R, 3713. päev: vaba päev

Päike paistab, on kerge tuul, kuum eriti ei ole. Käin hommikul üritused, kus ma eelmised kümme aastat käinud ei ole: paraadil!! (Ja kui hästi mõelda, siis paraadi vaatamas käisin viimati 1996, Šveitsis, täpsemini Baselis öösel kell 4, ja varem paraadi kohapealset vaatamist nagu ei mäleta: mai- ja novembriparaad olid keskkoolis kohustuslikud, rongkäigud ei loe – aga jah, eksin: 22. IX 1984 aeti meid klassiga vaatama Tallinna vabastajate päeval sõjaveteranide paraadi, mis kellegi eluvõõra parteifunktsionäri tahtel pidi olema jala Tõnismäelt Maarjamäele, üle 5 km, no mõelge ometi, vaesed vanainimesed. Neid oli ainult paarsada ja kohe nende järel sõitis õige mitu kiirabiautot.)

Jala linna, paraad selgub olevat Vabaduse puiestee 400-meetrisel lõigul, see on mõlemalt poolt palistatud inimestega, aga lähen sinna poole, mis on varjus ja kust paistab ka tribüün. Selle vastas on rahvast uduumbe, muidu liigun ringi ja otsin kohta, kust saan pildistada. Mul on kaasas vana truu 150 mm objektiiv, millega nopin üksikasju ja kaugemaid vaateid.

Nagu tavaks, ei takista rahvasumm siinkandis suitsetamist, pärastpoolses seismiskohas paneb üks onkel koguni hümni ajal suitsu ette ja kohe tule otsa, aga seda ma täheldada ei oska, kas hümnisuitsu imemisrütm on kuidagi pühalikum kui muidu.

Paraadist lendab üle ka sõjalennuk, algul ühtpidi ja siis (ütleb teadustaja) kolme minuti pärast teistpidi, kiiremini linna kohal ringi keerata ei jõua. Seisan väga soodsas kohas, ristmikule suubuva suletud tänava keskel, saan mõlemas suunas suurima võttesagedusega palju fotosid.

Igasugu mundrikandjaid on; jalgratturid on politsei omad. Neljad teenistuskoerad. Suuremast korrakaitsetehnikast näeb tohutut joogiveeautot ja bussisuurust mobiilset tollilaborit. Kaassõitjad on valvelistangus.

Pärast jala tagasi, ei noh, väga tore oli, järgmine aasta lähen aga uuesti.

* * *

Õhtupoolikul on aga jaanituli. Metsas olevale vabakasutuslikule grilliplatsile lähenedes (mille asukohta ma ei tea) paistab tee ääres kahtlaselt palju autosid; saadikud lähevad luurele ja on kaua ära, naasevad siis teatega, et seal on läti seltsi jaanituli. Isegi üks läti töökaaslane möödub ja tervitab.

Seejärel kandub kogu üritus üle teisele grilliplatsile, kus käisin 2007 eesti seltsi jaanitulel. Mõningaste navigeerimis- ja kanderaskustega jõuame kohale (sest seda kohanime tunneb ainult Google, auto navigeerimissüsteem mitte), tuli saab üles (olin 2007 tõotanud, et kui järgmine kord lähen jaanitulele, võtan oma kirve kaasa, aga eile poes oli kirves valet marki, jaanitulematerjali peenestamiseks kõlbab ju muidugi ainult Fiskars või Black&Deckers, eks ju). Olin taskunoa küll puhastanud, aga unustanud teritada, mis veidi takistab küpsetusorkide vestmist (sest alles oli küll lõkkeplats, aga mitte grillimisalus).

Jaanimardikaid on, kaks saab helendava kriipsuna isegi pildi peale. Jõgi ja tiigid on alles, aga allikaks nimetatav ülemine tiik (kuhu voolab sisse oja) on kümne aastaga täiesti surnud, veetaimed on hallid ja mudased. Öösel koju tagasi (koerad ootavad jne).