Rahutu uni: olen ärevil, sest sain eelmisel nädalal kutse prantsuse keelde, mis algavat sel nädalal, aga ei mäleta, mis nädalapäeval; äkki on täna. Olen nagu poolunes: katkendlikud unenäod jooksevad, aga tundub, nagu päriselt ei magaks. Kuigi ärkamiste vahel on mõnikord mitu tundi. Kõht koriseb, mille omistan hilja söödud banaanile) ja iga kord, kui just-just hakkan uinuma, hõikab metsas öökull. Või on muidu liiga vaikne. Millalgi poole kahe paiku maanub lennuk (olin seni arvanud, et lennuväli kl 0–6 ei tegutse). Tööl kalendrist selgub siiski, et pr k on N p.l.
Hommikul saab teda, et Olivia Colman saanud parima naisnäitleja Oscari. Mäletame teda sarja Green Wing personalitöötaja Harriet Schulenburgina ja „Midsomeri mõrvadest” süüdimatu noorikuna, kes sulni naeratuse saatel tappis mitu inimest.
Tööl teen omale pooled silmaklapid: pärastlõunal peegeldub vastasmajalt valgus silmanurka, häirib nägemist, aga kardinat nii palju langetades on toas pime. Sektori varjamiseks peab varje olema silmale võimalikult lähedal, nii on mul ees vanad jalgrattaprillid ja nende sanga külge teibitud 9 × 4 cm must kartong.
Õhtul poodi, bussis nina täitsa kinni (on suur vahe, kas buss filtreerib värsket õhku või mitte), koerasööki.
Kontsert (orel + trompet), I pooles läheb olemine paremaks, hilisõhtul on õietolmu vähe.
Kodus avastan, et kaht keedukreemipirukat (mille vähese keedukreemiga hale vari oli Moskva sai), millega kavatsesin maiustada pärast kontserti, enam ei ole. Esimene mõte on, et äkki panin need külmikusse, aga esikusse jäetud poekott on kahtlaselt lömmis ja selles on väike tükk just sellist paberkotti, kuhu pakitakse Kõrgmetsa maksimarketis leibu-saiu, ning väga kortsus ja kergelt nätsutatud, aga täiesti tühi kott ise leidub kööginurgast. Me muidu oleme koertele sellest pirukast andnud veidi keedukreemi, mis mõlemale (eriti Šp-le) väga meeldib, aga nüüd on nad kahepeale manustanud kaks (teadmata, kui palju kumbki). Maiustamine on toimunud esikus, selle põrandal on kleepuvaid plekke, mida Šp veel jalutamast naasteski lakub. Imelik on, et Šp ei saa süüa väga palju korraga, mistõttu sööb ta pigem vähe, sest kes mäletab anda talle tund aega hiljem juurde, ja ta meelsasti kugistab, mistõttu tuleb ta söök määrida mööda nõuservi laiali, et ta ei saaks sealt ahmida tükke. Peale selle ei saa Šp süüa suuremaid toiduosakesi kui 1 cm. See kõik päästab valla üldiselt haleda kisa, kui Šp-l midagi valutab, mis mõnikord läheb üle silitamise, mõnikord oksendamisega, aga täna, pärast koogipuukimist, on Šp väga ergas, jookseb ja õues kuulab öist metsa.
Seega ei söö ma õhtul pärast kontserti üldse enam midagi ja magama minnes ei ole vaja isegi nohurohtu. Tuleb hakata õhtul varem sööma ja olla õhtul hilja pool tundi õues.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment