E, 4278. päev: esmaspäev

English Breakfast Tea.

Metsvint.

* * *

P. v. z. Mühleni „Baltische Geschischte in Geschichten” jõuab valgustusajastuni Saaremaal ja väidab mitut ulmelist asja:

• nagu olnuks Luce Campenhauseni väimees (Luce I äi oli leitnant v. Vietinghoff, kes suri enne Luce tulekut Saaremaale, ja II äi oli kapten v. Aderkas, kes elas 1813. aastani, kusjuures ka II ämm suri enne Luce II abielu, nii et II abielu ajal oli tal ämm I ja äi II abielust, kusjuures viimased olid õde-venda).
• Teiseks omistab ta Saaremaa esimeste klubide asutamise au Campenhauseni asemel Campenhausenile ja Lucele ühiselt, kusjuures nimetab esimesteks klube Einigkeit (1810), Die adlige Muße (1812) ja Ressource (1815), mis on veidi piinlik, sest Campenhausen suri 1800 ning ta oli asutanud oma majas 1785 meeste- ja 1786 tantsuklubi ning peale selle 1785 lugemisringi, 1787 raesaalis kooliteatri ja 1791 laenuraamatukogu ning mulle teadmata ajal hakkas korraldama regulaarseid kontserte. Muudest Campenhauseni vägitegudest mainib raamat ainult tänavavalgustuse sisseseadmist Kuressaarde, mainimata nt linna üldist heakorrastamist (kivihooned, -katused, -aiad, sillutis), maakonna halduse üldist korrastamist, tänavanimede panemist, kunstmaanteede rajamist ja soode kuivendamist. „Teatud määral tuletab Campenhauseni tegevus Peeter I tegevust Venemaal meelde,” märgib koguteos „Saaremaa” (1934) lk 237 (kui ma ei eksi, siis vist ajaloolane E. Blumfeldt – Blumenfeldt oli kirjutanud Kuressaare ajaloo osa, aga see oli üldosas).

Aga eks seal raamatus ole rohkem lood kui faktid, näiteks Saaremaalt teine lõbus lugu, kuidas enne telegraafi oli varatalvel mere jäätumise ja kevadel jäämineku aegu Saaremaa mitu nädalat mandri uudistest ära lõigatud. 1825 jõudis keiser Aleksandri surmateade detsembri algul just veel parajasti Saaremaale, aga siis oli mitu nädalat pausi. Rüütelkond kogunenud lossi ja vandunud truudust uuele keisrile, kes ei võinud ju muu olla kui kroonprints, suurvürst Konstantin. Aga siis oli merejää juba nii paks, et kandis saani ja uudised liikusid jälle. Selgus, et Konstantin olla andnud trooni nooremale vennale Nikolaile. Rüütelkond kogunenud ja vandunud truudust uuesti, nüüd juba õigele keisrile. (Wikipedia väidab, nagu loobunuks Konstantin – Aleksander I ja Nikolai I vend – troonipärija staatusest salaja juba 1824 ja olnud ukj 1.–25. XII 1825 ametlikult keiser, kuigi kroonimata.)