T, 4293. päev: metsas, kuidas said rüütlid paruneiks, koraal

Hommikul jala Kõrgmetsa maksimarketi tööstuskaupade osakonna juurde.

Lõuna ajal saadetakse pensionile mu tööintervjuul olnud töökaaslane. Hea võimalus tänada, et hästi valis. Kui kohale jõuan, kõned alles kestavad (kuigi ükski ei ole nii pikk nagu koolidirektori kõne mu venna lõpetamisel).

Käin linnaäärses majas töötatud 4½ a jooksul esimest korda metsas jalutamas. Ka see mets on praegu veel veidi elutu. Näen lapsuliblikat ja kuulen vähemalt 3 rähni, sh dialoogi. Maas on puukoristajate paar, põõsal vist põhjatihane. Unustasin maha pikksilma. Helisalvesti vahtkummist tuulekattest ei ole tolku, nõrk tuuleke kostab nagu maavärin.

Selgub, et Amazon enam ei müü enam mikrofoni AT2022, mida olin tahtnud osta, ja et praegusele helisalvestile ei ole surnud kassi taolist tuulekatet olemaski. Vahtkummist tuulekate kaitseb üldiselt ainult rääkija-laulja sissepuhumise eest, kuni 1 m/s; tihedalt mikrofonil olev surnud kass kuni 5 m/s; puur mikrofoni ümber + surnud kass kuni 10 m/s – või midagi sinnapoole. Selgub, et puuri saab ehitada ise, vaja ainult leida pika karvaga tehiskarusnahka.

* * *

Tänane avastus: vene ooperilaulja ja laulupedagoog Vera Vladimirovna Ljutse (tsaariaegse kunstnikunimega Vera de Luce; 1879–1977, lüüriline ja koloratuursopran) oli saaremaise rahvavalgustaja pojapojatütar (II ab 3. lapse Gotthard Friedrichi (1798–1881, kindralleitnant) 4. lapse Wladimiri (1848 – pärast 1903, jurist) tütar) ning seega põlvnes rahvavalgustajast ka ooperilaulja noorem vend, näitleja ja lavastaja Vladimir Vladimirovitš Ljutse (1903 – pärast 1962), kelle elulugu väidab, nagu ta sündinuks maal, aga mine tea, kuidas käis Harkovi juristi käsi või kus täpselt sündisid ta lapsed. Vera Ljutse on kirjutanud mälestused (ilmusid 2008) ja üks ta elulugu mainib, nagu olnuks ta isa parun. See on veidi imelik, sest JWLvL ise oli rüütel, nagu paljud Balti kubermangude mõisnikud üldse, nähtavasti oli ta tiitel päritav. Vene keiser võis anda teenete eest parunitiitli, kuid see võis olla isiklik ning Patrik v. z. Mühleni andmeil ei pidanud baltisakslased seda eriti miskikski. Samas olla XVIII saj lõpus üks Vene keiser pidanud ladinakeelse kõne, kus nimetanud maa-aadlit ladina terminiga barones, mispeale maa-aadlikud rõõmustanud, et nad on nüüd parunid, sest keiser ju ise ütles! Sama kordunud hiljem ühe keisrinna kõnega, millest kinnistuski balti aadlike üldiseks tiitliks parun. Saksa mõttes oli parun kraad kangem kui rüütel ja Saksamaal vastas parunile vabahärra, kraad järgmine oli krahv; Venemaal oli järgmine kraad ka krahv, aga eelmisel nimetust ei olnudki.

* * *

Üle hulga aja film „Apollo 13” (algus). IMDb-s on nüüd filmist 176 apsakat, sh lõpuks ka see, et Saturn V astmete kokkupanek ei käinud sellise pauguga nagu filmis, kus S-IVB langetatakse S-II otsa kõlava kolaka saatel.

Tänavuse eriefektide Oscari saanud Neil Armstrongi volitatud eluloo First Man ekraniseering, mille kohta on raketirühmas vastakaid arvamusi. Kes arvab, et operaatoril on olnud Parkinson, kes kiidab; lahknevad isegi arvamused, kas juhtimispaneeli sajad nupud olid ikka nii kulunud kui filmis – ühelt poolt kasutati iga moodulit üks kord, aga teisalt harjutati enne lendu nendes pikka aega (filmis tuuakse Apollo 13 kanderakett stardistendile 2 päeva varem, tegelikult toodi mitu kuud enne, kõik see aeg tehti ettevalmistusi, harjutas ka meeskond, sisseronimist, seesolemist ja hädaolukorras väljahüppamist (neil oli mitmesaja meetri pikkune kaldu tross, ärge kartke)). Filmi vead on muidugi tekitanud selle hollywoodiseerimine, on tehtud melodraamaks ja oskuslikele astronautidele – kes siis olid kõik varem olnud katselendurid – pandud külge olematuid iseloomuomadusi, lisatud kiusu ja riidu ja mida kõike veel. Nii ei ole midagi head loota ka filmist First Man, sest esiteks kirjutas selle mitte eriti suleosav ajaloolane (raketirühmas seda öelda ei saa, ta ise on ka seal) ja rõhutas Armstrongi inimlikku poolt ning teiseks ongi filmi põhirõhk inimlikul küljel.

Täheldan, et stardistseenidesse on James Horner kirjutanud koraalitaolise viisi ja – nagu kosmosefilmides tavaline – metsasarvel või fanfaaril, nt siin, kus kohas 1:55–1:56 on kogu filmi lemmikkoht: Tom Hanksi pilk – kus on näha näitleja siiras rõõm, et ta on nii lähedal oma lapsepõlveunistuse täitumisele kui ilmsi saab – ja vähe edasi on täiesti autentne koht, kuidas astronaudid rihmutatakse lavatsi külge nii, et õlarihma pingutatakse jalaga. Apollo 8 vist (või oli see 9) kaks meeskonnaliiget, CMD ja CMP lasid endi omi järele ja S-IC/S-II astme vahetusel lendasid nii palju ettepoole, et peaaegu lajatasid peaga vastu näidikupaneeli (puudu jäi üks toll).