Eile õhtul viimasel koerajalutusel paks äiksevihm, täna hommikul peas lehvivad lokid! Midagi umbes nagu „South Parki” Butters osas Marjorine pärast stiilimuutust.
Väikse, 290 fotoga I 2016 fotode kausta taastamine saab valmis. Seega on taastatud tervelt 1,8% vajalikust. Järgmiseks võtan ette II 2016, mille 214 fotost on säilinud 22 algse foto täissuuruses ekspordina (kus on metaandmetest olemas aeg, koht ja märksõnad). Eelvaadete ekstraktimiseks ettevalmistamisel tuleb lahti voltida kõik üksteise alla klapitud võtted. Ülejäänud fotodest (192) ekstraktib Lr 169, st kuvahõiveid tuleb teha 23. Seejuures selgub, et piltide tegemine hommikusest jalgsimatkast tööle 29. II 2016 on jäänud pooleli: albumis mõni on, aga eksporditud ei ole (nüüd märgin kohe albumi pealkirjas, kui on veel pooleli).
28.6.17
27.6.17
T, 3717. päev: viimane kirjandustund
Hommikuks on failid varundatud ja muidugi hakkan kohe proovima, mis see skript on ja mida teeb. Programmijupi lisamine suurde tarkvarra võib tunduda keerukas, aga asi on Adobe abifoorumi juhiste järgi tegelikult lihtne. Laadin skripti alla, pakin lahti, salvestan vajalikku kausta, sulgen ja taasavan Lr-i. Menüüs on nüüd abiteabest paremal uus pealkiri Scripts, valin I 2016 kausta taastamata pildid (247) ja klõpsan menüükohta, et ekstrakti eelvaated. Kausta ilmubki (palju kiiremini kui pilte endid eksportides) 169 faili (osadest seega mitte, aga ikkagi palju-palju parem kui kuvahõivetest), failinimes pildisuurus (mille saab ära …IrfanView funktsiooniga Batch Rename). Siis import, ajad, kohad, märksõnad. Muide, algselt jpg-failina olnud fotode (telefonipildid) importimisel aega, kohta ja märksõnu timmida ei ole vaja: imporditud uuel failil näitab Lr olevat metaandmete konflikti, tuleb ainult vajutada Ctrl-s, salvestab metaandmed Lr-st faili, faili kuupäev muutub võtteajaks. Isegi kaadrilõiget ja pildi kvaliteeditähiseid Lr mäletab, aga foto asendit mitte.
Kirjandustunnis olen ainus, õps üritab ette lugeda ühe Stefan Zweigi jutustuse, mida tihedas väljatrükis on 17 lk. Ligi poolteist tundi järjest loeb, kuulen, kuidas hääl väsib. Aga läbi ei saa, enne lõpeb tund. (Nagu nädala pärast kuuleme, oli see ajalooline viimane kirjandustund, sest keelekool kursust enam ei jätka.)
Kirjandustunnis olen ainus, õps üritab ette lugeda ühe Stefan Zweigi jutustuse, mida tihedas väljatrükis on 17 lk. Ligi poolteist tundi järjest loeb, kuulen, kuidas hääl väsib. Aga läbi ei saa, enne lõpeb tund. (Nagu nädala pärast kuuleme, oli see ajalooline viimane kirjandustund, sest keelekool kursust enam ei jätka.)
26.6.17
E, 3716. päev: skript
Ainult mulle teadaoleval ja praegu mäletamatul meetodil arvutan, et pikivahega 2 s ja kiirusega 50 km/h mahub sõidurajale tunnis sõitma 1575 sõiduautot (l = 4 m) ja 1200 bussi (l = 14 m). Kui sõiduautos on 1 inimene, teeb see 1575 in/h/rada, ja kui ülimalt progressivsel autojagamisel 4, 6300 in/h/rada. Bussiga teeks see sama palju siis, kui bussis oleks 4…5 reisijat. Aga kui bussis oleks 50 sõitjat, teeks see tunnis 60 000 in/rada.
* * *
Õhtul keelekursuse kirjalik eksam. Ma ei pane tähele, et esimest kuulamisharjutust öeldakse mängitatavat ainult korra, niisiis kirjutan üles ainult asjad, mida tabasin kohe, ja loodan teise korraga kuulata täpsemini. Teist korda aga ei tule; niisiis panen selles ülesandes puuduvad asjad tunde järgi, isegi kui eksamiülesannetes üldiselt loogika puudub.
* * *
Pilditaasterindelt selliseid uudiseid. Et noh eile õhtul alustasin kadunud piltide taastamist eelvaadete kuvahõivetest (I 2016, 290 fotot, säilinud algseid faile 0, säilinud eksporditud fotosid 0). Esimesed 10 ja nägin, et see hea oli (ligikaudu VGA-pildi suurused, aga ikka parem kui mitte midagi). Pilt kataloogis nii suureks kui saab, kuvahõive, salvestus õigesse kausta ja sama nimega kui algne foto, import Lr-i, aeg, koht ja märksõnad õigeks, lõpuks eemaldan algse, kadunud failiga pildi. Täna hommikul veel 33 (50 minutit), nii et vaatasin ka eelvaadete kaustadesse, et äkki on failid seal kuidagi selgesti kujutistena, saaks kopida kergemini. Muidugi ei ole; on palju alamkaustu ja nendes lugematu arv Lr-i andmebaasi faile. Eelvaadete kausta väärtust hoomates jätsin lauale sildi, et õhtul igaks juhuks kausta varundaksin. Õhtul siis varundangi ja märkan, et eelvaadete kausta juures (mida kuupäeva järgi on muudetud viimati täna – failita pildi kustutamine arhiivist eemaldab ja imporditud foto lisamine tekitab eelvaate) on ka teine eelvaadete kaust, pealkiri ja kuupäev viitab kataloogi remontimisele augustis 2015. Varundan mõlemad, selgub, et üks (ma ei näinud, kumb) on u 20 GB suur ja sisaldab üle 100 000 faili, teine u 45 GB ja selles on ligi 200 000 faili. Need jäävad kerima ööseks (ekraani valgus maha, must objektiivilapp kuvari ja kõvaketta tule ette).
Seega siis uurin algul Lr 4 käsiraamatust (seal nii peent asja ei ole) ja siis guugeldan, kas ligi kaks aastat läpaka kõvakettast ligi kolmandikul (!) laiutanud kausta saab kustutada, ja saan teada, et tõenäoliselt saab. Mõistes, et tegelikult on maailmas palju inimesi, kes kasutavad Lr-i ja sellega tekib probleeme, mida raamatus ei ole, guugldan ka märksõnu export Lightroom previews.
Ja teate, mida leian: see on võimalik. Lr-i arendajad on kirjutanud eelvaadete eksportimiseks spetsiaalse skripti, mis ekstraktib valitud pildi suurima eelvaate andmebaasist jpeg-failiks – see on just see, mida vajan!
* * *
Õhtul keelekursuse kirjalik eksam. Ma ei pane tähele, et esimest kuulamisharjutust öeldakse mängitatavat ainult korra, niisiis kirjutan üles ainult asjad, mida tabasin kohe, ja loodan teise korraga kuulata täpsemini. Teist korda aga ei tule; niisiis panen selles ülesandes puuduvad asjad tunde järgi, isegi kui eksamiülesannetes üldiselt loogika puudub.
* * *
Pilditaasterindelt selliseid uudiseid. Et noh eile õhtul alustasin kadunud piltide taastamist eelvaadete kuvahõivetest (I 2016, 290 fotot, säilinud algseid faile 0, säilinud eksporditud fotosid 0). Esimesed 10 ja nägin, et see hea oli (ligikaudu VGA-pildi suurused, aga ikka parem kui mitte midagi). Pilt kataloogis nii suureks kui saab, kuvahõive, salvestus õigesse kausta ja sama nimega kui algne foto, import Lr-i, aeg, koht ja märksõnad õigeks, lõpuks eemaldan algse, kadunud failiga pildi. Täna hommikul veel 33 (50 minutit), nii et vaatasin ka eelvaadete kaustadesse, et äkki on failid seal kuidagi selgesti kujutistena, saaks kopida kergemini. Muidugi ei ole; on palju alamkaustu ja nendes lugematu arv Lr-i andmebaasi faile. Eelvaadete kausta väärtust hoomates jätsin lauale sildi, et õhtul igaks juhuks kausta varundaksin. Õhtul siis varundangi ja märkan, et eelvaadete kausta juures (mida kuupäeva järgi on muudetud viimati täna – failita pildi kustutamine arhiivist eemaldab ja imporditud foto lisamine tekitab eelvaate) on ka teine eelvaadete kaust, pealkiri ja kuupäev viitab kataloogi remontimisele augustis 2015. Varundan mõlemad, selgub, et üks (ma ei näinud, kumb) on u 20 GB suur ja sisaldab üle 100 000 faili, teine u 45 GB ja selles on ligi 200 000 faili. Need jäävad kerima ööseks (ekraani valgus maha, must objektiivilapp kuvari ja kõvaketta tule ette).
Seega siis uurin algul Lr 4 käsiraamatust (seal nii peent asja ei ole) ja siis guugeldan, kas ligi kaks aastat läpaka kõvakettast ligi kolmandikul (!) laiutanud kausta saab kustutada, ja saan teada, et tõenäoliselt saab. Mõistes, et tegelikult on maailmas palju inimesi, kes kasutavad Lr-i ja sellega tekib probleeme, mida raamatus ei ole, guugldan ka märksõnu export Lightroom previews.
Ja teate, mida leian: see on võimalik. Lr-i arendajad on kirjutanud eelvaadete eksportimiseks spetsiaalse skripti, mis ekstraktib valitud pildi suurima eelvaate andmebaasist jpeg-failiks – see on just see, mida vajan!
25.6.17
P, 3715. päev: kadunud asjad ei ole kadunud ja mootoriga teater
Tuleb geniaalne mõte: äkki saab hävinud fotosid taastada Lr-i eelvaadetest? Need on alles. Selgub, et saabki, ligi VGA-suurustena, ainult et ropp aeg läheb (üle minuti foto kohta: suurima eelvaate kuvahõive samasse kausta sama nimega jpg-failiks, import ning võtteaeg, märksõnad ja koordinaadid samaks). See tähendab, et niikaua kui eelvaated on alles, saab hävinud fotod taastada väikestena, aga midagi kaduma ei lähe.
Tegin hommikul detailse ülevaate, mis on alles ja mis kadunud, ja olukord on esialgu selline:
Õhtul teatris näidend ühe Itaalia filmi põhjal, kus mugandamisel on ettenägelikult välja jäetud kõik itaaliapärane. Laval on jooksulint, kus näitlejad põgenevad, kandumata samas vaatajatest liiga kaugele, ja remonditavat autot kehastab automootoriga platvorm. Mootor tõesti töötab, heitgaase eemaldab lavalaest rippuv toru.
Seega on see teatri- ja kontserdihooaeg läbi; olen sel aastal käinud teatris 9 ja kontserdil 7 korda.
Tegin hommikul detailse ülevaate, mis on alles ja mis kadunud, ja olukord on esialgu selline:
- Hävingust tabatud ajavahemik: I 2015 – V 2017 (29 kuud)
- Selles fotosid üldse: 20 075
- Sellest kuid, mille kõik failid on alles: 6 (4066 fotot)
- Kuid, mille kõik failid on hävinud: 4 (2085 fotot)
- Alles eksportidena: 6536 fotot
- Teoreetiliselt alles ainult eelvaadetena: 9473 fotot
Õhtul teatris näidend ühe Itaalia filmi põhjal, kus mugandamisel on ettenägelikult välja jäetud kõik itaaliapärane. Laval on jooksulint, kus näitlejad põgenevad, kandumata samas vaatajatest liiga kaugele, ja remonditavat autot kehastab automootoriga platvorm. Mootor tõesti töötab, heitgaase eemaldab lavalaest rippuv toru.
Seega on see teatri- ja kontserdihooaeg läbi; olen sel aastal käinud teatris 9 ja kontserdil 7 korda.
24.6.17
L, 3714. päev: toss ja hais
Altnaabriraisk ei jäta rahule ka öösel kell neli.
Pärast poes (koera- ja enda toit), pildistan betoonitehase mahuteid, mis pidupäeva puhul on lipuvärvides.
Pärast poes (koera- ja enda toit), pildistan betoonitehase mahuteid, mis pidupäeva puhul on lipuvärvides.
23.6.17
R, 3713. päev: vaba päev
Päike paistab, on kerge tuul, kuum eriti ei ole. Käin hommikul üritused, kus ma eelmised kümme aastat käinud ei ole: paraadil!! (Ja kui hästi mõelda, siis paraadi vaatamas käisin viimati 1996, Šveitsis, täpsemini Baselis öösel kell 4, ja varem paraadi kohapealset vaatamist nagu ei mäleta: mai- ja novembriparaad olid keskkoolis kohustuslikud, rongkäigud ei loe – aga jah, eksin: 22. IX 1984 aeti meid klassiga vaatama Tallinna vabastajate päeval sõjaveteranide paraadi, mis kellegi eluvõõra parteifunktsionäri tahtel pidi olema jala Tõnismäelt Maarjamäele, üle 5 km, no mõelge ometi, vaesed vanainimesed. Neid oli ainult paarsada ja kohe nende järel sõitis õige mitu kiirabiautot.)
Jala linna, paraad selgub olevat Vabaduse puiestee 400-meetrisel lõigul, see on mõlemalt poolt palistatud inimestega, aga lähen sinna poole, mis on varjus ja kust paistab ka tribüün. Selle vastas on rahvast uduumbe, muidu liigun ringi ja otsin kohta, kust saan pildistada. Mul on kaasas vana truu 150 mm objektiiv, millega nopin üksikasju ja kaugemaid vaateid.
Nagu tavaks, ei takista rahvasumm siinkandis suitsetamist, pärastpoolses seismiskohas paneb üks onkel koguni hümni ajal suitsu ette ja kohe tule otsa, aga seda ma täheldada ei oska, kas hümnisuitsu imemisrütm on kuidagi pühalikum kui muidu.
Paraadist lendab üle ka sõjalennuk, algul ühtpidi ja siis (ütleb teadustaja) kolme minuti pärast teistpidi, kiiremini linna kohal ringi keerata ei jõua. Seisan väga soodsas kohas, ristmikule suubuva suletud tänava keskel, saan mõlemas suunas suurima võttesagedusega palju fotosid.
Igasugu mundrikandjaid on; jalgratturid on politsei omad. Neljad teenistuskoerad. Suuremast korrakaitsetehnikast näeb tohutut joogiveeautot ja bussisuurust mobiilset tollilaborit. Kaassõitjad on valvelistangus.
Pärast jala tagasi, ei noh, väga tore oli, järgmine aasta lähen aga uuesti.
* * *
Õhtupoolikul on aga jaanituli. Metsas olevale vabakasutuslikule grilliplatsile lähenedes (mille asukohta ma ei tea) paistab tee ääres kahtlaselt palju autosid; saadikud lähevad luurele ja on kaua ära, naasevad siis teatega, et seal on läti seltsi jaanituli. Isegi üks läti töökaaslane möödub ja tervitab.
Seejärel kandub kogu üritus üle teisele grilliplatsile, kus käisin 2007 eesti seltsi jaanitulel. Mõningaste navigeerimis- ja kanderaskustega jõuame kohale (sest seda kohanime tunneb ainult Google, auto navigeerimissüsteem mitte), tuli saab üles (olin 2007 tõotanud, et kui järgmine kord lähen jaanitulele, võtan oma kirve kaasa, aga eile poes oli kirves valet marki, jaanitulematerjali peenestamiseks kõlbab ju muidugi ainult Fiskars või Black&Deckers, eks ju). Olin taskunoa küll puhastanud, aga unustanud teritada, mis veidi takistab küpsetusorkide vestmist (sest alles oli küll lõkkeplats, aga mitte grillimisalus).
Jaanimardikaid on, kaks saab helendava kriipsuna isegi pildi peale. Jõgi ja tiigid on alles, aga allikaks nimetatav ülemine tiik (kuhu voolab sisse oja) on kümne aastaga täiesti surnud, veetaimed on hallid ja mudased. Öösel koju tagasi (koerad ootavad jne).
Jala linna, paraad selgub olevat Vabaduse puiestee 400-meetrisel lõigul, see on mõlemalt poolt palistatud inimestega, aga lähen sinna poole, mis on varjus ja kust paistab ka tribüün. Selle vastas on rahvast uduumbe, muidu liigun ringi ja otsin kohta, kust saan pildistada. Mul on kaasas vana truu 150 mm objektiiv, millega nopin üksikasju ja kaugemaid vaateid.
Nagu tavaks, ei takista rahvasumm siinkandis suitsetamist, pärastpoolses seismiskohas paneb üks onkel koguni hümni ajal suitsu ette ja kohe tule otsa, aga seda ma täheldada ei oska, kas hümnisuitsu imemisrütm on kuidagi pühalikum kui muidu.
Paraadist lendab üle ka sõjalennuk, algul ühtpidi ja siis (ütleb teadustaja) kolme minuti pärast teistpidi, kiiremini linna kohal ringi keerata ei jõua. Seisan väga soodsas kohas, ristmikule suubuva suletud tänava keskel, saan mõlemas suunas suurima võttesagedusega palju fotosid.
Igasugu mundrikandjaid on; jalgratturid on politsei omad. Neljad teenistuskoerad. Suuremast korrakaitsetehnikast näeb tohutut joogiveeautot ja bussisuurust mobiilset tollilaborit. Kaassõitjad on valvelistangus.
Pärast jala tagasi, ei noh, väga tore oli, järgmine aasta lähen aga uuesti.
* * *
Õhtupoolikul on aga jaanituli. Metsas olevale vabakasutuslikule grilliplatsile lähenedes (mille asukohta ma ei tea) paistab tee ääres kahtlaselt palju autosid; saadikud lähevad luurele ja on kaua ära, naasevad siis teatega, et seal on läti seltsi jaanituli. Isegi üks läti töökaaslane möödub ja tervitab.
Seejärel kandub kogu üritus üle teisele grilliplatsile, kus käisin 2007 eesti seltsi jaanitulel. Mõningaste navigeerimis- ja kanderaskustega jõuame kohale (sest seda kohanime tunneb ainult Google, auto navigeerimissüsteem mitte), tuli saab üles (olin 2007 tõotanud, et kui järgmine kord lähen jaanitulele, võtan oma kirve kaasa, aga eile poes oli kirves valet marki, jaanitulematerjali peenestamiseks kõlbab ju muidugi ainult Fiskars või Black&Deckers, eks ju). Olin taskunoa küll puhastanud, aga unustanud teritada, mis veidi takistab küpsetusorkide vestmist (sest alles oli küll lõkkeplats, aga mitte grillimisalus).
Jaanimardikaid on, kaks saab helendava kriipsuna isegi pildi peale. Jõgi ja tiigid on alles, aga allikaks nimetatav ülemine tiik (kuhu voolab sisse oja) on kümne aastaga täiesti surnud, veetaimed on hallid ja mudased. Öösel koju tagasi (koerad ootavad jne).
22.6.17
N, 3712. päev: ventilaatorid
Altnaabriraisk, kes võiks olla ereda näitena õppe-lõhnaplakatil „Suitsetaja haiseb!”, teeb tasa kõike seda, millest ta eile meid ilma jättis: ilmub rõdule lehatama juba enne poolt seitset hommikul, kombekohase köha ja röginata. Eile nimelt, kui õues oli 32 ja toas 34, avastasin mingil hetkel, kui päike oli akendelt ära keeranud, et teda ei ole, ja et tol hetkel oli õues ainult 28, hoidsin kõik tänavapooksed aknad lahti, õige mitu tundi. (Hoidsin veidi ka õuepoolset, aga naaber Viktori piltidega noorik hakkas sealpool haisutama ja tõmbetuul imes selle tuppa.) Aga lootused, et mister Haisuste on pühadeks ära sõitnud või saanud kuumarabanduse, ei täitunud, sest veerand kümme õhtul alustas ta jälle.
2014. a varukooipaga ketas töötab, see on 1 TB ja seal on ainult digifotod. Rõõmustan, et arvuti temperatuur on ainult 32 °C, aga siis selgub, et andur on tulnud lahti ja lebab laual.
Loomaarsti juures, koerte süstid. Siis poes, 2 ventilaatorit (suur elu- ja väike magamistuppa), Schotti müts, muruseemet (mille külvan vanast kõvakettast üle jäänud karpi). Bussiga tagasi. Järgmise bussiga toidupoodi, tagasi ka.
Edasi läheb päev sedasi, et kopin digifotode varukoopiat aasta kaupa uuele kõvakettale, jälgides ühtlasi ilmaennustust, sest aasta maht on >100 GB ja laadimiskiirus 6…10 MB/s, et saaks enne äikest valmis. Kella 12ks lubatud tugevat äikest ei ole kl 19ks tulnud ega tule hiljem ka.
Ventilaatorid saan ka käima. Ühe panen puhuma suurde tuppa, teise arvutilauale, kus puhub toaõhku ventilaatoraluse poole. Tekitan isegi mõningase koonduva tuulekanali, kattes selle Pariisi 1 : 100 000 kaardiga aastast 1897 (teraselõige tsellofaantaskus, just paraja suurusega, ostetud detsembris, koos teise sama vana graafilise lehega, mille ostsime sünnipäevakingiks).
2014. a varukooipaga ketas töötab, see on 1 TB ja seal on ainult digifotod. Rõõmustan, et arvuti temperatuur on ainult 32 °C, aga siis selgub, et andur on tulnud lahti ja lebab laual.
Loomaarsti juures, koerte süstid. Siis poes, 2 ventilaatorit (suur elu- ja väike magamistuppa), Schotti müts, muruseemet (mille külvan vanast kõvakettast üle jäänud karpi). Bussiga tagasi. Järgmise bussiga toidupoodi, tagasi ka.
Edasi läheb päev sedasi, et kopin digifotode varukoopiat aasta kaupa uuele kõvakettale, jälgides ühtlasi ilmaennustust, sest aasta maht on >100 GB ja laadimiskiirus 6…10 MB/s, et saaks enne äikest valmis. Kella 12ks lubatud tugevat äikest ei ole kl 19ks tulnud ega tule hiljem ka.
Ventilaatorid saan ka käima. Ühe panen puhuma suurde tuppa, teise arvutilauale, kus puhub toaõhku ventilaatoraluse poole. Tekitan isegi mõningase koonduva tuulekanali, kattes selle Pariisi 1 : 100 000 kaardiga aastast 1897 (teraselõige tsellofaantaskus, just paraja suurusega, ostetud detsembris, koos teise sama vana graafilise lehega, mille ostsime sünnipäevakingiks).
21.6.17
K, 3711. päev: pisipuhkus
Olin võtnud pool nädalat vabaks, et olla toibuva koera juures; koerale aga lõikust ei tehtud, ent kuigi tööl on jahedam kui kodus, mõtlen, et pigem puhkan, kui juba kord küsisin.
Nüüd sõidab üks buss ukse alt ukse alla ja linna enam ei lähe; meie peatusest tuleb peale ka kunagine itaallaste kelner, kes teeb alati näo, et ta meid ei tunne. Ärakeerak esimese autopoe juures tuleb talle paha üllatusena.
Pangas: vaja muuta üüri püsikorraldust, ise veebipangast ei saa. Üür oli sissekolimisest 1. III 2006 saati olnud sama, nüüd 1. juunist tõusis 8%; aga mis siis, märtsist 2006 aprillini 2017 on euroala inflatsioon olnud 19%, seega väärtuse poolest oleks üür nagu langenud.
Kodus suure higistamise saatel terve päev asjade kopimist uuele suurele kõvakettale. eSATA-ühendus tööle ei hakka, läpaka FireWire-pesa on FW400 ja HDD-ga kaasa tulnud kaabli otstes on FW800 pistikud ning tilkumiskiirus üle USB on kõige rohkem 14 MB/s, nii et arvutage ise, kui kaua on vaja kopida näiteks fotoarhiivi, mille varukoopiatena säilinud maht on veidi üle 1 TB!
20.6.17
T, 3710. päev: uus buss
Hommikul loomaarsti juurde minekul kontrollin, mis bussiga minna, ja leian suureks üllatuseks, et buss, mis algul käis jaamast üle põllu tööle (ning põldude ja metsade vahel triigi suurimasse kaubanduskeskusse, vahepeal 20 minutit ühes jaamas seistes) ning mis hiljuti muudeti linnaliinist maaliiniks, on saanud radiaalsest puhtalt tangetsiaalseks liiniks – ei käi enam jaamast, vaid lausa meie ukse alt läbi! Kaks korda tunnis, sõida ukse alt otse tööle nagu vanasti.
Enne loomaarsti põlluservas jalutades peab Šp üle pika aja hiirejahti, aga arsti juures on väga kurb.
Kott koju, tööle.
Kui olen jaama juures, helistab arst, et täna lõigata ei saa, aga pean minema tööle. Lõuna ajal siis Šp järele: töökoha bussipeatusest kodu juurde koos ummikuga 13½’, kott kaasa, bussipeatuses ootamine 8’, teise bussiga loomakliinikusse, kokku 45’ (muidu kaugelt üle tunni); Šp kätte, on u 30 °C, küpseme 20’ bussipeatuses, koju, jalutamine, söök, jalutamine Št-ga, bussipeatusse, 14½’ tööle. Õhtul Kõrgmetsa prismas, järgmise bussiga koju, koos pisiummikuga 5’ (muidu jala või bussidega 20’).
Kuidas tundi ei lähe ja õps „haigestub” (pärast räägib küll, et oli mingis eksamikomisjonis). Et olin eile teatanud, et ma tundi tulla ei saa, lähen samal ajal koerale järele. Keegi teine ka minna ei saanud, mõtlesin, et las saab õpetaja ka puhata, nii et kuigi oleksin pärast minna saanud (sest sain koera kätte juba lõuna ajal) ja olla jälle ainus õpilane, ei lähe. Pärastlõunal saadab keelekool teate, et õpetaja haige, tund jääb ära.
Enne loomaarsti põlluservas jalutades peab Šp üle pika aja hiirejahti, aga arsti juures on väga kurb.
Kott koju, tööle.
Kui olen jaama juures, helistab arst, et täna lõigata ei saa, aga pean minema tööle. Lõuna ajal siis Šp järele: töökoha bussipeatusest kodu juurde koos ummikuga 13½’, kott kaasa, bussipeatuses ootamine 8’, teise bussiga loomakliinikusse, kokku 45’ (muidu kaugelt üle tunni); Šp kätte, on u 30 °C, küpseme 20’ bussipeatuses, koju, jalutamine, söök, jalutamine Št-ga, bussipeatusse, 14½’ tööle. Õhtul Kõrgmetsa prismas, järgmise bussiga koju, koos pisiummikuga 5’ (muidu jala või bussidega 20’).
Kuidas tundi ei lähe ja õps „haigestub” (pärast räägib küll, et oli mingis eksamikomisjonis). Et olin eile teatanud, et ma tundi tulla ei saa, lähen samal ajal koerale järele. Keegi teine ka minna ei saanud, mõtlesin, et las saab õpetaja ka puhata, nii et kuigi oleksin pärast minna saanud (sest sain koera kätte juba lõuna ajal) ja olla jälle ainus õpilane, ei lähe. Pärastlõunal saadab keelekool teate, et õpetaja haige, tund jääb ära.
19.6.17
E, 3709. päev: lennuk
Hommikul hambaarst.
Plaanid, kuidas seada tänaseid-homseid käike: vaja on osta uus suur kõvaketas, aga selle pood on hambaarsti juurest lahkudes veel kinni (8.46, avatakse 9.30). Sinna ei saa minna kotiga, aga ma ei taha hästi jätta oma kaunist portfelli poe kappi (viimati naaberlinnas avastasime sama kaubamärgiga asjade poe, väga šikk). Lõunal on vaja osta toitu, tolmuimejakotte ja koerasööki; toidupoe ostudega saab minna ostma koerasööki ja mõneti ka vastupidi, aga kummagi järel ei saa minna elektroonikapoodi. Enne tundi minekuks tuleks jätta kott kappi. Homme hommikul ei saa, viin Šp-t arsti juurde. Lõunal ostan Šp transpordiks uut kasti. Õhtul toon Šp arsti juurest ära ja edaspidised paar päeva olen kodus. Nii et sõidan lõuna ajal kõigepealt linna kõvaketta järele, siis ostan toidu, siis koerasöögi, siis toon asjad koju, jalutan koerad, kastan lilled (täna on 30 °C), siis võtan kodust keeletunni asjadega koti ja lähen tagasi tööle.
Arvutiparandus teatab, et vanalt kõvakettalt midagi kätte ei saa.
Igasuguste kõvaketaste ostmisel on tähtis pakilt uurida, et see töötaks ka meie vanaaegsete operatsioonisüsteemidega. Uus „lennuk” töötab. Isegi on olemas Firewire’ pesa (millest tean, et läpakal on ka). Pakki avades selgub, et on ka eSATA pesa; ka see on läpakal ka. Avamisel väike vereohver (kogemata torkan plastlinti läbi lõigates Leathermani pisikääridega pöidlasse).
* * *
Raketirühma (keskmine vanus u 60) on juba kolm nädalat kestnud Lego Saturn V eufooria, oma uhket saavutust (1969 osa, vähemalt viis tundi) on esitlenud mustmiljon meisterdajat, nii et mõni muu juba noomib, et palju nagu. Aga täna tuleb ka esimene pilt, kuidas keegi pillas valmis mudeli katki.
Plaanid, kuidas seada tänaseid-homseid käike: vaja on osta uus suur kõvaketas, aga selle pood on hambaarsti juurest lahkudes veel kinni (8.46, avatakse 9.30). Sinna ei saa minna kotiga, aga ma ei taha hästi jätta oma kaunist portfelli poe kappi (viimati naaberlinnas avastasime sama kaubamärgiga asjade poe, väga šikk). Lõunal on vaja osta toitu, tolmuimejakotte ja koerasööki; toidupoe ostudega saab minna ostma koerasööki ja mõneti ka vastupidi, aga kummagi järel ei saa minna elektroonikapoodi. Enne tundi minekuks tuleks jätta kott kappi. Homme hommikul ei saa, viin Šp-t arsti juurde. Lõunal ostan Šp transpordiks uut kasti. Õhtul toon Šp arsti juurest ära ja edaspidised paar päeva olen kodus. Nii et sõidan lõuna ajal kõigepealt linna kõvaketta järele, siis ostan toidu, siis koerasöögi, siis toon asjad koju, jalutan koerad, kastan lilled (täna on 30 °C), siis võtan kodust keeletunni asjadega koti ja lähen tagasi tööle.
Arvutiparandus teatab, et vanalt kõvakettalt midagi kätte ei saa.
Igasuguste kõvaketaste ostmisel on tähtis pakilt uurida, et see töötaks ka meie vanaaegsete operatsioonisüsteemidega. Uus „lennuk” töötab. Isegi on olemas Firewire’ pesa (millest tean, et läpakal on ka). Pakki avades selgub, et on ka eSATA pesa; ka see on läpakal ka. Avamisel väike vereohver (kogemata torkan plastlinti läbi lõigates Leathermani pisikääridega pöidlasse).
* * *
Raketirühma (keskmine vanus u 60) on juba kolm nädalat kestnud Lego Saturn V eufooria, oma uhket saavutust (1969 osa, vähemalt viis tundi) on esitlenud mustmiljon meisterdajat, nii et mõni muu juba noomib, et palju nagu. Aga täna tuleb ka esimene pilt, kuidas keegi pillas valmis mudeli katki.
18.6.17
P, 3708. päev: pühakud ja failid
Kunagi oli selline nähtus nagu sambapühakud, eks ole. Ronisid posti otsa (piilari laiale kapiteelile, kuhu oli tehtud praktiline piiretega platvorm) ja alla ronisid alles siis, kui said piiskopiks, või toodi alla nende surnukeha, aastakümneid hiljem. Seni jagasid samba otsast õpetussõnu. See sammaste värk idakirikust Euroopasse suurt ei levinud, küll aga erakluse muud vormid, näiteks avalikus kohas väiksesse kambrikesse sulgumine või lausa sissemüürimine (kirjanduses nt N-D kellalööja ihaldatu Esmeralda ema; vrd ka kogemata tünni keevitatud praapor Vene „Dembli”-filmis; ja muidugi läheb mõte uitlema ka Kuressaares sissemüüritud sõjamehele, mis Martin Körberi arvates võis olla hiliskeskaegne vabatahtlik komme).
No vat. Aga peale samba-, kongi- ja koopaerakute oli selles liikumises veel üks haru, mis samuti jäi ainult Süüriasse nagu sambapühakudki: puupühakud, kes ronisid puu otsa ja elasid vaga elu maapinnale naasmata.
* * *
Käin läbi digifotode arhiivi, 2001–2004 on alles kõik pildid, IV 2005 on saladuslikult kadunud 4 faili. Proovin ühe uuema failiga, millest on alles ainult kujutisfail, aga mitte xmp-fail, kas Lr-is olevad metaandmed saab kirjutada uueks xmp-failiks – saab!! (Sellega on nimelt see eelis, et viimasest aastast on olemas toorfailid fotokate mälukaartidel, koos hiljem kustutatud fotode omadega. Võrdlemine, mis fotod on Lr-i kataloogis ja mis mitte, on tülikas; aga nüüd saab kataloogi pildid kõik järjest läbi salvestada (kirjutab metaandmed uueks xmp-failiks) ja siis failihaldurist vaadata, mis cr2-faili juurde ei tekkinud xmp-faili. Teine ja mõnevõrra lihtsam meetod on importida kettalt uued failid, mida ei ole kataloogis, need impordivalikust valida ja siis kustutada.)
No vat. Aga peale samba-, kongi- ja koopaerakute oli selles liikumises veel üks haru, mis samuti jäi ainult Süüriasse nagu sambapühakudki: puupühakud, kes ronisid puu otsa ja elasid vaga elu maapinnale naasmata.
* * *
Käin läbi digifotode arhiivi, 2001–2004 on alles kõik pildid, IV 2005 on saladuslikult kadunud 4 faili. Proovin ühe uuema failiga, millest on alles ainult kujutisfail, aga mitte xmp-fail, kas Lr-is olevad metaandmed saab kirjutada uueks xmp-failiks – saab!! (Sellega on nimelt see eelis, et viimasest aastast on olemas toorfailid fotokate mälukaartidel, koos hiljem kustutatud fotode omadega. Võrdlemine, mis fotod on Lr-i kataloogis ja mis mitte, on tülikas; aga nüüd saab kataloogi pildid kõik järjest läbi salvestada (kirjutab metaandmed uueks xmp-failiks) ja siis failihaldurist vaadata, mis cr2-faili juurde ei tekkinud xmp-faili. Teine ja mõnevõrra lihtsam meetod on importida kettalt uued failid, mida ei ole kataloogis, need impordivalikust valida ja siis kustutada.)
17.6.17
L, 3706. päev: väljakaevamised
Kõikvõimalike varukoopiate otsimisel leian teise kummiplaadi (millest mäletasin, et neid oli 2 tk), mille viimane kasutusmärk on aastast 2011. Siis veel mahtus kogu fotoarhiiv 500 GB kettale ja ruumi jäi ülegi! Plaadil on kleeps numbriga 2 ja selle kummikate on kena ja kulumata (sest on viimased 5½ a lebanud puutumata, sellal kui sõsarketas on olnud reisidel sageli kaasas ja selle pealt on näidatud suurel ekraanil pilte).
Sealt leiduvad isegi HCL soome tõlke skannid, mille olin kunagi hiljem teiselt kummikettalt sünkroonides põhikettal kogemata kustutanud. Veel leidus peamiselt kummikettalt analoogfotode kaustast (mis on värske) neli fotot ämma juubelilt 2000, mis ei olnud kunagi fotoarhiivis olnudki, sest failinimi oli liiga pikk (seal olid loetletud kõigi pildilolijate nimed).
Nii et see jookseb pühapäeva hommikuni uuele väikekettale, siis kunagi kopin selle teisele väikekettale, siis ostan uue suure arhiiviketta (üks superlennuk on silmapiiril), siis kopin kõik sinna, siis käivitan vana 2007–2011 suure ketta ja vaatan, mis seal on, siis võtan välja suure varuketta, kus on fotoarhiiv seisuga 31.12.2014, siis kopin sealt aastad 2006–2014 (aastad 2001–2005 olin jõudnud juba kontrollida 2011. a varukoopiast), siis käin kaust-kaustalt läbi fotoarhiiviga, uuendan failide metaandmeid (metaandmed on peale arhiivi enda (jpeg- ja tiff-failidel failis endas, cr2-failidel eraldi xmp-failis) ka kataloogifailis, millega on kõik korras). Siis teine lennuk ja sellele koopia esimesest.
16.6.17
R, 3705. päev: reede
Hommikul kursuse asju (hakkab lõppema).
Läpakast väljuv õhk on 50 °C, aga töötab.
Olin arvanud, et digifotode arhiivist on hävinud aastate 2012–2016 toorfailid ja metaandmete failid. Täna hommikul meenub, kuidas üksaasta jõulude ajal, kui ehitasin Tartu toomkiriku võlvide maketti, varundasin kogu fotoarhiivi (mis kestab mitu päeva järjest). Enne ei olnud ma julgenud vaadata, mis kuupäev on suure varuketta juures sildil (et äkki aastast 2013), aga on 31.12.2014. Seega on häving mitte 5½ a tooret, vaid 1½ a, kolm ja pool korda vähem! (Alles on näitamisvalmis pildid, küll teises vormingus ja mõnikord teiste failinimedega, ja arhiivi kataloog (pisipildid ja metaandmed).)
Lahkus ei jää karistamata: õhtul, kui inimesed juba kodu poole minemas, küsitakse, kas võtaksin tõlkida tüki, mida muidu peaksin toimetama (vrd sarnane kogemus paar nädalat tagasi), tööpäeva lõpuks; vaatan töökalendrisse ja nõustun. Varsti tulebki see mulle ja näen, et tööpäeva lõpp on rohkem aeg, mil klient peab saama valmis tõlke, minu tähtajaks on pandud keskpäev. Ühes sellega meenub, et mul on hommikul hambaarst (selle sekretär helistab eelmine tööpäev ja tuletab meelde), nii et ma ei saa tulla kangelastegusid sooritama ka vara hommikul; seega teen kohe täna. Kaks tundi teen, aga valmis saan.
Läpakast väljuv õhk on 50 °C, aga töötab.
Olin arvanud, et digifotode arhiivist on hävinud aastate 2012–2016 toorfailid ja metaandmete failid. Täna hommikul meenub, kuidas üksaasta jõulude ajal, kui ehitasin Tartu toomkiriku võlvide maketti, varundasin kogu fotoarhiivi (mis kestab mitu päeva järjest). Enne ei olnud ma julgenud vaadata, mis kuupäev on suure varuketta juures sildil (et äkki aastast 2013), aga on 31.12.2014. Seega on häving mitte 5½ a tooret, vaid 1½ a, kolm ja pool korda vähem! (Alles on näitamisvalmis pildid, küll teises vormingus ja mõnikord teiste failinimedega, ja arhiivi kataloog (pisipildid ja metaandmed).)
Lahkus ei jää karistamata: õhtul, kui inimesed juba kodu poole minemas, küsitakse, kas võtaksin tõlkida tüki, mida muidu peaksin toimetama (vrd sarnane kogemus paar nädalat tagasi), tööpäeva lõpuks; vaatan töökalendrisse ja nõustun. Varsti tulebki see mulle ja näen, et tööpäeva lõpp on rohkem aeg, mil klient peab saama valmis tõlke, minu tähtajaks on pandud keskpäev. Ühes sellega meenub, et mul on hommikul hambaarst (selle sekretär helistab eelmine tööpäev ja tuletab meelde), nii et ma ei saa tulla kangelastegusid sooritama ka vara hommikul; seega teen kohe täna. Kaks tundi teen, aga valmis saan.
15.6.17
N, 3704. päev: mitteäike ja kulm
Hommikul poest kaks väikest 1 TB ketast (just vajalikku marki ja suurust on alla hinnatud). Lõuna ajal hakkan paigaldama; ega.
Hirmsad äikesepilved, sadu ja välgunoolte paks pilv kaardil muudkui lähenevad, aga töölt paar km SW pilved lahknevad ja kõik on kuiv edasi.
Õhtul algab vanalt „kummikettalt” kopimine ja optimeerimine (samu asju on kahes kohas); meeldiva üllatusena leiduvad koolitööde just need aastakäigud, mida pidin kadunuks (saabunud ja hinnatud failid ise; nende sisu ja kõik õppematerjal on väärtuslikum kraam, seda vean alati kaasas). Kummikettal on ka kogu heliarhiiv (muu kui muusika), kena väike, ainult 45 GB.
Kulm ajakirjas: vallavalitsuse teatajas on välismaalaste kohalikele valimistele moosimise üritusest foto, olen veidi nähtav.
Hirmsad äikesepilved, sadu ja välgunoolte paks pilv kaardil muudkui lähenevad, aga töölt paar km SW pilved lahknevad ja kõik on kuiv edasi.
Õhtul algab vanalt „kummikettalt” kopimine ja optimeerimine (samu asju on kahes kohas); meeldiva üllatusena leiduvad koolitööde just need aastakäigud, mida pidin kadunuks (saabunud ja hinnatud failid ise; nende sisu ja kõik õppematerjal on väärtuslikum kraam, seda vean alati kaasas). Kummikettal on ka kogu heliarhiiv (muu kui muusika), kena väike, ainult 45 GB.
Kulm ajakirjas: vallavalitsuse teatajas on välismaalaste kohalikele valimistele moosimise üritusest foto, olen veidi nähtav.
14.6.17
K, 3703. päev: kõige tähtsam on nimi
Ma ei ole eelmise esmaspäeva matka pilte veel teinud, sest ükspäe mõistsin, et pildid istuvad praegu väikesel (500 GB) reisi-kõvakettal. Aga ka see on vana ja ei või teada, kui kaua see veel kestab, näiteks kaks USB-juhet on juba üle elanud, aga kui kaua veel. Tuleb hankida uus (veel parem kaks) ja kopida vanalt kõik sinna ja alles siis saab hakata pilte ilmutama. Siis võib tasahilju hakata taastama ka suurt arhiivi, järgmisel nädalal peaks teada saama, kas vanalt kettalt saab midagi kätte.
Aga kõige tähtsam on panna uutele ketastele nimed (segimineku vältimiseks). Huginn ja Muninn väikestele, Líf ja Lífþrasir suurtele, vanale varukettale Urðarbrunnr näiteks.
Aga kõige tähtsam on panna uutele ketastele nimed (segimineku vältimiseks). Huginn ja Muninn väikestele, Líf ja Lífþrasir suurtele, vanale varukettale Urðarbrunnr näiteks.
13.6.17
T, 3702. päev: teater
Raketirühmas saab teada, et esimene asi, mis ISSi saabujaid tervitab, on lehk, mis koosneb higi, pussu, läppunud õhu ja kuuma elektroonika haisust. Eile kirjutas keegi, kuidas käis kuskil kosmoseüritusel ja juhtus kempsus lähedalt nägema Mike Collinsit. Ja siis selgus ükspäev ka Wernher von Brauni ühe elulooraamatu arvustuse kommentaari vastust kommenteerides (arvustuses oli mainitud, et raketile pandi nimeks V-2 kohe varsti (soon after) Peenemündesse kolimist 1937 – ma ei leia praegu seda arvustust üles), et A4 sai propagandanimeks V-2 alles 8.11.1944. Raamatus „Raketenspuren” on koopia ajalehe V.Beobachter 9.11.1944 esiküljest, kus on nimi V-2 esimest korda ajalehe pealkirjas (esimene avalik raketirünnak Londonile). „Raketenspuren” märgib, et W.v.B oli asjast nördinud ja kurb, sest oli lootnud, et enne saab sõda otsa kui rakett valmis.
* * *
Kirjandustund, olen enne algust kohal. 20 min pärast tuleb ka õps. Lõpeb hispaania subtiitritega prantsuskeelne film Stefan Zweigist; keegi ei mäleta, kuhu eelmine kord järg jäi (õps vaadanud kodus lõpuni, ei mäleta).
Jälle jõuame välja Ida-Saksa muinasbändideni (1978, 1982); jubedad soengud, jube rõivastus. 1980. aastate lõpus kepsles Eesti poppskeenel õige mitu isandat, kes olid neist šnitti võtnud, eriti ühes Tartu bändis.
Kl 19.00 tund lõpeb; kl 19.15 oli õps pakkunud teatrieelset kohtumist teatrilähedases kõrtsis. Ütleb tunni lõppedes, et peab minema tingimata kodust läbi, ta ei saa eksamiküsimusi autosse jätta, näeme poole tunni pärast. Koolist kõrtsu minek kestab Google Mapsi usinal juhatamisel pool tundi (jaamas busside vahel üks minut, inimesed imestavad; ega ma ütle, et tegelikult pidanuks olema 5, aga esimene buss hilines 4). 19.10 kooli bussipeatuses, 19.25 kõrtsus. Veinid ette ja sisse. Õpetaja tuleb kl 19.35. Viies teatrikülastaja tuleb 19.40, kl 19.50 hakatakse maksma. Kl 19.52 lahkutakse, õpsi juhatusel mitte kõige otsemat teed pidi, kl 19.58 teatris. Kõigi üllatuseks on piletid kassas ootamas (õps, kes piletid tellis, ütles, et sai küll kinnituse, et piletid broneeritud, aga mitte vastust, kuidas kätte saab, ega arvet ega midagi, telefoniga olnud teatri kassat võimatu kätte saada jne).
Teater kompaktne, koosneb saalist (eesmine osa on lava, tagumine juhtpult, vahepeal on neli kõrgenevat rida toole) ja eesruumist (baarilett/kassa, selle taga kempsud). Kõik, ooteruumi ei ole, inimesed ootavad tänaval. Kohanäitaja juhatab meid vabadele kohtadele, kolm meist satub kolmandasse ritta, mina üsna keskele. Tüki algus on sujuv, sest selgub, et inimene, kes käib saalis ridade vahel ringi ja palub publikul korjata saali põrandalt paberilehti ja anda talle, on üks näitlejaist.
Poliitiline jant; kaht näitlejat olen näinud sügisel samuti poliitilises jandis (kus oli aga näitlejaid rohkem ja saal suurem; ühega – keda tundi retsensiooni kaasavõtnu oli kiitnud riigi parimaks näitlejaks – silmside missugune), kolmandat kaks aastat tagasi meeldejäävas rollis Godot’ tükis (Lucky).
Kui kummardamiseks läheb, tõuseb kummardama ka esirea nurgas istunud härrasmees (täna oli viimane etendus), kas lavastaja või autor; väike pildiotsing selgitab pärast, et autor.
* * *
Kirjandustund, olen enne algust kohal. 20 min pärast tuleb ka õps. Lõpeb hispaania subtiitritega prantsuskeelne film Stefan Zweigist; keegi ei mäleta, kuhu eelmine kord järg jäi (õps vaadanud kodus lõpuni, ei mäleta).
Jälle jõuame välja Ida-Saksa muinasbändideni (1978, 1982); jubedad soengud, jube rõivastus. 1980. aastate lõpus kepsles Eesti poppskeenel õige mitu isandat, kes olid neist šnitti võtnud, eriti ühes Tartu bändis.
Kl 19.00 tund lõpeb; kl 19.15 oli õps pakkunud teatrieelset kohtumist teatrilähedases kõrtsis. Ütleb tunni lõppedes, et peab minema tingimata kodust läbi, ta ei saa eksamiküsimusi autosse jätta, näeme poole tunni pärast. Koolist kõrtsu minek kestab Google Mapsi usinal juhatamisel pool tundi (jaamas busside vahel üks minut, inimesed imestavad; ega ma ütle, et tegelikult pidanuks olema 5, aga esimene buss hilines 4). 19.10 kooli bussipeatuses, 19.25 kõrtsus. Veinid ette ja sisse. Õpetaja tuleb kl 19.35. Viies teatrikülastaja tuleb 19.40, kl 19.50 hakatakse maksma. Kl 19.52 lahkutakse, õpsi juhatusel mitte kõige otsemat teed pidi, kl 19.58 teatris. Kõigi üllatuseks on piletid kassas ootamas (õps, kes piletid tellis, ütles, et sai küll kinnituse, et piletid broneeritud, aga mitte vastust, kuidas kätte saab, ega arvet ega midagi, telefoniga olnud teatri kassat võimatu kätte saada jne).
Teater kompaktne, koosneb saalist (eesmine osa on lava, tagumine juhtpult, vahepeal on neli kõrgenevat rida toole) ja eesruumist (baarilett/kassa, selle taga kempsud). Kõik, ooteruumi ei ole, inimesed ootavad tänaval. Kohanäitaja juhatab meid vabadele kohtadele, kolm meist satub kolmandasse ritta, mina üsna keskele. Tüki algus on sujuv, sest selgub, et inimene, kes käib saalis ridade vahel ringi ja palub publikul korjata saali põrandalt paberilehti ja anda talle, on üks näitlejaist.
Poliitiline jant; kaht näitlejat olen näinud sügisel samuti poliitilises jandis (kus oli aga näitlejaid rohkem ja saal suurem; ühega – keda tundi retsensiooni kaasavõtnu oli kiitnud riigi parimaks näitlejaks – silmside missugune), kolmandat kaks aastat tagasi meeldejäävas rollis Godot’ tükis (Lucky).
Kui kummardamiseks läheb, tõuseb kummardama ka esirea nurgas istunud härrasmees (täna oli viimane etendus), kas lavastaja või autor; väike pildiotsing selgitab pärast, et autor.
12.6.17
E, 3701. päev: esmaspäev
Lõunaks kohviku eest jäätis, õhtul keeletund.
11.6.17
10.6.17
L, 3699. päev: lennukõrguse maailmarekord
Raketirühmas on huvitav arutelu: mitu fotot on olemas Apollo 13 lõhkenud* teenindusmoodulist? Algul (poe kassasabas) arvan 5–10, keegi pakub 1 või 2, aga kodus selgub (AS13 kaubanduslikust fotokogust loendades), et hoopis 68. Muidu on teema populaarsus selline, et filmi kohta öeldakse lühidalt the movie (ja kes raamatut lugenud ei ole, arvab seniajani, et see on peaaegu dokumentaalne, ja imestab, et mis Hollywoodi leiutised).
Kuivõrd lennukõrgus on lennu kõrgus maapinnast, on Apollo 13 Kuu-tagune läbilend (Texase** kellaaja järgi 14. IV 1970, UTC järgi oldi täpselt Kuu taga 21 minutit üle kesköö, seega 15. IV 1970) seniajani kõrgeim mehitatud lend ajaloos: muudel Kuu-lendudel jäädi Kuu ümber orbiidile, läbilend oli veidi kõrgemalt; Kuu orbiit ümber Maa on veidi elliptiline nagu orbiidid ikka ja Kuu juhtus siis olema Maast veidi kaugemal kui muudel Apollo lendudel. Kokku 400 171 km.
* Kuigi lugematud allikad nimetavad seda plahvatuseks, oli see pigem lõhkikärisemine, ilma väga suure pauguta.
** Juhtimiskeskus oli Texases Austinis, kellaaega ja kuupäevi arvestati selle järgi.
Kuivõrd lennukõrgus on lennu kõrgus maapinnast, on Apollo 13 Kuu-tagune läbilend (Texase** kellaaja järgi 14. IV 1970, UTC järgi oldi täpselt Kuu taga 21 minutit üle kesköö, seega 15. IV 1970) seniajani kõrgeim mehitatud lend ajaloos: muudel Kuu-lendudel jäädi Kuu ümber orbiidile, läbilend oli veidi kõrgemalt; Kuu orbiit ümber Maa on veidi elliptiline nagu orbiidid ikka ja Kuu juhtus siis olema Maast veidi kaugemal kui muudel Apollo lendudel. Kokku 400 171 km.
* Kuigi lugematud allikad nimetavad seda plahvatuseks, oli see pigem lõhkikärisemine, ilma väga suure pauguta.
** Juhtimiskeskus oli Texases Austinis, kellaaega ja kuupäevi arvestati selle järgi.
9.6.17
R, 3698. päev: juhmus
Hambaarsti juures. Koolivaheaja tõttu on hommikune buss suhteliselt tühi ja ma ei pea jaamas ümber istuma ega minema jaamast jala, seega olen ligi 20 minutit varem kohal ja muusikaajaloo I kd saab peaaegu läbi. Hambaarst on sedapuhku rõõmsam kui esimene kord (vbl on esialgne ärahirmutamine tal kaval võte, nagu mul muruniidukiga). Uus hambaarst on hoolikas, mu arust nagu midagi suurt täna ei tehta, aga valuvaigistit paneb ja pool suud on pärast mitu tundi tuim. Protseduuri lõpus jääb aega viis minutit üle, mil ta selgitab võimalikke variante, et ma nende peale mõtleks. E käib sama hambaarsti juures ja on täheldanud, et isegi Eestis heaks hambaarstiks peetu tööd on uus hambaarst ümber teinud; mina seepeale, et aga aega on ju ka palju edasi läinud, teadus ja tehnika areneb. Igatahes varem keegi hambaarst otse öelnud ei ole, et teie probleem on ka minu probleem, või üleüldse kummutanud suhtumist, et arsti juurde minnakse alles siis, kui häda käes (mis suhtumist tean hästi esivanematelt, haige oldi alles siis, kui ei suudetud jalul seista). Ja suhtumist, et teatud eas hakkavad hambad ise ära tulema, ka nagu ei ole, vähemalt mitte veel meie vanuses.
* * *
Tuntud „kommunikatsiooni”-spetsialist väidab ajalehes, mis kõike rõõmuga ära trükib, et parim „kommunikatsioon” toimuvat ainult emakeeles. Seejuures märkamata, et ta ei tea, mis see „kommunikatsioon” emakeeles on: suhtlus, side, ühendus, juhe, toru? — Muidugi eskaleerub FB-kommentaarisabas arutelu kiiresti (sest kui 23 inimest takka kiidab ja 1 äkki teisiti arvab, teevad ju kõik korraga Matrossovit – yes, we are all individuals), tõestades muu hulgas asja, mida olin kahtlustanud ammu: Eesti üldsuse seas on arusaamine maailma etoloogia tasemest kuskil 1930. aastate algul, igatahes enne Konrad Lorenzit. Seda kõik selle tõttu, et etoloogiaks peetakse ajast ja arust loomalugude jutustamist ning korrutatakse edasi ligi neli sajandit vanu René Descartes’i ebatõdesid; mõni ime, et inimestel ei ole reaalsest maailmast adekvaatset ettekujutust ning igasugune soolapuhumine, semiootika ja nõiausk nii paksult vohab.
* * *
Tuntud „kommunikatsiooni”-spetsialist väidab ajalehes, mis kõike rõõmuga ära trükib, et parim „kommunikatsioon” toimuvat ainult emakeeles. Seejuures märkamata, et ta ei tea, mis see „kommunikatsioon” emakeeles on: suhtlus, side, ühendus, juhe, toru? — Muidugi eskaleerub FB-kommentaarisabas arutelu kiiresti (sest kui 23 inimest takka kiidab ja 1 äkki teisiti arvab, teevad ju kõik korraga Matrossovit – yes, we are all individuals), tõestades muu hulgas asja, mida olin kahtlustanud ammu: Eesti üldsuse seas on arusaamine maailma etoloogia tasemest kuskil 1930. aastate algul, igatahes enne Konrad Lorenzit. Seda kõik selle tõttu, et etoloogiaks peetakse ajast ja arust loomalugude jutustamist ning korrutatakse edasi ligi neli sajandit vanu René Descartes’i ebatõdesid; mõni ime, et inimestel ei ole reaalsest maailmast adekvaatset ettekujutust ning igasugune soolapuhumine, semiootika ja nõiausk nii paksult vohab.
8.6.17
N, 3697. päev: suvised hädad
Hommikul loomaarst.
Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.
Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)
Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.
Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.
Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)
Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.
7.6.17
6.6.17
T, 3695. päev: kuum läbi
Töö-toanaaber on käinud nädalavahetusel Londonis, ärganud pühapäeval selle peale, kui paanikas ema helistas.
Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)
Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.
Ilm on külm, haaran selga jope! (Muidugi mitte nende seast, mis ripuvad esikunagis, vaid esimene ettejuhtuv kapist.)
Arvuti töötab jahedaga paremini, teibin ventilaatori juurde termopaari.
5.6.17
E, 3694. päev: usupüha
Matk, mis pidi olema 5 km ja tund, siis 5 km ja 2 h, lõpuks oli ligi 9 km ja 3 h. Peamine vaatamisväärsus oli ära esimese 2 km peal. Kaart ei ulatunud matka alguseni, mis Mavericki järgi oli teises riigis.
On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.
Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.
Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.
Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.
On üsna kuum, matkajaid on üsna palju. Pärast grill.
Teel kohatud elektrijaama kohta näib, et hästi ei kujutata ette, mida see teeb. Sama võimsuse jaoks peaks siin laiuskraadil püstitama 38 km² (kolmkümmend kaheksa ruutkilomeetrit) päikesepaneele (pluss varuelektrijaama, mis töötaks öösel), kusjuures kummastki vaatekohast laiub vaatena ainult 9 km². Mõõtühikus Rocketdyne F-1 väljendatuna on selle elektrijaama võimsus ligikaudu 1 F-1, muidugi selle erinevusega, et F-1 töötas ainult mõne minuti ja Saturn V esimese astme küljes oli mootoreid F-1 viis. Mul on dosimeeter kaasas, on rahulik 1 banaan tunnis (0,1 µSv/h – maailma keskmine on 0,27 µSv/h), ainult kaks korda värahtab üle 3.
Silmapiiril paistab kolm küngast; oletan keskmise sopkataoliseks nupuks lõunaosariikides, peilin kompassilt paari kraadi täpsusega asimuudi, hiljem otsin Sun Surveyoriga, kuhu see magnetasimuut viib. Ei ole see sopkataoline (mis on jalamilt 100 m; selle asimuut oleks 7° põhja poole, aga kompassi mõõteviga on nii 1°…2°), vaid pisut madalam linnamägi veiid lähemal, mille asimuut erineb mõõdetust 1½°.
Õhtul kobistab uksele hullnaaber, tahab mingit kappi tõstma.
4.6.17
3.6.17
2.6.17
R, 3691. päev: välk ja pauk
Äike, peaaegu laenan töötoanaabrile varuvihmavarju. Ise lähen lõunale pisut hiljem, kui äike on juba läbi. Astronaudi tänava juures majal on äike löönud korstna katki. Kui koju lähen, on kivid veel laiali mööda katust ja garaažiesist ja kohal on kaks tuletõrjeautot; kui naasen, on autod kadunud, ees lindid ja lintide taga vahtimas kaks vanameest, käsi silme kohal varjuks.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
1.6.17
N, 3690. päev: ettekanne
Keeletunnis on vaja teha ettekanne mis tahes teemal. Mu ettekanne on arvutiasjanduse ootamatu ärakukkumise tõttu paberil (A3) nagu vanasti. Kuigi korraks sobran ka pliiatsikarbis (kus sees on lahtise sinise tindi ja musta tuši pott), maalin pealkirja 3,8 mm laisulepeaga, kaunis punases antiikvas (link), edasi kirjutan 1–3 mm vildikaga (ja mida edasi, seda väiksemaks kiri läheb, sest kõik peab mahtuma samale paberile).
Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.
Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.
Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.
Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.
31.5.17
K, 3689. päev: uus hambaarst
Uus hambaarst. Esimene, kes sedavõrd põhjalikult räägib, mida vaja, ja esimene, kes ütleb, et patsiendi probleem on ka tema probleem (mitte nagu dr Tang, kellel oli igale probleemile ainult üks lihtne lahendus, mida viiel istungil sain tunda tervenisti kolm korda, kaks neist ilmaasjata).
30.5.17
T, 3688. päev: kuum
Ekspeditsioon lääneosariikide arvutiparandusse (kus kuulen HDD margi kohta põlistamisväärt mõttetera) ja pärastlõunal kirjandustund.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
Katkend jutusaatest Marcel Reich-Ranickiga, kes räägib Erich Kästnerist: kuidas Kästneri esikromaan „Emil und die Detektive” oli omal ajal (1929) täiesti murranguline: esiteks toimus poisteraamatu tegevus mitte kauges minevikus ega lõunamerel ega metsikus läänes, vaid tänapäeval ja Berliinis ja üks stseen koguni rääkija enda kõrvaltänavas; teiseks räägiti raamatus tegelikku Berliini keelt; ja kolmandaks käitusid lapsed iseseisvalt: kui oli vaja leida varas, ei palu lapsed vanemate või politsei abi, vaid tegutsevad ise.
Tund jõuab taas kord Stefan Zweigini (aasta tagasi jõudis ka); Arte on kunagi teinud Zweigist ontliku 51-minutise dokumentaalfilmi, aga praeguseks on selle saksa versioon YouTube’ist ära kadunud ja alles on prantsuse versioon, hispaania subtiitritega. Väga huvitav; ega kummastki üksi täiesti aru ei saa, kokku saab.
29.5.17
E, 3687. päev: motorcycle won’t start
Täna hommikul teeb väline kõvaketas käivitumisel veel kummalisemaid hääli kui tavaliselt. Tavaliselt kostab esimesel sekundil umbes samasugune hääl nagu 4 kW mootoriga ketassae käivitamisel, kui suur saeketas ei jaksa alguses inertsi tõttu pöörelda ja kiilrihm mõne korra paigal hüppab. Täna kostab 11 plõksu ja kuigi edaspidi on visuaalne ja heliline ilme tavaline, ei paista ketast ei Lr-s ega failihalduris. Seda, et HDD ei paista, on varem juhtunud küll, mispeale tuleb HDD ja arvuti eraldi taaslähtestada, aga täna seisund ei parane. Mispeale on lähima poole tunni jooksul kirjutatud meil firmasse, kes rikkis andmekandjatelt andmeid päästab, aga sinna minekut lõunaajal (mille olen samuti vahepeal meiliga kokku leppinud) takistab suur kuumus (ning väikest viisi ka see, et ma ei tea, kas see on ikka parim firma, aga pärast lõunat pakub üks sõbrem IT-töökaaslane sama firmat). Saan teada, et sellest aastakäigust on sedamarki HDD-sid elus ainult 68%. Suhtun toimunusse fatalistliku rahuga.
