teha olid veel koori aknad ja tugipiilarid. Koori akende sillused peab joonistama projektsiooni tõttu vaba käega (mis tušiga on tülikam kui pliiatsiga, aga kui valesti läheb, ei ole midagi, pärast saab joone kraapida sirgemaks) ja seekord tulevad tugipiilarid välja õige kujuga. Ning talitsen ennast katusepleki kujutamisega (aga kusjuures pleki püstvaltside samm on mõõtkavas). Korstnad jätan tegemata. Praeguse seisundi põhjal on kunagi kavas teha ka osaline vaade enne eeskoja (ja pikihoone tugipiilarite) ehitamist, mis näeb välja nii, et joonestan ainult osa, mis oli teisiti (lõunasein ja osa lõunalöövi katust), ja teibin kilele sellesse kohta paberi alla.
Kui valmis, võtan kalkad aluselt ära ja pesen kõik klaasilapiga puhtaks: aluse, joonlauad ja kaarte šablooni, tušipliiatsi otsa. Tušijäänuste eemaldamiseks joonlaudadelt on olemas spetsiaalne lahusti, aga klaasipuhastuslapp lahustab seda mõneti ka.
22.3.19
R, 4317. päev: vanad hooned
Hommikul postkontorist pakk, õhtul Vana Tao. Pakis Amazonist tellitud 8× luup ja pulssoksümeeter, mis reaalses tegelikkuses osutub küll rohkem nagu lihtsalt kaheks luubiks.
* * *
Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)
Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.
Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).
Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.
* * *
Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.
Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)
* * *
Küll mu kadund isal olnuks lõbus lugeda seda ENSV 101 ehitise raamatut! Autor, kes jutuks olevat aega on ise näinud ainult lapsesilmi ja jutuks olevaid hooneid alles aastakümneid hiljem, ei näi tajuvat, et paljuski jäid need peened interjöörid jne rahva jaoks kuulujuttude tasemele, sest mis oli inimesel asja näiteks teletorni? (Põnev, et autor – või teose keeletoimetaja – ütleb kõrgelt vaatamise kohta alati harviksõna „kiikama” (mhd kyken; EKSS: ‘korraks vaatama v. pilku heitma; salamisi (vilksamisi) piiluma’).)
Keeleasjades on raamatus mitu korda imelikke sõnu „käputäis” – ma’p tea, kus oleks seda lubanud kasutada õp Niinemäe – ja „kätkeb” (vrd fi asekätkentä). sid-mitmust on nii sageli, et näib, nagu oleks autor (või keeletoimetaja) i-mitmust sihilikult vältinud. Alati on öeldud näiteks „kivisid” ja mitte „kive”: vanaisal oli naaber Kive, aga muud segiajamisvõimalust ei ole.
Hoonetest ja muudest ehitistest on räägitud pikad jutud, aga õige huvitavad asjad jäetud ütlemata: näiteks kuidas linnahallis olid tõstandseinad, kaks 80 m sildega fermi kandmas 110×80 m vahetugedeta ruumi lage ja saali kummaski nurgas tuletõrje veekahur (mida kavatseti nähtavasti kasutada alles siis, kui inimesed saalist väljas, sest selle trukk olnud nii kõva, et pidanud rebima istmed kohalt) või kuidas olümpiapurjespordikeskuse aia peal oli (1980. aastal!) valgustõkkelaser (laserikiir hajub vähe, väljudes olnud kiire läbimõõt 2 mm ja ½ km pärast 2 cm, hõõglambiga läinuks vaja võimsamaid lampe ja tihedalt). Või kuidas Olümps selgus olevat nurgast optiliselt jämedam kui otse ja miks välismaalasi ei pandud sinna maa poole 5. korrusest kõrgemale (sest siis paistis üle Pasatski pargi Tisleri tänava vangla).
Ja ma ikka ei saa aru tänavu juba teise raamatu postmodernismilembusest. Et raamat kirjutab (lk 200), kuidas asi algas juba 1966 (Robert Venturi), kui modernismi oli olemas olnud vähe peale 40 a (alates Mies van der Rohe 1923). Eestis vohas see üürike stiil 1980. aastail, 20 a hiljem, kui mujal maailmas hakkas juba välja surema (vrd Pariisi ooperi Bastille’ maja, projekt 1983, valmis 1990). Praeguseks on 1966. aastast möödas 53 a.
* * *
Kaks koosolekut. Mul on kaustik, pliiats ja kustukas kaasas ja imiteerin märkmete tegemist (olles enne veendunud, et fotograafi ei ole – istun rea otsa juures). Igatahes parem kui magada või mängida mobiiliga! Lahendan visanditega arhitektuuri probleemi, mis suunast kujutada isomeetrias kogu korterit nii, nagu menukalt kujutasin ajaloolist toasisustust. Mis seinad peavad paistma läbi jne. Selgub, et nelja vaadet on vaja, igast suunast.
Teisel koosolekul naasen vana lemmikteema juurde – Oleviste ehituskäik – ja mõtlen välja, kuidas kujutada sisemust vaatel (kust kuhu) ja mis ajal (XIV saj, pärast 1425, u 1460) ja kuidas seda joonistada (tušiga kalkale, pliiatsivarjutus teisele kalkale), kuni jõuan mõtteni, et noh et lahe oleks kujutada sama pildinurka kui mida pildistab fotokas, ja siis üsna varsti tõdemuseni, et ilma mobiili välja võtmata jätkata ei saa, sest arvutuses on vaja võtta arkustangens. Nii et istun niisama. Ja mõni meeter enne kabinetti tagasi jõudmist meenub, et mul on ühe tööraamatu vahel paberist lükati, mis tuleb panna kaustiku vahele, et hiljem mõttelõng sedasi ei takerduks. (17 mm APS-objektiivi vaatenurk on rõhtsuunas 67°, tean nüüd. Palju rohkem kui normaalobjektiivi 40°.)
21.3.19
N, 4316. päev: puhtaks!
Kui hommikul töölaua taha maha istun ja taskust telefoni õngitsen, selgub, et kätepuhastusaine on äkki saanud peaaegu otsa, aga see-eest on telefonid väga-väga puhtad. Telefonid töötavad ja pükstele ei jää plekki ega midagi ning prantsuse keele tunniks on ka sipelgapiirituse taoline lõhn haihtunud. (Vrd lugu, kuidas VI kl olin kodus haige, klassivennad tulid vaatama, pinginaabril oli pastakas jooksnud taskusse tühjaks ja ta käis nurgas vaatamas, kas plekk piirdub ainult pükstega.)
Eile kuulsin silksolki, täna õhtul möödub esimene plörinamotikate trio (vt South Park, The F Word).
Eile kuulsin silksolki, täna õhtul möödub esimene plörinamotikate trio (vt South Park, The F Word).
20.3.19
K, 4315. päev: aga lugeja?
Päeval söömas, õhtul poe asemel bensukas. Laulab väike-lehelind (silksolk).
* * *
ENSV arhitektuuriteoste raamat („101 Eesti nõukogude aja ehitist”) näib arvavat, et kohvik Rannapiiga olnud inspireeritud vahetult rehielamust. Vrd see. Muidu on siin-seal viidatud maailmanimega arhitektide eeskujudele (Mies van der Rohe, Le Corbusier, Bauhaus), siin mitte.
Raadiomaja mõlemat saali nimetab raamat valgeks saaliks: et raadiomajas oli valge saal ja siis oli seal ka valge saal. Mu ähmast mäletust mööda (olen kooli- ja tudengiajal käinud vana raadiomaja saalis u 4 korda ja uue saalis 1 kord) oli uue raadiomaja saal sinine saal; eksitus võrsub mingist Eesti Ekspressi loost, mida raamatusse on rahus ümber kopitud.
Raamatus on 101 ehitise kohta 4 (neli) põhiplaani. Mjah, jutustada on ju lihtne, et maja sisemus on tore ja mugav, aga kuidas lugeja seda näeb?
* * *
ENSV arhitektuuriteoste raamat („101 Eesti nõukogude aja ehitist”) näib arvavat, et kohvik Rannapiiga olnud inspireeritud vahetult rehielamust. Vrd see. Muidu on siin-seal viidatud maailmanimega arhitektide eeskujudele (Mies van der Rohe, Le Corbusier, Bauhaus), siin mitte.
Raadiomaja mõlemat saali nimetab raamat valgeks saaliks: et raadiomajas oli valge saal ja siis oli seal ka valge saal. Mu ähmast mäletust mööda (olen kooli- ja tudengiajal käinud vana raadiomaja saalis u 4 korda ja uue saalis 1 kord) oli uue raadiomaja saal sinine saal; eksitus võrsub mingist Eesti Ekspressi loost, mida raamatusse on rahus ümber kopitud.
Raamatus on 101 ehitise kohta 4 (neli) põhiplaani. Mjah, jutustada on ju lihtne, et maja sisemus on tore ja mugav, aga kuidas lugeja seda näeb?
19.3.19
18.3.19
E, 4313. päev: kevad
Ere päike, mul on päeval nina totaalselt kinni koos sellest tulevate muude hädadega ja valguse poole hästi vaadata ei saa. Saan teada, et eile hakkas õitsema kask (eelmisel aastal hakkas 10. III).
Apteegis, sealt jala koju. Kevad on tulnud: 452. maja peremees on jälle aia najal. (Ta seisab seal hea ilmaga tunde ja mõnikord tervitab möödujaid.)
Maja taga on õhtul paks linnulaul.
Apteegis, sealt jala koju. Kevad on tulnud: 452. maja peremees on jälle aia najal. (Ta seisab seal hea ilmaga tunde ja mõnikord tervitab möödujaid.)
Maja taga on õhtul paks linnulaul.
17.3.19
P, 4312. päev: lagedus
Puuvaenulikud itaallased 456. majast on ise süüdi, et nüüd näeb meie magamistoa aknast otse nende köögilauale. Täna on nad võtnud mandariinid kotist välja, aga banaanid on laual vaagnas edasi kilekotis. Pärastpoole on pooleks tunniks päike väljas, muidu alati kardinaga pööninguaken tehakse lahti ja selle all paistab kellegi rähklev keha – selgub, et neil on seal toajalgratas.
16.3.19
L, 4311. päev: Rotka
Kohe hommikul mõningane kõhuvalu, mis on ebaharilik, eks ole, et kohe hommikul. Päeval parem, õhtul pärast einestamist vallamaja taga restoranis jätkub, nii et kaks tundi istun kössis ja ootan, kuni üle läheb ja saab minna magama. Alles pühapäeval taipame põhjust: reedelõunane puuviljasalat!! Aga igatahes on mu kõhutee varud vähenenud, tuleb osta juurde (ning panna aeg kinni augustis nähtud gastroenteroloogi juurde).
Apteek, maj.t. pood, matkapood (seljakott).
Restoranis on meid kuulmise järgi kirja pandud kui perekond Rotka.
Apteek, maj.t. pood, matkapood (seljakott).
Restoranis on meid kuulmise järgi kirja pandud kui perekond Rotka.
15.3.19
R, 4310. päev: filmiajalugu
Täna poogitakse mind seitsme tõve vastu nagu muinasjutus.
Väikse guugeldusega saan teada, et Liverpooli õpetlane P. J. N. Tuck, kelle allkirjaga raamat Film in the Third Reich sattus pool sajandit hiljem kasutatuna minu kätte, oli ajaloolane ja tema põhiteos on Prantsuse misjonäridest Indohiinas.
Väikse guugeldusega saan teada, et Liverpooli õpetlane P. J. N. Tuck, kelle allkirjaga raamat Film in the Third Reich sattus pool sajandit hiljem kasutatuna minu kätte, oli ajaloolane ja tema põhiteos on Prantsuse misjonäridest Indohiinas.
14.3.19
N, 4309. päev: buss paraneb
Prantsuse keelde, kuhu on vähemalt 40 minutit tihedat bussiga sõitmist (õnneks peaaegu uksest ukseni). Aga pärast esimest äkilist parempööret (kitsale Küüditamise tänavale, ma’p tea, kes Jaan Tatikas pani sealt sõitma pikad lõõtsbussid, mis ei keera mäepoolsel ristmikul hästi välja) sureb bussi mootor välja ja pärast mõnd katset teatab bussijuht, et buss katki, minge ära. Sajab, inimesed avavad vihmavarjud ja kõmbivad lähimasse peatusse. Aga see on väikese raudteejaama vastas, vaatan, kas tuleb äkki rongi enne järgmist bussi 10 minuti pärast. Tulebki, minuti pärast, nii et lähen peatuse pearaudteejaama rongiga ning viie minuti pärast jaama ees bussipeatuses näen, et tuleb minu buss. Sisenedes selgub, et katki läinud bussil on nüüd parem – samad sõitjad ja buss on ka sama.
13.3.19
K, 4308. päev: uus laud
Päeval söömas. Õhtul vana laud lahti ja uus kokku. Pulki on üllatavalt palju ja kokkupanek kestab üllatavalt kaua.
12.3.19
11.3.19
E, 4306. päev: esmaspäev
Päeval söömas ja õhtul apteegis (need kaks asjaolu on seoseta, lisan kohe juurde).
10.3.19
P, 4305. päev: 2. kapp
Teine kapp on tehtud Poolas, tuntud Poola kvaliteediga, mis ei ole kompliment, ega.
Algus on paljulubav, 2 suurt kasti (üks on vähemalt 30 kg, teine nii 25). Kokkupanekujuhend on muidugi alles teises kastis, põhjas. Jupid on kõik olemas ja ei pea muretsema, et äkki on mõni puudu (nagu eile kaks korda, sest kastidel oli suht vähe kirjas, mis neis täpselt on). Juppidel on isegi kleepsud küljes, mis nr on jupp juhendis (!).
Aga nagu Poola kapp ikka, vajab see kokkupanekuks u 10 m² põrandapinda (eile: u 3), sest kuni laeni pannakse kokku maas külili (eile: püsti). Ja siis, uksehingede panemise kohas on hingede obadused kujutatud joonisel 2 mm suuruste miniatuuridena, nägemata, mis pidi. Muidugi panen kõik 10 obadust valepidi ja pean pärast pikka rassimist peadpidi kapis kõik eemaldama ja taaspaigaldama õigetpidi. Näen esimest korda, et uksehinged on kahes tükis, tavaliselt on mööblihinged pakendis kaasas ühes tükis (hing + obadus).
Keeran kõik kruvid käsitsi, täna üritan kükitada vähem. Üks pingutushaak läheb katki, kaasas rohkem ei ole, eile üle ka ei jäänud.
Klaasid (uks + 3 riiulit) on puhtast klaasist, mitte nagu eelmisel elutoa kapil, mille ukseklaasist on seni teadmata, millega seda saab puhastada. Aknapesuvedelik ja puhastuslapid igatahes ei aita.
Õues on torm, vald teatab FB-s, et talvepõletuslõkkest jäetakse lõke ära, aga pidu ikka toimub ja toitu-jooki pakutakse ikka, ning hullnaaber pühib majatagust käigurõdu luuavarre klobinal mööda korteriuksi. Täheldame, et ka joodiknaabril oli üksvahe koristusfaas, kus ta pühkis ja eriti pesi majaesist rentslit, vähemalt viis aastat enne seda, kui ta ära lõpuks viidi.
Algus on paljulubav, 2 suurt kasti (üks on vähemalt 30 kg, teine nii 25). Kokkupanekujuhend on muidugi alles teises kastis, põhjas. Jupid on kõik olemas ja ei pea muretsema, et äkki on mõni puudu (nagu eile kaks korda, sest kastidel oli suht vähe kirjas, mis neis täpselt on). Juppidel on isegi kleepsud küljes, mis nr on jupp juhendis (!).
Aga nagu Poola kapp ikka, vajab see kokkupanekuks u 10 m² põrandapinda (eile: u 3), sest kuni laeni pannakse kokku maas külili (eile: püsti). Ja siis, uksehingede panemise kohas on hingede obadused kujutatud joonisel 2 mm suuruste miniatuuridena, nägemata, mis pidi. Muidugi panen kõik 10 obadust valepidi ja pean pärast pikka rassimist peadpidi kapis kõik eemaldama ja taaspaigaldama õigetpidi. Näen esimest korda, et uksehinged on kahes tükis, tavaliselt on mööblihinged pakendis kaasas ühes tükis (hing + obadus).
Keeran kõik kruvid käsitsi, täna üritan kükitada vähem. Üks pingutushaak läheb katki, kaasas rohkem ei ole, eile üle ka ei jäänud.
Klaasid (uks + 3 riiulit) on puhtast klaasist, mitte nagu eelmisel elutoa kapil, mille ukseklaasist on seni teadmata, millega seda saab puhastada. Aknapesuvedelik ja puhastuslapid igatahes ei aita.
Õues on torm, vald teatab FB-s, et talvepõletuslõkkest jäetakse lõke ära, aga pidu ikka toimub ja toitu-jooki pakutakse ikka, ning hullnaaber pühib majatagust käigurõdu luuavarre klobinal mööda korteriuksi. Täheldame, et ka joodiknaabril oli üksvahe koristusfaas, kus ta pühkis ja eriti pesi majaesist rentslit, vähemalt viis aastat enne seda, kui ta ära lõpuks viidi.
9.3.19
L, 4304. päev: sall kaob, 1. kapp
Juuksur ärandab mu salli ja väidab veenvalt, nagu tulnuksin ilma. Sealt edasi toidupood, kodutarvete pood.
Esimene kapp kokku. Tehtud Saksamaal, algosakestena koosneb 12 kastist kogumassiga 29 + 17 + 7 + 9 + 9 + 9 + 14 + 20 + 14 + 7 + 1 + 0 = 124 kg + siinide pakist, millel massi ei ole märgitud.
Jublakaid jääb mõnusalt üle. Kapil ja ustel on eraldi kokkupanekujuhend, à 1…2 h, kahe inimesega ei mahu (ainus kord, kui proovime ja hakkan näitama, kuhumaani kapp ulatub, kukub mulle seina vastu naaldunud lahtine parem külgsein selga, vastu abaluud, oma 13…14 kg + meetrine hoovõtt).
See 2 × 2 h ka läheb, kusjuures kõige lõpuks, kui käed on juba täitsa väsinud, tuleb mõne mm täpsusega, tunde järgi kohale tõsta kaks kapiust, à 21…22 kg, ala- ja ülaots täpselt juhiku õigesse soonde.
Algul (kapp) enamik kruve trelliga, aga trelli üks aku kahest on surnud, pärast teist akuvahetust lähen üle kruvikeerajale. Mul on nüüd käristiga, mugavam kui tavaline (kuigi otsa pesas midagi ei hoia, see kukub paar korda välja).
Esimene kapp kokku. Tehtud Saksamaal, algosakestena koosneb 12 kastist kogumassiga 29 + 17 + 7 + 9 + 9 + 9 + 14 + 20 + 14 + 7 + 1 + 0 = 124 kg + siinide pakist, millel massi ei ole märgitud.
Jublakaid jääb mõnusalt üle. Kapil ja ustel on eraldi kokkupanekujuhend, à 1…2 h, kahe inimesega ei mahu (ainus kord, kui proovime ja hakkan näitama, kuhumaani kapp ulatub, kukub mulle seina vastu naaldunud lahtine parem külgsein selga, vastu abaluud, oma 13…14 kg + meetrine hoovõtt).
See 2 × 2 h ka läheb, kusjuures kõige lõpuks, kui käed on juba täitsa väsinud, tuleb mõne mm täpsusega, tunde järgi kohale tõsta kaks kapiust, à 21…22 kg, ala- ja ülaots täpselt juhiku õigesse soonde.
Algul (kapp) enamik kruve trelliga, aga trelli üks aku kahest on surnud, pärast teist akuvahetust lähen üle kruvikeerajale. Mul on nüüd käristiga, mugavam kui tavaline (kuigi otsa pesas midagi ei hoia, see kukub paar korda välja).
8.3.19
R, 4303. päev: kapid ja mets
Vaba päev, mööbel tuleb. Kummut 2 suures ja 1 väikses kastis, kapp 1 suures, 1 kõhnas pikas, 2 väikeses ja 12 keskmises kastis. Kõigil 16 kastil olen tellijaks peal mina, mitte mööblipood.
Esimese kapi pikad rasked kastid tuuakse kohale mitte meetodil, mida soovitab silt kastidel (kaks inimest kannavad otstest), vaid mida viimati nägin Bremerhavenis Saksamaa meremuuseumis ja mille allkiri oli „Peruu sadamatöölised lastivad salpeetrit” – ehk toob üks inimene, seljas.
Pärast kohe metsas, katsetamas helisalvesti tuulekaitsepuuri. Helisalvestisi teen kokku 8’14”, pärast tuulemüdina eemaldamist jääb järele 3’14”. Karvane põrandalapp tuulekaitseks ei sobi.
Öösel on maja nr 462B põlenud. Meie oma on, eks ole, nr 460, aga vahepeal on majad 460A, 460B, 460C ja 462 (ma’p tea, kesse sellised ogarad numbrid pani, paarisnumbrite pool on kõik numbrid kolme-, kui mitte neljakordsed, aga paaritute numbrite pool jätab 20 numbrit lihtsalt vahele).
Kl 10 paiku sõidab viimane päästja ära.
Kl 11 paiku kantakse sodi välja.
Kl 12 paiku on kohal Spusi, valgete ürpide, respiraatorite ja kahe musta Belgia lambakoeraga.
Lõunal söömas, poes, tihe külm vihm.
„Midsomer” saab läbi (meil on plaadid kuni S18E5-ni), 18. hooaeg oli juba täitsa jamps, vanast „Midsomerist” ei ole näitlemise ega miljöö suhtes järel midagi. Algab „Jeevesi ja Woosteri” karp (vanad kasutatud plaadid, pooltel plaatidel jääb pilt keskel seisma ja teadagi, sellest saab edasi järgmise stseeni algusest tagasi kerides, mis jätab tahes-tahtmata mõne koha vahele. E on lugenud J&W lugude algusraamatut (alguses olid need novellidena), mina J&W esimest romaani, millest on mugandatud alles S2E4.
Esimese kapi pikad rasked kastid tuuakse kohale mitte meetodil, mida soovitab silt kastidel (kaks inimest kannavad otstest), vaid mida viimati nägin Bremerhavenis Saksamaa meremuuseumis ja mille allkiri oli „Peruu sadamatöölised lastivad salpeetrit” – ehk toob üks inimene, seljas.
Pärast kohe metsas, katsetamas helisalvesti tuulekaitsepuuri. Helisalvestisi teen kokku 8’14”, pärast tuulemüdina eemaldamist jääb järele 3’14”. Karvane põrandalapp tuulekaitseks ei sobi.
Öösel on maja nr 462B põlenud. Meie oma on, eks ole, nr 460, aga vahepeal on majad 460A, 460B, 460C ja 462 (ma’p tea, kesse sellised ogarad numbrid pani, paarisnumbrite pool on kõik numbrid kolme-, kui mitte neljakordsed, aga paaritute numbrite pool jätab 20 numbrit lihtsalt vahele).
Kl 10 paiku sõidab viimane päästja ära.
Kl 11 paiku kantakse sodi välja.
Kl 12 paiku on kohal Spusi, valgete ürpide, respiraatorite ja kahe musta Belgia lambakoeraga.
Lõunal söömas, poes, tihe külm vihm.
„Midsomer” saab läbi (meil on plaadid kuni S18E5-ni), 18. hooaeg oli juba täitsa jamps, vanast „Midsomerist” ei ole näitlemise ega miljöö suhtes järel midagi. Algab „Jeevesi ja Woosteri” karp (vanad kasutatud plaadid, pooltel plaatidel jääb pilt keskel seisma ja teadagi, sellest saab edasi järgmise stseeni algusest tagasi kerides, mis jätab tahes-tahtmata mõne koha vahele. E on lugenud J&W lugude algusraamatut (alguses olid need novellidena), mina J&W esimest romaani, millest on mugandatud alles S2E4.
7.3.19
N, 4302. päev: prantsuse keel
Puumõrtsukad firmast Edo saabuvad veretöōd lõpetama kell kaheksa. Mul nendest nende ohtliku töö pärast kahju ei ole. Kirjutangi krt-omanikule, kuidas olen aknaaluste puude mahavõtmise pärast kurb ja kuidas korter on palju kaotanud.
Prantsuse keeles on vahepeal moment, kuidas 3 kohalolevat õppurit 7st ei tea, kes või mis on fresko (keskmine vanus 50+). Vahetunnis jälle on hetk, kuidas tean hoobilt üht kanjonit Prantsusmaal ja oskan seda kaardil näidata, sest see juhuslikult on seesinane ainus kanjon Prantsusmaal, mille servas olen käinud. Mul on sellest vist isegi üsna suur kaart (1:60000).
Muidu on mul tekkinud oletus, et vahest see, et mul läheb kl 4 paiku p. l. nina umbe, aga ainult tööl, tuleb õhufiltrist kodus ja vaipkattest tööl, mida – khm – teoreetiliselt ju kunagi tolmutatakse, aga seda ei ole ükski surelik ihusilmaga näinud, ning kui sellest teha õietolmuanalüüs, leiaks sealt palju huvitavat. Täna läheb nina umbe kohe varsti prantsuse keele klassis, kolm korda panen merevett, vahetunnis on parem.
Prantsuse keeles on vahepeal moment, kuidas 3 kohalolevat õppurit 7st ei tea, kes või mis on fresko (keskmine vanus 50+). Vahetunnis jälle on hetk, kuidas tean hoobilt üht kanjonit Prantsusmaal ja oskan seda kaardil näidata, sest see juhuslikult on seesinane ainus kanjon Prantsusmaal, mille servas olen käinud. Mul on sellest vist isegi üsna suur kaart (1:60000).
Muidu on mul tekkinud oletus, et vahest see, et mul läheb kl 4 paiku p. l. nina umbe, aga ainult tööl, tuleb õhufiltrist kodus ja vaipkattest tööl, mida – khm – teoreetiliselt ju kunagi tolmutatakse, aga seda ei ole ükski surelik ihusilmaga näinud, ning kui sellest teha õietolmuanalüüs, leiaks sealt palju huvitavat. Täna läheb nina umbe kohe varsti prantsuse keele klassis, kolm korda panen merevett, vahetunnis on parem.
6.3.19
K, 4301. päev: Apollo ja tervis
Päeval söömas.
Olen bussilugemiseks võtnud PDF-failina leitud aruande Biomedical Results of Apollo (NASA SP-368, 1975, html), kust saab teada igasugu põnevaid asju, täna näiteks selle, mis oli õhutemperatuur igal lennul. Apollo 13 kohta on jäänud mulje, et neil oli pärast voolusäästuks paljude elektriseadmete väljalülitamist ropult külm (filmis on aknad jääs), aga aruandes seisab, et temperatuur oli 10…13 °C (muidu olid keskmised 17…23, vahemik üldse 13…27, projekteeritud temperatuur oli meeskonnamoodulis 21…27 °C, Kuu-moodulis 18…27 °C ning Neil Armstrong ja Buzz Aldrin ei saanud Apollo 11 Kuu-moodulis külma pärast magada – õhutemperatuur oli 15…20 °C, aga skafandri vesijahutus oli olnud enne sees).
Samast kohe edasi saab ka teada, et suurim ülekoormus Maa armosfääri sisenemisel oli Apollo 8 6,84 g (üle 4 g kestis alla minuti; stardil läks kanderaketi I astme lõpus kiirendus üle 4 g nii 25 sekundiks ja hiljem kuni orbiidini üle 2,5 g ei läinud) ja raskeim lartsatus vette oli Apollo 12 15 g, millega teatavasti irdus hoidikust filmikaamera ja tabas Alan Beani pähe, tekitades kõigi lendude ainsa lahtise haava.
