Hommikul loomaarsti juurde minekul kontrollin, mis bussiga minna, ja leian suureks üllatuseks, et buss, mis algul käis jaamast üle põllu tööle (ning põldude ja metsade vahel triigi suurimasse kaubanduskeskusse, vahepeal 20 minutit ühes jaamas seistes) ning mis hiljuti muudeti linnaliinist maaliiniks, on saanud radiaalsest puhtalt tangetsiaalseks liiniks – ei käi enam jaamast, vaid lausa meie ukse alt läbi! Kaks korda tunnis, sõida ukse alt otse tööle nagu vanasti.
Enne loomaarsti põlluservas jalutades peab Šp üle pika aja hiirejahti, aga arsti juures on väga kurb.
Kott koju, tööle.
Kui olen jaama juures, helistab arst, et täna lõigata ei saa, aga pean minema tööle. Lõuna ajal siis Šp järele: töökoha bussipeatusest kodu juurde koos ummikuga 13½’, kott kaasa, bussipeatuses ootamine 8’, teise bussiga loomakliinikusse, kokku 45’ (muidu kaugelt üle tunni); Šp kätte, on u 30 °C, küpseme 20’ bussipeatuses, koju, jalutamine, söök, jalutamine Št-ga, bussipeatusse, 14½’ tööle. Õhtul Kõrgmetsa prismas, järgmise bussiga koju, koos pisiummikuga 5’ (muidu jala või bussidega 20’).
Kuidas tundi ei lähe ja õps „haigestub” (pärast räägib küll, et oli mingis eksamikomisjonis). Et olin eile teatanud, et ma tundi tulla ei saa, lähen samal ajal koerale järele. Keegi teine ka minna ei saanud, mõtlesin, et las saab õpetaja ka puhata, nii et kuigi oleksin pärast minna saanud (sest sain koera kätte juba lõuna ajal) ja olla jälle ainus õpilane, ei lähe. Pärastlõunal saadab keelekool teate, et õpetaja haige, tund jääb ära.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment