K, 3661. päev: imeline tants ja tugitooligeodeedi töösaavutus

Ükspäev juustu ei olnud, panin varesele hakkliha; vares tänab – istub katusel ja kui mind näeb, kraaksub vaikselt ja viisakalt.

* * *

Õhtul on teatris kolm 20-minutist tantsuetendust. Tantsib NDT 2.

Lugejal võib nüüdisaegse koreograafia suhtes olla muidugi teatud reservatsioone, eriti kui arvata, et koreograafia = „Luikede järv” (Kaie Kõrb ja Tiit Härm), aga see, mis lavalt paistab, erineb „Luikede järvest” sama palju, kui ütleme erineb „Luikede järv” soome rahvatantsust, mis koosneb ainult vaiksest ringiratast kõndimisest ja käte aeglaselt üles-alla heilutamisest. Et mida kõike tantsija teha suudab – ja seejuures nii, et see ei ole ei tsirkus ega veiderdamine.

Sisenen saali valest uksest; vaatasin piletilt ainult, et 7. rida, ei võtnud kaasa binoklitki, aga selle numbriga kohta ei ole (suure teatri suures saalis on kohtadel läbiv nummerdus). Selgub, et koht on rõdu tagareas ja parterist saab rõdule vahepeal saalist väljumata, mis pileti ärarebitud kontsa arvestades on ju tore. Õige koht on kaks istet paremale kohast, kus kunagi vaatasime maruigavas lavastuses „Trubaduuri” ning eesmise rea itaallane valgustas telefoniga mulle silma, kui hakkas keset tükki äkki sõnumdama, et istun siin ooperis. Täna istub koht temast paremale tema kolleeg, kes arvab, et teatri käsk telefonid täielikult välja lülitada tema kohta ei käi. Köhin vihaselt; ta rohkem ei tee.

Kõrval on jaapanlane, kellel on õhukeseks karbiks kokkupandav teatribinokkel, edasi keegi vist saksa tädi, kes räägib temaga inglise keeles ja saan teada palju tema eluolust, kuni teisel vaheajal lähevad nad istuma mujale. Ja ma lähen istuma samale kohale, kus vaatasin poolt „Trubaduuri”, see on kuidagi rõdu parempoolse vahekäigu kohal ja sealt näeb kogu lava nagu suurt telekat (enne oli selle telefonivalgustaja peanupp osaliselt ees – koolilapsed on ettenägelikult võtnud kohanäitaja juurest kaasa istepatju).

Saalis on paarsada 10–15 a koolilast, kellest käib läbi kuuldav kahin, kui – nagu nüüdisaegses Hollandi koreograafias ikka – heidab üks naistegelane endalt lavasügavuses ülemise kehakatte ja on numbri lõpuni ilma.

Etenduste järjekord on väheke teine kui kavas (õiget ütleb lisaleht). Kavas räägib iga keele (en, fr, de) tutvustus eri juttu.

Esimene (YouTube) tekitab korraga seoseid Vana-Egiptuse ja „Maatriksi” filmidega, aga viimasest hoolimata on vapustavalt hea (rõdu viimasest reast ei seleta silm tantsijate nägusid ega miimikat, aga see on); teine (YouTube) on pisut laialivalguv (korraga kustutatakse tuled ja on läbi), kuigi osav ja tore; kolmas (YouTube) räägib elu haprusest ja surma pidevast lähedalolekust (koreograafi isiklike perekondlike läbielamiste ainel). Koreograafi nimi on rootsipärane, lavakunstniku oma veel enam; lava ainus kaunistuselement on kaldu kõverik, mis eraldab valgust ja pimedust ning mille ümber ja üle toimub palju liikumist. Kavalehe järgi kujutab kõverik uppuvat laeva – ja seega tabab mind äkiline äratundmine, et ma tean, mis laev see on, ja et kas saalis on veel inimesi, kes seda detaili mõistab. Tüki lõpp lahendust ei too: teineteist ei võida kumbki.

