N, 3697. päev: suvised hädad

Hommikul loomaarst.

Kaugel pärastlõunal kohvituppa minnes taban väljujat peaaegu uksega; see on juhuslikult minu üle-eelmine toanaaber (2013–2014), kellel on kolmapäeva pärastlõunal meie õppeklassis keelekursus.

Arutelu, kumma lõi jumal enne, kas kõrvallaused või käsu Merge Segments. (Sobek vast, „kes ta röövib meelsasti”, „kelle hambad on vahedad”.)

Nii kui tule ära teen ja pikali heidan, avastan endalt värskelt minusse kaevunud puugiraisa, õnneks suurema kondiväänamiseta nähtavas ja suhteliselt tundetus kehapiirkonnas. Viimaseid tükke temast saab ära taskulambi valgel (vannitoas on selliseks protseduuriks muidu liiga pime) ja ainult parimate pintsettidega urgitsedes (Leatherman Style PS). Oletan esialgu puugiallikaks diivani, kus käib meie äraolekul Št püherdamas, ja pärastpoole selle, et Šp lohutamiseks istusin vahepeal põrandal koerapadjal. Kui olen viinud kõik rõivad pesumasinasse ning end üle pihustanud putuka- ja puugipeletiga (matkapoest, troopiline, peletab sääski 8 h ja puuke 2½ h, mitte kasutada lahtise leegi ja rasedate lähedal), leban voodis muidugi täiesti ärkvel.