28.5.17
P, 3686. päev: kuum
Mu läpaka kiirus on üldiselt pöördvõrdeline toatemperatuuriga (tselsiustes), õhtul kestab nelja pildi eksport mitu tundi (kuni sulen, taaskäivitan ja panen eksportima uuesti). Leian läpaka alt kadunud ketaslükati; kadunud pliiatsit ei ole.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
Üldiselt on nii palav, et mõte ei jookse. Küll aga jookseb higi.
Mitu tundi jälgime, kuidas lähemale nihkub suur äike. Algul Blitzortungi kaardilt ja siis visuaalselt. Aga mööda nihkub: sadu on paari kilomeetri kaugusel näha. Ikka palav edasi. Ükspäe sadas palava vahele pisut, pärast oli õues lõhn nagu kurgikasvuhoones, vesi aurustus kohe.
Muidu oli meil nelja päevaga suur Poirot-maraton, tagant ettepoole. Ei ole sarja vaadanud mitu aastat, vahepeal oleme muude asjade vahele vaadanud kaks korda kogu Midsomeri-epopöa, nii et kahe peale meenutame, kus osades iga jao episoodilised tegelased olid. Isegi üks hilisem Midsomeri patoloog on ühes Poirot’s mõrvale kaasaaitaja.
27.5.17
L, 3685. päev: kuum
Täna olen ametlikult haige. Magan terve päeva, ei käi poeski*, ei tee midagi arvutis (pilte ega paranda töid), ainult raamatuid loen natuke. (4 päevaga loen oma 250 lk ja läbi saan 6 raamatuga kokku 1215 lk, aga eks neist kolm ole olnud peaaegu läbi.) Ei joonista ka, kardan, et nina tilgub paberile.
* Pakun hommikul end E-le poodi kaasa, ütleb, et mine parem maga; lähen ja magan sügavalt juba enne seda, kui E jõuab uksest välja.
26.5.17
R, 3684. päev: reede
Et oma arust magasin nagu hästi, aga hommikul on rinnalihased köhimisest valusad.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
Kümnest siis arsti juures. Ütleb, et jätkake ravi, ja kirjutab välja seljatäie rohte. Apteegis.
Lõuna Ookeanis, siis lillepotte ostmas.
25.5.17
N, 3683. päev: usupüha
Metsas, mis asjade edasist käiku arvestades on väga vale mõte.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
Esiteks eemaldame pärast umbes 40 Št kasukas kõndivat puuki.
Teiseks vallandub mul eile alanud allergia sedasi, et tasurätte läheb pakkide kaupa ja vahepeal (kui loen) tilgub nina sõna otseses mõttes.
Tuvastame, et kuigi teadaolevalt kurjaste mõjuvat puud siin ei kasva, on olemas nähtus nimetusega ristallergia, mille üht liiki kasvab siin paksult.
Saan homseks arstiaja ning kirjutan meelde tulnud vanad rohud paberile.
24.5.17
K, 3682. päev: kolmapäev
Päeval söömas, õhtul poes.
23.5.17
T, 3681. päev: lugege teatrikava hoolikalt!
Kui hommikul riidesse panen, lendab rõduservale harakapoeg ja nõuab sädelevaid tiibu lehvitades vanalinnult süüa; vanalind on ettevaatlikum, keerab õhus eemale, kui mind näeb.
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
Jube kuum. Jaama juures ei tõuse konitoss üles, vaid jääb maapinna lähedale ühtlaseks haisuks.
Käin päeval koeri jalutamas, pargis lendab kuldpõrnikas. Pärastlõunal kirjandustund.
* * *
Õhtul on aga „Ibsen” ehk kaks tundi kisa.
„Ibsen,” ütles teatri mängukava.
„Ibseni järgi,” ütles etenduse kava, mis vastas tõele rohkem, sest esimene 40 minutit muust ei räägitud kui Facebookist.
Täheldasin, et kisatavat teksti ma lihtsalt ei kuule, kuulmine nagu lülitub välja, sest mida tähendab, et inimene kisab? — Otsib tähelepanu. Kas tähtsaid asju öeldakse kisades? — Ei.
Kõik läheb täpselt sama skeemi järgi kui aasta tagasi ühes sarnases, aga teise teatri külalisetenduses: laval on mingi veider element (hanged, kõik see aeg sajab lund), „kaks tundi” (nagu lubati, tegelikult 2 h 11 min), vaheajata (sest vaheajal jookseks publik laiali), lõpus on üks objektiivselt võttes kobe koht (kui suudaks eelmist kaht tundi eirata). Kuigi on inimesi, kes tõusevad püsti ja lähevad ära (ning paljud nendest, keda näen, vaatavad sageli kella), on etendus suures saalis, kus on istmevahe kitsam ning kaks tundi istuda, jalad isteasendis krõnksus, on piin (väikses saalis, kus oli sarnane jamps aasta tagasi, oli istmevahe suurem).
Kella vaatan üldiselt mõne minuti tagant. Mu käekellal on mehaaniline stopper, eks ole, ja ühes eriti tüütus pildis, kus ilmselt toimub dialoog, sest vastastikku kisavad ainult kaks inimest, mõõdan sekundi pealt, kui kaua kisatakse ehk kui kaua ületab helivaljus lavakõne valjuse (jutt-jutt-jutt-RÖÖK-krõps stopper sisse-RÖÖK-RÖÖK-RÖÖK-paus-krõps stopper seisma jne). NB! See on dialoog, jutu vahel on ka mõttepausid. Tulemus: 10–11 minuti jooksul (ma hämaras kella väikest sekundiosutit ei näe; 1 h 11…21–22 min) röögitakse 4 min 11 s ehk 38%…42%.
Mängukava järgi olla tükk saanud mitmeid auhindu. Pakun, et järgmistes kategooriates:
- suurim keskmine helivaljus kahe tunni jooksul
- halvim Ibseni mugandus
- kõige ettearvatavam röökur
- uskumatuim mäng
- parim Edina Monsooni paroodiat näidendis Self Raising Flower (Absolutely Fabulous, osa A Small Opening) imiteerinu (see oleks huvitav, ütleme, minuti, aga see uskumatu joodikmoor röögib laval kokku poolteist tundi)
22.5.17
E, 3680. päev: esmaspäev
Tavaline esmaspäev: tööle, tööl, keelekursusel.
21.5.17
P, 3679. päev: teatris
Pühapäevase logistika tõttu jõuame kohale 45 min varem, just hetkel, mil jalgrattal saabub ka peaosaline.
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
Me varem selles teatris käinud ei ole; selgub, et see on sellise fassongiga, et kemmerg on väljas- ja baar seespool piletikontrolli (siinkandis on tavaliselt mõlemad väljaspool). Baariruum on väga suur ja küllap ka seal etendatakse midagi. Piletil kohti ei ole, aga tükk olevat välja müüdud, niisiis moodustub kümme minutit enne algust teatrisaali ukse taha saba, kuhu targaste asutame endidki ja saame täitsa mugavasti saali keskele. Saal on pikergune, pikkusest ligi 2/3 on lava, siis algavad istmed.
Tükk on põnevast kohalikust ajalooseigast, ühest eriskummalisest vangilaagrist, originaalnäidend, aga võinuks olla paremini läbi kirjutatud ja tunni lühem (istepink on kõvavõitu). Etendusest ei olnud enne teada, kui kaua see kestab, loomulikke lõppemiskohti oli nagu mitu, aga tegevus muudkui jätkub; nägin ükspäe unes, et kestab 2 h 15 min, läks täide: kestis 2 h 8 min. Näitlejatöö etteantud näidendi piires suurepärane; kavas kõige esimene olnud tegelane, kuulus vang, on usutav (sama kohalik tippnäitleja, keda nägime saabumas ja kes veel veerand tundi enne algust lippas fuajeest läbi kostüümi ja grimmita – aga ta astub lavale alles kolmveerand tundi pärast algust). Teist tegelast, samuti kuulsat vangi, esitatakse ajalooliselt ebatõenäoses koomilises võtmes, üks repliik on võetud Loriot’lt (tõsise tüki üks harvadest naerupahvakutest on seepeale, kui peategelane ütleb repliigi, mis on mugandatud Trumpi valimisloosungist). Aga senitundmata aspekt on n-ö teine külg, selle ajaloolise seiga korraldamine ja vangivalvurite elu, seda nüüd hiljuti uuriti, sama projekti raames tehti peale näidendi ka dokumentaalfilm.
Lavakujundus on modernne, osa tegelasi (valvurid ja ülekuulajad) on vaatajate poole enamasti seljaga, osa vaatajate seas ja selja taga.
Kava järgi on järgmine etendus homme hommikul, ilmselt koolilastele, ja oletame, et arutlus läheb neil paremat rada kui 7. prantsuse keele kursusel olnud arutelu „Kumb on keskkonnahoidlikem energialiik, tuul või päike?”, mis saavutas rühmas ettearvamatu, aga üksmeelse ja kivisöetööstuse lobist puutumatu tulemuse, et hoopis tuum. (Mille juurde on kõlblik lisada, et päikeseenergia otseselt ja kõik muud energialiigid peale loodeenergia kaudselt on põhimõtteliselt tuumaenergia. Loodeenergia tekitab gravitatsioon. Päikeseenergia tekib tuumasünteesil, tuule-, hüdro- ja laineenergia ning taastuvad või taastumatud fossiilkütused on tekitanud päikesenergia, maapõueenergia on tekkinud tuumalagunemisel.)
20.5.17
L, 3678. päev: lillelaat
Vallamaja taga aialaadal. See küll ei ole nii kuulus kui maailmakuulus* Türi lillelaat, aga autonumbrite järgi on inimesi kohale tõmmatud kaugemalt ja rohkematest riikidest. Rohkesti roose. Mutritest dinosaurus jpt on samas kohas kui aasta tagasi, lõõtsmoonikuga laulikvennad on samades rõivastes, toitlustuskohad on samad. Korraks arvan vilksamisi nägevat eelmist hambaarsti, dr Tangi, kelle juurde ma enam ei lähe. Ostame roosipõõsa, mille sort on nimetatud isiku järgi, keda ükskord kontserdil nägime.
* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.
* Guugeldasin, aga leidsin hoopis, et google.ee on tituleerinud maailmakuulsateks järgmisi inimesi, asju ja kohti (otsingu https://www.google.ee/#q=maailmakuulus tulemuste esimesed 2 lk kirjutamise ajal, 5. VII): tänavakunstnik Banksy, näitleja (Mena Suvari), korvpallitsirkus Harlem Globetrotters, meelelahutuskeskus O’Learys, eestlanna Mena Suvari, hingelaulik Peia, Hollywoodi märk, koertenäitus Crufts, Austria juveelifirma (ütlemata, mis), meelelahutuskett (O’Learys), ökoloogiline aed Londoni lähistel (Beth Chatto aed Essexis; Google Maps näitab mitte aeda, vaid ärakeeramiskohta maanteel, mille vastas on autolammutuskeskus; Londoni Towerini on sealt 85 km), Eesti koor (Filharmoonia Kammerkor), portaal geni.com, kestvusratsutaja Austraaliast (ütlemata, kes), dirigent ja TED kõneleja Benjamin Zander, majandusteadlane Barry Eichengreen, Eesti malemeister, latino-legend Fantuzzi. google.ee elab ilmselt mingis muus maailmas kui ülejäänud maailm; võib-olla on see eelmise sees ja tunduvalt suurem kui välimine.
19.5.17
R, 3677. päev: reede
Tavaline reede: vara tööle, pikalt tööl, poes, koju.
18.5.17
N, 3676. päev: neljapäev
Tavaline neljapäev: vara tööle, pikalt tööl, keelekursusel.
17.5.17
K, 3675. päev: kolmapäev
Tavaline kolmapäev: vara tööle, pikalt tööl, pood, koju.
16.5.17
T, 3674. päev: kadunud asju saab üles otsida
Mõni aeg on meeles mõlkunud, et peaks siinkandi keelde tõlkima muiste, sügaval vene ajal Horisondis olnud reisikirja siitkandist. Horisont ilmutas aeg-ajalt reisikirju (hiljem ilmus neid rohkem ajakirjas Aja Pulss, mis hakkas ilmuma u 1985), peamiselt muidugi sotsialismimaadest ja N. Liidu avarustest, aga mõne leebema kapitalistliku maa lugu läbis tsensori samuti (näiteks kuidas kord käis üks Eesti teadlane Pariisis ja pildistas teleobjektiiviga (135 mm, pakun mulje järgi tagantjärele) detaile hoonetelt, mitte ei olnud reisikirja juures tavalisi postkaardivaateid).
No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.
Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).
Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)
Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.
No vat, kogu Horisondi poolsajand on Digaris, nii et ainult sirvi.
Kogu poolsajand, rõhutan, 50 aastat, 12 numbrit aastas, kokku 600 numbrit. Tekstiotsingut nagu ei ole, vähemalt Digar riigi järgi ei leia (ja pealkirja mäletasin valesti).
Niisiis kõigepealt mõtlesin, mis aastakäigus see võinuks olla (hiljemalt 1989), ja siis hakkasin ajas tagasi liikudes avama neid numbreid, mille kaanepilt tundus tuttav (need numbrid olid meil linnas või maal ning olin neid näinud) ja otsima pisipiltidega üldvaatelt linnavaadet, mida mäletasin seal olevat (sest kui ma esimest korda käisin siinmaal, töövestlusel, ja sõitsin tagasi õhtul söömast (arvates täitsa loogiliselt, et alati on odavaid söögikohti raudteejaama lähedal), nägin sama vaadet bussiaknast ja mõtlesin, et ohhoo, seda vaadet tean lapsepõlvest. (Nagu ka saatsid meie ainsad välismaised sugulased meile 1970. aastatel mitu aastat mingi Šveitsi puurifirma reklaamkalendreid, kus kalendrinumbrite kõrval oli väike puuripilt, aga mujal kaunis loodusvaade, mille lõikasime pärast välja ja knopkatasime kempsu seinale, nii et kemps oli maast laeni Šveitsi loodusvaateid täis – ausõna! – ja aastaid hiljem Šveitsi sattununa tundsin palju kohti ära.)
Teine foto loo juures on peaaegu selline linnavaade, nagu kunagi oli raudteejaama juures, aga autosid on ühe sõidurea asemel viis. Allik ütleb, et mingist Euroopa pealinnade raamatust, aga visuaalselt midagi tuttavat ette ei tule. Pildi uurimine ütleb, et üks reklaamkiri oleks nagu hispaania keeles – ja ongi, pildil on üks Madridi kesklinna plats.
15.5.17
E, 3673. päev: vanaaegsed asjad
Meie Eesti-korteris toimuvad väikest viisi ehitustööd, mida maksame kord kuus. Pangast, et saaks tõendi jne. Pangas on sattunud alati sama ametnik, kes iga kord pakub, et aga ma teen teile internetipanga, saate teha ülekande kodust ja teenustasuta. Mispeale mina iga kord, et internetipank on juba, me tuleme maksetõendi pärast. Täna talle meenub, et oleme käinud tema juures juba mitu korda, ja pakub, et kui selliseid korduvaid makseid tuleb veel, võib pank anda paki (100 tk) eeltäidetud maksekorraldusi, klient kirjutab iga kord ainult summa ja allkirja ning jätab korralduse panga postkasti. Mispeale imestan (mõttes), et ah nende jaoks siis ongi panga küljes kastid (Eestis vist mitte), kuhu inimesed vahel midagi panevad ja mille küljes on tavaliselt silt, et see ei ole postkast. Aga ise ma seda kasutanud ei ole (nagu ei ole kunagi kasutanud tšekki) ja keegi seni pakkunud ka ei ole.
14.5.17
P, 3672. päev: joonistan
Algab järgmise vaate joonistamine, seekord N, seekord on hoone ka pisut kõver, nagu on. Aluve, kavalpea, kirjutas eskiisprojekti plaanile ainult kahe külje mõõtmed (kuigi seletuskirjas õiendas, et varasem arvamus, et konvendihoone on 42,5 m × 42,5 m ruut, ei ole tõsi, iga külg on ise pikkusega), kusjuures SO-külg (millest eendub O-nurgas Pikk Hermann veidi) on 5 cm lühem kui NW-külg, kus sellist väljaastet ei ole, ja ülejäänud kahest vastasküljest on üks oma 30 cm pikem kui teine, kusjuures jällegi on sirge SW-sein pikem kui eenduva nurgatorniga NO-külg. Samas ma nagu ei ole täheldanud, et sein Sturvolti juures keeraks, mistõttu võib eeldada, et kui üldse on linnuse üldkavatises täisnurki, siis on see põhjanurk ehk Sturvolti välisnurk. Samuti täheldasin kirde- ja loodekülje rõhtkauguste mõõtmisel, et mõlemal on Sturvolti laius rohkem 13,4 m kui kirjanduses mainitud 13,05 m (paganas, oleksin võinud viimasel korral ise üle mõõta). N-vaatel on ka see toredus, et Sturvolt varjab kogu sisehoovi. Selle kontuure on vaja ainult selleks, et joonestada katusekallet ja pärast korstnaid, aga sisehoovi aknaid joonistama ei pea. Joonistamine ähvardab tulla võrdlemisi kiire, sest kõik mõõtmed peale ärkli on juba mõõdetud.
Järjekordne kivi Aluve teooria kapsaaeda (kuidas Pikk Hermann olnud esimene torn): tornil ei ole ühtki valgusava hoovi (konvendihoone) poole ja kaminad on läänenurgas ehk kõige ohutumas nurgas (mõjutab veidi müüripaksust, korstna asend veidi nähtavust). Ja et asi oleks veel segasem: ega Sturvoltil ka hoovi poole aknaid ole, trepid on hoovipoolsetes seintes, aga säilinud algsed kaminad on N- ja W-nurgas ehk välisküljel. Martin Hislop pakub, et keskaegne linnusekorsten ei pruukinud tingimata kerkida katusest kõrgemale, võis kulgeda seinas ja avaneda kaitsekäigu sakki või müüri välisküljele.
(Aga veel lahedam on, et eesti Vikipeediat kirjutavad filosoofid on pidanud vajalikuks rõhutada, et Aluve oli mees. Vaikne hallipäine vanahärra, nagu ma teda ainsalt kohtumiselt mäletan. Tuult tiibadesse, rõhuval enamikul isikuartiklitest on sugu märkimata.)
13.5.17
L, 3671. päev: joonistan
Vaade valmib.
Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.
Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.
* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (ka kaitsekäigu rinnatise välisnurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.
Päeval E-le lennujaama vastu.
Üsna viimasel hetkel selgus, et uus kustukas kalkalt kustutamiseks ei sobi, määrib pliiatsit liiga palju laiali, aga kiilukujulise kustukaga pliiatsiotsik ei määri. Omajagu määris ka see, et paralleeljoonte tõmbamisel nühib joonlaud mööda paberit. Alguses tõmbasid pliiatsiooned pehme pliiatsiga (B); pärastpoole hakkasin tõmbama jooni tušiga üle kohe, kui jooned lõplikult mõõdetud ja paigas, ning valmis osa kinni katma. Ülalt alla, st tagantpoolt ettepoole joonistamine (mis määriks kõige vähem) ei ole eriti võimalik.
Kõrguste tabelis on nüüd 270 rida, rõhtasendite tabelit ei ole, need kaugused on märgitud sobivast suunast vaadetele (1971. a eskiisprojektist, kuhu olen visandanud juurde joonisel olematuid või nähtamatuid kohti, nt Pika Hermanni friis, talaaugud ja kaitsekäigu ristlõike mõõtmed, mis õnnestus ühelt fotolt mõõdistada). Muidugi oleks äärmiselt lahe koostada iga ava servade või muude servade asendite loetelu stiilis „kabeli SW-aken: vasak serv kujuteldavast W-nurgast* … m, parem serv … m, alaserv … m ümp, ülaserv … m ümp”.
* Konvendihoone W- ja S-nurk on ümardatud, O-nurgas on eenduv ümardatud välisnurkadega Pikk Hermann. Seega on konvendihoone välisküljel ainsad selged püstjooned maapinnast kaitsekäigu ülaservani N-nurk ja kaks vuuki kummalgi pool Pikka Hermanni. SW-külje mõlemas servas on ümarnurk (ka kaitsekäigu rinnatise välisnurk on ümar) ja sedasi tuleb kaugusi mõõta mõttelisest nurgast.
Päeval E-le lennujaama vastu.
