Üle pooleteist nädala jälle keeletunnis. Õpetaja peab meie keeletaset juba televisiooni tunniajase arutelusaate vääriliseks; on andnud tosinkonna küsimusega lehe, mille vastuseid peame jutust püüdma. Mul on kuidagi imelik, et silmaulatuses kaaslastel on paberil samuti väga vähe, isegi neil, kes muidu räägivad paremini kui mina. Arusaamisega nagu eriti probleeme ei ole (eks ma ole õppinud kuulama – ühel kunagisel keelekursusel oli eraldi teema, kuidas kuulata tundmatut juttu, mis sõnadele ja lause mis kohas pöörata tähelepanu ja mis sõnad ei tähenda tegelikult midagi; neid tarkusi saab kasutada ka muudes keeltes). Aprilli algul vaatasin samast sarjast tunnise saate, kus räägiti keelepoliitikast; oli huvitavam kui tänane haridusteemaline lugu ja sain piisavalt aru.
No selgub, et teised said aru veel vähem; mõni ei oska korraga kuulata ja eelmist asja kirjutada. Õpetaja seletab pikapeale kõik ära, mida tahtis.
Aga tegelikult tahtsin rääkida hoopis klassitoa projektori värvustest. Sellel on toimunud mingi drastiline rike ja ära on kadunud punane kanal. Ma näed mõtlesin näidatud poolest tunnist 25 minutit, et saatejuhil on mustade põikitriipudega valge pusa nagu lennuvälja tuulekott, aga õpsi kuvarilt paistis, et triibud on hoopis punased. Mingi jamps on ka muudes värvuskanalites, sest valdavad muud värvid on õrnad kollakasroheline ja lillakaspruun, mis ilmuvad täiesti ootamatutes kohtades, kus muidu peaks esinema näiteks ihuvärvi roosa. Mõnes üldplaanis näeb, kuidas ringis ümber laua istujail on näod sidrunkollased. Kõigil on huuled tumelillad. Suurplaanis näeb, kuidas üks prilliklaas on kergelt kollakasroheline ja teine kergelt lillakaspruun ning need värvid vahetuvad iga kord, kui esineja liigutab pead. Prillideta esinejail on väga õrnalt kollakashallis näos kriipsu võrra kirkama kollasega imelised mustrid nagu lõppematutes ulmesarjades maavälistel kosmoseelanikel: näiteks laubalt üle nina alla vööt, mis hargneb suu ümber põskedele nagu Mercedes-Benzi märk, kolmnurk suu all suuotste ja lõuatipu vahel, triip põsesarnalt meelekohani, ainult kõrvad. Selle kõrval on märksa igavam, et üks esineja näeb välja nagu kadund Aadu Lukas, üks nagu see Noorte Hääle ajakirjanik, kes vabal ajal kihutas ringi autoinspektsiooni eriüksuses ning kellest hiljem sai Kadriorus presidendi nõunik, ning üks nagu Vjatšeslav Molotov.
Pealkiri viitab muidugi minu onu värvitelekale (marki Gorisont, 1980. aastate keskel), mis onu väitel oli täiesti normaalsete värvidega, aga ema arvates olnud selles Kalmer Tennossaarel lilla pea. Ema olla enne onule külla minekut tookord just näinud linna peal Kalmer Tennossaart ja teadis kinnitada, et täiesti tavaline hall on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment