T, 3660. päev: joonestan

Täna algab kampaania „Liigume rõõmsaste”, mille jaoks on vaja erijuhiseid järgides kasutada spetsiaalset mobiilirakendust. Teen nii ja avastan, et rakendus muidugi ei tööta normaalselt: seda ei saa sulgeda, mis tähendab, et see üritab kogu aeg saada kätte GPS-i ja andmesidet, nii et telefon läheb kuumaks ja kella viie ajaks on aku laengust alles ainult 25% (tavaliselt selleks kellaajaks nii 60%). Kirjandustundi minnes (bussiga ja viimane pool kilomeetrit jala) hakkab rakendus – nagu soovitatud – automaatselt salvestama teekonda töölt ära, aga kui see on valmis, näen, et liikumisviisiks on pandud auto. Seda muuta ei saa enam mitte kuskilt. Pärast leian muidugi, et liikumisviisi saab panna ise ainult siis, kui alustada-lõpetada teekonna salvestamist käsitsi.

Lõuna ajal ei jõua kirjatarvete poodi – mu vana hea harilik pliiats (marki Pilot ja ostetud 1993, üks tuntud Eesti kunstnik kasutab täpselt samasugust, Pilot seda enam ei tooda) on kadunud (on kuskil korteris, aga ma ei tea, kus; igatahes ei ole öölaual (kus on korruseplaanide ja tornilõike dimeetrias joonestamisest jäänud muud joonestusvahendid kõik ilusti koos, mitu peent vildikat, mõlemad mallid, 50 cm metalljoonlaud, kustukad), aga on veel palju kohti, kus võib olla, näiteks mu kirjutuslaual); kadunud on ka väike pinal, kus sees on töötav üsna kõva harilik pliiats, see on mul kaasas keeletunnis, aga kotis enam ei ole, äkki olen unustanud klassi; mu kolmandas harilikus pliiatsis on sees pehme (B) tera, joonestamiseks on vaja kõva või äärmisel juhul keskmist (HB). Ma ei leia ka E 60° nurgikut – käsil on Kuressaare linnuse konvendihoone äsja omandatud kõrgus- ja muude mõõdistusandmete jäädvustamine isomeetrias. Eile alustasin E hariliku pliiatsiga, mis on samuti B, eks ikka joonestatakse kõigepealt eespool olevad jooned, aga kätega nende otsas sõtkumine ajab need kalkal pikapeale laiali. Isomeetrias saab kõiki telgi joonistada sama 60° nurgikuga: z-telg on püsti (90° alaservast), x- ja y-telg on 30° alla horisontaali (60° külgservast). Paralleeljooni tõmban kahe väikse Staedleri mallnurgikuga: meeles peab pidama, et vana (kus on kirjad mustaga) on saanud millegi lõikamisel pisut kannatada ja hüpotenuus ei ole enam päris sirge (omad vitsad peksavad: kes käskis mitte viitsida võtta tööriistakastist metalljoonlauda!), joonestada tuleb uuega, mille kirjad on sinised.

Seega käin õhtul toidupoes, kus kirjatarvete nurk on üsna muljetavaldav. Aga nurgikut seal ei ole, kõvu pliiatsiteri ka mitte (õigemini ei ole seal üldse midagi muud kui 0,5 ja 0,7 mm HB-teri); ostan siis kaks 2H-pliiatsit (tavalist, puust pliiatsit). Tavalise pliiatsi pahupool on teritamisvajadus, eks ole, millega paratamatult kaasneb omajagu sodi (eriti grafiidipuru, nii et pärast teritamist tuleb pesta käsi); vana joonestamisnipp on teritada tera kiilukujuliseks, mis püsib terav kauem ja mida eri moodi hoides saab erineva laiusega jooni; aga kiilukujuliseks saab teritada ainult käsitsi (grafiidipuru). (Pärast ostan kinnise, topsiga teriti; kui teravus kaob, keeran pliiatsit selles pool pööret.)

Pinali leian õhtul üles, oli koti muus sahtlis kui tavaliselt. Õhtul jõuan joonestamisega sedamaale, et saab hakata esimesi jooni tušiga üle tõmbama.

* * *

Kirjandustunnis räägime ühest Berliini luuletajannast, kelle teos „Westend õhtul kell üheksa” meenutab mulle (ma ei ütle õpetajale, ega) iseoma luulendust, mille kirjutasin bussis põlve otsas sel lühikesel ajal, kui käisin kirjandusringis. Et minu hoolikalt läbimõeldud kunst ja puhta uus žanr oli just pälvinud ringi eesistniku karmi kriitikat, kirjutasin vihaga paberile kõik mõtted, mis laekusid pähe bussisõidul koju, 2,5 km. Seda sai oma 15 rida. Järgmine kord kandsin selle virrvarri ette, mispeale ringi eesistnik tõmbas mõtlikuks ja käskis korrata, pärast ütles: „Mjaa … Siin nagu midagi on.” Mispeale peagi lahknesid meie teed ja millest võib ka järeldada, et Berliini luuletajanna ei kirjutanud seda palju pikemat teost ühekorraga, sest vastasel korral jõudnuks ta lõpuni alles kell pool üksteist.

* * *

Kui te ei taha, et teie äraolekul käib koer pullerdamas diivanil, ja võtate heaks blokeerida diivanipealse suures formaadis raamatutega, ärge pange sinna lemmikraamatuid! Õhtul võite leida segamini pööratud diivani ja raamatu selle eest maast, kämblajagu eemal teise koera oksest. Loomaomaniku rõõmud.