* * *

Tänahommikust tegevust joonestamise lainel võiks nimetada pöörd²projekteerimiseks: üritan hoomata fotodelt mõõdistades, mis oli küll selle meistri mõttes, kes seitse aastat sellist kaitsekäiku taastas (1977–1978 (SO-tiib), 1980–1981 (SW), 1982–1983 (NW) ja 1984 (NO)), seda säilinud osalt pöördprojekteerides. Arhiivifotodelt näeb (olen käinud neid arhiivis vaatamas!), et enne restaureerimist oli kaitsekäigust (u 130 m) kinnimüürituna alles 40% (u 50 m). Olemas oli kõik vajalik: ots vastu torni ja üks tornita nurk. Seda siis kopeeriti muudele tiibadele (NO-tiiba tehti otsad pikemad, aga sakid ja sakivahed on sama suured kui mujal). Hävinud kohtades ehitati kaitsekäik hiljem taastatud müüri peale, kuskil müüri lammutamata (v.a SW-külje S-nurgas, müüri halva seisundi tõttu, see laoti uuesti üles) NO-tiivas terve korruse jagu keskaegsest kõrgemale (nii et kinnimüüritutena paistavad keskaegse ärkli tugitalade pesad ja isegi kaitsekäigu veesüliti ava).

Fotodelt mõõdistamine selgus olevat hämmastavalt täpne: lähtudes väikesest faktikillust, et maapind S-nurga juures on 4,54 m ümp („Kastellist kindluseks”, lk 62), ning teades konvendihoone küljepikkusi ja tornilaiusi 5 cm täpsusega, võib perspektiivkorrigeeritud fotolt (võetud vallilt seinaga võimalikult risti ja väänatud õigeks) mõõdistada vaatesuunaga risti seina tasandil avade asukohad ja kõik vajalikud kõrgused. Sealt ülespoole töötades jõudsin vahitorni räästani, millest edasi arvasin tekkivat perspektiivimoonutusi (sest katusetipp on tiiva seina tasandist kaugemal; arvutuslik moonutus vahitorni tipu jaoks foto võttekohast –1,89 m). Tornitippude kõrgused mõõtsin üle kahe kilomeetri kauguselt väga pika objektiiviga võetud fotolt (mille arvutuslik räästa ja tipu eri kaugustest tekkiv perspektiivmoonutus on vahitorni tipu jaoks –6 cm ja kaitsetornil –10 cm – mida ma ei arvestanud) ja pärast selgus, et vahitorni tipp on geodeetiline punkt kõrgusega 41,78 m ja ennäe! mu saadud perspektiiviveaga korrigeerimata tulemus 41,64 m oli ainult 14 cm liiga madal (pärast korrigeerimist ainult 8 cm madalam). Võrreldagu seda vahitorni püstlõikega Aluve suures raamatus, kus ta ei pannud tähele, et keldri põrand, isolatsioonišahti põhi ja maapind on kõik eri kõrgustel, sh esimene teisest ligi 2 m kõrgemal; aga, noh, ta ei pannud ka tähele, et eeslinnus vallide sees on vallide välisest alast 4 m kõrgemal – vana vallivärav väljub mitu meetrit vallikraavi kohale.

Teine geodeetiline punkt selgub olevat reeper kuskil NO-seinas, kõrgus 4,699 m ümp, täpset kohta öeldud ei ole, aga igatahes maapinnast kõrgemal. Fotodelt selgub (ah, kui kasulikud on üksikasjalikud märksõnad! – fotosid on vaja läbi vaadata 108 ja mitte 3373), et see on kaitsetorni idanurgas – kaitsetorni I korruse akna alaserv on väljast u 30 cm kõrgusel, reeper on sellest ligikaudu pool – mis ühtlasi tähendab, et maapind NO-küljes on tõesti peaaegu täpselt 4,5 m ümp, mida varem teadsin ainult umbkaudu (Maa-ameti kõrgusmudelilt, mis ütleb kõrgusi 0,5 m täpsusega).

See väga kaugelt võetud foto oli ainus, millelt mõõtsin teadaoleva punkti kõrguse suhtes sellest ees- või tagapool olevate kohtade kõrgusi. Liitsin sellelt fotolt mõõdetud kõrgustele perspektiiviparandid (millest kõige väiksem oli –6 cm (vahitorni telg vs. räästas), kõige suurem –60 cm (merepoolne katusehari vs. vahitorni räästas) ja eri külgedelt mõõdetud asjad hakkasid ühtima juba otsese mõõtevea piires.

Nii et siis kokkuvõttes rõõmustan, et saan koduste vahenditega, laua ääres arvuti taga istudes, torni kõrguseks ainult 8 cm vähem kui geodeedid kohapeal peente nivelliiridega! &9786;