Pühad jätkuvad. Leban voodis ja loen, terve päeva: Ian Bostridge, A Singer’s Notebook. Küllalt kirju ja raskesti loetav; tähelepanelikult loen ainult Schuberti kohti, millest mitu kandis autor hiljem uurimusse Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession, mida lugesin märtsis.
Kui see saab läbi, loen uut raamatut „Eesti metsad”, millest huvitavaim on täheldus, et maastiku metsasus vaheldub kaunis kiiresti (mõne aastakümnega, nt 1990. aastate algul mahajäetud põllul võib praegu kasvada juba mets).
Arvutan ja leian põrutava üllatusena, et saaremaistel sugulastel külas käies tehtud silmalis-kehalise mõõdistuse suurim saavutus on, et Kuressaare linnuse konvendihoone W-nurga juures oleva ukse läve kõrgus väljast ja seest erineb ainult 5 cm. Väljast tean maapinna kõrgust ümp NW-küljel 0,5 m täpsusega ja S-nurgas 1 cm täpsusega ning silmaga hinnates on maapind W-nurgas 30 cm kõrgemal kui põhjanurgas; nimetet ukse lävi on väljast maapinnast u 20 cm kõrgemal. Seest aga … ma ei mäletaks, et sisehoov oleks kõrgemal või madalamal kui ees NO-küljel, siis alla trepist, üles väikesest kaldpinnast, üles trepist, alla keerdtrepist, silmaga üles neljandast trepist; igas lõigus lisandub mõõtmisviga, aga noh lõpptulemuse erinevus on juhuslikult ainult 5 cm.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment