N, 3662. päev: valima!

Keeletunni asemel olen õhtul vallamaja juures saalis teabeüritusel „Välismaalased kohalikele valimistele!”. Et kui juba vald on saatnud mulle nimelise teate. Statistikast saab teada, et eestlased ja teised idarahvad on kohalikel valimistel õige laisad, valijate nimekirjas on eestlasi – ütleb väike peastarvutus – kaks või kolm (kui jutuks on eurovalimiste nimekiri, siis need kaks oleme meie). Et kui juba elate, saate kasutada õigust ja valida vallavalitsust (linnapea + „piiskopid”*) või kandideerida nendeks ise. Linnapea peab kõne. Kahele-kolmele, kes kohe üldse ei mõista prantsuse keelt, pakub üks vallavalitsuse liige sosintõlget saksa keelde.

* Kunagi nägin Kõrgmetsa bussipeatuses vallavalitsuse teadete stendil tundmatut sõna, et linnapea ja piiskopid lubavad ehitajail üles kaevata tänava. „Mis piiskopid?!” imestasin muidugi, aga veider sõna ei jäänud ka nii palju meelde, et kodus sõnastikust järele vaadata. Teine variant, „linnapea ja maletajad” ka ei kõlba.

Nagu ikka, räägivad küsimuste ajal kaks inimest hästi pikalt. Üks kergelt kõhedust tekitav härra arutab, mida ta peaks tegema, kui soovib välismaalasest vallaelanikuna minna poliitikasse (linnapea algul itsitab kaaslasele). Väga pikk jutt; üritan selja tagant ära arvata, kas ühineb mingi olemasoleva erakonnaga või asutab uue. Pigem uue.

Aga kogu selle aja maadlen sulepeaga, et täita valijate nimekirja arvamise avaldus. Sulepea ei tööta; vahetan tindi, ikka ei tööta; sulge märjaks teha ei saa, vastu lauda kloppida ei ole sünnis. Taskus on veel roheline tindipliiats ja must kalligraafiasulepea, aga nendega avaldust ei kirjuta. Vald pastakaid ei paku; kogu saalis on ainult üks omanikuta pastakas, nii et ootan, kuni see vabaneb. Meenutatakse, et kes kolm tilka verd on andnud, sellele muutub valimine kohustuslikuks, aga ega kuue aasta tagant üks päev, 1 pühapäev 312st ole palju tahetud.