12.5.17
R, 3670. päev: reede
Poest tulles märkan eemalt, et Kõrgmetsa asumikeskuses poe kõrvalt majast väljuks garaažist nagu selle kunagise DJ taoline isik, kes keerutas meil kahel või kolmel tööpeol plaate ja rääkis valitud seltskonnale lauas DJ raskest elust (sh kuninglikel pidudel ja rahvuspüha massiüritusel). Kunagi nägin teda Kõrgmetsa maksimarketis, nii et võimatu see ei ole. (Kontrollitud, tõsi: teleofniraamatus ei ole, googeldus ütleb tema firmanime, teine googeldus näitab, kus see aadress on: samas majas!!)
Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.
Postkastis on papper, et vallavalitsus sai 8. skp mu valijaks kandideerimise avalduse kätte.
11.5.17
N, 3669. päev: Kalmer Tennossaare juuksevärv
Üle pooleteist nädala jälle keeletunnis. Õpetaja peab meie keeletaset juba televisiooni tunniajase arutelusaate vääriliseks; on andnud tosinkonna küsimusega lehe, mille vastuseid peame jutust püüdma. Mul on kuidagi imelik, et silmaulatuses kaaslastel on paberil samuti väga vähe, isegi neil, kes muidu räägivad paremini kui mina. Arusaamisega nagu eriti probleeme ei ole (eks ma ole õppinud kuulama – ühel kunagisel keelekursusel oli eraldi teema, kuidas kuulata tundmatut juttu, mis sõnadele ja lause mis kohas pöörata tähelepanu ja mis sõnad ei tähenda tegelikult midagi; neid tarkusi saab kasutada ka muudes keeltes). Aprilli algul vaatasin samast sarjast tunnise saate, kus räägiti keelepoliitikast; oli huvitavam kui tänane haridusteemaline lugu ja sain piisavalt aru.
No selgub, et teised said aru veel vähem; mõni ei oska korraga kuulata ja eelmist asja kirjutada. Õpetaja seletab pikapeale kõik ära, mida tahtis.
Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis klassitoa projektori värvustest. Sellel on toimunud mingi drastiline rike ja ära on kadunud punane kanal. Ma näed mõtlesin näidatud poolest tunnist 25 minutit, et saatejuhil on mustade põikitriipudega valge pusa nagu lennuvälja tuulekott, aga õpsi kuvarilt paistis, et triibud on hoopis punased. Mingi jamps on ka muudes värvuskanalites, sest valdavad muud värvid on õrnad kollakasroheline ja lillakaspruun, mis ilmuvad täiesti ootamatutes kohtades, kus muidu peaks esinema näiteks ihuvärvi roosa. Mõnes üldplaanis näeb, kuidas ringis ümber laua istujail on näod sidrunkollased. Kõigil on huuled tumelillad. Suurplaanis näeb, kuidas üks prilliklaas on kergelt kollakasroheline ja teine kergelt lillakaspruun ning need värvid vahetuvad iga kord, kui esineja liigutab pead. Prillideta esinejail on väga õrnalt kollakashallis näos kriipsu võrra kirkama kollasega imelised mustrid nagu lõppematutes ulmesarjades maavälistel kosmoseelanikel: näiteks laubalt üle nina alla vööt, mis hargneb suu ümber põskedele nagu Mercedes-Benzi märk, kolmnurk suu all suuotste ja lõuatipu vahel, triip põsesarnalt meelekohani, ainult kõrvad. Selle kõrval on märksa igavam, et üks esineja näeb välja nagu kadund Aadu Lukas, üks nagu see Noorte Hääle ajakirjanik, kes vabal ajal kihutas ringi autoinspektsiooni eriüksuses ning kellest hiljem sai Kadriorus presidendi nõunik, ning üks nagu Vjatšeslav Molotov.
Pealkiri viitab muidugi minu onu värvitelekale (marki Gorisont, 1980. aastate keskel), mis onu väitel oli täiesti normaalsete värvidega, aga ema arvates olnud selles Kalmer Tennossaarel lilla pea. Ema olla enne onule külla minekut tookord just näinud linna peal Kalmer Tennossaart ja teadis kinnitada, et täiesti tavaline hall on.
No selgub, et teised said aru veel vähem; mõni ei oska korraga kuulata ja eelmist asja kirjutada. Õpetaja seletab pikapeale kõik ära, mida tahtis.
Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis klassitoa projektori värvustest. Sellel on toimunud mingi drastiline rike ja ära on kadunud punane kanal. Ma näed mõtlesin näidatud poolest tunnist 25 minutit, et saatejuhil on mustade põikitriipudega valge pusa nagu lennuvälja tuulekott, aga õpsi kuvarilt paistis, et triibud on hoopis punased. Mingi jamps on ka muudes värvuskanalites, sest valdavad muud värvid on õrnad kollakasroheline ja lillakaspruun, mis ilmuvad täiesti ootamatutes kohtades, kus muidu peaks esinema näiteks ihuvärvi roosa. Mõnes üldplaanis näeb, kuidas ringis ümber laua istujail on näod sidrunkollased. Kõigil on huuled tumelillad. Suurplaanis näeb, kuidas üks prilliklaas on kergelt kollakasroheline ja teine kergelt lillakaspruun ning need värvid vahetuvad iga kord, kui esineja liigutab pead. Prillideta esinejail on väga õrnalt kollakashallis näos kriipsu võrra kirkama kollasega imelised mustrid nagu lõppematutes ulmesarjades maavälistel kosmoseelanikel: näiteks laubalt üle nina alla vööt, mis hargneb suu ümber põskedele nagu Mercedes-Benzi märk, kolmnurk suu all suuotste ja lõuatipu vahel, triip põsesarnalt meelekohani, ainult kõrvad. Selle kõrval on märksa igavam, et üks esineja näeb välja nagu kadund Aadu Lukas, üks nagu see Noorte Hääle ajakirjanik, kes vabal ajal kihutas ringi autoinspektsiooni eriüksuses ning kellest hiljem sai Kadriorus presidendi nõunik, ning üks nagu Vjatšeslav Molotov.
Pealkiri viitab muidugi minu onu värvitelekale (marki Gorisont, 1980. aastate keskel), mis onu väitel oli täiesti normaalsete värvidega, aga ema arvates olnud selles Kalmer Tennossaarel lilla pea. Ema olla enne onule külla minekut tookord just näinud linna peal Kalmer Tennossaart ja teadis kinnitada, et täiesti tavaline hall on.
10.5.17
K, 3668. päev: tagasi reaalsusse
Neile, kes arvavad, et Eesti on mingi loodusarmastajate Eeden. Lugege stenogrammi ja lihtsalt häbenege: Riigikogu lükkas karusloomafarmide sulgemise ettepaneku tagasi.
Julmust pakatavad kõik, olgu reform või kesk või vabakas või nats või mitte (aga eriti just nats, kelle esistnik ütleb selge sõnaga, et talle meeldib, kui loomad ja inimesed istuvad puuris – lugege, lugege).
9.5.17
T, 3667. päev: kitšikuninganna saab 150
Vaba päev, soe, päike. Joonistan. Hommikul poes (kus tuleb vastu lähedal elav läti töökaaslane), pärastlõunal keeletund.
Algul olen ukse taga, keegi teine õpetaja laseb sisse. Siis tuleb ka õps. Olen algul ainus. Täna on teemaks saksa kitš, nimelt üliproduktiivne lihtkirjanik Hedwig Courths-Mahler, kes avaldas eluajal 208 odavat armastusromaani, müüdud köidete arvu poolest populaarseim saksakeelne kirjanik, tema teostest on 130 trükis seniajani. 150. sünniaastapäeva puhul antud välja uustrükke, õpetaja kingib igaühele, saadab E-le ka, märgin, et tore, me saame hakata nüüd kodus lugema kumbki oma raamatust ette dialooge. Õps ei ole ise lugenud, ma sirvin ja itsitan, juba esimesel leheküljel ratsutatakse elevantidega. Köites on kaks romaani, kummagi taga on ka teemakohane toiduretsept. Väga praktiline.
Mul on ka kaasas fotokas, kavatsesin võtta äratulekul kunstfotosid, aga nüüd kannan käes kaht paksu roosade roosidega raamatut, ei saa. Tahan teha pilti, kuidas emma-kumma kohaliku lennufirma maanduv lennuk möödub raudteejaama riigivapiga tuulelipust; nüüd tean, mis ilmaga, mis kellaajal, kustkohast ja mis fookuskaugusega tuleb pilt võtta. Nali muidugi selles, et lennuk ilmub majade kohalt selja tagant ja äkki, aga Flightradari pilt võib olla mõne minuti taga.
8.5.17
E, 3666. päev: kiirkõnd ja magus uni
Õhtul on kontsert, enne vaja jalutada koerad, aga maja juurde jõudes selgub, et unustasin võtme tööle. Kronoloogia on seesugune:
* * *
Esimesel kojutulekul nägin Kõrgmetsa kiriku juures, kuidas harakas ajas taga varest.
- 17.18 töölt ära
- 17.44 kodu juures
- 17.50 buss
- 17.53 Vana Tao juures
- 17.59 buss
- 18.11 tööl
- 18.22 buss
- 18.43 kodus
- 18.52 koerte välkjalutus (Blitzgassi™)
- 19.06 bussipeatuses
- 19.11 buss
- 19.30 kontserdisaalis
* * *
Esimesel kojutulekul nägin Kõrgmetsa kiriku juures, kuidas harakas ajas taga varest.
7.5.17
P, 3665. päev: ohhoo
Ärkasin öösel üles mingi seniolematu avastuse peale, kuidas Kuressaare lossis on mingi väga ilmne asi teistmoodi kui mida seni on ajaloolased arvanud, nii ilmne, et keegi ei ole seda märganud, ja olin rõõmus ja kindel, et see nii selge asi jääb ju hommikuni ometi meelde.
Muidugi mitte.
Muidugi mitte.
6.5.17
L, 3664. päev: laupäev
Näen, kuidas vares kiusab pasknääri, aga pasknäär eest ka ei lenda.
Puhastan vanni äravoolu seebikiviga, voolab alla paremini kui enne.
Puhastan vanni äravoolu seebikiviga, voolab alla paremini kui enne.
5.5.17
R, 3663. päev: öökullivein
Üle hulga aja sööklas; minnes ei teagi kohe, kas üldse on veel vanas kohas.
Poodi on tekkinud tore Portugali punane vein, sildi peal loorkaku nägu (mis väljendiga on alati see häda, kas stiliseeritud on öökullinägu või öökull ise). Ühes sellega on veinikapis kummaline olukord, kus punast on üle kahe korra rohkem kui valget.
Helsingin Sanomat kirjutavad, et soomlased sattusid Gallén-Kallela üle sajandi kadunud tippteose jälile („Haavakuume”) ja said sellest isegi selge foto. (Samast ka teine lugu Espoo ajalehest Länsiväylä – Gallén-Kallela muuseum on napilt üle linnapiiri Espoos.)
Poodi on tekkinud tore Portugali punane vein, sildi peal loorkaku nägu (mis väljendiga on alati see häda, kas stiliseeritud on öökullinägu või öökull ise). Ühes sellega on veinikapis kummaline olukord, kus punast on üle kahe korra rohkem kui valget.
Helsingin Sanomat kirjutavad, et soomlased sattusid Gallén-Kallela üle sajandi kadunud tippteose jälile („Haavakuume”) ja said sellest isegi selge foto. (Samast ka teine lugu Espoo ajalehest Länsiväylä – Gallén-Kallela muuseum on napilt üle linnapiiri Espoos.)
4.5.17
N, 3662. päev: valima!
Keeletunni asemel olen õhtul vallamaja juures saalis teabeüritusel „Välismaalased kohalikele valimistele!”. Et kui juba vald on saatnud mulle nimelise teate. Statistikast saab teada, et eestlased ja teised idarahvad on kohalikel valimistel õige laisad, valijate nimekirjas on eestlasi – ütleb väike peastarvutus – kaks või kolm (kui jutuks on eurovalimiste nimekiri, siis need kaks oleme meie). Et kui juba elate, saate kasutada õigust ja valida vallavalitsust (linnapea + „piiskopid”*) või kandideerida nendeks ise. Linnapea peab kõne. Kahele-kolmele, kes kohe üldse ei mõista prantsuse keelt, pakub üks vallavalitsuse liige sosintõlget saksa keelde.
* Kunagi nägin Kõrgmetsa bussipeatuses vallavalitsuse teadete stendil tundmatut sõna, et linnapea ja piiskopid lubavad ehitajail üles kaevata tänava. „Mis piiskopid?!” imestasin muidugi, aga veider sõna ei jäänud ka nii palju meelde, et kodus sõnastikust järele vaadata. Teine variant, „linnapea ja maletajad” ka ei kõlba.
Nagu ikka, räägivad küsimuste ajal kaks inimest hästi pikalt. Üks kergelt kõhedust tekitav härra arutab, mida ta peaks tegema, kui soovib välismaalasest vallaelanikuna minna poliitikasse (linnapea algul itsitab kaaslasele). Väga pikk jutt; üritan selja tagant ära arvata, kas ühineb mingi olemasoleva erakonnaga või asutab uue. Pigem uue.
Aga kogu selle aja maadlen sulepeaga, et täita valijate nimekirja arvamise avaldus. Sulepea ei tööta; vahetan tindi, ikka ei tööta; sulge märjaks teha ei saa, vastu lauda kloppida ei ole sünnis. Taskus on veel roheline tindipliiats ja must kalligraafiasulepea, aga nendega avaldust ei kirjuta. Vald pastakaid ei paku; kogu saalis on ainult üks omanikuta pastakas, nii et ootan, kuni see vabaneb. Meenutatakse, et kes kolm tilka verd on andnud, sellele muutub valimine kohustuslikuks, aga ega kuue aasta tagant üks päev, 1 pühapäev 312st ole palju tahetud.
* Kunagi nägin Kõrgmetsa bussipeatuses vallavalitsuse teadete stendil tundmatut sõna, et linnapea ja piiskopid lubavad ehitajail üles kaevata tänava. „Mis piiskopid?!” imestasin muidugi, aga veider sõna ei jäänud ka nii palju meelde, et kodus sõnastikust järele vaadata. Teine variant, „linnapea ja maletajad” ka ei kõlba.
Nagu ikka, räägivad küsimuste ajal kaks inimest hästi pikalt. Üks kergelt kõhedust tekitav härra arutab, mida ta peaks tegema, kui soovib välismaalasest vallaelanikuna minna poliitikasse (linnapea algul itsitab kaaslasele). Väga pikk jutt; üritan selja tagant ära arvata, kas ühineb mingi olemasoleva erakonnaga või asutab uue. Pigem uue.
Aga kogu selle aja maadlen sulepeaga, et täita valijate nimekirja arvamise avaldus. Sulepea ei tööta; vahetan tindi, ikka ei tööta; sulge märjaks teha ei saa, vastu lauda kloppida ei ole sünnis. Taskus on veel roheline tindipliiats ja must kalligraafiasulepea, aga nendega avaldust ei kirjuta. Vald pastakaid ei paku; kogu saalis on ainult üks omanikuta pastakas, nii et ootan, kuni see vabaneb. Meenutatakse, et kes kolm tilka verd on andnud, sellele muutub valimine kohustuslikuks, aga ega kuue aasta tagant üks päev, 1 pühapäev 312st ole palju tahetud.
3.5.17
K, 3661. päev: imeline tants ja tugitooligeodeedi töösaavutus
Ükspäev juustu ei olnud, panin varesele hakkliha; vares tänab – istub katusel ja kui mind näeb, kraaksub vaikselt ja viisakalt.
* * *
Õhtul on teatris kolm 20-minutist tantsuetendust. Tantsib NDT 2.
Lugejal võib nüüdisaegse koreograafia suhtes olla muidugi teatud reservatsioone, eriti kui arvata, et koreograafia = „Luikede järv” (Kaie Kõrb ja Tiit Härm), aga see, mis lavalt paistab, erineb „Luikede järvest” sama palju, kui ütleme erineb „Luikede järv” soome rahvatantsust, mis koosneb ainult vaiksest ringiratast kõndimisest ja käte aeglaselt üles-alla heilutamisest. Et mida kõike tantsija teha suudab – ja seejuures nii, et see ei ole ei tsirkus ega veiderdamine.
Sisenen saali valest uksest; vaatasin piletilt ainult, et 7. rida, ei võtnud kaasa binoklitki, aga selle numbriga kohta ei ole (suure teatri suures saalis on kohtadel läbiv nummerdus). Selgub, et koht on rõdu tagareas ja parterist saab rõdule vahepeal saalist väljumata, mis pileti ärarebitud kontsa arvestades on ju tore. Õige koht on kaks istet paremale kohast, kus kunagi vaatasime maruigavas lavastuses „Trubaduuri” ning eesmise rea itaallane valgustas telefoniga mulle silma, kui hakkas keset tükki äkki sõnumdama, et istun siin ooperis. Täna istub koht temast paremale tema kolleeg, kes arvab, et teatri käsk telefonid täielikult välja lülitada tema kohta ei käi. Köhin vihaselt; ta rohkem ei tee.
Kõrval on jaapanlane, kellel on õhukeseks karbiks kokkupandav teatribinokkel, edasi keegi vist saksa tädi, kes räägib temaga inglise keeles ja saan teada palju tema eluolust, kuni teisel vaheajal lähevad nad istuma mujale. Ja ma lähen istuma samale kohale, kus vaatasin poolt „Trubaduuri”, see on kuidagi rõdu parempoolse vahekäigu kohal ja sealt näeb kogu lava nagu suurt telekat (enne oli selle telefonivalgustaja peanupp osaliselt ees – koolilapsed on ettenägelikult võtnud kohanäitaja juurest kaasa istepatju).
Saalis on paarsada 10–15 a koolilast, kellest käib läbi kuuldav kahin, kui – nagu nüüdisaegses Hollandi koreograafias ikka – heidab üks naistegelane endalt lavasügavuses ülemise kehakatte ja on numbri lõpuni ilma.
Etenduste järjekord on väheke teine kui kavas (õiget ütleb lisaleht). Kavas räägib iga keele (en, fr, de) tutvustus eri juttu.
Esimene (YouTube) tekitab korraga seoseid Vana-Egiptuse ja „Maatriksi” filmidega, aga viimasest hoolimata on vapustavalt hea (rõdu viimasest reast ei seleta silm tantsijate nägusid ega miimikat, aga see on); teine (YouTube) on pisut laialivalguv (korraga kustutatakse tuled ja on läbi), kuigi osav ja tore; kolmas (YouTube) räägib elu haprusest ja surma pidevast lähedalolekust (koreograafi isiklike perekondlike läbielamiste ainel). Koreograafi nimi on rootsipärane, lavakunstniku oma veel enam; lava ainus kaunistuselement on kaldu kõverik, mis eraldab valgust ja pimedust ning mille ümber ja üle toimub palju liikumist. Kavalehe järgi kujutab kõverik uppuvat laeva – ja seega tabab mind äkiline äratundmine, et ma tean, mis laev see on, ja et kas saalis on veel inimesi, kes seda detaili mõistab. Tüki lõpp lahendust ei too: teineteist ei võida kumbki.
* * *
Tänahommikust tegevust joonestamise lainel võiks nimetada pöörd²projekteerimiseks: üritan hoomata fotodelt mõõdistades, mis oli küll selle meistri mõttes, kes seitse aastat sellist kaitsekäiku taastas (1977–1978 (SO-tiib), 1980–1981 (SW), 1982–1983 (NW) ja 1984 (NO)), seda säilinud osalt pöördprojekteerides. Arhiivifotodelt näeb (olen käinud neid arhiivis vaatamas!), et enne restaureerimist oli kaitsekäigust (u 130 m) kinnimüürituna alles 40% (u 50 m). Olemas oli kõik vajalik: ots vastu torni ja üks tornita nurk. Seda siis kopeeriti muudele tiibadele (NO-tiiba tehti otsad pikemad, aga sakid ja sakivahed on sama suured kui mujal). Hävinud kohtades ehitati kaitsekäik hiljem taastatud müüri peale, kuskil müüri lammutamata (v.a SW-külje S-nurgas, müüri halva seisundi tõttu, see laoti uuesti üles) NO-tiivas terve korruse jagu keskaegsest kõrgemale (nii et kinnimüüritutena paistavad keskaegse ärkli tugitalade pesad ja isegi kaitsekäigu veesüliti ava).
Fotodelt mõõdistamine selgus olevat hämmastavalt täpne: lähtudes väikesest faktikillust, et maapind S-nurga juures on 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62), ning teades konvendihoone küljepikkusi ja tornilaiusi 5 cm täpsusega, võib perspektiivkorrigeeritud fotolt (võetud vallilt seinaga võimalikult risti ja väänatud õigeks) mõõdistada vaatesuunaga risti seina tasandil avade asukohad ja kõik vajalikud kõrgused. Sealt ülespoole töötades jõudsin vahitorni räästani, millest edasi arvasin tekkivat perspektiivimoonutusi (sest katusetipp on tiiva seina tasandist kaugemal; arvutuslik moonutus vahitorni tipu jaoks foto võttekohast –1,89 m). Tornitippude kõrgused mõõtsin üle kahe kilomeetri kauguselt väga pika objektiiviga võetud fotolt (mille arvutuslik räästa ja tipu eri kaugustest tekkiv perspektiivmoonutus on vahitorni tipu jaoks –6 cm ja kaitsetornil –10 cm – mida ma ei arvestanud) ja pärast selgus, et vahitorni tipp on geodeetiline punkt kõrgusega 41,78 m ja ennäe! mu saadud perspektiiviveaga korrigeerimata tulemus 41,64 m oli ainult 14 cm liiga madal (pärast korrigeerimist ainult 8 cm madalam). Võrreldagu seda vahitorni püstlõikega Aluve suures raamatus, kus ta ei pannud tähele, et keldri põrand, isolatsioonišahti põhi ja maapind on kõik eri kõrgustel, sh esimene teisest ligi 2 m kõrgemal; aga, noh, ta ei pannud ka tähele, et eeslinnus vallide sees on vallide välisest alast 4 m kõrgemal – vana vallivärav väljub mitu meetrit vallikraavi kohale.
Teine geodeetiline punkt selgub olevat reeper kuskil NO-seinas, kõrgus 4,699 m ümp, täpset kohta öeldud ei ole, aga igatahes maapinnast kõrgemal. Fotodelt selgub (ah, kui kasulikud on üksikasjalikud märksõnad! – fotosid on vaja läbi vaadata 108 ja mitte 3373), et see on kaitsetorni idanurgas – kaitsetorni I korruse akna alaserv on väljast u 30 cm kõrgusel, reeper on sellest ligikaudu pool – mis ühtlasi tähendab, et maapind NO-küljes on tõesti peaaegu täpselt 4,5 m ümp, mida varem teadsin ainult umbkaudu (Maa-ameti kõrgusmudelilt, mis ütleb kõrgusi 0,5 m täpsusega).
See väga kaugelt võetud foto oli ainus, millelt mõõtsin teadaoleva punkti kõrguse suhtes sellest ees- või tagapool olevate kohtade kõrgusi. Liitsin sellelt fotolt mõõdetud kõrgustele perspektiiviparandid (millest kõige väiksem oli –6 cm (vahitorni telg vs. räästas), kõige suurem –60 cm (merepoolne katusehari vs. vahitorni räästas) ja eri külgedelt mõõdetud asjad hakkasid ühtima juba otsese mõõtevea piires.
Nii et siis kokkuvõttes rõõmustan, et saan koduste vahenditega, laua ääres arvuti taga istudes, torni kõrguseks ainult 8 cm vähem kui geodeedid kohapeal peente nivelliiridega! &9786;
* * *
Õhtul on teatris kolm 20-minutist tantsuetendust. Tantsib NDT 2.
Lugejal võib nüüdisaegse koreograafia suhtes olla muidugi teatud reservatsioone, eriti kui arvata, et koreograafia = „Luikede järv” (Kaie Kõrb ja Tiit Härm), aga see, mis lavalt paistab, erineb „Luikede järvest” sama palju, kui ütleme erineb „Luikede järv” soome rahvatantsust, mis koosneb ainult vaiksest ringiratast kõndimisest ja käte aeglaselt üles-alla heilutamisest. Et mida kõike tantsija teha suudab – ja seejuures nii, et see ei ole ei tsirkus ega veiderdamine.
Sisenen saali valest uksest; vaatasin piletilt ainult, et 7. rida, ei võtnud kaasa binoklitki, aga selle numbriga kohta ei ole (suure teatri suures saalis on kohtadel läbiv nummerdus). Selgub, et koht on rõdu tagareas ja parterist saab rõdule vahepeal saalist väljumata, mis pileti ärarebitud kontsa arvestades on ju tore. Õige koht on kaks istet paremale kohast, kus kunagi vaatasime maruigavas lavastuses „Trubaduuri” ning eesmise rea itaallane valgustas telefoniga mulle silma, kui hakkas keset tükki äkki sõnumdama, et istun siin ooperis. Täna istub koht temast paremale tema kolleeg, kes arvab, et teatri käsk telefonid täielikult välja lülitada tema kohta ei käi. Köhin vihaselt; ta rohkem ei tee.
Kõrval on jaapanlane, kellel on õhukeseks karbiks kokkupandav teatribinokkel, edasi keegi vist saksa tädi, kes räägib temaga inglise keeles ja saan teada palju tema eluolust, kuni teisel vaheajal lähevad nad istuma mujale. Ja ma lähen istuma samale kohale, kus vaatasin poolt „Trubaduuri”, see on kuidagi rõdu parempoolse vahekäigu kohal ja sealt näeb kogu lava nagu suurt telekat (enne oli selle telefonivalgustaja peanupp osaliselt ees – koolilapsed on ettenägelikult võtnud kohanäitaja juurest kaasa istepatju).
Saalis on paarsada 10–15 a koolilast, kellest käib läbi kuuldav kahin, kui – nagu nüüdisaegses Hollandi koreograafias ikka – heidab üks naistegelane endalt lavasügavuses ülemise kehakatte ja on numbri lõpuni ilma.
Etenduste järjekord on väheke teine kui kavas (õiget ütleb lisaleht). Kavas räägib iga keele (en, fr, de) tutvustus eri juttu.
Esimene (YouTube) tekitab korraga seoseid Vana-Egiptuse ja „Maatriksi” filmidega, aga viimasest hoolimata on vapustavalt hea (rõdu viimasest reast ei seleta silm tantsijate nägusid ega miimikat, aga see on); teine (YouTube) on pisut laialivalguv (korraga kustutatakse tuled ja on läbi), kuigi osav ja tore; kolmas (YouTube) räägib elu haprusest ja surma pidevast lähedalolekust (koreograafi isiklike perekondlike läbielamiste ainel). Koreograafi nimi on rootsipärane, lavakunstniku oma veel enam; lava ainus kaunistuselement on kaldu kõverik, mis eraldab valgust ja pimedust ning mille ümber ja üle toimub palju liikumist. Kavalehe järgi kujutab kõverik uppuvat laeva – ja seega tabab mind äkiline äratundmine, et ma tean, mis laev see on, ja et kas saalis on veel inimesi, kes seda detaili mõistab. Tüki lõpp lahendust ei too: teineteist ei võida kumbki.
* * *
Tänahommikust tegevust joonestamise lainel võiks nimetada pöörd²projekteerimiseks: üritan hoomata fotodelt mõõdistades, mis oli küll selle meistri mõttes, kes seitse aastat sellist kaitsekäiku taastas (1977–1978 (SO-tiib), 1980–1981 (SW), 1982–1983 (NW) ja 1984 (NO)), seda säilinud osalt pöördprojekteerides. Arhiivifotodelt näeb (olen käinud neid arhiivis vaatamas!), et enne restaureerimist oli kaitsekäigust (u 130 m) kinnimüürituna alles 40% (u 50 m). Olemas oli kõik vajalik: ots vastu torni ja üks tornita nurk. Seda siis kopeeriti muudele tiibadele (NO-tiiba tehti otsad pikemad, aga sakid ja sakivahed on sama suured kui mujal). Hävinud kohtades ehitati kaitsekäik hiljem taastatud müüri peale, kuskil müüri lammutamata (v.a SW-külje S-nurgas, müüri halva seisundi tõttu, see laoti uuesti üles) NO-tiivas terve korruse jagu keskaegsest kõrgemale (nii et kinnimüüritutena paistavad keskaegse ärkli tugitalade pesad ja isegi kaitsekäigu veesüliti ava).
Fotodelt mõõdistamine selgus olevat hämmastavalt täpne: lähtudes väikesest faktikillust, et maapind S-nurga juures on 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62), ning teades konvendihoone küljepikkusi ja tornilaiusi 5 cm täpsusega, võib perspektiivkorrigeeritud fotolt (võetud vallilt seinaga võimalikult risti ja väänatud õigeks) mõõdistada vaatesuunaga risti seina tasandil avade asukohad ja kõik vajalikud kõrgused. Sealt ülespoole töötades jõudsin vahitorni räästani, millest edasi arvasin tekkivat perspektiivimoonutusi (sest katusetipp on tiiva seina tasandist kaugemal; arvutuslik moonutus vahitorni tipu jaoks foto võttekohast –1,89 m). Tornitippude kõrgused mõõtsin üle kahe kilomeetri kauguselt väga pika objektiiviga võetud fotolt (mille arvutuslik räästa ja tipu eri kaugustest tekkiv perspektiivmoonutus on vahitorni tipu jaoks –6 cm ja kaitsetornil –10 cm – mida ma ei arvestanud) ja pärast selgus, et vahitorni tipp on geodeetiline punkt kõrgusega 41,78 m ja ennäe! mu saadud perspektiiviveaga korrigeerimata tulemus 41,64 m oli ainult 14 cm liiga madal (pärast korrigeerimist ainult 8 cm madalam). Võrreldagu seda vahitorni püstlõikega Aluve suures raamatus, kus ta ei pannud tähele, et keldri põrand, isolatsioonišahti põhi ja maapind on kõik eri kõrgustel, sh esimene teisest ligi 2 m kõrgemal; aga, noh, ta ei pannud ka tähele, et eeslinnus vallide sees on vallide välisest alast 4 m kõrgemal – vana vallivärav väljub mitu meetrit vallikraavi kohale.
Teine geodeetiline punkt selgub olevat reeper kuskil NO-seinas, kõrgus 4,699 m ümp, täpset kohta öeldud ei ole, aga igatahes maapinnast kõrgemal. Fotodelt selgub (ah, kui kasulikud on üksikasjalikud märksõnad! – fotosid on vaja läbi vaadata 108 ja mitte 3373), et see on kaitsetorni idanurgas – kaitsetorni I korruse akna alaserv on väljast u 30 cm kõrgusel, reeper on sellest ligikaudu pool – mis ühtlasi tähendab, et maapind NO-küljes on tõesti peaaegu täpselt 4,5 m ümp, mida varem teadsin ainult umbkaudu (Maa-ameti kõrgusmudelilt, mis ütleb kõrgusi 0,5 m täpsusega).
See väga kaugelt võetud foto oli ainus, millelt mõõtsin teadaoleva punkti kõrguse suhtes sellest ees- või tagapool olevate kohtade kõrgusi. Liitsin sellelt fotolt mõõdetud kõrgustele perspektiiviparandid (millest kõige väiksem oli –6 cm (vahitorni telg vs. räästas), kõige suurem –60 cm (merepoolne katusehari vs. vahitorni räästas) ja eri külgedelt mõõdetud asjad hakkasid ühtima juba otsese mõõtevea piires.
Nii et siis kokkuvõttes rõõmustan, et saan koduste vahenditega, laua ääres arvuti taga istudes, torni kõrguseks ainult 8 cm vähem kui geodeedid kohapeal peente nivelliiridega! &9786;
2.5.17
T, 3660. päev: joonestan
Täna algab kampaania „Liigume rõõmsaste”, mille jaoks on vaja erijuhiseid järgides kasutada spetsiaalset mobiilirakendust. Teen nii ja avastan, et rakendus muidugi ei tööta normaalselt: seda ei saa sulgeda, mis tähendab, et see üritab kogu aeg saada kätte GPS-i ja andmesidet, nii et telefon läheb kuumaks ja kella viie ajaks on aku laengust alles ainult 25% (tavaliselt selleks kellaajaks nii 60%). Kirjandustundi minnes (bussiga ja viimane pool kilomeetrit jala) hakkab rakendus – nagu soovitatud – automaatselt salvestama teekonda töölt ära, aga kui see on valmis, näen, et liikumisviisiks on pandud auto. Seda muuta ei saa enam mitte kuskilt. Pärast leian muidugi, et liikumisviisi saab panna ise ainult siis, kui alustada-lõpetada teekonna salvestamist käsitsi.
Lõuna ajal ei jõua kirjatarvete poodi – mu vana hea harilik pliiats (marki Pilot ja ostetud 1993, üks tuntud Eesti kunstnik kasutab täpselt samasugust, Pilot seda enam ei tooda) on kadunud (on kuskil korteris, aga ma ei tea, kus; igatahes ei ole öölaual (kus on korruseplaanide ja tornilõike dimeetrias joonestamisest jäänud muud joonestusvahendid kõik ilusti koos, mitu peent vildikat, mõlemad mallid, 50 cm metalljoonlaud, kustukad), aga on veel palju kohti, kus võib olla, näiteks mu kirjutuslaual); kadunud on ka väike pinal, kus sees on töötav üsna kõva harilik pliiats, see on mul kaasas keeletunnis, aga kotis enam ei ole, äkki olen unustanud klassi; mu kolmandas harilikus pliiatsis on sees pehme (B) tera, joonestamiseks on vaja kõva või äärmisel juhul keskmist (HB). Ma ei leia ka E 60° nurgikut – käsil on Kuressaare linnuse konvendihoone äsja omandatud kõrgus- ja muude mõõdistusandmete jäädvustamine isomeetrias. Eile alustasin E hariliku pliiatsiga, mis on samuti B, eks ikka joonestatakse kõigepealt eespool olevad jooned, aga kätega nende otsas sõtkumine ajab need kalkal pikapeale laiali. Isomeetrias saab kõiki telgi joonistada sama 60° nurgikuga: z-telg on püsti (90° alaservast), x- ja y-telg on 30° alla horisontaali (60° külgservast). Paralleeljooni tõmban kahe väikse Staedleri mallnurgikuga: meeles peab pidama, et vana (kus on kirjad mustaga) on saanud millegi lõikamisel pisut kannatada ja hüpotenuus ei ole enam päris sirge (omad vitsad peksavad: kes käskis mitte viitsida võtta tööriistakastist metalljoonlauda!), joonestada tuleb uuega, mille kirjad on sinised.
Seega käin õhtul toidupoes, kus kirjatarvete nurk on üsna muljetavaldav. Aga nurgikut seal ei ole, kõvu pliiatsiteri ka mitte (õigemini ei ole seal üldse midagi muud kui 0,5 ja 0,7 mm HB-teri); ostan siis kaks 2H-pliiatsit (tavalist, puust pliiatsit). Tavalise pliiatsi pahupool on teritamisvajadus, eks ole, millega paratamatult kaasneb omajagu sodi (eriti grafiidipuru, nii et pärast teritamist tuleb pesta käsi); vana joonestamisnipp on teritada tera kiilukujuliseks, mis püsib terav kauem ja mida eri moodi hoides saab erineva laiusega jooni; aga kiilukujuliseks saab teritada ainult käsitsi (grafiidipuru). (Pärast ostan kinnise, topsiga teriti; kui teravus kaob, keeran pliiatsit selles pool pööret.)
Pinali leian õhtul üles, oli koti muus sahtlis kui tavaliselt. Õhtul jõuan joonestamisega sedamaale, et saab hakata esimesi jooni tušiga üle tõmbama.
* * *
Kirjandustunnis räägime ühest Berliini luuletajannast, kelle teos „Westend õhtul kell üheksa” meenutab mulle (ma ei ütle õpetajale, ega) iseoma luulendust, mille kirjutasin bussis põlve otsas sel lühikesel ajal, kui käisin kirjandusringis. Et minu hoolikalt läbimõeldud kunst ja puhta uus žanr oli just pälvinud ringi eesistniku karmi kriitikat, kirjutasin vihaga paberile kõik mõtted, mis laekusid pähe bussisõidul koju, 2,5 km. Seda sai oma 15 rida. Järgmine kord kandsin selle virrvarri ette, mispeale ringi eesistnik tõmbas mõtlikuks ja käskis korrata, pärast ütles: „Mjaa … Siin nagu midagi on.” Mispeale peagi lahknesid meie teed ja millest võib ka järeldada, et Berliini luuletajanna ei kirjutanud seda palju pikemat teost ühekorraga, sest vastasel korral jõudnuks ta lõpuni alles kell pool üksteist.
* * *
Kui te ei taha, et teie äraolekul käib koer pullerdamas diivanil, ja võtate heaks blokeerida diivanipealse suures formaadis raamatutega, ärge pange sinna lemmikraamatuid! Õhtul võite leida segamini pööratud diivani ja raamatu selle eest maast, kämblajagu eemal teise koera oksest. Loomaomaniku rõõmud.
Lõuna ajal ei jõua kirjatarvete poodi – mu vana hea harilik pliiats (marki Pilot ja ostetud 1993, üks tuntud Eesti kunstnik kasutab täpselt samasugust, Pilot seda enam ei tooda) on kadunud (on kuskil korteris, aga ma ei tea, kus; igatahes ei ole öölaual (kus on korruseplaanide ja tornilõike dimeetrias joonestamisest jäänud muud joonestusvahendid kõik ilusti koos, mitu peent vildikat, mõlemad mallid, 50 cm metalljoonlaud, kustukad), aga on veel palju kohti, kus võib olla, näiteks mu kirjutuslaual); kadunud on ka väike pinal, kus sees on töötav üsna kõva harilik pliiats, see on mul kaasas keeletunnis, aga kotis enam ei ole, äkki olen unustanud klassi; mu kolmandas harilikus pliiatsis on sees pehme (B) tera, joonestamiseks on vaja kõva või äärmisel juhul keskmist (HB). Ma ei leia ka E 60° nurgikut – käsil on Kuressaare linnuse konvendihoone äsja omandatud kõrgus- ja muude mõõdistusandmete jäädvustamine isomeetrias. Eile alustasin E hariliku pliiatsiga, mis on samuti B, eks ikka joonestatakse kõigepealt eespool olevad jooned, aga kätega nende otsas sõtkumine ajab need kalkal pikapeale laiali. Isomeetrias saab kõiki telgi joonistada sama 60° nurgikuga: z-telg on püsti (90° alaservast), x- ja y-telg on 30° alla horisontaali (60° külgservast). Paralleeljooni tõmban kahe väikse Staedleri mallnurgikuga: meeles peab pidama, et vana (kus on kirjad mustaga) on saanud millegi lõikamisel pisut kannatada ja hüpotenuus ei ole enam päris sirge (omad vitsad peksavad: kes käskis mitte viitsida võtta tööriistakastist metalljoonlauda!), joonestada tuleb uuega, mille kirjad on sinised.
Seega käin õhtul toidupoes, kus kirjatarvete nurk on üsna muljetavaldav. Aga nurgikut seal ei ole, kõvu pliiatsiteri ka mitte (õigemini ei ole seal üldse midagi muud kui 0,5 ja 0,7 mm HB-teri); ostan siis kaks 2H-pliiatsit (tavalist, puust pliiatsit). Tavalise pliiatsi pahupool on teritamisvajadus, eks ole, millega paratamatult kaasneb omajagu sodi (eriti grafiidipuru, nii et pärast teritamist tuleb pesta käsi); vana joonestamisnipp on teritada tera kiilukujuliseks, mis püsib terav kauem ja mida eri moodi hoides saab erineva laiusega jooni; aga kiilukujuliseks saab teritada ainult käsitsi (grafiidipuru). (Pärast ostan kinnise, topsiga teriti; kui teravus kaob, keeran pliiatsit selles pool pööret.)
Pinali leian õhtul üles, oli koti muus sahtlis kui tavaliselt. Õhtul jõuan joonestamisega sedamaale, et saab hakata esimesi jooni tušiga üle tõmbama.
* * *
Kirjandustunnis räägime ühest Berliini luuletajannast, kelle teos „Westend õhtul kell üheksa” meenutab mulle (ma ei ütle õpetajale, ega) iseoma luulendust, mille kirjutasin bussis põlve otsas sel lühikesel ajal, kui käisin kirjandusringis. Et minu hoolikalt läbimõeldud kunst ja puhta uus žanr oli just pälvinud ringi eesistniku karmi kriitikat, kirjutasin vihaga paberile kõik mõtted, mis laekusid pähe bussisõidul koju, 2,5 km. Seda sai oma 15 rida. Järgmine kord kandsin selle virrvarri ette, mispeale ringi eesistnik tõmbas mõtlikuks ja käskis korrata, pärast ütles: „Mjaa … Siin nagu midagi on.” Mispeale peagi lahknesid meie teed ja millest võib ka järeldada, et Berliini luuletajanna ei kirjutanud seda palju pikemat teost ühekorraga, sest vastasel korral jõudnuks ta lõpuni alles kell pool üksteist.
* * *
Kui te ei taha, et teie äraolekul käib koer pullerdamas diivanil, ja võtate heaks blokeerida diivanipealse suures formaadis raamatutega, ärge pange sinna lemmikraamatuid! Õhtul võite leida segamini pööratud diivani ja raamatu selle eest maast, kämblajagu eemal teise koera oksest. Loomaomaniku rõõmud.
1.5.17
E, 3659. päev: kevadpüha
Parandan kursuse asju; terve päev läheb. Vahepeal tekib hasart, et kuidas ülesandes mainitud prantsuse nimi ikka hääldub. YouTube’ist leidub asja kohta kolmeosaline veebisaade, kus nime ütleb asutuse enda direktor. Kelle suust veel õigemat hääldust kuuleb kui direktori enda suust!
Saab valmis kell kuus ja siis viskan jalad seinale. Kaanetan Kuressaare lossi joonestamise plaanid kiletaskuisse, prindin välja kõrgusmõõtmiste tabeli (looduses enda, fotodelt mõõdetud, üksikud kirjandusest leitud; üle 220 tulemuse, 9 lk). Täheldan konvendihoone ainsat keskaegse välimusega kujutist vaadates (sama muldkindlustuste plaan – siin selle loo lõpus: link –, kus ei ole raveliine, aga on varjatud tee, ning halvalt fotokoopialt arvasid mitmed ajaloolased nägevat kaitsetornil katust ja 8 korrust (tgl on 7, joonisel tõenäoliselt 6)), et NO-külje kaitsekäik oli kaitsetorni korruse võrra madalamal kui praegu. Linnuse värava kohal võib märgata, et kogu seina ülaosa laiuses on müüriladu uuem ja ühtlasem. Vana osa ülaservas on seniajani näha keskaegse ärkli toetustalade kinnimüüritud pesad (mille säilitamise vajadusele linnuse korrastustöödel 1930. aastatel osutas Armin Tuulse märgukirjaga, mida on osundatud ühes restaureerimisprojektis). Lõikel on esimüüris sel kohal aste; 1984–1985 ehitati kaitsekäik selle müüri peale.
YouTube’ist haruldane hiline (2011) pikk intervjuu Neil Armstrongiga (link).
Saab valmis kell kuus ja siis viskan jalad seinale. Kaanetan Kuressaare lossi joonestamise plaanid kiletaskuisse, prindin välja kõrgusmõõtmiste tabeli (looduses enda, fotodelt mõõdetud, üksikud kirjandusest leitud; üle 220 tulemuse, 9 lk). Täheldan konvendihoone ainsat keskaegse välimusega kujutist vaadates (sama muldkindlustuste plaan – siin selle loo lõpus: link –, kus ei ole raveliine, aga on varjatud tee, ning halvalt fotokoopialt arvasid mitmed ajaloolased nägevat kaitsetornil katust ja 8 korrust (tgl on 7, joonisel tõenäoliselt 6)), et NO-külje kaitsekäik oli kaitsetorni korruse võrra madalamal kui praegu. Linnuse värava kohal võib märgata, et kogu seina ülaosa laiuses on müüriladu uuem ja ühtlasem. Vana osa ülaservas on seniajani näha keskaegse ärkli toetustalade kinnimüüritud pesad (mille säilitamise vajadusele linnuse korrastustöödel 1930. aastatel osutas Armin Tuulse märgukirjaga, mida on osundatud ühes restaureerimisprojektis). Lõikel on esimüüris sel kohal aste; 1984–1985 ehitati kaitsekäik selle müüri peale.
YouTube’ist haruldane hiline (2011) pikk intervjuu Neil Armstrongiga (link).
30.4.17
P, 3658. päev: uus kirjakastivõti
Majahoidja toob kirjakasti võtme, allkirja vastu. Et pandavat peagi uued kastid, teine uus võti on siis kastis.
Lubame kirjutada loo, mille pakutud pealkirja kuulen algul valesti kui „Väike rauast hiinlane”. See võiks olla lausa raamatu pealkiri!
Taksot riigipüha hommikul kl 4.40 ei käi. Proovin siis mitu korda, mis on hiliseim kellaaeg, mil veel käib. 3.55, lennujaamas seega kolmveerand tundi rohkem aega.
Lubame kirjutada loo, mille pakutud pealkirja kuulen algul valesti kui „Väike rauast hiinlane”. See võiks olla lausa raamatu pealkiri!
Taksot riigipüha hommikul kl 4.40 ei käi. Proovin siis mitu korda, mis on hiliseim kellaaeg, mil veel käib. 3.55, lennujaamas seega kolmveerand tundi rohkem aega.
29.4.17
L, 3657. päev: laupäev
Jälle jala aiapoodi ja sööma, siis bussiga tagasi poodi, sealt jala.
28.4.17
R, 3656. päev: reede
Tänasida imelikka asju: sajab, märkan silmanurgast, et põlluteel vilgub sinine vilkur. Vaatan pikksilmaga, et kas kiirabi, aga on hoopis üksik politseimotikas ja mitukümmend meetrit tema järel üksik punastes liibukates jalgrattur.
Poodi; kiirustan hirmsa kaarega üle ajutise vöötraja, bussipeatuses näen, et vana vöötrada on taas avatud
Poodi; kiirustan hirmsa kaarega üle ajutise vöötraja, bussipeatuses näen, et vana vöötrada on taas avatud
27.4.17
N, 3655. päev: jutustame vaesusest ja paigaldame fotot
Maandub ebatavaline lennuk, võtan pikksilma, näen, et muidu on nagu B737, aga aknarida vahepeal katkeb. Flightradar24 ütleb, et number on P4-AFK; Googel ütleb, et P4-AFK omanik on Venemaa rikkuselt 15. isik, miljardär Vladimir Jevtušenkov, kellele kuulub suur osa Venemaa mobiilisidest, lastekaupade kaubandusest, paberitööstusest, meditsiini erakliinikuid, Baškiiria naftartööstus jpm.
* * *
Nagu ikka, keerlevad keeletunnid igavate sotsiaalteemade ümber; tõeliselt huvitavatest asjadest ei räägita kunagi. Igaüks oskaks nagu midagi rääkida, aga et keegi teemast tegelikult sügavuti ei tea, on see niisama jahumine (vrd siit lugudest aastate tagant (sügis 2009), kuidas prantsuse keele tunnis räägiti keskkonnast ja tehti nii erakordseid mõtteavaldusi, et kuku pikali – link).
Täna on arutleda teema „Vaesus”. Liitun rühmaga, kus on kaks rootslast ja tundmatult Ida-Euroopa maalt kursusekaaslane. Rootslaste tõttu kipub arutlus sinna kanti, nagu vanas anekdoodis, et kui rikaste koolis kästi kirjutada kirjand vaestest, kirjutas üks nõnda: „Elas kord vaene pere. Kõik olid väga vaesed: ema oli vaene, isa oli vaene, laps oli vaene, autojuht oli vaene, aednik oli vaene.” Mistõttu põhiliselt kuulan seda kui teatrit. Pärast vaatame saatelõiku, kuidas kohalik heategevusühing käis abistamas Burkina Fasos, mille kohta oskan pärast öelda, et aga ehitatud kooli arhitekt oli kohalik. Saates on kõik ettearvatav: kuidas tulevad rikkad eurooplased, ühes kohas valge Mercedesega, ning külavanem tervitab-kallistab teda ülevoolavate kiidusõnade saatel kui kallist sõpra mitu minutit, päriselt või näitemänguna või mõlemat või ei kumbagi.
* * *
FB-st käis eile läbi allveelaevaga foto aastast 1944, mille asukohaoletused käivad ööpäevaga läbi sellise raja:
* * *
Nagu ikka, keerlevad keeletunnid igavate sotsiaalteemade ümber; tõeliselt huvitavatest asjadest ei räägita kunagi. Igaüks oskaks nagu midagi rääkida, aga et keegi teemast tegelikult sügavuti ei tea, on see niisama jahumine (vrd siit lugudest aastate tagant (sügis 2009), kuidas prantsuse keele tunnis räägiti keskkonnast ja tehti nii erakordseid mõtteavaldusi, et kuku pikali – link).
Täna on arutleda teema „Vaesus”. Liitun rühmaga, kus on kaks rootslast ja tundmatult Ida-Euroopa maalt kursusekaaslane. Rootslaste tõttu kipub arutlus sinna kanti, nagu vanas anekdoodis, et kui rikaste koolis kästi kirjutada kirjand vaestest, kirjutas üks nõnda: „Elas kord vaene pere. Kõik olid väga vaesed: ema oli vaene, isa oli vaene, laps oli vaene, autojuht oli vaene, aednik oli vaene.” Mistõttu põhiliselt kuulan seda kui teatrit. Pärast vaatame saatelõiku, kuidas kohalik heategevusühing käis abistamas Burkina Fasos, mille kohta oskan pärast öelda, et aga ehitatud kooli arhitekt oli kohalik. Saates on kõik ettearvatav: kuidas tulevad rikkad eurooplased, ühes kohas valge Mercedesega, ning külavanem tervitab-kallistab teda ülevoolavate kiidusõnade saatel kui kallist sõpra mitu minutit, päriselt või näitemänguna või mõlemat või ei kumbagi.
* * *
FB-st käis eile läbi allveelaevaga foto aastast 1944, mille asukohaoletused käivad ööpäevaga läbi sellise raja:
- Tallinn (mis olla kirjutatud pildi taha, aga mis see mingil juhul ei ole, laev on Saksa allveelaeva nägu ja meremeestel olla Saksa munder)
- Pärnu
- Gotenhafen [Gdynia]
- Kiel
- Hamburg (Norderelbe)
- Bremen
- Hamburg (Süderelbe)
- Gotenhafen
- Swinemünde
- Gotenhafen
- Hamburg, Norderelbe, Köhlfleeti suubumiskoha juurest vaatega ida poole.
26.4.17
K, 3654. päev: siil, kontserdil, Wikipedia is not considered to be a reliable source
Postkontoris. Postkontori tädi kaob mitmeks minutiks ja naaseb siis raamatusülemiga. Küsib, kas kolm suurt raamatupakki saab anda mulle, et sama aadress ja perekonnanimi. Mu enda kaks väikest pakki saanuks võtta tööle, aga see virn tuleb tarida koju, mul ei ole kotti kaasas ega kedagi.
Näen postkontori juures Keldri bussipeatuses piiritajad; E näeb hommikul pargi juures siili (ma ei ole siinmaal siili näinud). Ilmaennustus lubab lörtsi, mispeale mõttes naeran, aga õhtul on jäine külm.
* * *
Õhtul kontsert, lihaks saab muistne tähendamissõna sarjast The Fast Show:
Aga pärast fuajeest ühes uus mängukava, mille leide hakkan siis juba bussis sõnumdama.
* * *
Joonestushuviline tuvastab, et huvijoonestusel on dimeetria kaldu teljed paar kraadi ebakindlad ja et on olemas spetsiaalne joonlaud, millega tõmmata neid kindlalt. Tellib, ootab nädala, käib postkontoris järel. Õhtul leiab, et joonlaual on sügavusse vaatav telg vertikaalist mitte 48°, nagu kirjutas Saksa Wikipedia (link), vaid DIN ISO 5456-3 järgi 41°25’. Vohoh.
Näen postkontori juures Keldri bussipeatuses piiritajad; E näeb hommikul pargi juures siili (ma ei ole siinmaal siili näinud). Ilmaennustus lubab lörtsi, mispeale mõttes naeran, aga õhtul on jäine külm.
* * *
Õhtul kontsert, lihaks saab muistne tähendamissõna sarjast The Fast Show:
Louis Balfour: What do you play us tonight?Kontrabassil mängib virtuoos, kes meenutab sarja The Far Side (e k „Ääremail”) karikatuuri Hominid reconstructions: Java man, Peking man, Cro-Magnon man, Jazz man. Peategelane (keda nägin ühel vabaõhukontserdil suvel 1995) üritab kergendada õhustikku naljadega, mis ei tule tal paraku välja sama sujuvalt kui perfektne vigadeta klaverimäng.
Jazz man: Jazz.
LB: No, I mean what tune?
JM: Tune?! It’s jazz, man!
Aga pärast fuajeest ühes uus mängukava, mille leide hakkan siis juba bussis sõnumdama.
* * *
Joonestushuviline tuvastab, et huvijoonestusel on dimeetria kaldu teljed paar kraadi ebakindlad ja et on olemas spetsiaalne joonlaud, millega tõmmata neid kindlalt. Tellib, ootab nädala, käib postkontoris järel. Õhtul leiab, et joonlaual on sügavusse vaatav telg vertikaalist mitte 48°, nagu kirjutas Saksa Wikipedia (link), vaid DIN ISO 5456-3 järgi 41°25’. Vohoh.
25.4.17
T, 3653. päev: Komarov, see kuulus lendur
BBC Radio 4-s on kuuldemäng Komarovi hukkumisest, Death of a Cosmonaut (järelkuulatav kuni 19. maini), peaosas Julian Rhind-Tutt. Esimene kolmveerand tulevad muidugi meelde näitleja suured kõrvad ja miskipärast üritab kosmonaut vahepeal kõnelda keeles, mida ta ei oska, aga pärastpoole läheb paremaks.
Õhtul veerand kaheteist aegu jalutan koeri ja näen, kuidas eemal kiirteel sõidab aeglaselt vilkuritega politseiauto. No ikka juhtub, aga vaatan: politsei järel ilmub mõningase vahemaaga veoauto, mille kabiinil on kollased vilkurid ja taga pikk treiler, mille keskel üks konteiner (treilerist tublisti lühem), siis kollaste vilkuritega sõiduauto, siis järgmine kollaste vilkurite ja keset treilerit üksiku konteineriga veoauto, siis järgmine … ja järgmine … Kahe veoauto vahel umbes sada meetrit. Kokku venib see rong vaateväljast läbi (seisan ja vaatan) oma kaks minutit; ei märganud loendada, kui hakkas huvitavaks minema, oli möödunud vähemalt viis. Kokku vähemalt viisteist. Ei tea, mida seal veeti. Konteinerid olid kõik samasugused; tuumajaama ja strateegiliste ladudeni läheb raudtee, nende kraami ei ole vaja vedada maanteel. Öö vastu kolmapäeva on ammust ajast teada-tuntud kõige vaiksema maanteeliiklusega aeg – kui 1962 veeti Lockheed A-12 esmalennuks Lockheedi tehasest Burbankist (praegu on samas Bob Hope’i lennujaam, BUR) mööda maanteed Groom Lake’i, linnulennul 400 km, just öösel vastu kolmapäeva.
Õhtul veerand kaheteist aegu jalutan koeri ja näen, kuidas eemal kiirteel sõidab aeglaselt vilkuritega politseiauto. No ikka juhtub, aga vaatan: politsei järel ilmub mõningase vahemaaga veoauto, mille kabiinil on kollased vilkurid ja taga pikk treiler, mille keskel üks konteiner (treilerist tublisti lühem), siis kollaste vilkuritega sõiduauto, siis järgmine kollaste vilkurite ja keset treilerit üksiku konteineriga veoauto, siis järgmine … ja järgmine … Kahe veoauto vahel umbes sada meetrit. Kokku venib see rong vaateväljast läbi (seisan ja vaatan) oma kaks minutit; ei märganud loendada, kui hakkas huvitavaks minema, oli möödunud vähemalt viis. Kokku vähemalt viisteist. Ei tea, mida seal veeti. Konteinerid olid kõik samasugused; tuumajaama ja strateegiliste ladudeni läheb raudtee, nende kraami ei ole vaja vedada maanteel. Öö vastu kolmapäeva on ammust ajast teada-tuntud kõige vaiksema maanteeliiklusega aeg – kui 1962 veeti Lockheed A-12 esmalennuks Lockheedi tehasest Burbankist (praegu on samas Bob Hope’i lennujaam, BUR) mööda maanteed Groom Lake’i, linnulennul 400 km, just öösel vastu kolmapäeva.
24.4.17
E, 3652. päev: keelekursus jätkub
Arenguvestlus; mul läheb vestluse ajal, just siis, kui kurdan, kuidas sügisel koolitusele mineku korraldamine oli üldiselt kaunis segane, mingi prügi silma, nii et kardan, et mis saab, kui pisar voolab üle põse, ja sellist hetke ka ei tule, et ülemus keeraks selja ja saaksin silma pühkida, et ei veereks. Korraks pöörab selja, sest keegi koputab uksele, aga see on osakonnajuhataja ning pühkida oleks veel imelikum. Aga ei veere.
Õhtul jätkub pärast kevadvaheaega keeletund; arutame maailma kõige igavamat raamatut (meil on nüüd kohustuslik kirjandus, 36 lk, loed läbi ja mõtled, et äh, millest see siis õige rääkis).
Õhtul jätkub pärast kevadvaheaega keeletund; arutame maailma kõige igavamat raamatut (meil on nüüd kohustuslik kirjandus, 36 lk, loed läbi ja mõtled, et äh, millest see siis õige rääkis).
23.4.17
P, 3651. päev: pühapäev
Raamat skorbuudist. Ei ole üldse nii, et kellel hambad välja kukuvad, sellel on skorbuut. See oli hirmus ja mitmekesise haiguspildiga tõbi (sageli aeti seda segi sarnaste tõbede beriberi ja pellagraga, vastavalt C-, B1- ja B3-vitamiini vaegus), hambad kukkusid välja tavaliselt alles hilisemas staadiumis, varem tekkisid koledad verevalumid ja haavandid ning hirmus lehk. Hiljem läksid lahti varem paranenud haavad (sh luumurrud) ja kadus kõhrkude ning tekkisid mitmesugused neurofüsioloogilised nähud, mille tekitatud käitumis- ja isiksushäired üldiselt sarnanesid mitmesuguse hullusega ning tajuhäired mõjutasid tugevasti seda, kuidas kujutati pildil või kirjelduses kaugeid eksootilisi maid ja rahvaid XVIII–XIX sajandil.
Mõõdan korrigeeritud perspektiiviga fotodelt Kuressaare linnuse akende, karniiside ja räästaste kõrgusi, tuvastades näiteks, et samalaadse kõrguse kahelt küljelt mõõdetud väärtused klapivad alla 10 cm täpsusega, ja et mu sisemõõdistuste kumulatiivne viga klapib väliskülje mõõdistamise tulemustega. Tõde tõuseb, vale vaob, ja eriti sügavale kaob vahitorni kõrguse usaldusväärsus – vahitorni kõrgus on raamatust raamatusse olnud alati sama, aga alati ei ole öeldud, mille suhtes (praeguse või keskaegse maapinna; torni keldri; isolatsioonišahti põhja), nii et peagi on need läinud loovalt segi. Tulemusi kokku lüües (paarisaja reaga Exceli failis) saab, et isolatsioonišahti põhi on 3 m ümp, keskaegne maapind torni välisküljel 3,2 m ja praegune 4½ m, tornikelder 4,8 m ümp.
Mõõdan korrigeeritud perspektiiviga fotodelt Kuressaare linnuse akende, karniiside ja räästaste kõrgusi, tuvastades näiteks, et samalaadse kõrguse kahelt küljelt mõõdetud väärtused klapivad alla 10 cm täpsusega, ja et mu sisemõõdistuste kumulatiivne viga klapib väliskülje mõõdistamise tulemustega. Tõde tõuseb, vale vaob, ja eriti sügavale kaob vahitorni kõrguse usaldusväärsus – vahitorni kõrgus on raamatust raamatusse olnud alati sama, aga alati ei ole öeldud, mille suhtes (praeguse või keskaegse maapinna; torni keldri; isolatsioonišahti põhja), nii et peagi on need läinud loovalt segi. Tulemusi kokku lüües (paarisaja reaga Exceli failis) saab, et isolatsioonišahti põhi on 3 m ümp, keskaegne maapind torni välisküljel 3,2 m ja praegune 4½ m, tornikelder 4,8 m ümp.
22.4.17
L, 3650. päev: kõrguste saaga jätkub
Jala jaama juurest läbi töökoha lähedale sööma, aiapoest läbi.
* * *
Õhtul loen läbi kõik, mida restaureerimisdokumendid ja mul olemasolevad raamatud räägivad Kuressaare linnuse kõrgusandmete kohta. Materjali on palju, andmeid saab vähe. Saab ühe 1 cm täpsusega nivelleerimisandme, et maapind konvendihoone S-nurga juures oli 2014 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62).
Veel saan teada, et Aluve ilmutas 1980. a raamatu jutu tegelikult juba varem ühes restaureerimisdokumendis ning restaureerimise eskiisprojektis (1971) on konvendihoone külgede vaated, lõige ja kolme korruse plaan, mis on joonestatud justkui joonlauaga (!) ja mis on täpsemad kui Aluve 1980. a raamatus olevad vaated, lõige ja põhiplaanid (mis omakorda on raamatuis ilmunuist täpseimad ja detailseimad). Raamatu joonistel on vaated ja lõige pealegi keskaegse seisundi rekonstruktsiooni omad. Eskiisprojekti põhiplaanid kujutavad seisu, milliseks konvendihoone kavatseti restaureerida. Seal puudub vahitorni friis ja ristikäigu SO-seina aknad jäid edasi XIX saj alguse kujule (3 akent, varem oli seal kummalgi korrusel 4), aga XVIII saj lõpus sisehoovi see sein varises, tehti uued, lihtsamad võlvid ja vähem aknaid); ka paljud muud 1900 paiku restaureeritud aknad jäid keskajastamata. Võimalik, et koos postis saabuva erijoonlauaga (spetsiaalselt Ingenieurprojektion’i jaoks; mu põhiplaanide joonisel on paarikraadiseid paralleelsusvigu) joonistan põhiplaanide uue, täpsema versiooni. Esimeses versioonis on vigu, nt keldris läks köögi juures midagi valesti, sinna tekkis umbes meetrine viga, aga et täpselt köögi peal on dormitoorium ja edasi madal pööninguruum, läks see viga läbi kõigi korruste. Samuti pusserdasin kaitsetorni mõõtmetega, kui joonis jõudis peakorruseni, selgus, et liiga lai, peakorruse ristikäik ei mahu tornist mööduma; ja segamini on ka loodetiiva müüripaksused (mis niigi on igal korrusel isesugused, aga ikka kõrgemal õhemad). Vahitorni lõige kui dimeetria teostatavusuuring on eraldi võetuna OK, kuigi – laiskuse tõttu (ma ei viitsinud käivitada läpakat ja mõõta mitme kilomeetri kauguselt enda tehtud perspektiivivabadelt fotodelt, vaid guugeldasin) – on friis tegelikust veidi madalam (perspektiivivea tõttu) ja katuse kõrgus pandud puhtalt silma järgi.
* * *
Õhtul loen läbi kõik, mida restaureerimisdokumendid ja mul olemasolevad raamatud räägivad Kuressaare linnuse kõrgusandmete kohta. Materjali on palju, andmeid saab vähe. Saab ühe 1 cm täpsusega nivelleerimisandme, et maapind konvendihoone S-nurga juures oli 2014 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62).
Veel saan teada, et Aluve ilmutas 1980. a raamatu jutu tegelikult juba varem ühes restaureerimisdokumendis ning restaureerimise eskiisprojektis (1971) on konvendihoone külgede vaated, lõige ja kolme korruse plaan, mis on joonestatud justkui joonlauaga (!) ja mis on täpsemad kui Aluve 1980. a raamatus olevad vaated, lõige ja põhiplaanid (mis omakorda on raamatuis ilmunuist täpseimad ja detailseimad). Raamatu joonistel on vaated ja lõige pealegi keskaegse seisundi rekonstruktsiooni omad. Eskiisprojekti põhiplaanid kujutavad seisu, milliseks konvendihoone kavatseti restaureerida. Seal puudub vahitorni friis ja ristikäigu SO-seina aknad jäid edasi XIX saj alguse kujule (3 akent, varem oli seal kummalgi korrusel 4), aga XVIII saj lõpus sisehoovi see sein varises, tehti uued, lihtsamad võlvid ja vähem aknaid); ka paljud muud 1900 paiku restaureeritud aknad jäid keskajastamata. Võimalik, et koos postis saabuva erijoonlauaga (spetsiaalselt Ingenieurprojektion’i jaoks; mu põhiplaanide joonisel on paarikraadiseid paralleelsusvigu) joonistan põhiplaanide uue, täpsema versiooni. Esimeses versioonis on vigu, nt keldris läks köögi juures midagi valesti, sinna tekkis umbes meetrine viga, aga et täpselt köögi peal on dormitoorium ja edasi madal pööninguruum, läks see viga läbi kõigi korruste. Samuti pusserdasin kaitsetorni mõõtmetega, kui joonis jõudis peakorruseni, selgus, et liiga lai, peakorruse ristikäik ei mahu tornist mööduma; ja segamini on ka loodetiiva müüripaksused (mis niigi on igal korrusel isesugused, aga ikka kõrgemal õhemad). Vahitorni lõige kui dimeetria teostatavusuuring on eraldi võetuna OK, kuigi – laiskuse tõttu (ma ei viitsinud käivitada läpakat ja mõõta mitme kilomeetri kauguselt enda tehtud perspektiivivabadelt fotodelt, vaid guugeldasin) – on friis tegelikust veidi madalam (perspektiivivea tõttu) ja katuse kõrgus pandud puhtalt silma järgi.
21.4.17
R, 3649. päev: reede
Nagu reedeti ikka, pärast tööd poes.
20.4.17
N, 3648. päev: neljapäev
Lõuna Seppade juures vereproovi andmas. Väga osavalt võetakse.
19.4.17
K, 3647. päev: harakas laulab
Ootused on suured, sest tellin jublaka, millega saab justeerida novembris 2015 ostetud superobjektiivi fookust. Ainus teine võimalus on saata objektiiv Jaapanisse Sigma tehasesse (Fukushima prefektuuris, et te teaksite). Objektiivil Sigma Art 18–35 mm f/1,8 on teada-tuntud väike fokuseerimisprobleem, mille suurus isenditi varieerub ja mis mu eksemplari puhul tähendab, et täiesti terav on üks pilt kolmest. Muidu teistel objektiividel on täiesti teravad nii üheksa pilti kümnest, mis siis ühtlasi tähendab, et reisil või mujal kohtades, kuhu saab kaasa võtta ainult ühe objektiivi, võtan kaasa jämedama ja pisut pimedama, aga kindlama fookusega EF-S 17–55 mm f/2,8, mille fookus on pisut pehmem, aga teisalt on sellel 3 EV stabilisaator. Stabilisaatorita Art 18–35 mm f/1,8 on peenem, aga raskem (metallkere). Fokuseerimise väikese ebatäpsuse tõttu tuleb meeles pidada teha alati kolm võtet ja kaks vähemteravat pärast kustutada.
Poest tulles kuuleme, kuidas harakas laulab.
Poest tulles kuuleme, kuidas harakas laulab.
18.4.17
T, 3646. päev: tagasi tööl
Üle hulga aja jälle tööl; lõuna ajal arsti juures, kust saan teada, et kõik korras, nii et tore kohe.
17.4.17
E, 3645. päev: viies püha
Usupüha. Helisalvestan loengu tudengitele, mis kestab eeldatust kauem ja mille järel on hääl kähe. Kui salvestis lõpuks üles saab ja hakkan selle kohta teadet saatma, näen postkastist pahna kustutades juhuslikult, et kirjutanud on Norton, et nad ei saanud automaatselt uuendada mu tellimust ja nädala pärast viiruskaitse lõpeb. Vaatan saatmise kuupäeva: 10. aprill. Vaatan lõppemise kuupäeva: 17. aprill. Vaatan kalendrisse: 17. aprill, misjärel läheb väga kiireks. Lingitud leht ütleb, et mul on viiruskaitse lõpuni veel 0 päeva, millest eeldan, et kaitse veel kestab ja vaja on uuendada, mitte osta uus. Norton ei saanud makset muidugi seepärast, et üritasid kasutada vana, septembris 2015 suletud kaarti. Mõningase pusserdamise peale saan pikendatud ja uuenduse käima (Outlookist avaneb IE, mis aga enam ei mängi, ning mängib Chrome, mis aga ei mäleta, et olen teinud makse).
Ja siis muudkui joonistan.
Ja siis muudkui joonistan.
16.4.17
P, 3644. päev: pühapäev
Pühad jätkuvad. Leban voodis ja loen, terve päeva: Ian Bostridge, A Singer’s Notebook. Küllalt kirju ja raskesti loetav; tähelepanelikult loen ainult Schuberti kohti, millest mitu kandis autor hiljem uurimusse Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession, mida lugesin märtsis.
Kui see saab läbi, loen uut raamatut „Eesti metsad”, millest huvitavaim on täheldus, et maastiku metsasus vaheldub kaunis kiiresti (mõne aastakümnega, nt 1990. aastate algul mahajäetud põllul võib praegu kasvada juba mets).
Arvutan ja leian põrutava üllatusena, et saaremaistel sugulastel külas käies tehtud silmalis-kehalise mõõdistuse suurim saavutus on, et Kuressaare linnuse konvendihoone W-nurga juures oleva ukse läve kõrgus väljast ja seest erineb ainult 5 cm. Väljast tean maapinna kõrgust ümp NW-küljel 0,5 m täpsusega ja S-nurgas 1 cm täpsusega ning silmaga hinnates on maapind W-nurgas 30 cm kõrgemal kui põhjanurgas; nimetet ukse lävi on väljast maapinnast u 20 cm kõrgemal. Seest aga … ma ei mäletaks, et sisehoov oleks kõrgemal või madalamal kui ees NO-küljel, siis alla trepist, üles väikesest kaldpinnast, üles trepist, alla keerdtrepist, silmaga üles neljandast trepist; igas lõigus lisandub mõõtmisviga, aga noh lõpptulemuse erinevus on juhuslikult ainult 5 cm.
Kui see saab läbi, loen uut raamatut „Eesti metsad”, millest huvitavaim on täheldus, et maastiku metsasus vaheldub kaunis kiiresti (mõne aastakümnega, nt 1990. aastate algul mahajäetud põllul võib praegu kasvada juba mets).
Arvutan ja leian põrutava üllatusena, et saaremaistel sugulastel külas käies tehtud silmalis-kehalise mõõdistuse suurim saavutus on, et Kuressaare linnuse konvendihoone W-nurga juures oleva ukse läve kõrgus väljast ja seest erineb ainult 5 cm. Väljast tean maapinna kõrgust ümp NW-küljel 0,5 m täpsusega ja S-nurgas 1 cm täpsusega ning silmaga hinnates on maapind W-nurgas 30 cm kõrgemal kui põhjanurgas; nimetet ukse lävi on väljast maapinnast u 20 cm kõrgemal. Seest aga … ma ei mäletaks, et sisehoov oleks kõrgemal või madalamal kui ees NO-küljel, siis alla trepist, üles väikesest kaldpinnast, üles trepist, alla keerdtrepist, silmaga üles neljandast trepist; igas lõigus lisandub mõõtmisviga, aga noh lõpptulemuse erinevus on juhuslikult ainult 5 cm.
15.4.17
L, 3643. päev: ka nii on võimalik
Saan läbi kirurgia ajaloo raamatu Schnitt! Die ganze Geschichte der Chirurgie erzählt in 28 Operationen (tõlge hollandi keelest, üsna hea ja ühegi tõlkija märkuseta!)
14.4.17
R, 3642. päev: usupüha
Usupüha jätkub (muidu on tööpäev nagu eilegi, aga meil on töölt vaba). Võtan terve päeva hoogu, et helisalvestada loeng tudengitele, aga ei salvesta. Poes; saan läbi romaani Die Vermessung der Welt. Olen näinud selle filmi; väga hea, kuigi ega ma usu, et raamat oleks faktitäpne ja kuigi, noh, nüüd on Kehlmann jõudnud tänapäevaste saksakeelsete kirjanike hulka, kellelt olen originaalis lugenud mitu raamatut, ei istu mulle päris hästi ta stiil (mulle meeldib näiteks Chr. Krachti lause rohkem).
13.4.17
N, 3641. päev: usupüha
Usupüha; naaberlinnas söömas. Seal on tööpäev ja Kella kõrtsis ei ole kedagi, kes meid tunneks! Kole lugu; meil lihavõteteks neile suur kingipakk ühes.
Toiduks on kevadine toit spargel; juhtun olema nende inimeste seas, kes tunnevad teravalt spargli lõhna (kõik ei tunne), see ühend, mis seda lõhna tekitab, läbistab inimorganismi tundmatul kombel 20 minutiga ning, noh, võin eksimatult öelda, kas sparglit on söönud eelmine kemmergus viibinu. Aga nüüd on see selleks korraks söödud ja võib olla mitu aastat mureta.
Toiduks on kevadine toit spargel; juhtun olema nende inimeste seas, kes tunnevad teravalt spargli lõhna (kõik ei tunne), see ühend, mis seda lõhna tekitab, läbistab inimorganismi tundmatul kombel 20 minutiga ning, noh, võin eksimatult öelda, kas sparglit on söönud eelmine kemmergus viibinu. Aga nüüd on see selleks korraks söödud ja võib olla mitu aastat mureta.
12.4.17
K, tagasilend
(Krdi rsk, mul oli tagasisõidu faile 2 tk, kustutasin kogemata vale. Kirjutan nüüd siis uuesti.)
Käisin Eestis kohas, mida olin eemalt silmanud aastakümneid, aga ei olnud kunagi vaja olnud nagu minna. (Sealtkandi sugulased olid ise käinud viimati aastakümneid tagasi, nii et ei olnud mu käimatus imelik midagi.) Nägin ära ligi pooled kohalikud, üks võttis minugagi jutu üles ja muud külajutud veeresid kuuldeulatuses. Sain teada, et mina ja üks soome vanapaar olnud esimesed turistid sel aastal. Veel kuulsin monoloogi „Miks ehitusmaterjali ei veeta kevadel?” ja arvamuslugu, kuidas „Minu Eesti 3” oli sama pealkirjaga raamatute sarja parim. (Pärast selgus, et viimane kõneleja oli sugulase naaber, rubriigist „Kuidas Eestis on kõik kõigi sugulased”, mis alati lõbustab kaugemaiseid sõpru: nagu et käisin näitusel kohas, mille arhitekt oli vaartädi pojapoja sõber, ja seal oli ühe asja teinud koolivend, teise oli teinud kolleegi õde ja kolmanda mu tudengiühingu minueelne esimees.)
Ehitasin üle paljude aastate mudeli, sedapuhku terasplekist (link). Veidi ebatäpne, aga visuaalselt efektne; ehitamine oli raske, isegi Victorinoxi peente tangidega.
Siis juhtusin võõrustama külalisi, kellele olin lubanud näidata metsikuid merikotkaid (kohas, kus neid enamasti (~80%) näeb). Käisin eelmine päev luurel: assaraisk, senised sulnid metsateed olid asendunud 5 m laiuste, sügavate kraavidega palistatud, rusikasuuruste kivitükkidega kaetud teedega, mille selgitustahvel ütles, et teed on ehitatud, et „tehnika” pääseks paremini ligi mägiveistele – ega ma teadnudki, et mägiveiseid veetakse tankiga. (Ülal mainitud külajuttude seas oli ka lühike arutelu, kumb trööpab metsaalust rohkem, metssiga või mägiveis, mis päädis üksmeelega, et muidugi mägiveis.) Nõndap et hakkasin verbaalset tõrjemaagiat tegema juba pikalt ette, et me võime ju küll vaatama minna, aga me ei pruugi seal kotkaid näha jne. Välimääraja võtsin kaasa. Tavalises kohas kotkaid ei paistnud. Üks külaline märkas lendamas pruuni kulli, kellel 16× binokkel tuvastas suure noka ja kollased jalad ning välimääraja, et see oli noor merikotkas. Lubadus täidetud! — Ja siis lõpuks jäi üks külaline kempsu kinni, ning et ukse ventilatsioonivõre alt paljastus mitte suur ava, vaid kruvikeerajast kitsamad augud (luku saanuks seestpoolt maha võtta, aga öelge, kellel siis on kruvikeeraja kogu aeg taskus?), üritasin murda ust lahti. Päris elus on see palju raskem kui filmis! Lõpuks käskisin hoida linki all ja lukust eemal ning valasin luku peale mitu korda haamriga. Luku sees läks midagi veel põhjalikumalt katki ning külaline pääses välja.
Tagasilennul juhtusin kuulma, kuidas kaks täiskasvanud inimest arutasid tõsimeeli, mis oli „Karupoeg Puhhi” eesli nimi. (Ja veel midagi sarnast, mille märkmeid praegu üles ei leia.) Frankfurdis olin viis tundi (söömakoht Hausmann ja raamatut mitu tundi); rongiga saanuks kiiremini, aga see mõte tuli muidugi alles pärast suht odavate lennukipiletite ostmist.
Käisin Eestis kohas, mida olin eemalt silmanud aastakümneid, aga ei olnud kunagi vaja olnud nagu minna. (Sealtkandi sugulased olid ise käinud viimati aastakümneid tagasi, nii et ei olnud mu käimatus imelik midagi.) Nägin ära ligi pooled kohalikud, üks võttis minugagi jutu üles ja muud külajutud veeresid kuuldeulatuses. Sain teada, et mina ja üks soome vanapaar olnud esimesed turistid sel aastal. Veel kuulsin monoloogi „Miks ehitusmaterjali ei veeta kevadel?” ja arvamuslugu, kuidas „Minu Eesti 3” oli sama pealkirjaga raamatute sarja parim. (Pärast selgus, et viimane kõneleja oli sugulase naaber, rubriigist „Kuidas Eestis on kõik kõigi sugulased”, mis alati lõbustab kaugemaiseid sõpru: nagu et käisin näitusel kohas, mille arhitekt oli vaartädi pojapoja sõber, ja seal oli ühe asja teinud koolivend, teise oli teinud kolleegi õde ja kolmanda mu tudengiühingu minueelne esimees.)
Ehitasin üle paljude aastate mudeli, sedapuhku terasplekist (link). Veidi ebatäpne, aga visuaalselt efektne; ehitamine oli raske, isegi Victorinoxi peente tangidega.
Siis juhtusin võõrustama külalisi, kellele olin lubanud näidata metsikuid merikotkaid (kohas, kus neid enamasti (~80%) näeb). Käisin eelmine päev luurel: assaraisk, senised sulnid metsateed olid asendunud 5 m laiuste, sügavate kraavidega palistatud, rusikasuuruste kivitükkidega kaetud teedega, mille selgitustahvel ütles, et teed on ehitatud, et „tehnika” pääseks paremini ligi mägiveistele – ega ma teadnudki, et mägiveiseid veetakse tankiga. (Ülal mainitud külajuttude seas oli ka lühike arutelu, kumb trööpab metsaalust rohkem, metssiga või mägiveis, mis päädis üksmeelega, et muidugi mägiveis.) Nõndap et hakkasin verbaalset tõrjemaagiat tegema juba pikalt ette, et me võime ju küll vaatama minna, aga me ei pruugi seal kotkaid näha jne. Välimääraja võtsin kaasa. Tavalises kohas kotkaid ei paistnud. Üks külaline märkas lendamas pruuni kulli, kellel 16× binokkel tuvastas suure noka ja kollased jalad ning välimääraja, et see oli noor merikotkas. Lubadus täidetud! — Ja siis lõpuks jäi üks külaline kempsu kinni, ning et ukse ventilatsioonivõre alt paljastus mitte suur ava, vaid kruvikeerajast kitsamad augud (luku saanuks seestpoolt maha võtta, aga öelge, kellel siis on kruvikeeraja kogu aeg taskus?), üritasin murda ust lahti. Päris elus on see palju raskem kui filmis! Lõpuks käskisin hoida linki all ja lukust eemal ning valasin luku peale mitu korda haamriga. Luku sees läks midagi veel põhjalikumalt katki ning külaline pääses välja.
Tagasilennul juhtusin kuulma, kuidas kaks täiskasvanud inimest arutasid tõsimeeli, mis oli „Karupoeg Puhhi” eesli nimi. (Ja veel midagi sarnast, mille märkmeid praegu üles ei leia.) Frankfurdis olin viis tundi (söömakoht Hausmann ja raamatut mitu tundi); rongiga saanuks kiiremini, aga see mõte tuli muidugi alles pärast suht odavate lennukipiletite ostmist.
2.4.17
P, 3640. päev: puhkusele
Poolest ööst taksoga lennujaama. Raamat (Martin Körberi raamatu „Ösel einst und jetzt” I köide „Arensburg” (1887) vaja tingimata läbi saada). Frankfurdis pikk astumine tunnelis, maastik vahepeal pilves, Berliini ei näe, Poola rannikul pisut selge. Vahepeal jälle pilves, Kuramaa randa näeb veidi, siis kohe Ruhnut (Saaremaa jääb teisele poole), edasi selge laskumine, näen mitmeid tuttavaid ja vähemtuttavaid kohti, lõpuks leian (teisel katsel) ja saan pildile ka Saha kabeli. Ida poolt Tallinna maandudes kõrgub kohe paremal uus vangimaja; juba vanasti pandi ikka linna viiva tee äärde saabujatele hoiatuseks võllapuu.
Lennujaamas on rohkeid rohelisest värvist pakatavaid fotosid Eesti metsadest, küllap neile, kes ei istunud lennukis akna all ja igasugu ilusaid pilte usuvad. Ajamasina mulje süveneb taksos, kus mängib Peeru Pauluse muinashitt „Neiu mustas kleidis”, aasta siis oli vist 1992, kui õigesti mäletan. (1993, ütleb ESTER.)
Lennujaamas on rohkeid rohelisest värvist pakatavaid fotosid Eesti metsadest, küllap neile, kes ei istunud lennukis akna all ja igasugu ilusaid pilte usuvad. Ajamasina mulje süveneb taksos, kus mängib Peeru Pauluse muinashitt „Neiu mustas kleidis”, aasta siis oli vist 1992, kui õigesti mäletan. (1993, ütleb ESTER.)
1.4.17
L, 3639. päev: tavaline laupäev
Naaberlinnas söömas. Kaasas on ka eelmine töö-toanaaber, näitame talle naaberlinna nurgataguseid ja jänest kirikulaes.
Subscribe to:
Posts (Atom)
