N, 3690. päev: ettekanne

Keeletunnis on vaja teha ettekanne mis tahes teemal. Mu ettekanne on arvutiasjanduse ootamatu ärakukkumise tõttu paberil (A3) nagu vanasti. Kuigi korraks sobran ka pliiatsikarbis (kus sees on lahtise sinise tindi ja musta tuši pott), maalin pealkirja 3,8 mm laisulepeaga, kaunis punases antiikvas (link), edasi kirjutan 1–3 mm vildikaga (ja mida edasi, seda väiksemaks kiri läheb, sest kõik peab mahtuma samale paberile).

Teemaks on A. kreisi ja siinkandi linnustiku võrdlus. Nädalavahetusel käisin läbi kummagi loetleva linnuraamatu ning märkisin välja ühiste liikide haudepaaride arvu. Siinkandi andmed on täpsed ja värsked, kogutud 2013–2015, Eesti andmed on iidsed – võetud „Eesti linnuatlasest”, mis ilmus umbes 1993 ja koondas eelmise paari aastakümne loendustulemusi – aga viimase poolsajandi jooksul on maastik ja loodustingimused kõvasti muutunud, nii et ikka ja jälle pean märkima, et tulemused võivad tegelikult olla teistsugused, sest Eesti andmed on kole vanad. Teen väikesi avastusi, nagu et kuigi on liike, mida ühes pesitseb tuhatkond korda rohkem kui teises, on sagedaim liik ometi sama (metsvint!) ning lähedased mittekattuvad liigid (must- ja hallvares, ööbik ja lääneööbik) on umbes sama sagedad.

Mul on kaasas ka pildiraamatuid, kaks sarja „Roheline Eesti” riiulis olnud linnuraamatut (röövlinnud ja lindude ränne), siinkandi linnuraamat (milles on lõbu, et kuigi linnunimetused on ladina ja kolmes kohalikus keeles, on liigiregistrid ainult ladina ja ühes kohalikus keeles) ning siinkandi metsloomade fotoalbum „Meie salajased naabrid”. Moraal: enne raamatu näitamist lehitsege see kodus ikka läbi! Nimelt küsib rootslane, kas selles on ainult siinkandi loomad. Mina: „Arvatavasti.” — Tema (suuri silmi): näitab raamatust põtra. Siis karu. Siis hunti. Hundi kohal arvab õpetaja, et Saksamaal peaks kuskil mõni karu olema. Ja hunt on nüüd kindlasti olemas ka siinkandis.