Olen bussilugemiseks võtnud PDF-failina leitud aruande Biomedical Results of Apollo (NASA SP-368, 1975, html), kust saab teada igasugu põnevaid asju, täna näiteks selle, mis oli õhutemperatuur igal lennul. Apollo 13 kohta on jäänud mulje, et neil oli pärast voolusäästuks paljude elektriseadmete väljalülitamist ropult külm (filmis on aknad jääs), aga aruandes seisab, et temperatuur oli 10…13 °C (muidu olid keskmised 17…23, vahemik üldse 13…27, projekteeritud temperatuur oli meeskonnamoodulis 21…27 °C, Kuu-moodulis 18…27 °C ning Neil Armstrong ja Buzz Aldrin ei saanud Apollo 11 Kuu-moodulis külma pärast magada – õhutemperatuur oli 15…20 °C, aga skafandri vesijahutus oli olnud enne sees).
Samast kohe edasi saab ka teada, et suurim ülekoormus Maa armosfääri sisenemisel oli Apollo 8 6,84 g (üle 4 g kestis alla minuti; stardil läks kanderaketi I astme lõpus kiirendus üle 4 g nii 25 sekundiks ja hiljem kuni orbiidini üle 2,5 g ei läinud) ja raskeim lartsatus vette oli Apollo 12 15 g, millega teatavasti irdus hoidikust filmikaamera ja tabas Alan Beani pähe, tekitades kõigi lendude ainsa lahtise haava.
5.3.19
T, 4300. päev: puud ja kontsert
Keegi tõbrasnaaber lasi täna maha võtta viimasest neljast aknaalusest puust kolm. Maja rõvedus paistab nüüd alla tänavale paremini kätte jah kui varem. Ühe puu otsas oli oravapesa ja eriti kahju on rõdust 3 m kaugusel kasvanud ilusast, ilusast kaharast ja täies elujõus männist. Peaks vahest omanikule kirjutama, et korteri väärtus langes tublisti, lasku üüri alla.
Õhtul kontsert (Schumanni soololaulud + klaverilugu). Klaverisaatja mängib enda kirjutatud loo noodist. Solist (kes eraelus on ajaloolane) elab kaasa ning suure pikkuse tõttu näeb kohati kõrvaltvaates välja nagu küsimärk, selline vanaaegne, sabaga, nagu tagurpidi S.
Õhtul kontsert (Schumanni soololaulud + klaverilugu). Klaverisaatja mängib enda kirjutatud loo noodist. Solist (kes eraelus on ajaloolane) elab kaasa ning suure pikkuse tõttu näeb kohati kõrvaltvaates välja nagu küsimärk, selline vanaaegne, sabaga, nagu tagurpidi S.
4.3.19
E, 4299. päev: nohu
Tahan minna täna lõunal metsa jalutama, aga just lõuna ajal on kohutav vihm, tuul ja pimedus, nii et üks uksest mööduv kaastundlik kolleeg paneb meil tule põlema. Nina on kinni ja kui hakkan käigu pealt pihustama ninna merevett – leidsin eile väikse nohu-merevee pudeli üles, oli teine jope põuetasku põhjas, ja ega muud moodi leidnud kui alles siis, kui talvejope läks pessu ja pidin tühjendama taskud – ja käsi vääratab ja torkan otsakuga vastu ninakonti, valus, aga verd ei tule. Hiljem panen päris nohutilku.
3.3.19
P, 4298. päev: pühapäev
E-le lennujaama vastu. Kohal tund aega enne, et äkki on huvitavaid lennukeid. Flightradar24 ütleb, et 11 minutit enne E lennuki saabumist peaks startima üks kahest Katari B777st, mis käivad siin iga päev, nii et ilus kohe vaadata, aga ei stardi ja lähen sisse sooja tagasi. Enesetunne halveneb mõneti juba taksosõidu alguses ja alles pärastlõunal taipan suunata süüdistava näpu lennujaama kohvikus söödud karrikanavõileivale, sest teadupärast selle kohviku tsentraalköök pühapäeviti ei tööta ja võileb oli parimal juhul eilne, halvimal reedene. Ära ei tapa, lennukites kemps olemas, aga noh. Ligi aasta tagasi astusin samasse ämbrisse ja mul oli nii halb, et kole kohe ja algas enamikku eelmist aastat sisustanud haige olemise saaga (kuigi mitme arstiga juhtunut arutades ei ole täpselt teada, mis siis juhtus, ilmselt kolm-neli asja korraga: vana bakterinfektsioon, õietolmuallergia, valgustundlikkus ja seedehäired).
2.3.19
L, 4297. päev: laupäev
E tuleb homme hommikul tagasi, täna on vaja saada korter shipshape.
Kolm laari pesu (aluspesu-sokid, särgid, teksad) ja siis selgub tuba tomuimetades, et ka väiksema koeraaseme võiks masinast läbi lasta. Oh saa jeekim, kust sealt tuleb pesuveega välja koerakarvu!
Õhtul poes, mis on loomaarsti küla taga põllu ääres (õigemini on seal põlluäärt järel vähe, ühele endisele maisipõllule on selle talvega kerkinud mingi suur betoonmaja ja ülejäänud põllust tehtud parkla, nagu oleks mujal ruumi vähe või oodanuks see siinkandi väheseid maalilisi välju pikisilmi, mil see hävitatakse nagu Suurpõld mõni aasta tagasi). Nali selles, et vähe enne poeni jõudmist tunnen kõhuvalu ja mõtlen, et kuigi selles poes on kundede kemps olemas, peab selle võtit küsima kassast, ja see on üldiselt täitsa keeruline, nii et äkki ikka veab pärast koduni välja. Kusjuures poest bussipeatuseni on ligi pool kilomeetrit* ja mul tuleb helkurnahkhiir jope küljest ära (on kinni liigse uuriketiga, mis on korra juba pooleks läinud) ning bussi tuleb oodata veerand tundi ja viimases peatusevahes kukub mul poekott bussis ümber. Lõbu kui laialt.
* Kuda ma kooliajal läksin lähimasse rdtj, kuhu isa väitel oli täpselt kilomeeter, ja ta teadis seda hästi, sest käis sealt kaudu neli aastat jala tööle, ja inimene käib kilomeetri 10 minutiga, väljudes kodust ükskord 12 minutit enne rongi väljumist. Enamik teed tuli joosta, pilet vaja ka osta ja jaamani jõuda enne rongi saabumist, sest muidu jäi rong ette. Krdi tihe jooksmine oli; alles hiljem on selgunud, et teekond oli tegelikult rohkem nagu 1,6 km. Hiljem hakkasin minema pool tundi enne. Nali selles, et olin viimases aastakäigus, kellel oli laupäeval kool; vanemad ja vend ajasid mu laupäeva hommikul kooli ja ise läksid maale (L hommikul oli rong tühjem kui R õhtul), ma läksin neile laupäeva päeval järele.
Kolm laari pesu (aluspesu-sokid, särgid, teksad) ja siis selgub tuba tomuimetades, et ka väiksema koeraaseme võiks masinast läbi lasta. Oh saa jeekim, kust sealt tuleb pesuveega välja koerakarvu!
Õhtul poes, mis on loomaarsti küla taga põllu ääres (õigemini on seal põlluäärt järel vähe, ühele endisele maisipõllule on selle talvega kerkinud mingi suur betoonmaja ja ülejäänud põllust tehtud parkla, nagu oleks mujal ruumi vähe või oodanuks see siinkandi väheseid maalilisi välju pikisilmi, mil see hävitatakse nagu Suurpõld mõni aasta tagasi). Nali selles, et vähe enne poeni jõudmist tunnen kõhuvalu ja mõtlen, et kuigi selles poes on kundede kemps olemas, peab selle võtit küsima kassast, ja see on üldiselt täitsa keeruline, nii et äkki ikka veab pärast koduni välja. Kusjuures poest bussipeatuseni on ligi pool kilomeetrit* ja mul tuleb helkurnahkhiir jope küljest ära (on kinni liigse uuriketiga, mis on korra juba pooleks läinud) ning bussi tuleb oodata veerand tundi ja viimases peatusevahes kukub mul poekott bussis ümber. Lõbu kui laialt.
* Kuda ma kooliajal läksin lähimasse rdtj, kuhu isa väitel oli täpselt kilomeeter, ja ta teadis seda hästi, sest käis sealt kaudu neli aastat jala tööle, ja inimene käib kilomeetri 10 minutiga, väljudes kodust ükskord 12 minutit enne rongi väljumist. Enamik teed tuli joosta, pilet vaja ka osta ja jaamani jõuda enne rongi saabumist, sest muidu jäi rong ette. Krdi tihe jooksmine oli; alles hiljem on selgunud, et teekond oli tegelikult rohkem nagu 1,6 km. Hiljem hakkasin minema pool tundi enne. Nali selles, et olin viimases aastakäigus, kellel oli laupäeval kool; vanemad ja vend ajasid mu laupäeva hommikul kooli ja ise läksid maale (L hommikul oli rong tühjem kui R õhtul), ma läksin neile laupäeva päeval järele.
1.3.19
R, 4296. päev: reede
Külm ja sajab; ilmateade lubab sadu nädalaks.
Toimetan pikka tõlget, mis on peaaegu valmis, kui avastan, et juurde on pandud ka paarisaja kohustusliku terminiga loetelu, ja sellega läbikontrollimisel (kaks tundi) läheb täpselt nagu ema vanatüdrukust töökaaslasega, kes koos õega tahtsid teha moosi, ostsid kaks kilo mustsõstraid, lõikasid iga marja pooleks „ja mõelda, kaks marja olidki ussitanud!”
Täna õhtul on toapõrandal vahelduseks teist värvi laga kui tavaliselt, veidral kombel ei haise. Selgub olevat mitte ebatavalist värvi sitt, vaid okse. Kust ei ole täna üldse. (Krt, kirjutan seda siin telefonis ja speller pakub, et pärast sõnu „kust ei ole” peaks tulema „puudu”. Tõeste, ütlen ma teile, kust tavaliselt puudu ei ole. Vrd ka mingi veebipoe kunagine ja „Ärapanija” pilatud kuldne – pun not intended – reklaamlause „Hea koht kust osta”.)
Toimetan pikka tõlget, mis on peaaegu valmis, kui avastan, et juurde on pandud ka paarisaja kohustusliku terminiga loetelu, ja sellega läbikontrollimisel (kaks tundi) läheb täpselt nagu ema vanatüdrukust töökaaslasega, kes koos õega tahtsid teha moosi, ostsid kaks kilo mustsõstraid, lõikasid iga marja pooleks „ja mõelda, kaks marja olidki ussitanud!”
Täna õhtul on toapõrandal vahelduseks teist värvi laga kui tavaliselt, veidral kombel ei haise. Selgub olevat mitte ebatavalist värvi sitt, vaid okse. Kust ei ole täna üldse. (Krt, kirjutan seda siin telefonis ja speller pakub, et pärast sõnu „kust ei ole” peaks tulema „puudu”. Tõeste, ütlen ma teile, kust tavaliselt puudu ei ole. Vrd ka mingi veebipoe kunagine ja „Ärapanija” pilatud kuldne – pun not intended – reklaamlause „Hea koht kust osta”.)
28.2.19
N, 4295. päev: aur ja puur
Algul satun 1½ km (3 bussipeatust) valesse majja, siis otsin klassi nagu Schotti õiget kontorit (siin, 0:41–1:30). Toredaks üllatuseks selgub, et prantsuse keele õps on sama tore õps kui sügisel 2017 ja veel kohe (tänu koduste raamatute andmebaasile telefonis), et õpik mul juba on, ei pea ostma ega midagi (need, kes lähevad poodi ostma, pettuvad, sest poes seda ei ole; nad peavad tellima Amazonist ja see ei jõua järgmiseks tunniks kohale).
Tartus olla linnavolikogus lollakas, kes must valgel arvab sealses lehes, et puidu põlemisel tekib ainult veeaur. See, et kogu muu ta jutt üritab tõestada, kui kasulik on ahiküte linlaste tervisele, ei ole selle pöördelise keemiaavastuse kõrval kärbsemustki.
Ehitan helisalvestile tuulekindlat puuri. Kunstkarusnaha asemel on karvane põrandalapp ja puuri sõrestik oli varem ½-liitrine mustikapurk. Lõikan selle seina ja otsa augud – seina ehk ümber jäävad põhja kandma alla 1 cm laiused ja nii 5 cm pikad, M-asetusega ribad, mida tugevdan kangasteibiga. Põhja – mille ümber on kummirõngaga põhjakate – tugevdan klaaskiudteibiga, et see mõneti taluks ka survet. Helisalvestit hoiavad kohal vahtkummist käsnad, eeldatavasti saab puuriga salvestit hoida käes. Selgub, et kuigi interneti andmetel on PET-plasti liimida keeruline, liimib käsnad purgi külge suurepäraselt kontaktliim. Aukude suurust proovin sellega, kas kõrva juures kostab purgist enam „merekohinat”. Purk on nii suur, et salvesti mikrofonid vaatavad mitte läbi purgi põhja, vaid läbi külje (mis eeldatavasti vähendab peegeldusi põhja servast ja suudme juurest, kus purgi materjal on pideva rõngana). Külge katab, nagu öeldud, põrandalapp (Kärcher), selle takjariba kinnitub kolmele tükile takjateibile. Põhja katab üks kiht pabertaskurätti (kohal kummirõngaga). Tagant on puur lahti, aga salvestit alt ja küljelt toetavate käsnade tõttu on vaba ruumi vähe. Salvestit toetab käsn alt kogu ja pealt nii ⅓ laiuses – pealmine käsn läheb üle ekraani, jättes küljed vabaks, nii et on näha, kas salvestab, ja võtteaeg.
Katsetan rõdul (puuriga; vahtkummiga; ilma; puuriga statiivilt), sajab vihma, tuult ei ole. Vihmatilgad vastu puuri kostavad.
Tartus olla linnavolikogus lollakas, kes must valgel arvab sealses lehes, et puidu põlemisel tekib ainult veeaur. See, et kogu muu ta jutt üritab tõestada, kui kasulik on ahiküte linlaste tervisele, ei ole selle pöördelise keemiaavastuse kõrval kärbsemustki.
Ehitan helisalvestile tuulekindlat puuri. Kunstkarusnaha asemel on karvane põrandalapp ja puuri sõrestik oli varem ½-liitrine mustikapurk. Lõikan selle seina ja otsa augud – seina ehk ümber jäävad põhja kandma alla 1 cm laiused ja nii 5 cm pikad, M-asetusega ribad, mida tugevdan kangasteibiga. Põhja – mille ümber on kummirõngaga põhjakate – tugevdan klaaskiudteibiga, et see mõneti taluks ka survet. Helisalvestit hoiavad kohal vahtkummist käsnad, eeldatavasti saab puuriga salvestit hoida käes. Selgub, et kuigi interneti andmetel on PET-plasti liimida keeruline, liimib käsnad purgi külge suurepäraselt kontaktliim. Aukude suurust proovin sellega, kas kõrva juures kostab purgist enam „merekohinat”. Purk on nii suur, et salvesti mikrofonid vaatavad mitte läbi purgi põhja, vaid läbi külje (mis eeldatavasti vähendab peegeldusi põhja servast ja suudme juurest, kus purgi materjal on pideva rõngana). Külge katab, nagu öeldud, põrandalapp (Kärcher), selle takjariba kinnitub kolmele tükile takjateibile. Põhja katab üks kiht pabertaskurätti (kohal kummirõngaga). Tagant on puur lahti, aga salvestit alt ja küljelt toetavate käsnade tõttu on vaba ruumi vähe. Salvestit toetab käsn alt kogu ja pealt nii ⅓ laiuses – pealmine käsn läheb üle ekraani, jättes küljed vabaks, nii et on näha, kas salvestab, ja võtteaeg.
Katsetan rõdul (puuriga; vahtkummiga; ilma; puuriga statiivilt), sajab vihma, tuult ei ole. Vihmatilgad vastu puuri kostavad.
27.2.19
K, 4294. päev: keeletund jätkub
Kui arvutus on õige, olen tänaseks elanud kauem kui ükski teadaolev meesliinis eellane.
Homme algab jälle keeletunni-orjus (see on kohustuslik ja miskipärast ainult see va prantsuse keel; aasta tagasi sain ära ettekäändega, et olen haige ja ei jaksa, sügisel sama jätkuga, et pean koguma jõudu, aga nüüd ei aita enam midagi; vast visatakse välja või viiakse alamale kursusele kui see, mis jäi aasta tagasi pooleli). Kombekohaselt toimub see linna teises otsas, nii et neljapäeviti jään lõunata, sest aeg kulub sõidule.
Õhtul 18°, kaelas on villane sall.
Homme algab jälle keeletunni-orjus (see on kohustuslik ja miskipärast ainult see va prantsuse keel; aasta tagasi sain ära ettekäändega, et olen haige ja ei jaksa, sügisel sama jätkuga, et pean koguma jõudu, aga nüüd ei aita enam midagi; vast visatakse välja või viiakse alamale kursusele kui see, mis jäi aasta tagasi pooleli). Kombekohaselt toimub see linna teises otsas, nii et neljapäeviti jään lõunata, sest aeg kulub sõidule.
Õhtul 18°, kaelas on villane sall.
26.2.19
T, 4293. päev: metsas, kuidas said rüütlid paruneiks, koraal
Hommikul jala Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna juurde.
Lõuna ajal saadetakse pensionile mu tööintervjuul olnud töökaaslane. Hea võimalus tänada, et hästi valis. Kui kohale jõuan, kõned alles kestavad (kuigi ükski ei ole nii pikk nagu koolidirektori kõne mu venna lõpetamisel).
Käin linnaäärses majas töötatud 4½ a jooksul esimest korda metsas jalutamas. Ka see mets on praegu veel veidi elutu. Näen lapsuliblikat ja kuulen vähemalt 3 rähni, sh dialoogi. Maas on puukoristajate paar, põõsal vist põhjatihane. Unustasin maha pikksilma. Helisalvesti vahtkummist tuulekattest ei ole tolku, nõrk tuuleke kostab nagu maavärin.
Selgub, et Amazon enam ei müü enam mikrofoni AT2022, mida olin tahtnud osta, ja et praegusele helisalvestile ei ole surnud kassi taolist tuulekatet olemaski. Vahtkummist tuulekate kaitseb üldiselt ainult rääkija-laulja sissepuhumise eest, kuni 1 m/s; tihedalt mikrofonil olev surnud kass kuni 5 m/s; puur mikrofoni ümber + surnud kass kuni 10 m/s – või midagi sinnapoole. Selgub, et puuri saab ehitada ise, vaja ainult leida pika karvaga tehiskarusnahka.
* * *
Tänane avastus: vene ooperilaulja ja laulupedagoog Vera Vladimirovna Ljutse (tsaariaegse kunstnikunimega Vera de Luce; 1879–1977, lüüriline ja koloratuursopran) oli saaremaise rahvavalgustaja pojapojatütar (II ab 3. lapse Gotthard Friedrichi (1798–1881, kindralleitnant) 4. lapse Wladimiri (1848 – pärast 1903, jurist) tütar) ning seega põlvnes rahvavalgustajast ka ooperilaulja noorem vend, näitleja ja lavastaja Vladimir Vladimirovitš Ljutse (1903 – pärast 1962), kelle elulugu väidab, nagu ta sündinuks maal, aga mine tea, kuidas käis Harkovi juristi käsi või kus täpselt sündisid ta lapsed. Vera Ljutse on kirjutanud mälestused (ilmusid 2008) ja üks ta elulugu mainib, nagu olnuks ta isa parun. See on veidi imelik, sest JWLvL ise oli rüütel, nagu paljud Balti kubermangude mõisnikud üldse, nähtavasti oli ta tiitel päritav. Vene keiser võis anda teenete eest parunitiitli, kuid see võis olla isiklik ning Patrik v. z. Mühleni andmeil ei pidanud baltisakslased seda eriti miskikski. Samas olla XVIII saj lõpus üks Vene keiser pidanud ladinakeelse kõne, kus nimetanud maa-aadlit ladina terminiga barones, mispeale maa-aadlikud rõõmustanud, et nad on nüüd parunid, sest keiser ju ise ütles! Sama kordunud hiljem ühe keisrinna kõnega, millest kinnistuski balti aadlike üldiseks tiitliks parun. Saksa mõttes oli parun kraad kangem kui rüütel ja Saksamaal vastas parunile vabahärra, kraad järgmine oli krahv; Venemaal oli järgmine kraad ka krahv, aga eelmisel nimetust ei olnudki.
* * *
Üle hulga aja film „Apollo 13” (algus). IMDb-s on nüüd filmist 176 apsakat, sh lõpuks ka see, et Saturn V astmete kokkupanek ei käinud sellise pauguga nagu filmis, kus S-IVB langetatakse S-II otsa kõlava kolaka saatel.
Tänavuse eriefektide Oscari saanud Neil Armstrongi volitatud eluloo First Man ekraniseering, mille kohta on raketirühmas vastakaid arvamusi. Kes arvab, et operaatoril on olnud Parkinson, kes kiidab; lahknevad isegi arvamused, kas juhtimispaneeli sajad nupud olid ikka nii kulunud kui filmis – ühelt poolt kasutati iga moodulit üks kord, aga teisalt harjutati enne lendu nendes pikka aega (filmis tuuakse Apollo 13 kanderakett stardistendile 2 päeva varem, tegelikult toodi mitu kuud enne, kõik see aeg tehti ettevalmistusi, harjutas ka meeskond, sisseronimist, seesolemist ja hädaolukorras väljahüppamist (neil oli mitmesaja meetri pikkune kaldu tross, ärge kartke)). Filmi vead on muidugi tekitanud selle hollywoodiseerimine, on tehtud melodraamaks ja oskuslikele astronautidele – kes siis olid kõik varem olnud katselendurid – pandud külge olematuid iseloomuomadusi, lisatud kiusu ja riidu ja mida kõike veel. Nii ei ole midagi head loota ka filmist First Man, sest esiteks kirjutas selle mitte eriti suleosav ajaloolane (raketirühmas seda öelda ei saa, ta ise on ka seal) ja rõhutas Armstrongi inimlikku poolt ning teiseks ongi filmi põhirõhk inimlikul küljel.
Täheldan, et stardistseenidesse on James Horner kirjutanud koraalitaolise viisi ja – nagu kosmosefilmides tavaline – metsasarvel või fanfaaril, nt siin, kus kohas 1:55–1:56 on kogu filmi lemmikkoht: Tom Hanksi pilk – kus on näha näitleja siiras rõõm, et ta on nii lähedal oma lapsepõlveunistuse täitumisele kui ilmsi saab – ja vähe edasi on täiesti autentne koht, kuidas astronaudid rihmutatakse lavatsi külge nii, et õlarihma pingutatakse jalaga. Apollo 8 vist (või oli see 9) kaks meeskonnaliiget, CMD ja CMP lasid endi omi järele ja S-IC/S-II astme vahetusel lendasid nii palju ettepoole, et peaaegu lajatasid peaga vastu näidikupaneeli (puudu jäi üks toll).
Lõuna ajal saadetakse pensionile mu tööintervjuul olnud töökaaslane. Hea võimalus tänada, et hästi valis. Kui kohale jõuan, kõned alles kestavad (kuigi ükski ei ole nii pikk nagu koolidirektori kõne mu venna lõpetamisel).
Käin linnaäärses majas töötatud 4½ a jooksul esimest korda metsas jalutamas. Ka see mets on praegu veel veidi elutu. Näen lapsuliblikat ja kuulen vähemalt 3 rähni, sh dialoogi. Maas on puukoristajate paar, põõsal vist põhjatihane. Unustasin maha pikksilma. Helisalvesti vahtkummist tuulekattest ei ole tolku, nõrk tuuleke kostab nagu maavärin.
Selgub, et Amazon enam ei müü enam mikrofoni AT2022, mida olin tahtnud osta, ja et praegusele helisalvestile ei ole surnud kassi taolist tuulekatet olemaski. Vahtkummist tuulekate kaitseb üldiselt ainult rääkija-laulja sissepuhumise eest, kuni 1 m/s; tihedalt mikrofonil olev surnud kass kuni 5 m/s; puur mikrofoni ümber + surnud kass kuni 10 m/s – või midagi sinnapoole. Selgub, et puuri saab ehitada ise, vaja ainult leida pika karvaga tehiskarusnahka.
* * *
Tänane avastus: vene ooperilaulja ja laulupedagoog Vera Vladimirovna Ljutse (tsaariaegse kunstnikunimega Vera de Luce; 1879–1977, lüüriline ja koloratuursopran) oli saaremaise rahvavalgustaja pojapojatütar (II ab 3. lapse Gotthard Friedrichi (1798–1881, kindralleitnant) 4. lapse Wladimiri (1848 – pärast 1903, jurist) tütar) ning seega põlvnes rahvavalgustajast ka ooperilaulja noorem vend, näitleja ja lavastaja Vladimir Vladimirovitš Ljutse (1903 – pärast 1962), kelle elulugu väidab, nagu ta sündinuks maal, aga mine tea, kuidas käis Harkovi juristi käsi või kus täpselt sündisid ta lapsed. Vera Ljutse on kirjutanud mälestused (ilmusid 2008) ja üks ta elulugu mainib, nagu olnuks ta isa parun. See on veidi imelik, sest JWLvL ise oli rüütel, nagu paljud Balti kubermangude mõisnikud üldse, nähtavasti oli ta tiitel päritav. Vene keiser võis anda teenete eest parunitiitli, kuid see võis olla isiklik ning Patrik v. z. Mühleni andmeil ei pidanud baltisakslased seda eriti miskikski. Samas olla XVIII saj lõpus üks Vene keiser pidanud ladinakeelse kõne, kus nimetanud maa-aadlit ladina terminiga barones, mispeale maa-aadlikud rõõmustanud, et nad on nüüd parunid, sest keiser ju ise ütles! Sama kordunud hiljem ühe keisrinna kõnega, millest kinnistuski balti aadlike üldiseks tiitliks parun. Saksa mõttes oli parun kraad kangem kui rüütel ja Saksamaal vastas parunile vabahärra, kraad järgmine oli krahv; Venemaal oli järgmine kraad ka krahv, aga eelmisel nimetust ei olnudki.
* * *
Üle hulga aja film „Apollo 13” (algus). IMDb-s on nüüd filmist 176 apsakat, sh lõpuks ka see, et Saturn V astmete kokkupanek ei käinud sellise pauguga nagu filmis, kus S-IVB langetatakse S-II otsa kõlava kolaka saatel.
Tänavuse eriefektide Oscari saanud Neil Armstrongi volitatud eluloo First Man ekraniseering, mille kohta on raketirühmas vastakaid arvamusi. Kes arvab, et operaatoril on olnud Parkinson, kes kiidab; lahknevad isegi arvamused, kas juhtimispaneeli sajad nupud olid ikka nii kulunud kui filmis – ühelt poolt kasutati iga moodulit üks kord, aga teisalt harjutati enne lendu nendes pikka aega (filmis tuuakse Apollo 13 kanderakett stardistendile 2 päeva varem, tegelikult toodi mitu kuud enne, kõik see aeg tehti ettevalmistusi, harjutas ka meeskond, sisseronimist, seesolemist ja hädaolukorras väljahüppamist (neil oli mitmesaja meetri pikkune kaldu tross, ärge kartke)). Filmi vead on muidugi tekitanud selle hollywoodiseerimine, on tehtud melodraamaks ja oskuslikele astronautidele – kes siis olid kõik varem olnud katselendurid – pandud külge olematuid iseloomuomadusi, lisatud kiusu ja riidu ja mida kõike veel. Nii ei ole midagi head loota ka filmist First Man, sest esiteks kirjutas selle mitte eriti suleosav ajaloolane (raketirühmas seda öelda ei saa, ta ise on ka seal) ja rõhutas Armstrongi inimlikku poolt ning teiseks ongi filmi põhirõhk inimlikul küljel.
Täheldan, et stardistseenidesse on James Horner kirjutanud koraalitaolise viisi ja – nagu kosmosefilmides tavaline – metsasarvel või fanfaaril, nt siin, kus kohas 1:55–1:56 on kogu filmi lemmikkoht: Tom Hanksi pilk – kus on näha näitleja siiras rõõm, et ta on nii lähedal oma lapsepõlveunistuse täitumisele kui ilmsi saab – ja vähe edasi on täiesti autentne koht, kuidas astronaudid rihmutatakse lavatsi külge nii, et õlarihma pingutatakse jalaga. Apollo 8 vist (või oli see 9) kaks meeskonnaliiget, CMD ja CMP lasid endi omi järele ja S-IC/S-II astme vahetusel lendasid nii palju ettepoole, et peaaegu lajatasid peaga vastu näidikupaneeli (puudu jäi üks toll).
25.2.19
E, 4292. päev: esmaspäev
Rahutu uni: olen ärevil, sest sain eelmisel nädalal kutse prantsuse keelde, mis algavat sel nädalal, aga ei mäleta, mis nädalapäeval; äkki on täna. Olen nagu poolunes: katkendlikud unenäod jooksevad, aga tundub, nagu päriselt ei magaks. Kuigi ärkamiste vahel on mõnikord mitu tundi. Kõht koriseb, mille omistan hilja söödud banaanile) ja iga kord, kui just-just hakkan uinuma, hõikab metsas öökull. Või on muidu liiga vaikne. Millalgi poole kahe paiku maanub lennuk (olin seni arvanud, et lennuväli kl 0–6 ei tegutse). Tööl kalendrist selgub siiski, et pr k on N p.l.
Hommikul saab teda, et Olivia Colman saanud parima naisnäitleja Oscari. Mäletame teda sarja Green Wing personalitöötaja Harriet Schulenburgina ja „Midsomeri mõrvadest” süüdimatu noorikuna, kes sulni naeratuse saatel tappis mitu inimest.
Tööl teen omale pooled silmaklapid: pärastlõunal peegeldub vastasmajalt valgus silmanurka, häirib nägemist, aga kardinat nii palju langetades on toas pime. Sektori varjamiseks peab varje olema silmale võimalikult lähedal, nii on mul ees vanad jalgrattaprillid ja nende sanga külge teibitud 9 × 4 cm must kartong.
Õhtul poodi, bussis nina täitsa kinni (on suur vahe, kas buss filtreerib värsket õhku või mitte), koerasööki.
Kontsert (orel + trompet), I pooles läheb olemine paremaks, hilisõhtul on õietolmu vähe.
Kodus avastan, et kaht keedukreemipirukat (mille vähese keedukreemiga hale vari oli Moskva sai), millega kavatsesin maiustada pärast kontserti, enam ei ole. Esimene mõte on, et äkki panin need külmikusse, aga esikusse jäetud poekott on kahtlaselt lömmis ja selles on väike tükk just sellist paberkotti, kuhu pakitakse Kõrgmetsa maksimarketis leibu-saiu, ning väga kortsus ja kergelt nätsutatud, aga täiesti tühi kott ise leidub kööginurgast. Me muidu oleme koertele sellest pirukast andnud veidi keedukreemi, mis mõlemale (eriti Šp-le) väga meeldib, aga nüüd on nad kahepeale manustanud kaks (teadmata, kui palju kumbki). Maiustamine on toimunud esikus, selle põrandal on kleepuvaid plekke, mida Šp veel jalutamast naasteski lakub. Imelik on, et Šp ei saa süüa väga palju korraga, mistõttu sööb ta pigem vähe, sest kes mäletab anda talle tund aega hiljem juurde, ja ta meelsasti kugistab, mistõttu tuleb ta söök määrida mööda nõuservi laiali, et ta ei saaks sealt ahmida tükke. Peale selle ei saa Šp süüa suuremaid toiduosakesi kui 1 cm. See kõik päästab valla üldiselt haleda kisa, kui Šp-l midagi valutab, mis mõnikord läheb üle silitamise, mõnikord oksendamisega, aga täna, pärast koogipuukimist, on Šp väga ergas, jookseb ja õues kuulab öist metsa.
Seega ei söö ma õhtul pärast kontserti üldse enam midagi ja magama minnes ei ole vaja isegi nohurohtu. Tuleb hakata õhtul varem sööma ja olla õhtul hilja pool tundi õues.
Hommikul saab teda, et Olivia Colman saanud parima naisnäitleja Oscari. Mäletame teda sarja Green Wing personalitöötaja Harriet Schulenburgina ja „Midsomeri mõrvadest” süüdimatu noorikuna, kes sulni naeratuse saatel tappis mitu inimest.
Tööl teen omale pooled silmaklapid: pärastlõunal peegeldub vastasmajalt valgus silmanurka, häirib nägemist, aga kardinat nii palju langetades on toas pime. Sektori varjamiseks peab varje olema silmale võimalikult lähedal, nii on mul ees vanad jalgrattaprillid ja nende sanga külge teibitud 9 × 4 cm must kartong.
Õhtul poodi, bussis nina täitsa kinni (on suur vahe, kas buss filtreerib värsket õhku või mitte), koerasööki.
Kontsert (orel + trompet), I pooles läheb olemine paremaks, hilisõhtul on õietolmu vähe.
Kodus avastan, et kaht keedukreemipirukat (mille vähese keedukreemiga hale vari oli Moskva sai), millega kavatsesin maiustada pärast kontserti, enam ei ole. Esimene mõte on, et äkki panin need külmikusse, aga esikusse jäetud poekott on kahtlaselt lömmis ja selles on väike tükk just sellist paberkotti, kuhu pakitakse Kõrgmetsa maksimarketis leibu-saiu, ning väga kortsus ja kergelt nätsutatud, aga täiesti tühi kott ise leidub kööginurgast. Me muidu oleme koertele sellest pirukast andnud veidi keedukreemi, mis mõlemale (eriti Šp-le) väga meeldib, aga nüüd on nad kahepeale manustanud kaks (teadmata, kui palju kumbki). Maiustamine on toimunud esikus, selle põrandal on kleepuvaid plekke, mida Šp veel jalutamast naasteski lakub. Imelik on, et Šp ei saa süüa väga palju korraga, mistõttu sööb ta pigem vähe, sest kes mäletab anda talle tund aega hiljem juurde, ja ta meelsasti kugistab, mistõttu tuleb ta söök määrida mööda nõuservi laiali, et ta ei saaks sealt ahmida tükke. Peale selle ei saa Šp süüa suuremaid toiduosakesi kui 1 cm. See kõik päästab valla üldiselt haleda kisa, kui Šp-l midagi valutab, mis mõnikord läheb üle silitamise, mõnikord oksendamisega, aga täna, pärast koogipuukimist, on Šp väga ergas, jookseb ja õues kuulab öist metsa.
Seega ei söö ma õhtul pärast kontserti üldse enam midagi ja magama minnes ei ole vaja isegi nohurohtu. Tuleb hakata õhtul varem sööma ja olla õhtul hilja pool tundi õues.
24.2.19
P, 4291. päev: kevadine pühapäev
Lõuna paiku jalutamas (kui et olin eile avastanud, et kuni nii kl 14-ni saan olla õues küll, õietolm ilmub alles hilisel pärastlõunal, nii tööpäeva lõpus). E soovitab, et ärgu ma päris metsa mingu; päris mets, see meie akna taga, on praegusel aastaajal veel trööstitu: lill ei õitse, leht ei kasva, laulab ainult tihane. Nii et kuulatan veidi ja tulen siis jõe äärde tagasi.
Esimene liblikas: koerliblikataoline (uurin 4 raamatut veerand tundi) valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas), siis lapsuliblikas 5×. Saksa raamat ütleb, et koerliblikas, paabusilm ja lapsuliblikas on ainsad kolm, kes talvituvad valmikuna ja lendavad kevadel esimestena. Nii et vanarahval muid variante ei olnudki, et kas aasta tuleb kirju või kuldne.
Putkasuvilate juures laulab tundmatu lind, äkki on kuldnokk, vahin puud, kus ta on, hulk aega, ei näe.
Sillal vaatan hulk aega: on ämblike lennutund. Muidugi peaks ämblikuniidi nägemiseks 50 m kauguselt olema nägemisteravus mitte 100%, nagu mul on prillidega (silmaarst eile mõõtis), vaid 14 500%, aga juhtun seda nägema nii, et päike on täpselt kirikutorni taga ja niidid sätendavad päikses. Ühest, mis kandub pea kohale puu otsa, näen ka väikest ämblikku niidi tuulepealses otsas
Linnuse juures on põlenud maja, tahmahais. Mõtlen, kas lähen parki vaatama varesepesi või mitte, ei lähe.
Esimene liblikas: koerliblikataoline (uurin 4 raamatut veerand tundi) valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas), siis lapsuliblikas 5×. Saksa raamat ütleb, et koerliblikas, paabusilm ja lapsuliblikas on ainsad kolm, kes talvituvad valmikuna ja lendavad kevadel esimestena. Nii et vanarahval muid variante ei olnudki, et kas aasta tuleb kirju või kuldne.
Putkasuvilate juures laulab tundmatu lind, äkki on kuldnokk, vahin puud, kus ta on, hulk aega, ei näe.
Sillal vaatan hulk aega: on ämblike lennutund. Muidugi peaks ämblikuniidi nägemiseks 50 m kauguselt olema nägemisteravus mitte 100%, nagu mul on prillidega (silmaarst eile mõõtis), vaid 14 500%, aga juhtun seda nägema nii, et päike on täpselt kirikutorni taga ja niidid sätendavad päikses. Ühest, mis kandub pea kohale puu otsa, näen ka väikest ämblikku niidi tuulepealses otsas
Linnuse juures on põlenud maja, tahmahais. Mõtlen, kas lähen parki vaatama varesepesi või mitte, ei lähe.
23.2.19
L, 4290. päev: linnas
Mul on hilinemisest tuntud silmaarsti juures aeg kl 10.00, ärkan maru vara, et jõuda, olen ukse taga kl 9.45 ja näen silti, et vastuvõtt avatakse kl 10.00. On nagu vana sõber. Selgub, et laupäeviti teeb ta põhiliselt arvutikursusi eakatele.
Seni, kuni silmad pärast silmarõhu mõõtmist veel vett jooksevad, kõrval teepoes, kust ostan mitu pakki väga häid teid veel enne seda, kui teenindaja – kes reeglina on teepoes eriti tüütud – jõuab mu juurde mind „abistama”. Pärast jalutan linnas, ilus ilm, hommikupoolikul õietolmu veel ei ole (ja südalinnas neid puid palju ka mitte). Põhiseaduse platsilt toomkiriku kellamäng. Kolan edasi, mööda Serva tänavat linnuseni, seal Mihkli kirik (kaotan 5 minutiks helisalvesti tuulekatte), näen seal silti, et just täna ja praegu käib orelipooltund toomkirikus, kõnnin sinna. Seal siis selle lõpp, märkan, et toomkiriku vana osa kesklöövi võlvid on kõrgseinte pool samamoodi kaldu kandadega nagu mu oletuse järgi oli Tartu toomkirikul. Kirjatarbed, lõuna, Papioru lift. Oru poole Klaasseina ja -põrandaga, ülal sisse astudes ja all 65 m sügavuses maju vaadates on korraks kõhe, aga ainult hetkeks, sõit on kiire ja pilt ei ole päris tühi, ees on psühholoogiliseks piirdeks käepide (vrd kadund isa mõttetarkused tellingupiiretest: võib olla peenike, sest keegi selle vastu ei toeta, aga ilma kardab).
Seni, kuni silmad pärast silmarõhu mõõtmist veel vett jooksevad, kõrval teepoes, kust ostan mitu pakki väga häid teid veel enne seda, kui teenindaja – kes reeglina on teepoes eriti tüütud – jõuab mu juurde mind „abistama”. Pärast jalutan linnas, ilus ilm, hommikupoolikul õietolmu veel ei ole (ja südalinnas neid puid palju ka mitte). Põhiseaduse platsilt toomkiriku kellamäng. Kolan edasi, mööda Serva tänavat linnuseni, seal Mihkli kirik (kaotan 5 minutiks helisalvesti tuulekatte), näen seal silti, et just täna ja praegu käib orelipooltund toomkirikus, kõnnin sinna. Seal siis selle lõpp, märkan, et toomkiriku vana osa kesklöövi võlvid on kõrgseinte pool samamoodi kaldu kandadega nagu mu oletuse järgi oli Tartu toomkirikul. Kirjatarbed, lõuna, Papioru lift. Oru poole Klaasseina ja -põrandaga, ülal sisse astudes ja all 65 m sügavuses maju vaadates on korraks kõhe, aga ainult hetkeks, sõit on kiire ja pilt ei ole päris tühi, ees on psühholoogiliseks piirdeks käepide (vrd kadund isa mõttetarkused tellingupiiretest: võib olla peenike, sest keegi selle vastu ei toeta, aga ilma kardab).
22.2.19
R, 4289. päev: reede
Töölt vara ära, üritan tulla jala, veetorni juures selgub, et olen hinnanud võimeid üle (õietolm, rsk! pingutada tuleb minimaalselt), jään bussi ootama.
