K, tagasilend

(Krdi rsk, mul oli tagasisõidu faile 2 tk, kustutasin kogemata vale. Kirjutan nüüd siis uuesti.)

Käisin Eestis kohas, mida olin eemalt silmanud aastakümneid, aga ei olnud kunagi vaja olnud nagu minna. (Sealtkandi sugulased olid ise käinud viimati aastakümneid tagasi, nii et ei olnud mu käimatus imelik midagi.) Nägin ära ligi pooled kohalikud, üks võttis minugagi jutu üles ja muud külajutud veeresid kuuldeulatuses. Sain teada, et mina ja üks soome vanapaar olnud esimesed turistid sel aastal. Veel kuulsin monoloogi „Miks ehitusmaterjali ei veeta kevadel?” ja arvamuslugu, kuidas „Minu Eesti 3” oli sama pealkirjaga raamatute sarja parim. (Pärast selgus, et viimane kõneleja oli sugulase naaber, rubriigist „Kuidas Eestis on kõik kõigi sugulased”, mis alati lõbustab kaugemaiseid sõpru: nagu et käisin näitusel kohas, mille arhitekt oli vaartädi pojapoja sõber, ja seal oli ühe asja teinud koolivend, teise oli teinud kolleegi õde ja kolmanda mu tudengiühingu minueelne esimees.)

Ehitasin üle paljude aastate mudeli, sedapuhku terasplekist (link). Veidi ebatäpne, aga visuaalselt efektne; ehitamine oli raske, isegi Victorinoxi peente tangidega.

Siis juhtusin võõrustama külalisi, kellele olin lubanud näidata metsikuid merikotkaid (kohas, kus neid enamasti (~80%) näeb). Käisin eelmine päev luurel: assaraisk, senised sulnid metsateed olid asendunud 5 m laiuste, sügavate kraavidega palistatud, rusikasuuruste kivitükkidega kaetud teedega, mille selgitustahvel ütles, et teed on ehitatud, et „tehnika” pääseks paremini ligi mägiveistele – ega ma teadnudki, et mägiveiseid veetakse tankiga. (Ülal mainitud külajuttude seas oli ka lühike arutelu, kumb trööpab metsaalust rohkem, metssiga või mägiveis, mis päädis üksmeelega, et muidugi mägiveis.) Nõndap et hakkasin verbaalset tõrjemaagiat tegema juba pikalt ette, et me võime ju küll vaatama minna, aga me ei pruugi seal kotkaid näha jne. Välimääraja võtsin kaasa. Tavalises kohas kotkaid ei paistnud. Üks külaline märkas lendamas pruuni kulli, kellel 16× binokkel tuvastas suure noka ja kollased jalad ning välimääraja, et see oli noor merikotkas. Lubadus täidetud! — Ja siis lõpuks jäi üks külaline kempsu kinni, ning et ukse ventilatsioonivõre alt paljastus mitte suur ava, vaid kruvikeerajast kitsamad augud (luku saanuks seestpoolt maha võtta, aga öelge, kellel siis on kruvikeeraja kogu aeg taskus?), üritasin murda ust lahti. Päris elus on see palju raskem kui filmis! Lõpuks käskisin hoida linki all ja lukust eemal ning valasin luku peale mitu korda haamriga. Luku sees läks midagi veel põhjalikumalt katki ning külaline pääses välja.

Tagasilennul juhtusin kuulma, kuidas kaks täiskasvanud inimest arutasid tõsimeeli, mis oli „Karupoeg Puhhi” eesli nimi. (Ja veel midagi sarnast, mille märkmeid praegu üles ei leia.) Frankfurdis olin viis tundi (söömakoht Hausmann ja raamatut mitu tundi); rongiga saanuks kiiremini, aga see mõte tuli muidugi alles pärast suht odavate lennukipiletite ostmist.