T, 3702. päev: teater

Raketirühmas saab teada, et esimene asi, mis ISSi saabujaid tervitab, on lehk, mis koosneb higi, pussu, läppunud õhu ja kuuma elektroonika haisust. Eile kirjutas keegi, kuidas käis kuskil kosmoseüritusel ja juhtus kempsus lähedalt nägema Mike Collinsit. Ja siis selgus ükspäev ka Wernher von Brauni ühe elulooraamatu arvustuse kommentaari vastust kommenteerides (arvustuses oli mainitud, et raketile pandi nimeks V-2 kohe varsti (soon after) Peenemündesse kolimist 1937 – ma ei leia praegu seda arvustust üles), et A4 sai propagandanimeks V-2 alles 8.11.1944. Raamatus „Raketenspuren” on koopia ajalehe V.Beobachter 9.11.1944 esiküljest, kus on nimi V-2 esimest korda ajalehe pealkirjas (esimene avalik raketirünnak Londonile). „Raketenspuren” märgib, et W.v.B oli asjast nördinud ja kurb, sest oli lootnud, et enne saab sõda otsa kui rakett valmis.

* * *

Kirjandustund, olen enne algust kohal. 20 min pärast tuleb ka õps. Lõpeb hispaania subtiitritega prantsuskeelne film Stefan Zweigist; keegi ei mäleta, kuhu eelmine kord järg jäi (õps vaadanud kodus lõpuni, ei mäleta).

Jälle jõuame välja Ida-Saksa muinasbändideni (1978, 1982); jubedad soengud, jube rõivastus. 1980. aastate lõpus kepsles Eesti poppskeenel õige mitu isandat, kes olid neist šnitti võtnud, eriti ühes Tartu bändis.

Kl 19.00 tund lõpeb; kl 19.15 oli õps pakkunud teatrieelset kohtumist teatrilähedases kõrtsis. Ütleb tunni lõppedes, et peab minema tingimata kodust läbi, ta ei saa eksamiküsimusi autosse jätta, näeme poole tunni pärast. Koolist kõrtsu minek kestab Google Mapsi usinal juhatamisel pool tundi (jaamas busside vahel üks minut, inimesed imestavad; ega ma ütle, et tegelikult pidanuks olema 5, aga esimene buss hilines 4). 19.10 kooli bussipeatuses, 19.25 kõrtsus. Veinid ette ja sisse. Õpetaja tuleb kl 19.35. Viies teatrikülastaja tuleb 19.40, kl 19.50 hakatakse maksma. Kl 19.52 lahkutakse, õpsi juhatusel mitte kõige otsemat teed pidi, kl 19.58 teatris. Kõigi üllatuseks on piletid kassas ootamas (õps, kes piletid tellis, ütles, et sai küll kinnituse, et piletid broneeritud, aga mitte vastust, kuidas kätte saab, ega arvet ega midagi, telefoniga olnud teatri kassat võimatu kätte saada jne).

Teater kompaktne, koosneb saalist (eesmine osa on lava, tagumine juhtpult, vahepeal on neli kõrgenevat rida toole) ja eesruumist (baarilett/kassa, selle taga kempsud). Kõik, ooteruumi ei ole, inimesed ootavad tänaval. Kohanäitaja juhatab meid vabadele kohtadele, kolm meist satub kolmandasse ritta, mina üsna keskele. Tüki algus on sujuv, sest selgub, et inimene, kes käib saalis ridade vahel ringi ja palub publikul korjata saali põrandalt paberilehti ja anda talle, on üks näitlejaist.

Poliitiline jant; kaht näitlejat olen näinud sügisel samuti poliitilises jandis (kus oli aga näitlejaid rohkem ja saal suurem; ühega – keda tundi retsensiooni kaasavõtnu oli kiitnud riigi parimaks näitlejaks – silmside missugune), kolmandat kaks aastat tagasi meeldejäävas rollis Godot’ tükis (Lucky).

Kui kummardamiseks läheb, tõuseb kummardama ka esirea nurgas istunud härrasmees (täna oli viimane etendus), kas lavastaja või autor; väike pildiotsing selgitab pärast, et autor.