P, 4277. päev: teatris

Eilsest metsa poole vahtimisest ei tulnud midagi, sest täna hommikul ja päeval kallab vihma (ning jõgi tõuseb päevaga üle meetri ja ainult 4 cm jääb suurvee eelhoiatusest puudu).

Päeval linnas; mul on mõningane kõhurõhk asjatu apelsini pärast, aga nii häda ka ei ole, et minna tagasi koju. Oleme teatris kohal 50’ enne etendust.

Garderoob on algul iseteenindusega; pärast, kui tulen võtma jopetaskusse ununenud prille, on teenindaja kohal, tal on ühes käes laps ja teises mähe, roheline, kasutatud.

Oleme kohal ja puhvetis nii vara, et kuuleme ära ka veerandtunnise tutvustuse. Väga tore, muidu ei oleks palju aru saanudki.

Kuigi tüki kohta on ausalt öeldud „Dostojevski ainetel” ja kuigi isegi kavas ei öelda, kui kaua tükk kestab, olen suht optimistlik, sest teatri FB-leht ükspäev ütles, et tükk kestab kaks tundi (ja küllap veel vähem, kui nähakse, et publikul on igav).

Esimene kord vaatan kella, kui stoori hakkab juba nagu lõpuni jõudma. Möödunud on 36 minutit. Kohe vaatan uuesti, et äkki nägin tunniosutit valesti ja möödas on juba 1 h 36 minutit. Ei ole, 36 min on tõesti. Siis leian, et lihtsaim tee saaliukseni läheb lava kahest servast läbi (paigutus on moodne, lava on saali keskel, publik istub neljas küljes) või siis publiku tagant läbi, kus ilmselt on näitlejate ruum, või trüginal piki rida, mööda u 15 inimesest ja nende 30 põlvest, ning viimasel kahel juhul ikkagi lava ühest servast läbi. Nii et kannatan (kerge kõhuvalu), üritan magada ja vahepeal vahin lava servas põrandat, mis on ka huvitavam.

Nalja on nagu muda, vähemalt lavastaja arvates, kes on teinud tükist farsi, naeru ka, peamiselt laval ja üks inime naerab ka meie lähedal publikus. (Algul arvasin, et tal on niisama paha, aga E oli lähemal ja märkas, et onkel naeris iga kord, kui nägi kellegi paljast säärt või aluspüksi.) Näitlejad naersid mõlemat naeru, nii seda, mida tahtis lavastaja, kui ka seda, mida ei kirjutanud, nii et mu suurim elamus tükist oligi see, et laval olnud 9 näitlejast 7 üritas korraga naeru maha suruda. Raske, väga raske, eriti kui publik istub neljas küljes ja ära pöörata ei ole kuhugi.

Meiepoolses nurgas istub ka trummar, kellel on tekstiraamat ees ja partii märgitud sinna, nii et seda jälgides jään vähemalt mina tal alati ehmatamata, kuigi lõpus saame vasaku kõrva kuulmiskahjustuse kõik.

Kavalus mitte istuda esimesse ritta tasub ära, sest kaks näitlejat heidavad end seal istujaile sülle ja kaks vaatajat kistakse tantsima (vrd „mis see Toots sind rebis” jne). Kuigi osa lavastuse tegevust toimub ka tagaridades.

Väike pööre paremuse poole toimub kohas 1:03, kui lavale saabub vana tädi, kelle surma ja suurt pärandust kõik tegelased ootavad. Teda kehastab mees, kolmepäevase habeme, 3 cm kontsade, karusnahast kübara, võrkpluusi ja siivsa seelikuga. Pärast võtab ta seeliku ja pluusi ära ja on aluspükstes. Kummardama tuleb siiski uuesti seelikus. IMDb ütleb, et ta on mänginud 39 „Tatordis”.

Ühel näitlejal on kaasas algkooliealised lapsed, kes mängivad tema tegelase lapsi. Hästi mängivad. Nende isa on mänginud 12 „Tatordis” ja mingi mulle tundmatu sarja 73 jaos.

Üks näitleja, keda olen kuskil varem näinud, aga ei mäleta, kus, vahepeal võimleb. Ta on mänginud ainult kahes „Tatordis”, aga see-eest oli sarja „Für alle Fälle Stephanie” ühes jaos fotograaf Jack.

Siinmaine näitleja, keda nägime eelmine kord suures teatris õela härjapõlvlase Rumpelstilzchenina ja üle-eelmine siinsamas feldmarssal Keitelina, kõhistab naerda täpselt samamoodi nagu Rumpelstilzchen. Vbl oskab ta teha ainult ühesugust õelat naeru, nagu Eesti näitleja Märt A. oskavat teha ainult ühesugust vanameest (vana Telepoiss).

Kaks näitlejat laulab. Üks ei pea viisi ja kummagi vene keel ei ole veenev (mis muidugi meenutab saksa kirjaniku Wladimir Kamineri lugu teatrifestivalist Tomskis: paar päeva enne Saksamaa teatri ärasõitu teatanud festival, et tükk peaks olema ikka vene, mitte saksa keeles; näitlejad ütlesid, et pole probleemi, nad on professionaalid ja suudavad paari päevaga teksti kuulmise järgi pähe õppida, lugegu keegi vene teksti ainult sisse; leitudki siis inimene, kes luges vene teksti sisse, näitlejad kuulasid teksti mitmepäevase bussisõidu jooksul. Etendust saatnud koletu edu ja kõigi üllatuseks käsitas publik tõsist tükki pöörase komöödiana. Pärast muidugi selgus, et sisselugejal oli kõnedefekt, mis jättis mulje, et sama on ka kõigil tegelastel, ning see juhtus olema just see, mida antisemiitlikul Venemaal peetakse stereotüüpseks juudi kõnemaneeriks. Väga piinlik.)

Vahepeal tuleb pöördlava alt kuuma elektrimootori haisu.

Ma ei ole varem teatris näinud, et esireas kolm inimest loeks etenduse ajal kava, mitte ei vaataks lavale. Üks vaatab kella sagedamini kui mina.

Pärast tulevad näitlejad kummardama hõreda aplausi kiuste mitu korda. Keegi kutsutakse režiipuldist lavale, lõõbin, et see on Dostojevski. Aga tegelikult hea, et ma esimesele garderoobis nähtud inimesele jopet ei pakkunud, sest arvatud teenindaja osutus lavastajaks (muiste tudengiajal pidasin ühe kaitsmise eel toole tassinud professorit ja dekaani majahoidjaks, edasi olen olnud ettevaatlikum). Pärast olla riideid andnud kätte üks näitlejaist.

Kokkuvõttes oli tükk üsna hirmus (kuigi lohutasin E-d jälle, et ta ei näinud „seda kisaga Ibsenit” – kisa oli täna vähem ja harvem) ja keegi meist ei kippunud kiitma, kuigi seltskond oli peaaegu sama kui sel va kisaga Ibsenil, mis mõnele meeldis.

* * *
Õhtul on metsas öökull.