Isa ja vanaema toa (1944–1975) topograafia. Kõigepealt kõigi nende fotode eksport, kus on selgesti näha tuba, siis nende põhjal mõtiskelu. Sisustuse järgi (mis mööblitükke mäletan või tean hilisemast ajast) selgub, et tuba oli enam-vähem täpselt 5 m pikk ja 3,7…4 m lai. Pikemas seinas oli kaks akent, aga suuremad kui mäletasin – sest sadamapoolne algas kohe seina juurest, aknavahe oli sama lai kui kumbki aken ja aknavahes oli kapp, millel vanaema uues korteris oli telefon ja kus mul praegu on fotoalbumid; see kapp on julgelt oma 1,20 m lai. Fotosid ei ole tänavapoolsetest nurkadest, sadamapoolses oli tõenäoliselt tool (sest ühel fotol seisab seal väike kuusk, aga mitte põrandal). Teises pidi olema akna all kirjutuslaud, millest üldvaadet ei ole. Trepikojapoolses otsaseinas oli riidekapp ja väike kapp, millel oli raadio (ka vanaema uues korteris).
Isa ja vanaema toa (1944–1975) topograafia. Kõigepealt kõigi nende fotode eksport, kus on selgesti näha tuba, siis nende põhjal mõtiskelu. Sisustuse järgi (mis mööblitükke mäletan või tean hilisemast ajast) selgub, et tuba oli enam-vähem täpselt 5 m pikk ja 3,7…4 m lai. Pikemas seinas oli kaks akent, aga suuremad kui mäletasin – sest sadamapoolne algas kohe seina juurest, aknavahe oli sama lai kui kumbki aken ja aknavahes oli kapp, millel vanaema uues korteris oli telefon ja kus mul praegu on fotoalbumid; see kapp on julgelt oma 1,20 m lai. Fotosid ei ole tänavapoolsetest nurkadest, sadamapoolses oli tõenäoliselt tool (sest ühel fotol seisab seal väike kuusk, aga mitte põrandal). Teises pidi olema akna all kirjutuslaud, millest üldvaadet ei ole. Trepikojapoolses otsaseinas oli riidekapp ja väike kapp, millel oli raadio (ka vanaema uues korteris).
21.2.19
N, 4288. päev: fotoka elule äratamine ja liblikas
Kõigepealt äratan elule töökaaslase uue fotoka, mille akut ta ei ole saanud laadida. Proovin laadida mitte kaasasolnud juhtmega, vaid enda akupangaga – laeb. Selgub, et kaasasolev USB-juhe on katki ja laeb ainult siis, kui fotokas on tagurpidi. Aga mul on selliseid juhtmeid kodus üle.
Lõunalt tulles näeme lendamas päevasuru.
Lõunalt tulles näeme lendamas päevasuru.
20.2.19
K, 4287. päev: sööklas
Lõuna Halloweenis e trahtris Kaks Ööpäeva Kõhuvalu e sööklas (ükspäe just meenutasime, et isegi ülikooli sööklas oli toit maitsvam; ma söön kogu portsu ära ja õhtul on ka vastavalt parasjagu paha). Mu selja taga üritatakse ümber jutustada kogu sarja „Allo Allo!”!
Kindlustusele arsti-, analüüsi- ja apteegipabereid. See on kõik minu enda raha, mida neilt tahan: 11½ aastat ainult maksin, ei tahtnud midagi. Üritan uuesti saata ka 30.5.18 arstiarvet, mille originaal oli vahepeal kadunud (aga avastasin selle alles pärast skanni saatmist, nii et taotlesin makse tühistamist; kindlustus algul maksiski, siis tühistas e võttis makse tagasi). Selgub, et makse tühistamine on nii erakordne, et süsteem seda ei tunne, ja hoiatab, et sel kuupäeval on sama asja eest juba makstud. Nii et edasiste segaduste vältimiseks panen selle arve lahtrisse „mitte saata” ja kirjutan peale, miks. Ühtlasi avastan ühe skannimata arve ja et detsembri kardioloogi arvetel on täpselt üles loetud tehtud uuringud, nii et need lähevad uuringute ja analüüside, mitte kardioloogi vastuvõtu alla. Viimasel on nimelt väga ebarealistlikult väike lagi ja patsient saaks tagasi nii mitte 85%, vaid alla poole.
Kindlustusele arsti-, analüüsi- ja apteegipabereid. See on kõik minu enda raha, mida neilt tahan: 11½ aastat ainult maksin, ei tahtnud midagi. Üritan uuesti saata ka 30.5.18 arstiarvet, mille originaal oli vahepeal kadunud (aga avastasin selle alles pärast skanni saatmist, nii et taotlesin makse tühistamist; kindlustus algul maksiski, siis tühistas e võttis makse tagasi). Selgub, et makse tühistamine on nii erakordne, et süsteem seda ei tunne, ja hoiatab, et sel kuupäeval on sama asja eest juba makstud. Nii et edasiste segaduste vältimiseks panen selle arve lahtrisse „mitte saata” ja kirjutan peale, miks. Ühtlasi avastan ühe skannimata arve ja et detsembri kardioloogi arvetel on täpselt üles loetud tehtud uuringud, nii et need lähevad uuringute ja analüüside, mitte kardioloogi vastuvõtu alla. Viimasel on nimelt väga ebarealistlikult väike lagi ja patsient saaks tagasi nii mitte 85%, vaid alla poole.
19.2.19
T, 4286. päev: tagasi tööl
Päeval söömas.
Hanseaat Karl Lagerfeld ära surnud. Nagu XII 2017 Die Zeiti intervjuust teada sain, elas ta keskkooli ajal Hamburgis üle tänava sealt, kus oli 2016 mul keelekursus (ja Saaremaa rüütelkond, nota bene).
Hommikulugemine on praegu Patrik v. z. Mühleni „Baltische Geschichte in Geschichten”, põhjalik sissevaade baltisaksa ellu. Üks lõbus lugu teise otsa.
Leian siit telefonist Bruckneri 7. sümfoonia. Puudub mälestus, mil olen selle plaadi ostnud. Telefon vähemalt mängib ilma CD-pleieri löökpillirühmata.
Hanseaat Karl Lagerfeld ära surnud. Nagu XII 2017 Die Zeiti intervjuust teada sain, elas ta keskkooli ajal Hamburgis üle tänava sealt, kus oli 2016 mul keelekursus (ja Saaremaa rüütelkond, nota bene).
Hommikulugemine on praegu Patrik v. z. Mühleni „Baltische Geschichte in Geschichten”, põhjalik sissevaade baltisaksa ellu. Üks lõbus lugu teise otsa.
Leian siit telefonist Bruckneri 7. sümfoonia. Puudub mälestus, mil olen selle plaadi ostnud. Telefon vähemalt mängib ilma CD-pleieri löökpillirühmata.
18.2.19
E, 4285. päev: haige
Haige, õhtul poes. Saan hambaarstilt kuu alguses saadetud kirja, kus majanumber puudub.
Neljapäeval oli õhus sarapuu õietolmu 11 tera/m3, eile oli 416, täna on 473 (mis on ka selle aasta rekord, edasi hakkab langema).
Neljapäeval oli õhus sarapuu õietolmu 11 tera/m3, eile oli 416, täna on 473 (mis on ka selle aasta rekord, edasi hakkab langema).
17.2.19
P, 4284. päev: pühapäev
Harakas vilistab ja kraaksub.
Kõnnin õues ½ h, minnes on tore, õhk lõhnab, tulles nina kinni. Pärast saab teada, et lõhnas jah, see oli sarapuu õietolm, 416 tera/m3 (eelmise aasta rekord oli 311). ¼ h jooksul manustan seega u 500 tolmutera.
Bruno Ganz ära surnud. Ta koduküla nimi – Au (Wädenswil) – tundub tuttav – selgub, et seal oli meil ühel sumedal suveõhtul lõpupidu.
Kõnnin õues ½ h, minnes on tore, õhk lõhnab, tulles nina kinni. Pärast saab teada, et lõhnas jah, see oli sarapuu õietolm, 416 tera/m3 (eelmise aasta rekord oli 311). ¼ h jooksul manustan seega u 500 tolmutera.
Bruno Ganz ära surnud. Ta koduküla nimi – Au (Wädenswil) – tundub tuttav – selgub, et seal oli meil ühel sumedal suveõhtul lõpupidu.
16.2.19
L, 4283. päev: laupäev
Kena kevadilm.
Suures paberipoes otsimas suurendusklaasi. Leidub poe kirjatarvete osa 2. läbikammimisel, valgustan selle tulega omale kogemata silma, suurendus on ainult 2×, ei osta. E-le magneteid, endale kaardijoonestussulgi, uus tunniskaardihaak, tarbetute raamatute märkimiseks kleepse.
Maksimarketi tööstuskaupade osakond. Seal on samasugune luup kahes kohas, kiri lubab suurendust 4×, tglt on kuni 2×. Mul on joonestamisel täppiskraapimiseks vaja vähemalt 4× (Swisschampil on just paras 8×, aga ka kraapimistera on samas; on min. 20× taskumikroskoop, aga sellel on pilt tagurpidi ja nuga alla ei mahu; nii et hädaga kasutan Swisschampi luupi ja väikest vaibanuga). Maksimarketis skalpelli ei ole. Uus köögilamp (LED).
Selgub, et LED-toru saab paigaldada ainult sellise päevavalguslambi asemele, millel on tavaline starter (päris starteri asemele pannakse komplekti ebastarter). Köögilambil on starter ebatavaliselt korpuse sees. Proovin indikaatoriga, kas vool lambis on (on), vanas torus midagi kõriseb, nii et see on tõesti katki, ja vaatan läbi kõik vanad torud. Need on kõik katki. Seega ei jää muud üle kui panna uus toru elutuppa (kus on tavaline starter) ja selle töötav toru kööki. Nali muidugi, et toas on torud soevalged, köögis oli külmvalge, nüüd on köögis kollasem kui varem.
Esimene ööliblikas.
Suures paberipoes otsimas suurendusklaasi. Leidub poe kirjatarvete osa 2. läbikammimisel, valgustan selle tulega omale kogemata silma, suurendus on ainult 2×, ei osta. E-le magneteid, endale kaardijoonestussulgi, uus tunniskaardihaak, tarbetute raamatute märkimiseks kleepse.
Maksimarketi tööstuskaupade osakond. Seal on samasugune luup kahes kohas, kiri lubab suurendust 4×, tglt on kuni 2×. Mul on joonestamisel täppiskraapimiseks vaja vähemalt 4× (Swisschampil on just paras 8×, aga ka kraapimistera on samas; on min. 20× taskumikroskoop, aga sellel on pilt tagurpidi ja nuga alla ei mahu; nii et hädaga kasutan Swisschampi luupi ja väikest vaibanuga). Maksimarketis skalpelli ei ole. Uus köögilamp (LED).
Selgub, et LED-toru saab paigaldada ainult sellise päevavalguslambi asemele, millel on tavaline starter (päris starteri asemele pannakse komplekti ebastarter). Köögilambil on starter ebatavaliselt korpuse sees. Proovin indikaatoriga, kas vool lambis on (on), vanas torus midagi kõriseb, nii et see on tõesti katki, ja vaatan läbi kõik vanad torud. Need on kõik katki. Seega ei jää muud üle kui panna uus toru elutuppa (kus on tavaline starter) ja selle töötav toru kööki. Nali muidugi, et toas on torud soevalged, köögis oli külmvalge, nüüd on köögis kollasem kui varem.
Esimene ööliblikas.
15.2.19
R, 4282. päev: haige
Hommikul arsti juures ja siis apteegi kaudu koju. Õhtul kontsert, kuhu ei lähe.
14.2.19
13.2.19
K, 4280. päev: kolmapäev
Päike täitsa soojendab. Helistan novembris käidud mööblipoodi ja lepin kokku, millal nad kapid toovad. Veel panen kinni kaks arstiaega (nt silmakontroll).
Õhtul on köögi akna taga öökull, eile öösel haukus metsas rebane. Õhtul enesetunne paraneb, nina on vähem umbes kui eile, magama saab minna ilma päris nohurohuta.
Õhtul on köögi akna taga öökull, eile öösel haukus metsas rebane. Õhtul enesetunne paraneb, nina on vähem umbes kui eile, magama saab minna ilma päris nohurohuta.
12.2.19
T, 4279. päev: ligi 50 a vanad fotod
Meemi „Käis Kuul, tegi 5 fotot. Käis kempsus, tegi 105” kontrollides leian, et Neil Armstrong tegi Kuu pinnal, kuumoodulist väljas, vähemalt 120 fotot. Mul olevas Apollo 11 kaubanduslikus fotokogus (koos paari mu kokkukleebitud panoraamiga 2178 faili) on väljaspool kuumoodulit Kuu pinnal tehtud fotod kõik samas kaustas (129, koos testtabeli ja paari kuumooduli akendest võetud fotoga alguses), nende päritoluks on märgitud „Magazine S” ja nende kaadrinumbrid lähevad järjest, mis lubab arvata, et need on kõik tehtud sama kaameraga ja järjest. Astronaute on 24 kaadril ja kaudselt on kõik need tuvastatavad Buzz Aldrinina (nt sari, kuidas ta tassib mingit seadet, mõnel fotol on ta kõhuga fotoka poole ja rinnal paistab nimesilt „E. Aldrin” – Armstrongi nimesildil on nimi lühem – CMD ja LMP visuaalseks eristamiseks fotodel pandi hilisematel lendudel CMD skafandri kätele ja jalgadele punased triibud). Kuigi nende fotode seas on kuulus foto „Moonman” (millel on Buzz, mitte Neil, nagu väidab üks eestikeelne teatmeteos) ja kuulsad saapajälje fotod, mida vajutanud jalg oli samuti Buzzi oma, puudub foto, kuidas Neil Armstrong on kuumooduli varjus täispikkuses. Nii et oletan, et kogu magasini võttis Neil (v.a jalajälje fotod). (Seda mainib ka ülal lingitud leht, et kõik Apollo 11 Kuu pinnal õues võetud fotod (peale jalajälje) tegi Armstrong, 70 mm normaalobjektiiviga.)
Selgus ka, et kolmas kuulus foto, kus on näha üks maailma kuulsaimaid käekelli (praegune asukoht teadmata) on tehtud enne Kuu-orbiidile jõudmist ehk vähemalt päev enne maandumist.
(„Moonmani” foto ülaserva on tegelikult lisatud must ala; filmil ulatus elutagamissüsteemi seljakott kaadri ülaserva ja seal olnud sideantenn jäi fotolt välja. Must ala nihutab Buzzi kaadri keskele.)
* * *
Muidu on käes varakevad ning õitseb lepp ja sarapuu ning mul on nina umbes.
Selgus ka, et kolmas kuulus foto, kus on näha üks maailma kuulsaimaid käekelli (praegune asukoht teadmata) on tehtud enne Kuu-orbiidile jõudmist ehk vähemalt päev enne maandumist.
(„Moonmani” foto ülaserva on tegelikult lisatud must ala; filmil ulatus elutagamissüsteemi seljakott kaadri ülaserva ja seal olnud sideantenn jäi fotolt välja. Must ala nihutab Buzzi kaadri keskele.)
* * *
Muidu on käes varakevad ning õitseb lepp ja sarapuu ning mul on nina umbes.
11.2.19
E, 4278. päev: esmaspäev
English Breakfast Tea.
Metsvint.
* * *
P. v. z. Mühleni „Baltische Geschischte in Geschichten” jõuab valgustusajastuni Saaremaal ja väidab mitut ulmelist asja:
Metsvint.
* * *
P. v. z. Mühleni „Baltische Geschischte in Geschichten” jõuab valgustusajastuni Saaremaal ja väidab mitut ulmelist asja:
- nagu olnuks Luce Campenhauseni väimees (Luce I äi oli leitnant v. Vietinghoff, kes suri enne Luce tulekut Saaremaale, ja II äi oli kapten v. Aderkas, kes elas 1813. aastani, kusjuures ka II ämm suri enne Luce II abielu, nii et II abielu ajal oli tal ämm I ja äi II abielust, kusjuures viimased olid õde-venda).
- Teiseks omistab ta Saaremaa esimeste klubide asutamise au Campenhauseni asemel Campenhausenile ja Lucele ühiselt, kusjuures nimetab esimesteks klube Einigkeit (1810), Die adlige Muße (1812) ja Ressource (1815), mis on veidi piinlik, sest Campenhausen suri 1800 ning ta oli asutanud oma majas 1785 meeste- ja 1786 tantsuklubi ning peale selle 1785 lugemisringi, 1787 raesaalis kooliteatri ja 1791 laenuraamatukogu ning mulle teadmata ajal hakkas korraldama regulaarseid kontserte. Muudest Campenhauseni vägitegudest mainib raamat ainult tänavavalgustuse sisseseadmist Kuressaarde, mainimata nt linna üldist heakorrastamist (kivihooned, -katused, -aiad, sillutis), maakonna halduse üldist korrastamist, tänavanimede panemist, kunstmaanteede rajamist ja soode kuivendamist. „Teatud määral tuletab Campenhauseni tegevus Peeter I tegevust Venemaal meelde,” märgib koguteos „Saaremaa” (1934) lk 237 (kui ma ei eksi, siis vist ajaloolane E. Blumfeldt – Blumenfeldt oli kirjutanud Kuressaare ajaloo osa, aga see oli üldosas).
10.2.19
P, 4277. päev: teatris
Eilsest metsa poole vahtimisest ei tulnud midagi, sest täna hommikul ja päeval kallab vihma (ning jõgi tõuseb päevaga üle meetri ja ainult 4 cm jääb suurvee eelhoiatusest puudu).
Päeval linnas; mul on mõningane kõhurõhk asjatu apelsini pärast, aga nii häda ka ei ole, et minna tagasi koju. Oleme teatris kohal 50’ enne etendust.
Garderoob on algul iseteenindusega; pärast, kui tulen võtma jopetaskusse ununenud prille, on teenindaja kohal, tal on ühes käes laps ja teises mähe, roheline, kasutatud.
Oleme kohal ja puhvetis nii vara, et kuuleme ära ka veerandtunnise tutvustuse. Väga tore, muidu ei oleks palju aru saanudki.
Kuigi tüki kohta on ausalt öeldud „Dostojevski ainetel” ja kuigi isegi kavas ei öelda, kui kaua tükk kestab, olen suht optimistlik, sest teatri FB-leht ükspäev ütles, et tükk kestab kaks tundi (ja küllap veel vähem, kui nähakse, et publikul on igav).
Esimene kord vaatan kella, kui stoori hakkab juba nagu lõpuni jõudma. Möödunud on 36 minutit. Kohe vaatan uuesti, et äkki nägin tunniosutit valesti ja möödas on juba 1 h 36 minutit. Ei ole, 36 min on tõesti. Siis leian, et lihtsaim tee saaliukseni läheb lava kahest servast läbi (paigutus on moodne, lava on saali keskel, publik istub neljas küljes) või siis publiku tagant läbi, kus ilmselt on näitlejate ruum, või trüginal piki rida, mööda u 15 inimesest ja nende 30 põlvest, ning viimasel kahel juhul ikkagi lava ühest servast läbi. Nii et kannatan (kerge kõhuvalu), üritan magada ja vahepeal vahin lava servas põrandat, mis on ka huvitavam.
Nalja on nagu muda, vähemalt lavastaja arvates, kes on teinud tükist farsi, naeru ka, peamiselt laval ja üks inime naerab ka meie lähedal publikus. (Algul arvasin, et tal on niisama paha, aga E oli lähemal ja märkas, et onkel naeris iga kord, kui nägi kellegi paljast säärt või aluspüksi.) Näitlejad naersid mõlemat naeru, nii seda, mida tahtis lavastaja, kui ka seda, mida ei kirjutanud, nii et mu suurim elamus tükist oligi see, et laval olnud 9 näitlejast 7 üritas korraga naeru maha suruda. Raske, väga raske, eriti kui publik istub neljas küljes ja ära pöörata ei ole kuhugi.
Meiepoolses nurgas istub ka trummar, kellel on tekstiraamat ees ja partii märgitud sinna, nii et seda jälgides jään vähemalt mina tal alati ehmatamata, kuigi lõpus saame vasaku kõrva kuulmiskahjustuse kõik.
Kavalus mitte istuda esimesse ritta tasub ära, sest kaks näitlejat heidavad end seal istujaile sülle ja kaks vaatajat kistakse tantsima (vrd „mis see Toots sind rebis” jne). Kuigi osa lavastuse tegevust toimub ka tagaridades.
Väike pööre paremuse poole toimub kohas 1:03, kui lavale saabub vana tädi, kelle surma ja suurt pärandust kõik tegelased ootavad. Teda kehastab mees, kolmepäevase habeme, 3 cm kontsade, karusnahast kübara, võrkpluusi ja siivsa seelikuga. Pärast võtab ta seeliku ja pluusi ära ja on aluspükstes. Kummardama tuleb siiski uuesti seelikus. IMDb ütleb, et ta on mänginud 39 „Tatordis”.
Ühel näitlejal on kaasas algkooliealised lapsed, kes mängivad tema tegelase lapsi. Hästi mängivad. Nende isa on mänginud 12 „Tatordis” ja mingi mulle tundmatu sarja 73 jaos.
Üks näitleja, keda olen kuskil varem näinud, aga ei mäleta, kus, vahepeal võimleb. Ta on mänginud ainult kahes „Tatordis”, aga see-eest oli sarja „Für alle Fälle Stephanie” ühes jaos fotograaf Jack.
Siinmaine näitleja, keda nägime eelmine kord suures teatris õela härjapõlvlase Rumpelstilzchenina ja üle-eelmine siinsamas feldmarssal Keitelina, kõhistab naerda täpselt samamoodi nagu Rumpelstilzchen. Vbl oskab ta teha ainult ühesugust õelat naeru, nagu Eesti näitleja Märt A. oskavat teha ainult ühesugust vanameest (vana Telepoiss).
Kaks näitlejat laulab. Üks ei pea viisi ja kummagi vene keel ei ole veenev (mis muidugi meenutab saksa kirjaniku Wladimir Kamineri lugu teatrifestivalist Tomskis: paar päeva enne Saksamaa teatri ärasõitu teatanud festival, et tükk peaks olema ikka vene, mitte saksa keeles; näitlejad ütlesid, et pole probleemi, nad on professionaalid ja suudavad paari päevaga teksti kuulmise järgi pähe õppida, lugegu keegi vene teksti ainult sisse; leitudki siis inimene, kes luges vene teksti sisse, näitlejad kuulasid teksti mitmepäevase bussisõidu jooksul. Etendust saatnud koletu edu ja kõigi üllatuseks käsitas publik tõsist tükki pöörase komöödiana. Pärast muidugi selgus, et sisselugejal oli kõnedefekt, mis jättis mulje, et sama on ka kõigil tegelastel, ning see juhtus olema just see, mida antisemiitlikul Venemaal peetakse stereotüüpseks juudi kõnemaneeriks. Väga piinlik.)
Vahepeal tuleb pöördlava alt kuuma elektrimootori haisu.
Ma ei ole varem teatris näinud, et esireas kolm inimest loeks etenduse ajal kava, mitte ei vaataks lavale. Üks vaatab kella sagedamini kui mina.
Pärast tulevad näitlejad kummardama hõreda aplausi kiuste mitu korda. Keegi kutsutakse režiipuldist lavale, lõõbin, et see on Dostojevski. Aga tegelikult hea, et ma esimesele garderoobis nähtud inimesele jopet ei pakkunud, sest arvatud teenindaja osutus lavastajaks (muiste tudengiajal pidasin ühe kaitsmise eel toole tassinud professorit ja dekaani majahoidjaks, edasi olen olnud ettevaatlikum). Pärast olla riideid andnud kätte üks näitlejaist.
Kokkuvõttes oli tükk üsna hirmus (kuigi lohutasin E-d jälle, et ta ei näinud „seda kisaga Ibsenit” – kisa oli täna vähem ja harvem) ja keegi meist ei kippunud kiitma, kuigi seltskond oli peaaegu sama kui sel va kisaga Ibsenil, mis mõnele meeldis.
* * *
Õhtul on metsas öökull.
Päeval linnas; mul on mõningane kõhurõhk asjatu apelsini pärast, aga nii häda ka ei ole, et minna tagasi koju. Oleme teatris kohal 50’ enne etendust.
Garderoob on algul iseteenindusega; pärast, kui tulen võtma jopetaskusse ununenud prille, on teenindaja kohal, tal on ühes käes laps ja teises mähe, roheline, kasutatud.
Oleme kohal ja puhvetis nii vara, et kuuleme ära ka veerandtunnise tutvustuse. Väga tore, muidu ei oleks palju aru saanudki.
Kuigi tüki kohta on ausalt öeldud „Dostojevski ainetel” ja kuigi isegi kavas ei öelda, kui kaua tükk kestab, olen suht optimistlik, sest teatri FB-leht ükspäev ütles, et tükk kestab kaks tundi (ja küllap veel vähem, kui nähakse, et publikul on igav).
Esimene kord vaatan kella, kui stoori hakkab juba nagu lõpuni jõudma. Möödunud on 36 minutit. Kohe vaatan uuesti, et äkki nägin tunniosutit valesti ja möödas on juba 1 h 36 minutit. Ei ole, 36 min on tõesti. Siis leian, et lihtsaim tee saaliukseni läheb lava kahest servast läbi (paigutus on moodne, lava on saali keskel, publik istub neljas küljes) või siis publiku tagant läbi, kus ilmselt on näitlejate ruum, või trüginal piki rida, mööda u 15 inimesest ja nende 30 põlvest, ning viimasel kahel juhul ikkagi lava ühest servast läbi. Nii et kannatan (kerge kõhuvalu), üritan magada ja vahepeal vahin lava servas põrandat, mis on ka huvitavam.
Nalja on nagu muda, vähemalt lavastaja arvates, kes on teinud tükist farsi, naeru ka, peamiselt laval ja üks inime naerab ka meie lähedal publikus. (Algul arvasin, et tal on niisama paha, aga E oli lähemal ja märkas, et onkel naeris iga kord, kui nägi kellegi paljast säärt või aluspüksi.) Näitlejad naersid mõlemat naeru, nii seda, mida tahtis lavastaja, kui ka seda, mida ei kirjutanud, nii et mu suurim elamus tükist oligi see, et laval olnud 9 näitlejast 7 üritas korraga naeru maha suruda. Raske, väga raske, eriti kui publik istub neljas küljes ja ära pöörata ei ole kuhugi.
Meiepoolses nurgas istub ka trummar, kellel on tekstiraamat ees ja partii märgitud sinna, nii et seda jälgides jään vähemalt mina tal alati ehmatamata, kuigi lõpus saame vasaku kõrva kuulmiskahjustuse kõik.
Kavalus mitte istuda esimesse ritta tasub ära, sest kaks näitlejat heidavad end seal istujaile sülle ja kaks vaatajat kistakse tantsima (vrd „mis see Toots sind rebis” jne). Kuigi osa lavastuse tegevust toimub ka tagaridades.
Väike pööre paremuse poole toimub kohas 1:03, kui lavale saabub vana tädi, kelle surma ja suurt pärandust kõik tegelased ootavad. Teda kehastab mees, kolmepäevase habeme, 3 cm kontsade, karusnahast kübara, võrkpluusi ja siivsa seelikuga. Pärast võtab ta seeliku ja pluusi ära ja on aluspükstes. Kummardama tuleb siiski uuesti seelikus. IMDb ütleb, et ta on mänginud 39 „Tatordis”.
Ühel näitlejal on kaasas algkooliealised lapsed, kes mängivad tema tegelase lapsi. Hästi mängivad. Nende isa on mänginud 12 „Tatordis” ja mingi mulle tundmatu sarja 73 jaos.
Üks näitleja, keda olen kuskil varem näinud, aga ei mäleta, kus, vahepeal võimleb. Ta on mänginud ainult kahes „Tatordis”, aga see-eest oli sarja „Für alle Fälle Stephanie” ühes jaos fotograaf Jack.
Siinmaine näitleja, keda nägime eelmine kord suures teatris õela härjapõlvlase Rumpelstilzchenina ja üle-eelmine siinsamas feldmarssal Keitelina, kõhistab naerda täpselt samamoodi nagu Rumpelstilzchen. Vbl oskab ta teha ainult ühesugust õelat naeru, nagu Eesti näitleja Märt A. oskavat teha ainult ühesugust vanameest (vana Telepoiss).
Kaks näitlejat laulab. Üks ei pea viisi ja kummagi vene keel ei ole veenev (mis muidugi meenutab saksa kirjaniku Wladimir Kamineri lugu teatrifestivalist Tomskis: paar päeva enne Saksamaa teatri ärasõitu teatanud festival, et tükk peaks olema ikka vene, mitte saksa keeles; näitlejad ütlesid, et pole probleemi, nad on professionaalid ja suudavad paari päevaga teksti kuulmise järgi pähe õppida, lugegu keegi vene teksti ainult sisse; leitudki siis inimene, kes luges vene teksti sisse, näitlejad kuulasid teksti mitmepäevase bussisõidu jooksul. Etendust saatnud koletu edu ja kõigi üllatuseks käsitas publik tõsist tükki pöörase komöödiana. Pärast muidugi selgus, et sisselugejal oli kõnedefekt, mis jättis mulje, et sama on ka kõigil tegelastel, ning see juhtus olema just see, mida antisemiitlikul Venemaal peetakse stereotüüpseks juudi kõnemaneeriks. Väga piinlik.)
Vahepeal tuleb pöördlava alt kuuma elektrimootori haisu.
Ma ei ole varem teatris näinud, et esireas kolm inimest loeks etenduse ajal kava, mitte ei vaataks lavale. Üks vaatab kella sagedamini kui mina.
Pärast tulevad näitlejad kummardama hõreda aplausi kiuste mitu korda. Keegi kutsutakse režiipuldist lavale, lõõbin, et see on Dostojevski. Aga tegelikult hea, et ma esimesele garderoobis nähtud inimesele jopet ei pakkunud, sest arvatud teenindaja osutus lavastajaks (muiste tudengiajal pidasin ühe kaitsmise eel toole tassinud professorit ja dekaani majahoidjaks, edasi olen olnud ettevaatlikum). Pärast olla riideid andnud kätte üks näitlejaist.
Kokkuvõttes oli tükk üsna hirmus (kuigi lohutasin E-d jälle, et ta ei näinud „seda kisaga Ibsenit” – kisa oli täna vähem ja harvem) ja keegi meist ei kippunud kiitma, kuigi seltskond oli peaaegu sama kui sel va kisaga Ibsenil, mis mõnele meeldis.
* * *
Õhtul on metsas öökull.
8.2.19
L, 4276. päev: mööblipoes
Hakk vaatab korstnasse ja teine on „kuuse” otsas. Pöialpoisi hääl.
Väga tõhus poeskäik: alla 2 tunni, meilt keldrist ja kolikambrist vanu asju peale, viuh! linna lähedale maale, sealt viuh! mööblipoodi, seal otse lattu, kaasas on väljaprint asjade asukohtega riiuleil, kolmed asjad saame ise, neljandat pidanuks tellima, viies tuuakse kuskilt sügavamalt laost, kokku sees 37 minutit koos pealelaadimisega. Viuh! tagasi.
Peale mööbli saame veel vajaliku sisustuseseme, elusuuruses riides orangutanilapse, kes saab nimeks muidugi Ook the Librarian.
Mööblipoe ladu mitme korruse kõrguse riiulitega tekitab muidugi kõhedust, vrd ka Gabelstaplerfahrer Klaus.
Väga tõhus poeskäik: alla 2 tunni, meilt keldrist ja kolikambrist vanu asju peale, viuh! linna lähedale maale, sealt viuh! mööblipoodi, seal otse lattu, kaasas on väljaprint asjade asukohtega riiuleil, kolmed asjad saame ise, neljandat pidanuks tellima, viies tuuakse kuskilt sügavamalt laost, kokku sees 37 minutit koos pealelaadimisega. Viuh! tagasi.
Peale mööbli saame veel vajaliku sisustuseseme, elusuuruses riides orangutanilapse, kes saab nimeks muidugi Ook the Librarian.
Mööblipoe ladu mitme korruse kõrguse riiulitega tekitab muidugi kõhedust, vrd ka Gabelstaplerfahrer Klaus.
Pärast toidupoes. Üldiselt on ilm kena kevadine ja päikseline, tee ääres kutsub mets matkama.
R, 4275. päev: reede
Hommikul postkontor ja sealt pakk Wodehouse’i. Metsas metsvindi laul, puust läheb lendu kull, käblik, pasknääride kisa. Metsvinti kuulen juhuslikult just siis, kui salvestan hommikuhääli, vaatan salvesti ekraanile ja jätan meelde, mis kohas. Üle kuulates selgub, et teiselt poolt laulis teine vastu. Salvesti aku on täis umbes septembrist saadik (see üldiselt tühjeneb siis, kui taskus juhuslikult sisse läheb).
Ka täna „Lohengrin”.
Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.
Ka täna „Lohengrin”.
Õues vihm ja liivapori, toas liiv. Koertele jubedalt meeldib, Št kisub õues liivaporri, Šp lakub liiva esikupõrandalt.
7.2.19
N, 4274. päev: neljapäev
Täna on lume asemel vihm.
Täna olen veel kavalam ja kuulan hommikuse rabamise juurde ooperit. „Lohengrin”, mille ajel ehitas üks kunn omale moodsa lossi ja milles „Elsa von Brabant, von Brabant” ooperikoori laulduna kõlab nagu „kontraband, kontraband”.
Uued kõrvaklapid on monitorikvaliteediga, eks ole, ja pr Torrini Davíðsdóttiri plaat kõlab üsna teisiti kui enne.
HS portreelugu: odaviskaja ja loodusfotograaf Hannu Siitonen.
Täna olen veel kavalam ja kuulan hommikuse rabamise juurde ooperit. „Lohengrin”, mille ajel ehitas üks kunn omale moodsa lossi ja milles „Elsa von Brabant, von Brabant” ooperikoori laulduna kõlab nagu „kontraband, kontraband”.
Uued kõrvaklapid on monitorikvaliteediga, eks ole, ja pr Torrini Davíðsdóttiri plaat kõlab üsna teisiti kui enne.
HS portreelugu: odaviskaja ja loodusfotograaf Hannu Siitonen.
6.2.19
K, 4273. päev: That piece of halibut
Teen täna tagurpidi ja teen raskema tööasja juba hommikul, et siis ei ole õhtul nii väsind. Muidugi olen sama väsinud nüüd juba lõunal, aga läheb paremaks.
Hommikul on veel külm ja lumi maas.
5.2.19
4.2.19
E, 4271. päev: nohu
Ei jäänud eile õhtul magama: nina umbes, või õigemini mitte nina, vaid rohkem nagu kurk. Terve päev valgus ninast vedelikku, sissepoole, mida pidin siis loomulikult neelama, nii et kõht punnis. Pea nagu ka kergelt valutas ja enesetunne oli suht sitt. Aga haigeks jääda ei taha!
Võtan õhtul tööl 500 mg aspiriini, mis leevendab tunniks peavalu, aga palju paremaks ei tee. Külm on, aga palavikku ei ole.
Jäin bussist napilt maha ja sõitsin jaama kaudu, et ei taha ligi poolt tundi külmetada ja otsemaks tulemiseks peaks seiklema väiksemate bussidega, mis võivad anda ainult närvikõdi (kas jõuab), aga mitte tingimata kiiremat kohalejõudmist.
Päeval hambaarst. Teeb uue panoraami, lubab saata selle ja kroonide hinnangu postiga, ma saatku see kindlustusele, kui kindlustus on nõus, helistagu ma ja pangu kinni tunnine aeg, ta võtab siis uue jäljendi. Küsib ka muu tervise kohta, kas olen möödunud aasta väikestest palavikest lahti saanud (olen).
Kodus aga ütleb E, et võtku ma Strepsils (mida ta eelmine nädal apteegist ostis). Võtan ja see teeb imet! Paks lima kurgust kadunud, nina käib jälle normaalselt läbi.
* * *
Matti Nykänen öösel ära surnud. HS kirjutab südamlikus pikas järelehüüdes (Soome suurim prominent – küllap see oli ammu igaks juhuks valmis, nagu ajakirjanduslikud järelehüüded ikka), et alles reedel esines ühes Laajasalo kõrtsis. Artikli juures on 1980. aastate fotosid: tulevad meelde selleaegsed soengud, mütsid, teised suusahüppajad Nikkola, Puikkonen ja Ylipulli.
Võtan õhtul tööl 500 mg aspiriini, mis leevendab tunniks peavalu, aga palju paremaks ei tee. Külm on, aga palavikku ei ole.
Jäin bussist napilt maha ja sõitsin jaama kaudu, et ei taha ligi poolt tundi külmetada ja otsemaks tulemiseks peaks seiklema väiksemate bussidega, mis võivad anda ainult närvikõdi (kas jõuab), aga mitte tingimata kiiremat kohalejõudmist.
Päeval hambaarst. Teeb uue panoraami, lubab saata selle ja kroonide hinnangu postiga, ma saatku see kindlustusele, kui kindlustus on nõus, helistagu ma ja pangu kinni tunnine aeg, ta võtab siis uue jäljendi. Küsib ka muu tervise kohta, kas olen möödunud aasta väikestest palavikest lahti saanud (olen).
Kodus aga ütleb E, et võtku ma Strepsils (mida ta eelmine nädal apteegist ostis). Võtan ja see teeb imet! Paks lima kurgust kadunud, nina käib jälle normaalselt läbi.
* * *
Matti Nykänen öösel ära surnud. HS kirjutab südamlikus pikas järelehüüdes (Soome suurim prominent – küllap see oli ammu igaks juhuks valmis, nagu ajakirjanduslikud järelehüüded ikka), et alles reedel esines ühes Laajasalo kõrtsis. Artikli juures on 1980. aastate fotosid: tulevad meelde selleaegsed soengud, mütsid, teised suusahüppajad Nikkola, Puikkonen ja Ylipulli.
3.2.19
P, 4270. päev: joonistan ja parandan
Joonistan: vaja on tõmmata 74 joont (pikkusega 0,9 mm, vahega 0,4 mm), siis kraapida otstest vahed vaheliti ära, nii et tekiks siksakjoon (või õigemini siksakjoone taoline joon, sest normaalselt vaatekauguselt täpselt ei näe). Probleem: luup ja nuga om sama taskunoa küljes (mille lahendan teise luubi puudumisel nii, et kraabin taskunoa asemel väikese vaibanoaga).
Köögis on valamu haisulukk katki: igivana malm on läbi roostetanud ja lausa pehme. Teibin selle siis algul kinni teflonteibiga (et ei jookseks läbi) ja siis klaaskiudteibiga (et püsiks kohal) ning üritan meeles pidada, et ummistust ei tohi enam avada kummipumbaga tõmmates (mis muide on tõhusam kui surumine, nota bene).
Köögis on valamu haisulukk katki: igivana malm on läbi roostetanud ja lausa pehme. Teibin selle siis algul kinni teflonteibiga (et ei jookseks läbi) ja siis klaaskiudteibiga (et püsiks kohal) ning üritan meeles pidada, et ummistust ei tohi enam avada kummipumbaga tõmmates (mis muide on tõhusam kui surumine, nota bene).
2.2.19
L, 4269. päev: laupäev
Linnas näitus propagandast Natsi-Saksamaal, mis esiteks on täiega kohale toodud ühelt ingliskeelselt maalt ja plakatid on tõlgitud nii, et on tehtud inglise tekstiga väike sama plakat, ja teiseks on kõik see värk tuttav ühest teisest režiimist meie nooruspõlves, mis jääb näituse tegijail nagu tähele panemata. Muusikataust on laul „Rahvas vintpüssidele”.
Lõuna ja kommid, siis teised kommid. Bussipeatuses on tänava keskel rentslis vares ja peatuses ootaval lapsel käpik-uss.
Tehasepoest taldrikud, pakib punaste sametpükstega Chr., iga (iga!) paberilehe jaoks niisutab sõrme suus, jälgib hoolikalt sisenejaid. Üks laps äkki hüüatab selges eesti keeles: „Emme, näe, jänku!”
Kodus koerad ja siis bussiga poodi. Bussiraisa sõiduplaan on selline, et osa päevast läheb meilt kl x.56, aga mingil ajal x.04, ning siis pärast 10-minutist ootamist selgub, et ka nüüd läks x.56, täpsemini kui tavaliselt, sest väljusime majast kl x.59 ja bussi ei näinud.
Lõuna ja kommid, siis teised kommid. Bussipeatuses on tänava keskel rentslis vares ja peatuses ootaval lapsel käpik-uss.
Tehasepoest taldrikud, pakib punaste sametpükstega Chr., iga (iga!) paberilehe jaoks niisutab sõrme suus, jälgib hoolikalt sisenejaid. Üks laps äkki hüüatab selges eesti keeles: „Emme, näe, jänku!”
Kodus koerad ja siis bussiga poodi. Bussiraisa sõiduplaan on selline, et osa päevast läheb meilt kl x.56, aga mingil ajal x.04, ning siis pärast 10-minutist ootamist selgub, et ka nüüd läks x.56, täpsemini kui tavaliselt, sest väljusime majast kl x.59 ja bussi ei näinud.
1.2.19
R, 4268. päev: Bucket
Clife Swift hommikul ära surnud. Televaatajad teavad teda paljukannatanud Richard Bucketi rollist. Isegi Eesti ajakirjandus märgib – nagu ütles Patricia Routledge paar aastat tagasi intervjuus, on sari väga vana, aga saab ootamatult popularseks siin-seal maailma nurkades, kus seda parasjagu näidatakse, viimati näiteks Botswanas ja Baltimaades.
Subscribe to:
Posts (Atom)
