Lõuna paiku jalutamas (kui et olin eile avastanud, et kuni nii kl 14-ni saan olla õues küll, õietolm ilmub alles hilisel pärastlõunal, nii tööpäeva lõpus). E soovitab, et ärgu ma päris metsa mingu; päris mets, see meie akna taga, on praegusel aastaajal veel trööstitu: lill ei õitse, leht ei kasva, laulab ainult tihane. Nii et kuulatan veidi ja tulen siis jõe äärde tagasi.
Esimene liblikas: koerliblikataoline (uurin 4 raamatut veerand tundi) valgetähn-pajuliblikas (Nymphalis xanthomelas), siis lapsuliblikas 5×. Saksa raamat ütleb, et koerliblikas, paabusilm ja lapsuliblikas on ainsad kolm, kes talvituvad valmikuna ja lendavad kevadel esimestena. Nii et vanarahval muid variante ei olnudki, et kas aasta tuleb kirju või kuldne.
Putkasuvilate juures laulab tundmatu lind, äkki on kuldnokk, vahin puud, kus ta on, hulk aega, ei näe.
Sillal vaatan hulk aega: on ämblike lennutund. Muidugi peaks ämblikuniidi nägemiseks 50 m kauguselt olema nägemisteravus mitte 100%, nagu mul on prillidega (silmaarst eile mõõtis), vaid 14 500%, aga juhtun seda nägema nii, et päike on täpselt kirikutorni taga ja niidid sätendavad päikses. Ühest, mis kandub pea kohale puu otsa, näen ka väikest ämblikku niidi tuulepealses otsas
Linnuse juures on põlenud maja, tahmahais. Mõtlen, kas lähen parki vaatama varesepesi või mitte, ei lähe.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment