Äike, peaaegu laenan töötoanaabrile varuvihmavarju. Ise lähen lõunale pisut hiljem, kui äike on juba läbi. Astronaudi tänava juures majal on äike löönud korstna katki. Kui koju lähen, on kivid veel laiali mööda katust ja garaažiesist ja kohal on kaks tuletõrjeautot; kui naasen, on autod kadunud, ees lindid ja lintide taga vahtimas kaks vanameest, käsi silme kohal varjuks.
Hommikul läpakas hangus, 20 minutit ei teinud midagi, jätsin tööle, et äkki on lõunaks edenenud kuhugi. Ei ole. Raske südamega teen reseti, läheb käima, lülitan äikseohu pärast välja. Leian ventilaatoraluse ja arvuti vahelt armsa vana kadunud pliiatsi!
Arvutiparandus teeb hinnapakkumise, mis on üsna krõbe (rohkem kui kaks väga peent uut HDD-d), aga rõhutab, et nad võtavad raha ainult siis, kui operatsioon õnnestub. Failide päästmise tõenäosuseks on märgitud „keskmine” ja rikkeks „mehaaniline”.
Päeva kõva vihma tulemusel on jõgi muutunud pruuniks ja tulnud üle kallaste, päeval ka karjamaa.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment