Kunagi oli selline nähtus nagu sambapühakud, eks ole. Ronisid posti otsa (piilari laiale kapiteelile, kuhu oli tehtud praktiline piiretega platvorm) ja alla ronisid alles siis, kui said piiskopiks, või toodi alla nende surnukeha, aastakümneid hiljem. Seni jagasid samba otsast õpetussõnu. See sammaste värk idakirikust Euroopasse suurt ei levinud, küll aga erakluse muud vormid, näiteks avalikus kohas väiksesse kambrikesse sulgumine või lausa sissemüürimine (kirjanduses nt N-D kellalööja ihaldatu Esmeralda ema; vrd ka kogemata tünni keevitatud praapor Vene „Dembli”-filmis; ja muidugi läheb mõte uitlema ka Kuressaares sissemüüritud sõjamehele, mis Martin Körberi arvates võis olla hiliskeskaegne vabatahtlik komme).
No vat. Aga peale samba-, kongi- ja koopaerakute oli selles liikumises veel üks haru, mis samuti jäi ainult Süüriasse nagu sambapühakudki: puupühakud, kes ronisid puu otsa ja elasid vaga elu maapinnale naasmata.
* * *
Käin läbi digifotode arhiivi, 2001–2004 on alles kõik pildid, IV 2005 on saladuslikult kadunud 4 faili. Proovin ühe uuema failiga, millest on alles ainult kujutisfail, aga mitte xmp-fail, kas Lr-is olevad metaandmed saab kirjutada uueks xmp-failiks – saab!! (Sellega on nimelt see eelis, et viimasest aastast on olemas toorfailid fotokate mälukaartidel, koos hiljem kustutatud fotode omadega. Võrdlemine, mis fotod on Lr-i kataloogis ja mis mitte, on tülikas; aga nüüd saab kataloogi pildid kõik järjest läbi salvestada (kirjutab metaandmed uueks xmp-failiks) ja siis failihaldurist vaadata, mis cr2-faili juurde ei tekkinud xmp-faili. Teine ja mõnevõrra lihtsam meetod on importida kettalt uued failid, mida ei ole kataloogis, need impordivalikust valida ja siis kustutada.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment