Usupüha; naaberlinnas söömas. Seal on tööpäev ja Kella kõrtsis ei ole kedagi, kes meid tunneks! Kole lugu; meil lihavõteteks neile suur kingipakk ühes.
Toiduks on kevadine toit spargel; juhtun olema nende inimeste seas, kes tunnevad teravalt spargli lõhna (kõik ei tunne), see ühend, mis seda lõhna tekitab, läbistab inimorganismi tundmatul kombel 20 minutiga ning, noh, võin eksimatult öelda, kas sparglit on söönud eelmine kemmergus viibinu. Aga nüüd on see selleks korraks söödud ja võib olla mitu aastat mureta.
13.4.17
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment