Arenguvestlus; mul läheb vestluse ajal, just siis, kui kurdan, kuidas sügisel koolitusele mineku korraldamine oli üldiselt kaunis segane, mingi prügi silma, nii et kardan, et mis saab, kui pisar voolab üle põse, ja sellist hetke ka ei tule, et ülemus keeraks selja ja saaksin silma pühkida, et ei veereks. Korraks pöörab selja, sest keegi koputab uksele, aga see on osakonnajuhataja ning pühkida oleks veel imelikum. Aga ei veere.
Õhtul jätkub pärast kevadvaheaega keeletund; arutame maailma kõige igavamat raamatut (meil on nüüd kohustuslik kirjandus, 36 lk, loed läbi ja mõtled, et äh, millest see siis õige rääkis).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment