P, 3612. päev: joonistan

Saan valmis joonistuse: Kuressaare linnuse vahitorni kahes tasandis püstlõige Ingenieurprojektion’is 1:250, vaatega läänest, nagu oleks läänepoolne nurk 90° sektorina eemaldatud. Ma ei viitsi panna käima läpakat, et mõõta mitme kilomeetri kauguselt võetud fotodelt katuse perspektiivimoonutuseta kõrgust, nii et guugeldan kaugeima foto, mille leian, mõõdan sellelt, siis proovin, kas äkki on võrdkülgne a = h kolmnurk, ja siis lõpuks panen katuse kõrguse silma järgi. Just väljalõigatud  nurgas on torni kõik kolm kaminat, mille kuju ma ei tea (nende ülesmõõtmisjoonised on ühes restaureerimisprojektis, leian hiljem).

Õhtul kuseb Št kohe meie uksemati peale; kannan selle mati peal ettevaatlikult ja maha läigatamata kemmergusse ja valan potti; pesen kohe vannis puhtaks (uksemati pesuvesi on, nagu arvata, tumepruun). Selgub, et E on käinud koeri jalutamas nõnda, et Št on olnud kotis (kuhu ta seni kusnud ei ole), mis korraldus on väärt mõte (sest mina lasin mõlemal jalutada omal jalal ja siis Št kusi kuhugi korteriukse ja lifti vahele). Št kott on teistsugune kui Šp oma, seda ei saa kanda õlal ja selles tundub Št olevat paar korda tegelikust raskem. Aga muskel ajapikku kasvab!

L, 3611. päev: metsas

Jala läbi metsa ümber pooleruutkilomeetrise hiidristmiku – E tahtis, et ma talle tee ette näitaks, sest teoreetiliselt saab sedamööda minna tööle jala. Ega ikka ei saa. Linnulennul võib ju olla ainult 2½ km, aga seda kauget kaart mööda läheb 7 km ja 1½ h. Teiselt poolt, koerte varjupaiga juurest (kust kunagi läksin jala koju; 5,1 km) enam ei saa, seal on suure ehitusplatsi aed ees. Lühim teekond on seega jaama silla juurest, 5,6 km, 1 h. Suurpõllu suurel ehitusplatsil ehitatakse suurt puiesteed, mis mööda saaks kaunis otse tööle, ootame pikisilmi, millal see avatakse jalakäijatele.

Aga näeme lõokest, pesi tegevat künnivaresekolooniat (töömajast ümber nurga, mis seletab, miks töölt vaateväljas künnivareseid ei pesitse, ma iga hommik vaatan), hallrästast (keda ma varem siin näinud ei ole), lõunasöögil kõrvallauas tubateatrit, mille üks etendaja kannab kaelas tohutut briljantketti.

Õhtul on „Eesti Laulu” lõppkontsert, aga sellest häbist jääme katkendliku ühenduse ja äraunustamise tõttu ilma.

R, 3610. päev: varakevad

Varahommikul on autokatused kergelt härmas. Hommikul on bussipeatuses 5–6 pasknääri.

N, 3609. päev: peaaegu akadeemiline veerand

Käin enne tundi läbi kirjatarvete poest (joonistussulgi, 0,05 mm vildikaid) ja jõuan keeletundi kohale veerand tundi enne algust. Ootan ja ootan koridoris, tuleb ka teisi, aga ei tule õpetajat. 13 minutit ei tule. Muidu kui tund ära jääb, saadab kool päeval meili ja sõnumi. Küsime üle koridori teiselt õpetajalt, kas meie õpetajat on täna nähtud. Ütleb, et on, ja et kui teil midagi muud teha ei ole, tulge minu tundi. Meie: et mis tase tal on (meil on B2.2). Tema: A2.2, saate vanu asju korrata! Aga siis tuleb trepist ka meie õpetaja, kes jälle olla oodanud korrus allpool samas klassis kui eelmisel semestril neljapäeviti ja imestanud, miks mitte kedagi ei tule, ja siis vaadanud tunniplaanist, et ta ise on vales ruumis!

Tunnis inspekteerib E kunagine saksa keele õpetaja C; vaatan alguses, et ohoh, on aga selline soeng keelekooli õpetajate seas populaarne, et keegi veel kannab sellist nagu C, aga siis lätlane hüüab rõõmsasti, et tere, C!

K, 3608. päev: kontsert ja meri

Õhtul kontsert. Kohal 1 h 20 min enne. Piletid saab kassast, nime järgi. Kahed võileivad (nagu eelmine kord; eri puhvetitest).

I pooles on Sibeliuse viiulikontsert ja viiulivirtuoos, umbes kaks korda vanem kui siis, mil temast tehti kavas trükitud foto. (Kava lugedes meenub, et tõesti, Sibelius mängis ise viiulit. Kavas on ka kaks Sibeliuse fotot, mille kohta mainin, et vähemalt ühel neist on ta purjus – eluviisi tõttu oli Sibelius pidevalt kerges joobes, ainult seitse aastat olnud kaine, 1908–1915.)

Orkester on Jaapanist, kõik liikmed jaapanlased, publikumis on tavalisest rohkem jaapanlasi ja ka eestlasi, sest dirigent on eestlane P.J.

Laupäeval ostetud muusikaajaloo atlase järgi märkan, et orkestri paigutus on klassikaline (1775, kontrabassid taga vasakul; kohaliku sümfooniaorkestri paigutus on uus, kontrabassid küljel paremal). Dirigeerimisstiil on hüplik ja kaugele ulatuv, eesmised muusikud on ettenägelikult prillidega. Tavaliselt vaatame sümfooniakontserte küljelt rõdult (peale kuulamise meeldib mulle ka vaadata, mida teevad muusikud ja dirigent), täna eest põrandalt, näeb peamiselt keelpille. Orkestris on naisi tavalisest vähem, tavalisest rohkem on meesviiuldajaid, muusikud istuvad jaapani moodi, nagu filmis shogunid või vanad samuraid. Tamtami mängib eriti nääps naisterahvas, kellest üle noodipuldi paistab üldiselt ainult pealagi; tema kohtade lähenedes tõstab ta silmad üle ääre, minu juurest vaadatuna on ta täpselt dirigendi õla taga. Dirigenti pikalt vaadata ei saa, koomilisevõitu on ning selja tagant vaadatuna näeb peamiselt suht imeliku lõikega ja kortsus sabaga pintsakut. Meenutame kaks korda nähtud Yannicki hõbedast pintsakut (temaga kontserte läheme meelsasti vaatama ainult dirigendi pärast, tingimata küljeltvaates, et näeks paremini, mida ta teeb).

II pooles on Soštakovitši X sümfoonia, mida mäletamisi oleme kunagi kuulnud-näinud Daniel Baremboimi juhatusel; nüüd on see kargem. Mängitakse kaks lisapala, dirigent annab lilleneiule mitte kaks ega kolm, vaid suisa neli põsemusi (vanamees meie taga imestusega: „Oh la la!”). Põsemuside arv varieerub paikkonniti, prantslased on seda koguni kaardistanud.

Pärast pikk bussiootamine, pime peatus, kaks peatusesilti, üks on putkast 15 m, teine 30 m kaugusel.

Kui kodus, ülikond veel seljas, kortega jalutama lähen, tekitab Št – kes kõrgest east hoolimata ei ole seniajani päris selgeks saanud, miks me päevas neli korda õue lähme – naabrite uste taha tohutu kusemere. Neli korda järjest – iga kord mõtlen, et nüüd on lõpp, aga nii kui valmis saan, alustab Št jälle. Ning siis situb lifti juurde. Siis maja välistrepi peale kuseb viiendat korda. Taskurätte kulub viis pakki, kõike ma ära ei saa (sajab vihma ja käigurõdul ei saa aru, kus on maas kusi, kus vesi). Joodiknaabrit majas enam ei ole, nii et naabritel ei ole vaja hiljem soolaplekkide autorit pikalt mõistatada.

T, 3607. päev: kured ja luugid

Kaart, 2,5 mm laisulg töötab jälle.

Ilus päikseline hommik, aga pärastlõunal sajab lörtsi. Hommikul näen jaama kohal sookurgi, u 40 tk, tulevad edelast, tiirlevad. Juhuse pimedal tahtel on töö-toanaabril täna täpselt samasugune pusa kui mul.

Täna kl 10.00 avanevad kontserdisaali virtuaalsed kassaluugid ja müüki tulevad piletid kuu aja pärast toimuvale muusikadraamale, kus John Malkovich peab diktaatori viimse kõne, mis teose tellis Elbphilharmonie umbes möödunud aastal, aga möödunud aastast on maailm palju muutunud ja teos saanud vägagi ajakohaseks (re: il Donald). Mul on piletid kella 10.10-ks ostetud (mis ajaks on saalist pärast palju kohti juba müüdud), misjärel märkan, et homsele sümfooniakontserdile (Sibelius ja Sostakovitš), kuhu minekust oli üksvahe juttu, aga siis unustasin, on veel mõni koht vaba, ning E telefoni ei saa kätte, niisiis venib nende ostmine veerand tundi. Need ostetud, läheb poole üheteistkümnest piletikassas õige madinaks, sest tuleb seniolematu teade, et piletikassas on hirmus koormus, oodake. Lõuna ajaks on välja müüdud neli viiendikku saalist (1300 kohast on vaba ainult 284).

E, 3606. päev: uus semester

Algab uus kursus, tundi minekul on hirmus äike ja vihm.

Huvitavamatest elukutsetest on rühmas praegu teatrilavastaja, anestesioloog ja antibiootikume uuriv mikrobioloog.

P, 3605. päev: jazz 100

Täna, täpselt 100 a pärast seda, kui bänd nimega Original Dixieland Jass Band sõitis New Yorgis Victor Talking Machine Company hoones 46 West 38th Street liftiga ülemisele, 12. korrusele ja tekitas seal naljalugu  Livery Stable Blues plaadistades ajaloo esimese jazzsalvestise (link), särab päike ja on soe. Käime hommikul poes (käruga) ja kohe pärast seda koertega metsas, sama marsruuti pidi kui nädal tagasi.

Täna tuleb karbist välja kasutusele ka ultrahelipuhasti. Puhtamaks saavad ehted, E vanad prillid, mu Swisschamp, kirjutussuled.

* * *

Terve õhtu joonestan, nii et selg kange. Algul konstrueerin Kuressaare Pika Hermanni ehk vahitorni I korruse [veidi eksliku] põhiplaani järgi kõigi korruste plaanid (ah küll on mõnus, praegu guugelda telefonist, saab kohe välisvaated kätte, ei ole vaja arvutit avadagi), siis alustan itta vaatava püstlõike joonestamist. Et torni läänenurga veerand oleks nagu ära võetud. Aluve pidas väikest torni linnuse vanimaks osaks ja seetõttu ilmutas raamatus selle kõikvõimalike ehitusosade mõõtmeid, aitäh ja suur tänu! (Kuigi üks argument, miks ta sedasi arvas, oli, et torni ehituskvaliteet olla igas ilmakaares selline, nagu oleks see määratud seisma üksi, ilma muu linnuseta, aga seletamatul kombel jäi tal kahe silma vahele seesama „ehituskvaliteet” muust linnusest varjatud osas, isolatsioonišahtis, mida vähemalt torni ukseava mõõtmisel pidanuks nägema. Või kasvõi filmis, kus Gabriel püüab august välja ronida, augu üks sein on Pika Hermanni oma.) Aluve mainib näiteks torni moonalao (keldri) mõõtmeid ja saab teada, et keldri põhi (Aluve puhastas välja selle keskaegse põranda, mida oli eelmine kord puhastatud hiljemalt XX saj I poolel) on isolatsioonišahti põhjast 2 m kõrgemal! Mul on varem jäänud mulje, et sama kõrgel. Kesse nii täpselt sügavusse vahtida oskab. Ja moonalao põranda all on torniseintega monoliitne müüritis, mis tähendab, et moonalao põhi on ligikaudu praeguse maapinna kõrgusel, aga keldrikorruse vahelduva kõrgusega põrandast veidi kõrgemal.

L, 3604. päev: repro

Käime naaberlinnas söömas. Ostan antikvariaadist dtv atlaste sarja muusikaajaloo (3 €, I kd, süstemaatiline üldosa ja ajalugu kuni renessansini). Üldosas on näiteks üksipulgi seletatud, mis on ühegi pilli sees ja kuidas tekib selles heli.

* * *

Tegin paar nädalat tagasi 9 × 6 cm laifilmikaadri ümberpildistamise raami, täna õhtul jõuan siis pildistamise endani.

Aastail 1989–1991 pildistasin 12 filmi (à 8 kdr, kokku 96 võtet) vanaisa lõõtsfotokaga, mille piltidega on kurb seis, et neist ei olnud seniajani täpset ülevaadet. Fotoka säriaegadest töötas enam-vähem korralikult ainult üks (u 1/15 s), teravustamine oli ebatäpne (ja nagu filmifotokaga ikka, sai tulemust näha alles mitme nädala pärast) ning alati tuli meeles pidada, et keeraks filmi pärast võtet ikka edasi. Ilmutada tuli käsitsi; laifilmi servas perforatsiooni ei ole, kaader on peaaegu filmi servani, kahel filmil ei ole ilmuti ulatunud päris paagi laeni, kaadri ülaserv on kadunud (juhuslikult on film olnud niipidi).

Täpset ülevaadet ei ole sellepärast:

• Mu enda suurendi tegi ainult 36 × 24 mm, 24 × 18 mm ja 13 × 18 mm kaadrit ning sinna laifilm sisse ei mahtunudki.
• Umbes samal ajal hooldasin fotograafist sõbra fotolaborit, kus oli profisuurendi Krokus, mis tegi kuni 6 × 6 cm kaadrit, nii et kui nendest laifilmikaadritest üldse on paberipilte, on need kas kaadri 6 × 6 cm osast või kontaktkoopiad.
• Ka skanneriga ei saanud nii suurt kaadrit skannida normaalselt: skanneril on filmilt skannimiseks eraldi lamp, mis valgustab u 40 × 28 mm ala; skannisin siis niisama skanneri klaasilt, eraldi lambita, valge paber kaadri taga, valgus käis skanneri klaasi alt skanneri tavalisest lambist seega kaks korda läbi emulsiooni. Alavalgustatud (hõredad) ja normaalse säriga kaadrid sai skannida niimoodi täitsa OK, aga ülevalgustatud (tihedaid) kaadreid mitte.

Algne kava: raam püsti, fotokas statiivi otsa selle ette. Raami taha u 10 cm kaugusele kalkapaber. Selle taha seinale kirjapaber, kalka- ja kirjapaberi vahele kaks Traumfliegeri orivälku, vaatega seina poole, ees kalkapaberist hajutid. Tulemus: mitte s…gi ei paista (välgud on liiga nõrgad).

Teine katse: keeran välgud kaamera poole. Ikka ei paista midagi. Kaadris on veidraid varje. Kustutan kolikambris lambi ära – krt, kaader on üldse pime!! Selge, välgud ei aita üldse.

Kolmas katse: keeran seljataguse seinalambi välja, võtan välgud ära. Valgustus on siis sedasi, et seinal olevat kirjapaberit valgustab küljelt tagant ülalt seinalamp, sealt tuleb valgus läbi kalkapaberi ja läbi negatiivi fotokasse. Tühjalt proovides näib olevat valgus ühtlane.

Ava f/8, säri mõõtmine kaadri keskelt, säriaeg selle järgi, et kaader tuleks normaalse säriga (kontrollin histogrammilt). Säri mõõtmiseks ja pildistamiseks panen üle objektiivi ja negatiiviraami musta papi. Umbes poole pealt täheldan, et peegeldun ise paremale tumedale kaadriosale peale; võtan need kaadrid uuesti, hoides objektiivi kõrval kummalgi pool musti pappe. Kaabelpäästikut ei viitsi otsida, autoknips 10 s.

Objektiiv on EF-S 17–55 f/2.8, sellel selle pikk varjuk, teravustan käsitsi (ekraanilt, suurendusega, sageli emulsioonikriimude järgi!), teravaid kaadreid on negatiividel vähe, peamiselt on värisenud. Kaader minimaalkaugusel on pisut suurem kui 9 × 6 cm kaader, nähtava raamiosa järgi saab hiljem väänata pildi sirgu.

Nõndaviisi saan siis ümber võtta kõik kaadrid, ka ülevalgustatud. Kahest, millest märkmeis ja digikoopiate juures on sisuks „TÜHI”, saab pisut isegi aru, mis ja kus.

R, 3603. päev: toidumüüdid, haruldane laul

Vaatan enne lõunale minekut igaks juhuks söökla menüüd; seal on nüüd loetletud söökide allergeenid, 14 tk, kohe nr 1 on moeallergeen gluteen (edasi vähid; muna; kala; maapähkel; soja; laktoos; muud pähklid; seller; sinep; seesamiseemned; sulfitid ja väävelanhüdriidid; lupiin; limused). Jah, on tõesti tõenäoline, et söökla teeninduspiirkonna tuhandete inimeste seas töötab paarkümmend, kellel on tsöliaakia, aga kõik söökla lähedal töötavad inimesed ei käi ju sööklas (ise olen sel aastal käinud kaks või kõige rohkem kolm korda, lähemad kolleegid veel vähem), nii et võib-olla sööklasse iga päev neid inimesi ei satugi, kelle jaoks on asi tõsine. Tsöliaakiaga inimeste enda teatel on nende suhtumine praegusesse gluteenivaenamisse kahetine: ühelt poolt on tore, et eridieeditooteid on rohkem, aga teisalt on kole, et teemat lahjendatakse – asjast, mis protsendile inimestest on eluliselt tähtis, tehakse üleüldine umbluu. Asjalikku lugemist:

• USA elanikest on toiduallergiaga hinnanguliselt 3,5…4%, maapähkliallergiaga 0,6% ja muu pähkliallergiaga 0,5% (1999), vähiallergiaga 1,9% ja kalaallergiaga 0,4% (2004), ülejäänu on piima-, muna-, soja-, nisuallergia, peamiselt imikutel ja väikelastel. Uuritud kahe küsitlusega (viited on siin lõpus, Prevalence of food allergies).
• Allergiakliinikute patsientide järgi on toiduallergiad imikutel ja väikelastel sagedamad kui täiskasvanuil, alla 3-aastastel lastel u 5…8%. Topeltpimeda ja platseebokontrolliga toiduallergiatestiga (DBPCFC) oli toiduallergiaid 1987 teatud alla 3-aastaste laste valimis Colorados 8%, neist lehmapiimale 2,3%. Taanis 1985 teatud haigla vastsündinutel 2,2%. Rootsis vastsündinutel 1979 1,9%. 1993 Hollandi imikutel 2,8%. 1997 Austraalia vastsündinutel toiduallergiaid üldse 8,5%, mõnel võis olla mitu allergiat: munale 3,2%, piimale 2,0%, maapähklile 1,9%, seesamiseemneile 0,42%.
• Euroopas on nisuallergiat (millest ainult osa on gluteeniallergia) 0,1…0,6%, maailmas 0,5…9%. Wighti saarel 2016 10–11-aastastel lastel 0,48% (viide), Jaapani täiskasvanuil 2012 0,21% (viide).

* * *

Pärastlõunal on aasta esimene äiksepilv. Üldiselt laulab hommikuti musträstas; 28. I kuulsin maja taga laulmas pasknääri (väga haruldane, ütleb raamat). Et uksest väljudes kuulsin alguses senikuulmatut vidinat, mõtlesin, et äkki on papagoi, käisin nii kaua edasi-tagasi, kuni nägin, kes laulab.

N, 3602. päev: tornid jätkuvad

Sitalaga on toas ka hommikul, astun kuseloigu sisse.

Tööl meenub, et unustasin hommikul NaOH kraanikaussi (pidi ootama pool tundi, nüüd läheb siis ligi neli); lähen lõunaks koju, et vesi peale lasta ja et ka äkki õnnestub õhtune sitalaga ennetada. Ei õnnestu, laga on tekkinud vähem kui nelja tunniga. Aga õhtul uut enam ei ole.

Kursuse ettevalmistused jätkuvad, kursus algab homme hommikul. Eelmise aasta failidest näen, et eelmine aasta algas 23. II (mäletasin valesti, et juba 15. II, aga alati algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama).

* * *

Eesti muuseumide veebiväravas* saab otsida säilikuid kõigist muuseumidest ja paljudest säilikutest on olemas ka pilt, mis on eriti kasulik fotode otsimisel ja enda tarbeks kopimisel. Selgub, et eks muidugi Kuressaare linnuse tornide sisemus ole nii eksootiline teema, et sellest pilte ei ole. Saaremaa Muuseumi fotokogus on kümnete kaupa fotosid muuseumi ekspositsioonist ja konvendihoone restaureerimisest 1970–1985, aga ilma pildita liideses. Pean minema kunagi fotokogusse vaatama (ehkki mõne küsimuse saab siis lahendada palju kiiremini – lossis endas vaadates).

* Muiste, nii 1990. aastate lõpus töötas üks tudengiaegne sõber mingis „portaalis”. Teadsin seda sõna kunstiajaloost ja imestasin: „Portaal? Nagu suur ilus uks või?”

Kaevan oma fotoarhiivi, kus tänu põhjalikele märksõnadele saab Sturvolti sees (kaitsetornis) võetud pildid leida mõne klõpsuga. Uurin, kust läheb uks või trepp kuhu (selliseid pilte on vähe), täiendan ja parandan märksõnu. Selgub, et Sturvolti seitse korrust on sellised:

• I korrus (konvendihoone keldris) on algse võlvlaega, mis on suurima sildega võlv konvendihoones; seal on loodusosakond ja toa keskel kapis on, kui mäletan õigesti, põdra topis.
• II korrus taastati Seuberlichi ajal Buxhoevdeni kabinetiks, selle tolleaegne kujundus on üldjoontes säilitatud (v.a 1980. aastate keskel ehitatud raudbetoontrepp, mis läheb läbi toa endise puittrepi). Filmis „Malev” on seal templirüütlite peakorter, kus tehakse suuri plaane („Tuleb asutada Euroopa Konnaühendus!”) ja kus noviits Jean-Pierre sureb äkki konnakatku. 
• III korrusel on piirivalvuri ja koera topis, installatsioon „Viktor Kingissepa mitu palet” (viis väga eriilmelist büsti, mis kõik kujutavat Kingisseppa), muu poliitiline jamps Stalini pildist pioneeritränani ning rahvaste sõprusest rahvaste vanglani.
• IV korrusel on paat ja traktor ehk väljapanek elust kaluri- ja rannakolhoosides. Siit algab järsk pikk trepp VI korrusele.
• V korrusel on 1960. aastate tüüpkorteri tüüpsisustus: sama sektsioonkapp, sama pulkadega voodi, põrandal sama põrandalamp, riiulis samad raamatud, seinal sama seinariiul, kapi peal sama puust Kalevipoeg. On ka WC ja n-ö Roberti ämma köök. Siit korruselt pääseb kaitsekäikudele.
• VI korrusel on taasiseseisvumisaeg ja Vene vägede äraminek ning aknalauda müüritud piscina ehk keskaegne kätepesunõu.
• VII korrusel on kohvik ja vaade.

Korruste numeratsioon on omajagu tüsilik. Konvendihoones on üldiselt kolm korrust, esimene ehitatud algselt maapinna kõrgusele (mis nähtavasti ei olnud tasane), aga on nüüd poolenisti maa (kultuurkihi) sees. Aluve on nimetanud korruseid keldriks, peakorruseks ja II korruseks; mõni muu autor I, II ja III korruseks, keegi ülemist korrust ka koguni pööninguks, ehkki pööning on tegelikult ülakorruse peal ja restaureerimisel kavatseti asendada ülakorruse XIX saj alguse puitlaed raudbetoonlagedega (nende all butafoorsed puitlaed) tuleohutuse pärast ja arvestusega, et kui muuseum soovib kunagi laieneda pööningule, on vajalikud põrandad juba olemas.

Seevastu Sturvolti korruste numeratsioon on kõikjal olnud sedamoodi, et I korrus on keldris ja peakorrusel on on II korrus. Vahitorniga on asi veel keerulisem, sest Aluve nimetab torni kaevutaolist moonaladu keldriks ja kõrgsissekäiguga korrust I korruseks, kuigi see on sama kõrgel kui enamik konvendihoone ülakorrust. Selle kohal on torni II korrus jne.

Siis peale selle on konvendihoone kagutiivas erakordselt kõrged keldriruumid (köök ja abiruumid), mille tõttu on tiiva peakorrus muust peakorrusest kõrgemal, mistõttu on peakorruse kohal ülakorrus ülakorruse ristikäigust veel kõrgemal kui ülakorruse muud ruumid, mis samuti on ristikäigust kõrgemal. Väravakäigu kohal on ülestikku kaks ruumi, millest alumine on peakorruse ja ülakorruse vahel, trepiga peakorruse ristikäigust, ülemine ülakorruse kõrgusel, sinna pääseb Sturvolti III korruselt ja pääses ka ülakorruse ristikäigust. Ukseava kagutiivas vahitorni kõrval, seesmisele ringmüürile viinud sillale, on pea- ja ülakorruse vahel, mõnel plaanil on see kujutatud peakorruse juures (jättes kujutamata ukse all peakorruse kõrgusel oleva danskrikäigu), mõnel ülakorruse juures.

Selgus, miks üks trepikäik on teistega võrreldes tagurpidi (kõik tõusevad vasakule üles, see paremale üles): see V on korruselt VI korrusele, alaosa on XIX saj algul, ülaosa 1900. a paiku taastatud torniosas.

Veel ei ole mul peaaegu üldse muuseumiruumide üldvaateid (seinad, uksed, aknad, trepid); tuleb kunagi kord teha.

Aga plaanidelt puudunud asjadest ühe leian: kuidas on ühendatud ülemine ruum väravakäigu kohal kirdetiiva suure ruumiga (kas nendevaheline uks on seina keskel või mitte; ei ole keskel, on välisseinast nii meetri kaugusel ainult). Ei leia fotodelt, kus on ülakorrusel kagutiiva ruumi uks ja kas ülakorruse loodetiiva ristikäigus on umbes Martin Körberi ja Oskar Kallase stendi kohal vaheseina (mälu ütleb, et ei ole, aga vaja on pilti).

Aga otsingu käigus selgus ka (Saaremaa Muuseumi kodulehelt, muuseumi kronoloogiast) ammuseks legendiks peetud loo aeg ja isik. Et mäletasin hämaralt lapsepõlves kuuldud pajatust, nagu olnuks millalgi (Eesti ajal?) üritanud lossihoovi kasarmus sõdur põgeneda kartsast laia mantelkorstna kaudu ja jäi sinna kinni, nii et korsten tuli lammutada. Võib-olla muidugi juhtus selline lugu ka Eesti ajal, aga uuemal ajal juhtus see 5. V 1982, kui muuseumi kantseleihoone korstnasse jäi kinni piirvalvelipnik Farhad Mustajev. Aga hoopis lõbusam on leitud pärimuslugu poliitik Mihkel Nepsi (1890–1937) ristimisest Kuressaare linnuses. (Neps – Riigikogu I ja II koosseisu liige ning kauaaegne Saare maavanem – käis karkudega, oli lõbus joomar ja hirmus kakleja, alati lõi esimesena, solvangute peale, ja alati võitis, sest lõi karguga ja kark on pikem kui käsi.)

K, 3601. päev: tornid ja tornitrepid

Uurin fotoarhiivi ega saa targemaks: mul on Kuressaare Sturvolti sisemusest ja selle müüritreppidest eraldi märksõnad, aga ega korruste üldvaateid ei ole. Mõtlen paberil üldiselt välja, kus seinas kulgevad kõik trepid (nt kuidas IV korruselt läheb trepp otse VI korrusele), kõik nagu klapiks, trepid tõusevad kõik vasakule üles, aga siis on üks pilt, kuidas trepp langeb vasakule alla. Mäletan, et pilt on võetud torni S-nurgas, trepp läheb järelikult SO-seinas ja loomulikult ei saa minna teisest trepist läbi. Ja seda ka ma välja ei mõtle, kuidas läheb IV/V ja V/VI korruse trepp, sest nende uksed on praegu ekspositsiooni taga.

Saaremaa Muuseumi ingliskeelne veebileht Kuressaare linnuse arhitektuuri kohta (link) lõpeb sellise lausega (piscina on iidne keskaegne kätepesunõu, mis on müüritud 7-korruselise Sturvolti VI korrusel aknalauda):

It is not impossible that the piscina was at this spot, if the room served as a temporary church (but then the Defence Tower must be older than the Watchtower).

Kena küll, aga tegelikult lammutati Sturvolti kaks ülemist korrust XVIII sajandil ja ehitati üles alles 20. sajandi algusaastail.

Muidu käin poes, toas on õhtul sitalaga, uuendan kursusematerjale.

T, 3600. päev: vares ja laul

Vares tuleb ja ütleb, et tahab juustu.

Unustan minna keeletunnist poodi. Õhtul on toas maas 14 junni ja lugematu arv väikesi sitaplekke (tekkinud sisseastumise tõttu). Lugemine läheb 26 juures segi. Põrand auruga üle.

 

Padjaraamat on inglise tenori Ian Bostridge’i Schubert’s Winter Journey: Anatomy of an Obsession. Põhjalik uurimus, 528 lk. Peatükid jagunevad tsükli laulude järgi.

• I lugu on koduõpetajatest ja nende äraajamisest.
• II lugu on teemal „Schubert ja naised”, sh abiellumisloast.
• III lugu on Napoleoni talvisest sõjakäigust Venemaale (milles tagasitulekul oli prantslasi alla poole, austerlasi palju, mis siis jättis 1820. aastateks talveteemadele teistsuguse pitseri).
• jne

Autor mainib, et kuigi kontserdil publik paistab ja ta on Winterreise’t laulnud üle saja korra, on ta näinud publikus avalikult nutvat kuulajat ainult korra, 2010 Venemaal. Ja tsükli mulje oleks teistsugune, kui see esitataks mitte mugavas soojas kontserdisaalis, vaid külmas. (Ja lisame omast käest juurde, et oleks veel teistsugusem, kui ka metsas hangede vahel.)

E, 3599. päev: loen

Loen enne magamajäämist läbi kõik, mida Aluve 1980. ja Vaga 1957. aasta raamat räägivad Kuressaare konvendihoone põrandate kõrgusest. Seda on väga vähe. Saab teada, et peakorruse kagutiiva põrand on ülejäänud korrusest 1,2 m kõrgemal (seda tean ise ka, ükskord just mõõtsin oma naba suhtes) [tegelikult on rohkem ja eri ruumid eripalju, üks koguni 1,85 m] ning et Pika Hermanni Aluve-eelse restaureerimise eelne väliskõrgus oli Aluve järgi ainult 10 cm erinev kõrgusest, mida võis mõõta Vaga ümberjoonistatud Seuberlichi jooniselt, ning et Aluve mainitud Pika Hermanni I korruse kõrgus 10,1 m on mõõdetud isolatsioonišahti põhjast ja et praegusest linnuse köögist tuli välja üle meetri XIX saj ladenenud pinnast. Uurime edasi.

P, 3598. päev: emaherilane, lõiked takerduvad

Näeme kobakat herilast, kes on mitte vapsik (vapsikul on jalad pruunid), vaid emaherilane (liht-maaherilase Vespula vulgaris emaherilane).

Veider varakevad: hommikul on puud härmas, aga linnud laulavad. Käime käruga poes: päikese käes on soe, varjus õhk jäine. Lõuna paiku käime metsas, siis on soojem.

* * *

Muidu olen ettevalmistustöödega Kuressaare linnuse lõigete jaoks jõudnud II korruse põhiplaani Ingenierprojektion’is ümberjoonistamisega üsna kaugele. Rohkem plaane ma ei tea (ma ei ole kunagi näinud tornide korruste plaane – Narva linnusest muide olen). Tuleb vist süveneda oma fotoarhiivi, sest ma peast ei mäleta, kust seinast lähevad näiteks Sturvolti müüritrepid, mis paiguti on üksteise kohal – igale järgmisele korrusele on olemas müüritrepp, aga üks lisatrepp jätab ühe korruse vahele.

Millest on aga eriline puudus, on konvendihoone lõiked (et määrata ruumide kõrgus ja põrandate kõrgus). Tean selliseid:

• Aluve 1980. a raamatus: lõige vaatega NW läbi SW-tiiva, sisehoovi ja väravakäigu. Kujutab keskaegset olukorda. Keldri sügavus ei klapi.
• Aluve 1980. a raamatus: Pika Hermanni lõige vaatega SW. Kujutab esialgset keskaegset olukorda, mil Aluve arust oli torn 1260. aastatel konvendihoonest eraldi. Joonisel on kõrgsissepääsu ja rinnatise kõrgus, ütlemata, millest (maapind, isolatsioonišahti põhi, Pika Hermanni keldri põrand, naaberkeldri põrand on tegelikult kõik ise kõrgustel – joonisel on samal, viga on seega ligi kaks meetrit).
• 1797. a ülesmõõtmisjoonis, Aluve 1980. a raamatus mõõtkavas u 1:1000
• 1801. a ülesmõõtmisjoonis, samad sõnad
• Üks kahest eelmisest on ainus joonis, mida olen näinud, kus on peal Sturvolti põrandate kõrgused – aga selleks ajaks oli Sturvolt seest tühi ning põrandarantide kõrgused seega umbkaudsed ja pandud II korruselt silma järgi.
• Voldemar Vaga 1957. a raamatu joonised, „Seuberlichi järgi”: lõiked vaatega SW läbi SW-tiiva ning Pika Hermanni ja NO-tiiva külgnevate ruumide. Pika Hermanni müüripaksused ei klapi Aluve raamatu joonisega (ma Pika Hermanni ülemistel korrustel käinud ei ole, ei tea), kõrgused ka mitte. (Ning võrreldes sellega, kui erinev ilme on põhiplaanidel „Seuberlichi järgi” Vaga 1957. a ja Tuulse 1942. a raamatus, ma Vaga ümberjoonistatud plaane enam suurt ei usalda.)

Nii et võimalused on sellised:

• Kaevata läbi restaureerimisprojektid (mahukas), äkki on seal nivelleerimisandmeid [ei ole; kahes projektis on restaureerimislahenduse eskiis, koos lõigete ja räästakõrgustega, üks lõige neist on kerge kunstilise vabadusega ümber joonistatud Aluve 1980. a raamatusse]
• Uurida, kas Saaremaa Muuseumis on midagi (1980. aastate algul ehitati Sturvolti uued vahelaed ja raudbetoontrepp, samuti 1970. aastate lõpus II korrusele raudbetoonlaed) [kogu Eesti muuseumide veebiväravas selliseid projekte ei ole]
• Mõõta ülalnimetatud lõigetelt ja pingutada mälu [ei lähe, ebatäpsed]
• Konstrueerida välisvaate akende järgi ja pingutada mälu või kaevata fotoarhiivi, kui kõrgel on ruumides aknad [üsna võimatu, kõigist ruumidest mul fotosid ei ole]
• Käia mõõta ise

Nagu varem nenditud, on Kuressaare linnuse konvendihoone joonistega kurb lugu, et täpseimad avaldatud joonised on Aluve 1980. aasta raamatus, need on joonistatud vaba käega, ja nagu täna selgub, jämeda veaga – peafassaadile on joonistatud üks suur aken juurde. Kes on käinud, meenutagu ruumi NO-tiiva dormitooriumi kohal, kus vanasti oli loodusosakond hundi ja jänese topisega ning nüüd on Teise maailmasõja aegne kola tankitorude ja Otto Seegeri prillidega. Sellel on ainult kaks akent, mitte kolm nagu korrus allpool dormitooriumil ja selle all keldril.

Põhiplaanide suhtes on mul tekkinud kahtlus, et viimane, kes tegelikult ruume mõõtis, oli Seuberlich u 1900. Edasi on tema plaane palju kordi ümber joonistatud, kes paremini (Tuulse 1942), kes halvemini (Vaga 1957). 1960 joonistas Raimond Liivorg nende järgi kolm ajakohast plaani brošüüri „Saaremaa muuseumid” (1960) jaoks (plaanid Eesti muuseumide veebiväravas: kelder, peakorrus, II korrus). Kuigi Aluve joonistas restaureerimise eskiisprojekti (1971) jaoks üksikasjalikud põhiplaanid, kus mida taastada, kus mida lammutada, kus avasid sulgeda ja kust seinast läbi murda*, on ta 1980. a raamatusse mugandanud just nimelt samad Liivoru plaanid – mida kinnitavad raamatu plaanidel kolm akent NO-tiiva II korruse suures ruumis (Liivoru II k plaanil nr 2) – seal on aknaid väga selgesti kaks ja välisküljel ei ole mingit märki, et olnuks ka kolmas. Uues raamatus „Kastellist kindluseks” on keldrikorruse põhiplaan, see on digitaliseeritud, aga seda nägu, et senistelt plaanidelt, ruume uuesti mõõtmata (S-nurga keldriruumi löövid on plaanil eri laiustega, tegelikult on laiused võrdsed).

* N-ö WC-de eeskojast pikka keldrisse, kus toimuvad ajutised näitused, ja kummastki väravapealsest ruumist kõrvale kirdetiiva II korruse suurde ruumi.

L, 3597. päev: kinda lemba lee!

Kohe hommikul viiakse kaks kuud meie kolikambrit ummistanud kola minema. Asjade omanik ja kandja tahavad tingimata käia ainult korra, niisiis kostab hulk aega käigurõdult pominat ja kui umbes kolmveerand tundi hiljem avastame nurgast põrandalambi osa, on nad veel maja ees. Tore seegi, sest olime just plaaninud patseerida poe suunas. Korrapealt on palju ruumi, maast leidub asjade vahele kadunud asju (nagu tolmuimeja piluotsak).

Päike, kaunis kevadpäev. Suure kaarega jala maksimarketi juurde. Näeme kulle, lossivaremete juurest on puid maha võetud, nüüd avaneb sealt vaade. Maksimarketi juurest bussiga üle suure põllu. Lõuna ja aiapoest sisalike hügromeeter (et teada saada, kui niiske on toas; sisalikupiltideta hügromeetreid on ka, aga nende hinnas on numbreid liiga palju). Siis tagasi, maksimarketi tööstuskaupade osakonnas.

* * *

Õhtul on „Eesti laulu” II poolfinaal. Konspekteerin kuulmise järgi.

I close my ass
I want improve, that’s for you
Let’s get it higher, it’s for the toast
I don’t lie
Get funding for leeh, get funding for leeh

Pärast korratakse sellest refrääni:

Kinda lemba lee
Kinda lemba lee

(Vrd ka kuulus Mariah Carey kaver saates „Bulgaaria otsib superstaari”.)

Ühe laulu – mille pealkirjaks ütleb saatejuht Saus Like Home – esitab inimene, kes näib kõnelevat inglise keelt emakeelena ja diktsioon on tal rahuldav, seega konspekt puudub. Tema laulus tegutseb keegi Captain Garbage.

Saab teada, et žüriis on liige Muusika Zavoogand.

Laulus „Pihk” on read „see vihm, mis õnnistab halba” ja „see vihm, mis sugutab kalda”.

Siis järgnes laul (või kaks), mis kõlas umbes sedasi:

There’s something dad inside
Skin of skin with you
We had so better lighttrip
Slipstone again
I said love, I’ve said love empty, I'm empty
Still like to ruin my brain
Can’t touch my vein

Ühe laulu pealkiri on Make Love Not War ja esitatakse see pudikeeles, kiiremini kui jõuan konspekteerida:

Tukataka get it to Chechia
Schooschiaa
Never podagra
Never to Bedlam’s
Slomeeo piss
Megall nopoo

Ühe arusaamatu sümboolikaga laulu pealkiri on Why We Write With the Flow:

Right weather, right weather over aargh
In a naz’, I'm breathing there
Why still we crow to answer flow
To fiery ass, to fiery ass
We rave without a rove
In a night I breathe again
In the night with a cabrio
Aah we write without a flow

Siis panen telefoni laadima ja ühendus ETV-ga katkeb. Uudisekirjutajad magavad juba ning ei saagi teada, kes siis finaali edasi sai.

R, 3596. päev: vana katk

Eilne Nature kirjutab uuringust, mis oletab arheoloogilise bakteri-DNA järgi, et XVI saj Mehhiko elanikud hävitanud, tõenäoliselt Euroopast toodud hirmus katk oli paratüüfus. (Vabandust, ma ei leia linki üles.)

N, 3595. päev: müürid, nõiad ja noodid

Saan läbi raamatu Im Schutz von Mauern und Toren. Die Befestigung der schleswig-holsteinischen Städte in Mittelalter, mis räägib Põhja-Saksamaa keskaegsete linnade (sh Lübecki ja Hamburgi) keskaegsetest linnakindlustustest (neist ei ole järel peaaegu midagi, kusjuures Lübecki ajalooline linnamüür oli üsna tagasihoidlik). Raamatut tuli otsida üsna kaua.

Õhtul kontsert, enne seda kontserdisaali eri puhvetites kahed võileivad (algul ühes ühed, siis teises teised). Kõht saab kenasti täis.
 

Mul on praegu just käsil ühe tänase esineja kirjutatud paks (üle 500 lk) raamat Schuberti tsüklist „Winterreise”, mille esilehelt saab teada, et samalt autorilt on ilmunud veel uurimus nõiajahist Inglismaal, ning siis saab teada, et see oli tema doktoritöö. Et algul oli uusaja ajaloolane ja õpetas politoloogiat, siis sai professionaalseks lauljaks (kes esialgu õppis laule kuulmise järgi, sest ta nooti väga ei tundnud).

K, 3594. päev: kured

Kell 11.52 lendab sajakonna meetri kõrguselt NNO suunas üle kureparv (fotolt loendan, et täpselt 100 lindu). Kohalike linnuvaatluste leht näitab, et sama parve nähakse poole tunni sees veel kahes kohas. Kell 14.24 lendab samas suunas üle teine, suurem parv (u 330 lindu).

T, 3593. päev: energia ja reisimine

Ükspäe ajas Californias hüdroelektrijaama pais üle ääre ja inimestele meenus, et iga energialiigi tootmine on ohtlik, mõni rohkem kui teine, millega seoses leidus see lugu: How Deadly is Your Kilowatt? aastast 2012. Selle ja inglise Wikipedia artikli Energy accidents järgi on surmajuhtumeid triljoni kWh (1000 TWh) kohta:

• kivisüsi (maailma keskmine): 100 000
• nafta: 36 000
• maagaas: 4000
• biomass: 24 000
• päikeseenergia: 440
• tuuleenergia: 150
• hüdroenergia (maailma keskmine): 1400
• tuumaener (maailma keskmine, koos Tšernobõli ja Fukushimaga ning uraani kaevandamisega): 90

Võite muidugi küsida, mispärast on nii palju surmajuhtumeid biomassi kasutamisel. Üks sõna – peenosakesed. Et miks Supilinna õhk ei ole talvel tervislik.

Tuuleenergia arv oleks lindude ja nahkhiirte puhul mitu suurusjärku suurem.

* * *

Läbi saab (lõpuks ometi) Reisen im Mittelalter. Alustasin kolm korda, kaks korda jäi alguse põnevas osas pooleli. Tagumine osa oli pikemate lugudega ja faktihõredam.

E, 3592. päev: kindad

Õhtul ja hommikul on juba valgem.

Algab eksperiment, kus arsti määramisel alustan E-lt värskelt saadud gripi viirusevastast ravi (Tamiflu). Väga hästi mõjub, haigus mõne päevaga pühitud.

17. XII ostetud kindad vajasid eilsel viimasel koerajalutusel toimunud Št ekstsesside järel pesemist ja alles siis, kui käes olevad kindad olid sisse seebitatud, selgus hooldusetiketilt, et need on mitte riidest, vaid nahast ja neid ei saa üldse pesta. Mis tähendas, et täna hommikuks olid need radiaatoril kuivanud peaaegu sama kõvaks nagu anekdoodis Tšapai tekk ja kindad tuli üle lasta mingi erilise nahapehmendiga, mis tagas kinnaste sulni bensiinihaisu kogu päevaks, aga täna õhtuks on see kadunud ja kindad on ärganud uuele elule. Palju puhtamad ka kui enne.

Kusjuures need on mul kolmandad sellised kindad (üks kinnas kadus näiteks jõuluööl 2010 Riias) ja varem olen alati arvanud, et on riidest.

P, 3591. päev: pühapäev

Hommik on õhtust targem: nohu on kadunud. Pesen põrandat, käin koertega väljas 2×, sest 1. korralt tagasiteel meenus, et Št ainult sittus, aga ei kusnud, muidu ootaks pärast korteris suur üleujutus. Esimene kord kohtume lilletädiga, teine kord lilletädi mehega.

Lennujaama E-le vastu, jõuan kohale pool tundi enne kavatsetut!

Söögi juurde AbFab-i film (muidu pidanuks vaatama sarja Der Tatortreiniger, aga unustasin kolmapäeval plaadid tööle, kui käisin postkontoris lõuna ajal, kotita, ja õhtul läksin poodi).

Filmist saab pärast IMDb-st teada väga palju (seal on kohas Trivia 183 kannet): nagu et jõkke hüppas Kate Moss ise, mitu duublit, ning Jennifer Saunders olla filmifirmadele filmi pakkudes kuulutanud, et selles mängib ka Kate Moss, ammu enne seda, kui Kate Moss filmi üldse paluti (aga ta tuli rõõmuga, nagu tulid ka kõik teised sarja osalised ja muud kutsutud eksikülalised; mõni olla palunud end filmi panna 1995. aastast saadik, kui filmi mõte esimest korda tekkis). Ja et teletupsumaja, mille basseini auto kukub, on päriselt olemas ja selle eelmine omanik (kuni 2016, seega ka võtete ajal, mis toimusid sügisel 2015) oli Pierre Cardin; filmis on selle omanik Bubble, kes aastaid tagasi, kui ta oli Edwina sekretär, omastas talt väga palju raha.

Saan kingiks autori pühendusega raamatu! Meie suguseltsi kuulub nüüd graafik, kes neli aastat joonistas Tallinna vanalinna piltkaarti. Nagu viimasel ajal olen hakanud märkama kirjastiile, märkan ka nüüd, mis projektsioonis ta on selle joonistanud – kas n-ö militaarprojektsioonis, kus ühelgi teljel lühenemist ei ole (isomeetriline), rõhttasandi teljed on projektsioonis täisnurga all ja püstteljest 135° allapoole, või õigemini linnulennuprojektsioonis, kus säilib põhiplaan moonutuseta ja mis tahes asendis. Mõlema eelis on, et põhiplaan säilib algsel kujul, moonutus on ainult perspektiivis; mõõtmetes ja põhiplaanis moonutusi ei ole.

Umbes nädal tagasi ühinesin suletud FB-rühmaga, mis jutustab Mercuryst, Geminist, Saturnist ja Apollost; rühm on väga aktiivne (täidab suure osa mu FB-uudisvoost), tänu raketiajaloo-, Apollo- ja lennundusteemalisele lugemusele alates 1990. aastatest oskan kaasa rääkida, ja nagu selgus täna hommikul, on veel inimesi, kellel, kui nad nädal aega filmi In the Shadow of the Moon näinud ei ole, tekivad ärajäämanähud. Filmi stiilinäitena stardistseen: link. Kogu film: link.

L, 3590. päev: nohu

Olen hommikul suht tatine.

Hamburgist saabuvad ülevoolavad tänusõnad, järelikult on pakk läinud lõpuks kohale.

Bussiga majandustarvete poodi, tagasi jala. Pärast leian, et toidupood on nüüd L lahti kuni kl 20.00, lähen sinna jala (algul kaalun ka, et kui ei lähe, jõuab homme hommikul ka, aga noh kas viitsin), tagasi jala, nohu suhtes on olek kõbusam. Kaanin muudkui sooja teed.

R, 3589. päev: vorst

Kuigi nüüd sõidab Hamburgi poole pakk keelekursuseaegse peavarju pakkuja poole, ei sõida aga pakk põdravorstiga keelekooli poole, sest kuigi me E-ga kumbki leidsime ja tõime Eestist põdravorsti, on selle tootmisel koonerdatud suitsuga, vorst ei kannata sooja ega ole seda nägu, et elaks üle paari päeva postis. Maitse poolest ka eriti paeluv ei ole ning põdrapilt on pisike.

N, 3588. päev: viimane keeletund

Täna on ka semestri viimane keeletund. Ebatavaliselt ei toimu pidu ega vaadata filmi nagu semestri viimastel tundidel tavaliselt, vaid teeme grammatikaharjutusi vms nii kaua, kuni kell kukub. Küll on hea, et ma enne eksamit materjale köita ei jõudnud, sinna tuleb eriti koos tänasega poognajagu paberit juurde.

K, 3587. päev: post ja niidid

Hommikul näen, kuidas maja ees peatub pakiveo auto ja nõutu kuller hakkab fonoluku nimekirja kerima. Küsin igaks juhuks, kas pakk on äkki mulle (näitan tunniskaardilt nime). Ei ole.

Lõuna ajal hambaarsti juures, niidid välja (krõps, naps-naps, „31.70 €, palun”). Käin sealt edasi postkontoris: pakk on Amazonist, seal on sarja Der Tatortreiniger kaks ülejäänud plaati. Postkontoritädi ütleb, et aga teile on siin veel pakk: HH pakk tulnud tagasi. Lasen panna peale puuduva margi, saadan uuesti (see jõuab kohale laupäevaks).

Üldiselt te ei kujuta ette, kui hästi pärsivad söögiisu niidid suus.

T, 3586. päev: Trauerspiel in drei Akten

Saan läbi bussiraamatuna A Sting in the Tale: My Adventures with Bumblebees. Autor olevat Briti parim kimalaseekspert, aga samas olla ta hiljuti mõningaid laborikatseid kergelt nagu võltsinud, kirjutab Nature.

* * *

Täna on semestri viimane kirjandustund, mis toimub sedasi, et lähme kl 18.30 üritusele, kus kohalik kirjanik loeb oma teost. (Tudengiaegse tuttava literaadi mõttetera: ainus kirjanik, keda ta on kohanud ja kes ka oskab omi asju ette lugeda, on Juhan Viiding, näitleja.)

Kell 17.17 selgub, et toimub ka kogunemine, kell 17.30. Mul minna linnaservast kesklinna, tipptunnil. Jõuan mõni minut enne kuut.

Ettelugemine on linnavalitsuse pööningu konverentsisaalis, väga ontlik tuba, u 50 kohta, inimesi u 30. Tädi loeb algul ühe lühida peatüki, siis teise samasuguse, aga siis kolmanda, mis kestab ja kestab. Sisu enam ei mäleta (ah, on alles kirjaniku elu kerge). Ah, meelde tuli; oli etteaimatav ja üldiselt seisnes üllatusmoment ainult selles, kas lugu lõpeb või jätkub lõpmatuseni. Pärast arutelu, mis kavas, mis teoksil, kes tuleb kevadel kursusele tagasi, kes enam ei tule

Pealkiri viitab muidugi kohtumisele kirjanik Lothar Frohweiniga (link). Frohweini sissejuhatus:

Zu Beginn werde ich 22 Gedichte aus dem Zyklus „Abschied” lesen. Dann acht Balladen aus meiner frühen Schaffensperiode, gefolgt von der Sonetten-Sammlung „Die 12 Monate”. Hierauf drei Kapitel aus dem Roman „Pedokles” und zum Schluss ein Trauerspiel in drei Akten mit dem Titel „Goethe in Halberstadt”. Dann haben wir Gelegenheit, miteinander zu sprechen.

(Sellel filmistseenil olnud saksa kirjanikele selline mõju, et nad pidid hakkama kohtumisi lugejatega korraldama uut moodi.)

E, 3585. päev: kevad tuleb varsti

Ilus päike, lendab esimene sirelane.

P, 3584. päev: ooperis

Õhtul ooper „Häda laisale, kes tahab saada püsti rikkaks”. Väga hea bass.

Ka selles tükis peategelane ainult näitleb (tal on katarr, teadustab teatridirektor), laulab lava servas viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor. Ta on laval ainult täpselt rolli lauluosa, nii et kui ta hiilib noodipuldi taha ja selle tule süütab, ei ole raske arvata, et kohe varsti kargab lavale ka peaosaline. Seekord näitlev laulja üle ei näitle nagu esimene kord ning esitus (suu liikumine vs. laul) ei loksu edasi-tagasi nagu eelmine kord.

Lavakujundus on äge (pärast ostan sama ooperiga plaadi, mis on ka väga tore, aga selle kujundus on vanaaegsem). Tagapool on koht, kuidas peategelane vanakuradi mahitusel joob ja laaberdab, mis on lavastatud sedasi, et vanakurat ja peategelane sisenevad, kaelakuti, peategelasel särk püksist väljas ja käes viinapudel, saali vasakust uksest ja laulavad end põiki läbi saali, kadudes pärast lava paremas servas kulisside vahele. Õigemini kõnnivad nad kaelakuti kolmekesi, kolmas on see tegelikult laulev, viksis ülikonnas noor Mehhiko tenor.

L, 3583. päev: vanavaramess

Täna on kunsti- ja vanavaramess. Sõidan kohale ja käin läbi; mess on rohken seda nägu, nagu pilati sarjas Hale and Pace sarja Antiques Roadshow:

Hale: This …
Pace (naeratab, nägu ootust täis)
Hale: … is absolutely worthless, … 
Pace (näol suur pettumus, viskab hinnatava portselaneseme pahaselt katki)
Hale: … unless you are a serious collector, in which case it is worth thousands.

Hinnasilte üldiselt ei ole. Kolm tooliennistajat ja mitu pildiennistajat näitavad, kuidas nad töötavad. Üks naaberlinna antikvaar on kaasa toonud kogu oma siinkandi kaardikogu (uusajal trükiti siinkandi kohta palju kaarte ja linnaplaane, hinnad on vahemikus 150–1300 €/leht) ning mõne iidraamatu. Jätan aadressi meelde. (Naaberlinnas vürstipaleest ja ajaloomuuseumist üle tänava, kohe madratsipoe kõrval.) See on ka ainus boks, kus pikemalt peatun. Mul muidugi on teatud vanavarahuve, aga siin neid ei ole (vähemalt mitte töötavas seisundis). Mess on rohkem neile, kellel on kodus tekkinud tühi sein, mille jaoks on vaja seinasuurust renessanssmaali. Vähemalt kaht või kolme Mirót näen ka. Kõikvõimalikke nipsasju elusuuruses metallsisalikest ajaloolise kandetõllani ka.

Sajab lädinal vihma, teen märjast bussiaknast kunstpilte.

R, 3582. päev: idamaine kontsert

E läheb hommikul lennukile, mina õhtul kontserdile.

Nagu eesti dirigent tõi saali kuluaaridesse eestikeelse kõma ja läti orelimängija saali mitu läti rahvariides inimest, toob Ravi Shankari tütar Anoushka saali märgatavalt mitu indialast. Üks paar (~60) istub kohe minu kõrval ja nad on siin kontserdisaalis esimest korda. Küsivad, mida tähendavad kava all numbrid ja kriips (pikkus minutites, vaheaeg), ning siis kaks minutit enne algust teatab proua, et ta peab nüüd mööda trügima, ja härra, et proua läheb süüa ostma. Ta jõuab suuremalt hilinemata ka tagasi, kahe kommipakiga (pappkarp à la „Pähkel šokolaadis” või „Maapähkel suhkrus”); kust ta need sai, ei tea, sest kontserdisaali puhvetid kommikarpe ei müü. Nad pakuvad ka mulle, siis süvenevad tõsiselt kumbki oma pakki ja kümne minutiga on kõht täis.

Esimeses osas on alguses 7-minutine kägin (mille saatel loožirea ülejäänud kuulajad, india-kohalik pere, tüdivad ja nende laps asub võimlemisharjutustele looži toolideta osas, mis jätkub kogu ülejäänud esimese poole ja kogu teise poole), siis üks väiksem Ida-teemaline Lääne teos. Peaesineja saabub teise poolde, mängides isa kirjutatud sitarikontserdi, kus kohtuvad Ida ja Lääs. Võimsalt kohtuvad, kohaliku sümfooniaorkestri löökriistamängijad saavad täna kõvasti vatti. Ainuüksi ksülofone on laval 8 (kaheksa).

Näen, kuidas vaheajal pildistab turvatöötaja saatel fotograaf püüne serval vaibale toetatud sitarit (tal on EF 70–200 mm f/2,8, aga varjukita); pärast saan teada, et see on üks kohalik loodusfotograaf, FB-tuttav lausa, kes on volitatud pildistama kunstfotosid ka kontserdisaalis.

Pärast jätkub kultuuride kohtumine sellega, et fuajee nurgas (kus me muidu manustame esimese võileiva) jämmib üks teine India muusik koos iraanlasega; paraku täpselt samal ajal trügib saalitäis inimesi ukse või parkla poole ja jätkab müüki puhvet nende kõrval, nii et nad peituvad paksu inimmassi sisse. Parim vaatepilt on muidugi loožideni viivalt kaldteelt, aga mul on väike kahtlus, kas see on tingimata projekteeritud arvestusega, et see on täis seisvaid inimesi, kes nõjatuvad ühele poole. (NB! Hyatt Regency, 1981)

N, 3581. päev: hambaarsti juures

Täna siis on see päev, kui lahknen kahest ebavajalikust hambast. Seda on hoiatatud ette ja sellest ka kergendus teisipäeval, kui selgus, et hambaarst on alles täna, mitte eile või teisipäeval.

Hambaarsti kempsu aknast paistab vaade kohale, kus sõja lõpus üritas tank sõita üle lauast purde (kolm hukkunut, mälestusmärk).

Üldiselt on hambaarst osav tõmbaja. Algul lubab, et ma tunnen kõige rohkem nii palju (laseb mul ulatada käe ja surub seda mõlemalt poolt). Ma muidugi ei usu. Kui tuimestus on mõjunud ja mul pool suud tundetu, arvan krabina järgi, et võtab välja tangid (mul on hambaarsti juures silmad ikka kinni) ning arvan algul, et ta kruvib mulle hammaste vahele mingit separaatorit või mida iganes, aga siis surve lahtub ja hambaarst lausub, et sooh, käes. Teisega (mis ei logisenud ja mille kõrval selgus röntgenpildilt olevat jube suur auk) on kiskumist veidi enam, aga vähem kui eelmisel tõmbamiskorral.

Aga mis on täiesti erakordne: ta õmbleb sombud kinni!

Käsib hoida kompressi peal (hambaid kinni), kuni tuimestus kaob. Kaob kolme tunni pärast, hakkab valutama, viskan kompressi ära, hakkab kergem. Loodetavasti koristajad ei vaata eriti hoolikalt prügikasti sisse.

Ajutise bussipeatuse juures maas on mitmes suuruses klaasikilde (nagu alati).

Keeletunnis on täna oma kodumaa hõrgutiste pakkumine ja vestlus, mis triivib teemani „arstid ei tea midagi”. Teine „kõrgmetslane” (kes, kui on kohal, räägib kõigi eest) pajatab, kuidas käis dermatoloogi juures ja see vaatas teda ainult kaks minutit, et meditsiin olla vestlus patsiendiga, pidanuks ikka pikalt rääkima. Teised vastu, et võib-olla vastupidi, arst on nii hea, et pani diagnoosi kahe minutiga, ja siis on muidugi ka arste, kes patsiendiga üldse ei räägi, sest nad ei kohtu (laboriarst) või patsient on kontaktivõimetu (kirurg) või üldse surnud (patoloog).

K, 3580. päev: kolmapäev

E-l on vaba päev ja käis päeval naaberlinnas; lähen jaama vastu, aga buss kärutab meilt edasi. Käin õhtul koertega jalutamas vaatamas, kas peatus on alles. On.

Üldiselt hakkasin jaanuari lõpust taas loendama liiklust maja ees maanteel; et pool maanteed on kinni, on linna suunduv liiklus koondatud kahelt sõidurajale ühele ja jääb mulje, et liiklus on tihedam. Esialgne vaatlus näitab, et pisut tihedam kui jaanuaris 2016 tõesti.

E räägib, et küsis hommikul koristajalt, mis on saanud joodiknaabrist. Sai teada, et joodiknaaber viidi ära ja on olnud juba kaks kuud mingis hooldusasutuses! Koristaja elu kohe palju kergem.

Vaja on E lapsepõlvepilte; arvutit käivitades märkan, et akutuli on kollane ja vilgub (mida kunagi varem juhtunud ei ole); selgub, et aku on fataalselt katki ja arvuti töötab ainult juhtme pealt (leian selle katsega ja kogemata, sest algul toitis läpakat E juhe, mis töötab paremini kui minu oma, aga kui enda omaga asendamiseks selle välja võtsin, lõi läpaka pimedaks). Läppar on üldiselt väga tahmas ja mul on vaja Lightroomi importida 187 TIFF-fotot (600 dpi), et neid saaks eksportida 1200 px JPG-deks. Pleekinud värvifotodega juhtub imesid (algul skanneri automaatparandus, edasi värvide küllastust rohkesti juurde).

T, 3579. päev: ainus

On tunne, nagu oleks täna või homme hambaarst, aga kalender seletab, et alles ülehomme.

Olen kirjandustunnis ainus õppur, õps mängib video, kuidas kriitik Marcel Reich-Ranitzky räägib Brechtist.

E, 3578. päev: retsept

Nagu sarja Far Side (e k „Ääremail”) karikatuuril, kuidas langevarjukool oli kohe krokodillikasvanduse kõrval, on imelihtne ka üks teine ebaõnnestumise retsept: kuidas tagada, et sisekaemuslikust aruandest teatav meil jääb tähele panemata – pange seda saatma masin, aga saatja nimeks pange mitte „Sisekaemuslik aruanne”, vaid mitte midagi ütlev nimi, mida kandis üks lugematutest kreeka mütoloogilistest olevustest ja mis sedasi peitub teiste automaatteadete vahele ära („Teile on tulnud uus tööülesanne”, „Teie tööülesande tähtaeg hakkab lõppema” jne, mida keegi terve mõistusega inime ju ei ava ega loe). Ja kindlasti eirake soovitusi, et pange selgem nimi.

Täna on taas elule ärganud tänavaremontijad. Bussipeatuse linnapoolsele suunale maalitakse hommikul maha uusi tähiseid, õhtuks on pool maanteed suletud (selgub, et maanteel oli nelja sõiduraja jagu ruumi: linna poole bussirada ja autode sõidurada, üks sõidurada maa poole, parkimiskohad), kohal on suur ekskavaator ja tagasi on stereoroolimisega laadur.

P, 3577. päev: joonestan

Joonestan terve päeva. Hiljutine lõigete raamat jättis sügava mulje, aga seal joonestas lõiked perspektiivis masin. Ma perspektiivi joonistada ei oska ja isomeetria ei sobi, sest kavandatava lõike hoone on ruudutaoline, mis isomeetria jaoks hästi ei sobi; ning hiljaaegu tutvusin saksa projektsiooniga Ingeniurprojektion, mille ilme on suht tõetruu ja vähemoonutav. Enne seda otsisin hommikul tund aega malli, ei leia (hiljem ostsin uue ja siis veel hiljem leidsin vana, oli kukkunud öökapilt voodi alla); malliga mõõtmise asemel arvutan telgede vajalikud nurgad tangensi kaudu ja edaspidi kasutan nurgikut rööpjoonlauana (muidugi tekib väikesi vigu, aga peidan need joonise peale ära). Ingenieurprojektion on dimeetriline projektsioon (mõlemad projektsioonitandi teljed on moonutusteta (x = 1, z = 1), läbi projektsioonitasandi minev telg on moonutusega y = 0,5). Mis tähendab ümberjoonestatava plaani mõõtkava (1 : 444) kahtmoodi ümberarvutamist, mida kergendab, et nuputan välja, kuidas töötavad mu n-ö keerulise taskuarvuti nupud OP1 ja OP2, kuhu saab salvestada tehte. Et mõõdan plaanilt pikkuse, vajutan x- ja z-telje jaoks (1 : 250) nuppu OP1 või y-telje jaoks (1 : 500) OP2 ning kannan tulemuse joonisele.

Selgub ka lihtne tõde, mida ma ei olnud märganud omal ajal mudeleid ehitades: mõõtke jooniselt ja mudelil sama joonlauaga (mis tähendab, et järjest olevad mõõteväärtused tuleb vahepeal kirjutada üles, peab joonlauda liigutama vähem). Nimelt selgub, et minu 50 cm Staedleri metalljoonlaud näitab E 16 cm Leitzi plastjoonlaua skaala pikkuseks 159 mm! Kadunud mallil on küljes 7+7 cm joonlaud, mis üldiselt klappis muude joonlaudadega. Ümberjoonestatav plaan on suurusega, et Leitzi joonlauaga mõõtes oleks tekkinud erinevus teise joonlauaga kuni 0,6 mm, mis on rohkem, kui mis täpsusega suudan joonestada.

Põhiplaani joonistamisel dimeetrilise projektsiooniga (ja mitte perspektiivis) on veel see eelis, et vastassuunast vaate või lõike konstrueerimisel ei ole vaja joonestada põhiplaani uuesti, vaid ainult keerata plaan pea peale.

Materjal on kalka, joonestusvahendid on pliiats ja 0,1 mm joonestusvildikas. Pliiatsijooni saab pärast kustutada, valesti läinud vildikavead saab ära kraapida.

Ja teadmiseks lugejale: muistise keldris on nii palju soppe (mida on vaja plaanilt kõik üle mõõta), et plaan ühe päevaga valmis ei saa. (Muude korrustega on liidetavasti lihtsam ja kiirem.) Vahepeal tekib kahtlus, mis mõtet on mõõta pikkusi 0,1 mm täpsusega plaanilt, mis on joonistatud vaba käega, – aga teisalt ei ole teada, kui suurelt on raamatus peopesasuurusena trükitud plaanid joonistatud, autor oli arhitekt, kes joonistas kõike vaba käega, ja on tõenäoline, et ta lähtus 80 a vanematest Seuberlichi plaanidest, mille see oli joonistanud saksa täpsusega. (Pisut hilisemad täpsustused: ta lähtus mitte 80 a vanadest Seuberlichi plaanidest, vaid 20 a vanadest plaanidest, mis olid tehtud mõni aasta varem avaldatud Vaga plaanide järgi, mida omakorda Vaga oli ümber joonistanud Seuberichi plaanidest. Seuberlichi enda plaane ma näinud ei ole, aga Vaga ümberjoonistuse järgi arvates (ukse- ja aknaorvade kuju) need saksa täpsusega siiski tehtud ei ole.)

L, 3576. päev: laululind

Päeval poodi minnes kuulen, kuidas maja taga laulab keegi tundmatu lind. Uurin, kuni näen – pasknäär! Raamatu järgi laulab harva.

R, 3574. päev: seltsielu

Õhtul vähese seltskonnaga india restoranis. Toit on mitmesuguse teravusega, menüüst valib igaüks midagi, siis söövad kõik kõike. Meenutan bengali tuleristseid tudengipõlves, pärast mida ei karda ma enam midagi.

N, 3573. päev: lill ja õunarõngad

Kõrgmetsa maksimarket on jälle lahti. E käis ja igale kundele kingiti lill, mis andnud poele nime. Tal on kaasas ka kaks pakki õunakrõpse, mis on huvitaval kombel teistsuguse konsistentsiga kui olid isa ristiema kuivatatud õunad (nätsked ja venivad), küllap teistsuguse kuivatustehnoloogia tõttu (vbl külmkuivatus; isa ristiema kuivatas õunu paberiga kaetud vineeril ahju otsas või nöörile lükituna pliidi kohal, talvel hoidis riidest kotis). Pakk on kõvasti kinni; et lahtirebimisel kõik laiali ei paiskuks, võtan ilusti käärid, hoian pakki ilusti kinni ja lõikan otsa maha; aga selgub, et olen kinni hoidnud mitte pakist, vaid otsast, ja pakk õunakrõpse on ikka põrandal.

K, 3572. päev: röntgen

Teist korda uue hambaarsti juures. Kõigepealt tehakse panoraam (tunnen põsel masinast lähtuvat soojust; panoraami teeb assistent, keda eelmine kord olin pidanud niisama vastuvõtjaks, särituse ajaks peitub nurga taha). Siis puhastatakse hambaid, mis tuleb välja n-ö i-meetodil: „Halten Sie durch?” küsib hambaarst, kui on puhastanud kaks hammast, millel hambakivi eriti ei ole ja mis puhastamisel kunagi valu ei ole teinud. „Jaa-jaa,” vastan optimistlikult, ning järgmised kümme minutit hoian kõiki kerelihaseid pinges, sest edasi jõuab puhastamisjärg hammasteni, mille jaoks on tavaliselt alati pandud valuvaigistit. (i-meetod: I käinud hambaarsti juures, hambaarst küsis, kas paneme valuvaigistit, I mõtles, et on vapper, ei lasknud panna, kannatas.)

Aga kõik läheb kenasti, kapi peal verepritsmeid ei ole (on olnud).

Pärast uurin järele, et panoraamvõtte kiirgusdoos on u 25…40 µSv (link) ehk 18…25 sigaretti (kui ma suitsetaks) või 83…133 h elutoa kivipõrandal lamamist või 250…400 h betoonmaja toas istumist või 150….250 h õues viibimist.

T, 3571. päev: loeme

Pilves, sajab lund.
 

Tänane Št vägitegu on ribastada diivanil olnud ajaleht (mis on lahti kohast, mida E tahtis õhtul edasi lugeda, ja paar lk eespool oli artikkel, mida tahtsin lugeda mina).

Kirjandustunnis räägib õps, et tähistas nädalavahetusel 50 a sünnipäeva.

E, 3570. päev: eksam

Õhtul kirjalik eksam, mille kirjand on igivanal teemal „Puhkus”. Mul jääb paberist peaaegu puudu (sest teema arendamine mulle muret ei tee, ega).

Uudis, et kogu Horisont on Digaris (alates 1. numbrist). Lahe.

P, 3569. päev: pühapäev

Kogu päeva õpime.

Töötan läbi eelmise ja selle semestri kursusematerjalid, sedastan, et eelmises oli 126 lk, praeguses 70. Praegustest mingeid grammatikaasju ei leia, mistõttu uurin eelmise semestri omi. Praegused lõikan kaustast välja ning A4-paberid kitsamaks, liimin poognatesse (sedapuhku õhematesse 16-leheküljestesse, poognaid saab 5 (4×4 + 1×3 lehepaari), eelmises liimisin poognasse kogemata 16 lehepaari). Aja säästmiseks veel ei õmble (ja tegelikult toimus mitu tundi veel, nii et 5 poogna asemel tuleb 6).

Mitu tundi uuendan sõnastikku: mitte et jõuaks valmis, aga et ma ei ole sõnastikku mitu kuud teinud, vaja meelde tuletada.

Siis koertega metsas; panen koerajalutuspusa alla toapusa ja õhukese imesooja pusa ning mul ei hakkagi õues külm!

Jõgi on kallastest jääs (ka suurel Maaselja jõel oli eile taldrikust suuremaid jäälarakaid), vett on vähe, veskisaarele saaks kuiva jalaga, silla postide külge on kogunenud palju risu (järgmise suurveega läheb see kork lahti).

Veljo T ära surnud. Just ükspäe meenutasin tema sümfoonilist orkestriteost, mille kirjutas noorespõlves, enne rahvamuusika juurde sattumist, umbes 1960. aastate keskel, ja mille juhtmotiiv pärines revolutsioonilaulust „Julgesti, vennad, nüüd tööle”.

L, 3568. päev: tavaline laupäev

Postkastil on joodiknaabri nimi edasi.

Naaberlinnas; sisenesime jaama elektroonikaaubamajja sihiga osta sealt CD-de kriimueemaldusvahendit, aga väljusime hoopis sületäie plaatidega.

Siis raamatupoes, kust viimased kaks väga tolmunud eksemplari kohaliku veiniseltsi plaadist, kuidas tippsommeljee ja veinikuninganna räägivad veinist ja üritavad jätta teineteisele head muljet.

Kaubamaja karnevaliosakonnas selgub, et loomakostüümid ikka argipäevaseks kodus kandmiseks ei sobi (pealegi minu suurust ei ole).

E käib „korraks” riidepoes, ootan väljas. Ootamine on oma 20 minutit pikk, mul hakkab külm, pärast Kella kõrtsis tellin esimeseks groki, mis on tehtud leigest teest.

Pärast kodus ei lähe „Tatortreinigeri” plaat üldse mitte kohe käima: selgub, et pakis on kaks plaati: Bluray ja lisade DVD, aga menüü on mõlemal samasugune; lisade plaadi jagude menüü ei tee midagi.

Tavaliselt ma lühidal koerajalutusel kindaid ei kanna; täna kannan ja kohe hea soe on. (Aga kes edasi loeb, saab teada, et mugavus tasus kurjaste kätte, kaks korda.)

R, 3567. päev: uus telesari

Ütlen kuninga uute rõivaste kohta häbenemata, mida nendest arvan, sest juhtus olema see harv moment, kui kõndisin koridoris (mitte söögitoas, mitte sööklas, mitte kohvikus) oleva kohviautomaadi juurde ja silmasin alasti kuningat just hetkel, kui kohvi rüüpasin, ning pidin teadlikult pingutama, et hoida kohv suus ja mitte lasta tal lennata üle kogu suure kuvari mu ees. (1,1 sr. Kunagisest kuvarikatsetusest jäänud asendis kuvar on umbes sama suur kui „Maatriksi” filmis, ainult mitte läbipaistev, mis on tore, sest muidu vaataks mulle läbi kuvari vastu praegune toanaaber, kes on eelmisest kahest pikem ja kes ulatub vaatama üle enda kuvari, mis on teises asendis kui mul.)

Kodus on ka täna hirmus laga. Koerakaamera ütleb, et täna suvatses Št ronida diivanile hüppama ja püherdama tervelt 1 minut 27 sekundit kaamera ülespanekust, mis koos minu väljumisega tähendas, et praktiliselt kohe, kui olin selja keeranud ega olnud veel õue jõudnudki.

Tutvume Saksa lustiku telesarjaga „Der Tatortreiniger”, mille peategelane Schotty koristab Hamburgi kandis kuriteopaiku ja kohtub seda rasket tööd tehes omakstega, jõudes varem või hiljem välja keerukate või ürgkoomiliste olukordadeni, peamiselt sõnalisteni. Hästi kirjutatud, suurepäraselt mängitud.

Nädalavahetuseks lubab paukuvat pakast, –12 °C.

N, 3566. päev: veider silt, külm

Eile oli postkastis kolm veidrat silti. Esimene, et meile (V.) on tulnud tähitud pakk. Saadetud tagasi ja saajaks on keegi Weis (mis välistab võimaluse, et see on Hamburgi saadetud pakk, millel oli liiga vähe marke, sest selle saaja ei olnud Weis). Sildi ülaservas rõnga sees „2 ×”, et kaks pakki. Teine on muidu täpselt samasugune (samuti tähitud pakk, sama tähtimiskood, samuti nimega Weis), aga sildi saajaks on märgitud tundmatu nimi. Kolmas on trükitud standardsilt (mida näen esimest korda), et teie postkasti on kogemata pandud võõras saadetis, viige see postkontori.

Nõnda et panen hommikul kõik kolm silti haardeulatusse, et lähen jalutan postkontori (postkontori poole sel kellaajal busse ei lähe oma 40 minutit, maad on 1½ km ehk 15 minutit käia; on lõikav külm, –7 °C, aga selge ja päikseline ning varahommikul paistis kraad-poolteist Kuu all kuusulasena Jupiter). Kui hommikul teist korda koertega jalutamas käin, märkan, et postiauto on naabermaja ees ja kirjakandja istub sees. Nõnda et võtan sildid ja küsin kirjakandjalt, mida nendega teha. (Mõtlen nii: esimese sildi peale kirjutas ta postkasti pealt vale nime ja pani meie kasti. Teise peale kirjutas õige nime, aga pani ikka meie kasti. Kui eksitusest aru sai, oli hilja, silte enam kätte ei saanud, pani siis sildi, et tooge postkontori. Edasi: kui viin sildi postkontori, jõuab silt õigesse postkasti kõige varem homme, aga kui annan kohe, jõuab veel täna.) Aga kirjakandja on lihtne inimene: õige nimega sildi topib ta kohe õigesse postkasti (mis on meie omast kaks kasti kõrgemal ja laeni täis), vale nimega (V.) sildi kohta ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja üritab panna selle meie kasti. Mina: aga mõlema peal oli sama tähtimiskood, see käib eelmise sildi juurde. Kirjakandja vaatab umbusklikult, ütleb, et aga siin on ju teie nimi, ja panebki mulle kasti. Lähen minema. Lõuna ajal õngitsen sildi kastist välja ja viin üles, kus kavatsen jahvatada selle tibutoiduks: kui see tõesti on mingi paki jaoks, mis ootab kedagi postkontoris, saadetakse selle jaoks nädala pärast kordusteade, mis eeldatavasti jõuab õige adressaadi postkasti, kuigi arvestades seda, et naabri mahukas postkast oli laeni täis, ei ole ta kohal olnud umbes aasta.

Lõuna ajal käin kodus seepärast, et alles jaamas meenus, et mul on vaja tingimata teha homseks ülekanne Eesti pangakontole, et maksta homseid arveid, aga unustasin koodipulga maha, ja kui teen ülekande päeval, jõuab see homseks veel kohale. Kodus on keegi elukas sittunud ja kusnud keset tuba; diivanikaamera on jäädvustanud vaatepildi, kuidas Št püherdab diivanil (fotograafiliselt väga kaunis). Pärastlõunal jäädvustab diivanikaamera hoopis põrandat. Kaamera vaatenurk on kole kitsas; üksõhtu proovisin, kas selle objektiivi ette saab paigaldada telefonikaamera lainurk-lisaläätse. Ei saa, lääts on väiksem. Tuleb kolasahtlist välja otsida üle-eelmise taskufotoka lainurkadapter. Käin päeval koertega jalutamas, aga see ei aita, situtud ja kustud on tuppa ka õhtul. Videovalve näitab, et vähe enne on Št käinud söömas õunu, mille linnud on maha visanud.

K, 3565. päev: saladused II

Koerakaamera teatab hommikul, et öösel Št diivanil olnud ei ole.

T, 3564. päev: hambaarsti juures, saladused paljastuvad

Panen hommikul kaamera vaatama paremini diivani poole; E paneb diivani keskele Št-t hirmutava kõrvarohu (püsti vastu seljatuge).

Jätkan eelmise aasta kontserdikavade köitmist: täna saavad kavad pressi vahele. Juba klammerdatud brošüüride köitmisel saab sinna pärastpoole liimida ka seljapaela, ei pea pakki võtma pressi vahelt, sest selle sinna sirgelt saamine on alati jube jamps, sest vaja on vähemalt kolme kätt: üht hoidma kumbagi lõikelauda, kolmandat keerama esimest pitskruvi; pärast teiste keeramiseks ei ole vaja lõikelaudu enam hoida. Aga täna tuleb mõte, et kui pitskruvid oleksid maas püsti ja köidetav paberipakk joonduks kenasti alles pitskruvide peal, siis saaks läbi kahe käega. Selleks on vaja sälkudega pappalust, pitskruvide sabad lähevad sälkudesse ja papp hoiab pitskruvid püsti.

Lõuna ajal Kõrgmetsa pangaautomaadist sularaha, kodust naaberlinna kaart, siis hambaarsti juures, siis postkontoris, siis tagasi korterisse, kast ära, siis tööle tagasi.

Hambaarsti sekretär on seesama vaikse häälega noorik, kellega rääkisime reedel telefonis ja ma rohkem aimasin, sest teisel pool seina möllas lööktrell (ja mitte ainult teisel pool seina, vaid ka korrus kõrgemal – hea betoon, kui sedasi kõlab). Küsib, mis keeles räägime; pakun, et saksa, ja lähen sujuvalt üle inglise keelele, ning siis (kui näen, kuidas arusaamise helk silmest kaob) poolelt lauselt edasi üle saksa keelele. Aga saksakeelse hambaarsti juures ma varem olnud ei ole, nii et toimub hetkeline mõistmatus, kui ta torgib mind siit ja sealt ja küsib tegusõnaga spüren, mille kohta mul ei ole aimugi, mida see tähendab. (Ainus, kus olen seda kuulnud, on sõnas Spürhund ehk koer, kes ajab verejälge, seega rohkem nagu haistmine, aga mismoodi hammas haistab? Sellest segadus.) Oletan, et kas on valus. Saan teada, kas üldse näonärv tunneb. Nüüd olen siis targem. Surgib kaks korda hambad läbi ja rohkem ei tee täna midagi.

Pakki koju tuues märkan, et kõrvarohu pudel on pikali; panen selle püsti seisma lausa diivani keskele. Jaama bussipeatuse kohvikust kaasa võileib; üks müüja püüab välja ajada kohvikusse sooja tulnud tuvi, aga tuvi ei ole loll. (Emery raamat kirjutas, et tuvi on üks põhjalikemalt uuritud linde, kuigi tuvide vaimuanded ega lennuomadused eriti säravad ei ole. Suht hiljuti on leitud tuvi noka kandist magnetiidikristallidega rakke, mis ilmselt reageerivad magnetväljale ja aitavad navigeerimisel, aga kuidas magnetvälja suuna signaal tekib, seda veel ei teata.)

Õhtul kirjanduse tund, esimene kohtumine pärast jõule.

Postkontori teabeekraani järgi on praegu ekstreemne ilm (–2 °C), paljudel ehitusplatsidel töö seisab, inimesed käivad karusnahast kasukates, läkiläkides ning vahivad mind kui segast, kes sajal meetril majast bussini käib hõlmad valla ning ei kanna mütsi. Kõnniteedel on kohati (nt raudteejaama juures) sama paksult soola nagu filmi „Kolberg” (1945) võtetel ning sõiduteed on kaetud valge kirmega. Naelrehvitute naabermaade mõjul on pooled autojuhid segaduses ning bussijuhid pidurdavad täna äkilisemalt kui muidu. Kirjandustundi minnes pidurdab buss sedasi, et meie seltskonnast 2/3 lendab vastu seisukohtade põrkepatja (mis algselt on vist midagi nagu ratastooli toeks, aga see on õnneks kõrgem, kasulik ka seisjaile). Tagasi tulles on meid samas bussis neli; vähe enne jaama pidurdab buss nõnda, et mina, kes ma poolenisti toetun ratastoolikoha külgtoele ja poolenisti hoian vasaku käega kinni samast, lendan algul vahekäiku u 45° nurga alla ning siis suisa horisontaali, aga mitte päris põrandale. Nii 10–15 cm jääb puudu. Vasak käsi hoiab kogu aeg torust kõvasti kinni, nii et kogu keharaskust pidurdas vasak delta- ja rinnalihas. Siis tõmban sama vasaku käega end sellest asendist ka üles, mis on teine vägitükk, mida ma korrata enam ei suuda. Vähe aja pärast röögib bussijuht, ega musjöö ole end vigastanud; ei ole.

Diivanil seisab kõrvarohu pudel samas, kuhu ta lõunal panin, aga kaamera võetud piltidelt selgub hirmus tõde – kuidas Št, kes kunagi ei tüki diivanile, päeval seal peal pikutab. Pärastpoole on ta osavalt kõndinud mööda diivani nii, et kõrvarohu pudel on jäänud ilusti püsti. Siis panen kaamera tegema ka öövõtteid ning valan kontserdikavade paki seljale kavade vahele vagudesse esimese liimi(vbl saab üldse ilma seljapaela külge õmblemata; vaatame).

E, 3563. päev: pakiautomaat on mugav, aga lugege tariife ikka hoolikalt

Panen hommikul linnukaamera jälgima diivani. See reageerib liikumise peale, töötab ka öösel, püsib ärkvel palju päevi (vana – algeline action-kaamera – püsis ärkvel kolm tundi ja selle pildikvaliteet oli hirmus); teeb vaate liikumise peale sekundi tagant kolm fotot (kuigi reageerib üsna aeglaselt, nii sekundi – vana reageeris kiiremini, näiteks välgule niimoodi, et välgunool jäi pildile); pildisuuruseks panen 2 MPix ja 16 GB mälukaardile mahub ligi 5000 võtet.

Jaama postkontori iseteenindusest pakid posti. HH pakile panen kogemata liiga vähe marke, meenus õhtul (suurus õige, paksus vale). Pakk tuleb veebruaris tagasi, lasen peale kleepida puuduva margi, saadan uuesti.

Keeletunnis loeme kolepikka (normaalsest raamatust 3 lk) lugu, kuidas kirjanik oli lapsena sõja ajal maal puhkusel ning mis seal kõik oli. Uusi sõnu nii mis tapab. Osa on murdes, nii et õpetaja ka ei saa aru ega riiklik sõnastik aidata (näiteks saladuslik sõna Leider, mida oli jutus kaks väga suurt eksemplari seotud kirsipuu külge – sõnastik ütlevat, ütleb õps, et parknahk nagu saksa Leder, ma pingutan ettekujutust, et mida need teevad püsivalt kirsipuu küljes, kuni välgatab, et võib-olla redel nagu saksa Leiter).

Midagi ei ütle ka diivanipildid, sest kaamera on vaadanud pisut vales suunas ja piltidel on ainult diivaniesine, mitte -pealne. Teine elukas, Šp, saab täna 13.

P, 3562. päev: hulgaks ajaks viimast korda hiinakas

Hakkan köitma eelmise aasta kontserdikavu. Prindin välja isegi eeposelaulikute kontserdi teate; printer on üllatavalt kõbus (kõik värvid on olemas, valgeid jooni ei ole). Nüüd olen targem, lahtisi lehti tohib köite vahele liimida, aga mitte teipida (silikaatliimi taolise liimiga teip reageerib, PVA-liim teibi külge ei jää).

Õhtuooteks muudkui sööme: sai, puuvili, teine puuvili, väike kohv. Siis lähme Vanasse Taosse, kus eelroog „Koka tervitus” (selle järel on kõht juba täis) ja siis pearoog ise. Ägisedes tagasi. Homme olen 2½ kg raskem kui täna.

* * *

Õhtul istun diivanil ja pakin Hamburgi saadetavat kommipakki. Tunnen ägedat kusehaisu; oletan, et need on diivani all lebava Št karupüksid. Pärast istub samas E, kes tunneb, et diivan on ka märg. Selgub siis hirmus asi, et diivani peale on kustud. Et Šp ise diivani peale ei saa, langeb kõigi süüdistav pilk Št peale ja siis langeb diivani peale mitmesuguseid kodukeemia vahendeid eemaldama kusehaisu.

Kapist võetakse viimatine linnukaamera, puhutakse tolm ära, visatakse lekkinud patareid ära, kraabitakse klemmidele lekkinud patareisisu minema, pannakse kuupäev ja kell õigeks ning meenutatakse, kuidas see üldse töötas.

Konsiilium oletab, et küllap ajasid Št ja Šp üksteist taga, Št hüppas eest diivani peale, väänas haiget jalga, kusi valust (nagu mõni aeg tagasi kuses ta ootamatult ja palju iga hüppamise peale).

L, 3561. päev: linnas

Linnas. Tühi inglise raamatupood, siis kirjatarbed ja tavaline raamatupood. Siis taldrikupood. Siis kohvikus lõuna, kus on uus kelner, kes pillab kõike. E näeb oma kohalt kööki, kuidas mu veini valatakse teise klaasi ümber ja kuidas seesama kelner sööb enne serveerimist kellelgi taldrikust friikartuli ära.

R, 3560. päev: jalg ukse vahele!

Hommikul saame kõik peaaegu kreepsu, kui E väljub just siis, kui saabun koertega jalutamast. Garaažiuksest tuleb lilletädi, mängib koertega, E väljub liftist, Šp lõpetab mängu esimesena, jookseb lifti, lifti uksed hakkavad sulguma, ma saan jala vahele. Muidu on liftiga alati nõnda, et ma seisan serviti uste vahel, kuni koerad on sees/väljas. Üldiselt lift saab aru, kui midagi on ukse vahel, ja teeb uksed uuesti lahti, aga väikese mõtlemise peale.

Helistab hambaarsti sekretär ja ütleb, et õhtul tahab hambaarst minna varem koju (ähvardatakse hirmsat tuisku), kas mulle sobiks lõunal mingi aeg. Ei sobi. Pakun, et mulle sobib järgmine nädal mingi aeg ka. Lepime kokku, et T kell 13.15 – või midagi sinnapoole aiman umbes kuulvat, sest naaber vahetab aknaid ja töömehed möllavad lööktrelliga, meil on kõige vaiksem vannitoas. Nüüd võiksid nad saata uue aja jaoks kinnituse ka, muidu senise aja kohta saatsid umbes kuus meeldetuletust.

Õhtul pärast poodi selgub, et hambaarst on mulle helistanud kl 18.03 (tuisk jäi ära).

Vana hea Heido Ots on leiutanud, et miljondiku ja miljardiku lühendid ppm ja ppb ikka eesti teksti ei kõlba, tema pakub miljondiku lühendiks mlnk ja miljardiku lühendiks mrdk. Tule taevas appi, tõeste. Tõlkimise põhitõde: lühendit ei tõlgita uueks lühendiks. ppm ja ppb ei pruugi tingimata olla inglise keeles, mida ta tahab vältida (parts per million/billion), vaid näiteks ladina (partes per millionem/billionem). Kui teada-tuntud lühendid ppm ega ppb ei kõlba, kõlbab ometi kirjutada SI-pärase ühikuga: ppm = mg/kg jt, ppb = µg/kg jt (peale selle kasutatakse ppm-i ja ppb-d sageli valesti, nt õhusaasteaine kontsentratsioon 50 mg/m³ ei saa olla 50 ppm, vaid on edasi 50 mg/m³), nii et ei ole vaja leiutada uusi lühendeid. (Keeleökonoomika – uut ei tehta, kui seda tingimata vaja ei ole!)

Täna möödub 220 aastat merelahingust, kus kaks Briti fregatti ründasid kaks korda suuremat Prantsuse liinilaeva, mida peeti järgmine pool sajandit enneolematuks julgustükiks. Nimelt leidis fregattide komandör, et tormise mere tõttu ei saa liinilaev avada alumisi suurtükiluuke ega seega kasutada raskemaid kahureid. (Algelise arvutimängu Age of Sail demos oli sama olukord, kaks Briti fregatti vs. Prantsuse liinilaev, aga selle lahendamiseks oli vaja risti teistsugust taktikat kui päriselt – päriselt vältis liinilaev sattumist Briti laevade vahele ja püüdis saada need samale poole, mängus võitsid britid just siis, kui mõlemad laevad olidki samal pool, nii et nad said tulistada sagedamini kui liinilaev, ning prantslased võitsid siis, kui laev oli Briti laevade vahel ja sai tulistada kumbagi ükshaaval külje kõigi kahuritega. Viis aastat hiljem oli allveelaevamängus Silent Hunter II nt U-47 Scapa Flow lahingu võitmiseks vaja kasutada aga just tingimata ajalooliselt õiget taktikat – lähenemist ootamatu nurga alt läbi kitsa saartevahelise väina jne.)

N, 3559. päev: ohtlik elukutse

Lehes kirjutanekse, et Venemaal tahetavat ärakeelda suitsetamine* kodanikele, kes sündinud alates 2015. aastast, sest president ise ei suitseta. Tore keik, aga – hm – aastaks 2031, mil need kodanikud on 16, on ta ise 79 ja ei ole teada, kas ka elus ja terve. Arvestades Venemaa valitsejate eluiga viimase poole tuhande aasta jooksul (Moskva suurvürstid, Venemaa tsaarid ja keisrid, NLKP peakirjutajad, 76-aastaselt surnud Jeltsin) ei ole hõisata midagi (keskmine ± standardhälve):

• NLKP peakirjutajad (ilma Gorbatšovita, kes on 85-aastane ja paljude surmauudiste kiuste elus): 73 ± 9 a
• NLKP peakirjutajad (ilma Gorbatšovi ja ka Malenkovita, kes valitses paar aastat Stalini ja Hruštšovi vahel ning suri 1988 kõrges 86 a vanuses): 70 ± 8 a
• Venemaa keisrid (Peeter I – Nikolai II): 46 ± 14 a
• Venemaa keisrid XIX–XX saj (Paul I – Nikolai II): 52 ± 6 a
• Venemaa keisrid XVIII saj (Peeter I – Katariina II): 42 ± 16 a
• Venemaa tsaarid ja keisrid (Ivan IV – Nikolai II): 44 ± 14 a
• Moskva suurvürstid alates 1500, Venemaa tsaarid ja keisrid (Ivan III – Nikolai II): 45 ± 15 a
• Venemaa tsaarid XVII saj (Boriss Godunov – Feodor III): 40 ± 16 a
• Moskva suurvürstid ja Venemaa tsaarid XVI saj (Ivan III – Feodor I): 53 ± 9 a

Mis ühtlasi tähendab, et tsaar on eluohtlik amet. (E loeb raamatut kirurgia ajaloost, mille autor on analüüsinud, kui kaua on paavstid elanud pärast paavstiks valimist, ja järeldanud, et paavstiks valimine on halvema prognoosiga kui või südamehaiguse või vähi diagnoosi saamine!)

* WHO statistika järgi (link) suitsetab Venemaal praegu vähemalt 15-aastastest meestest 59% (Eestis 41,2%, Soomes 23,2%, Indoneesias 76,2%, Etioopias 8,9%) ja sama vanadest naistest 22,8% (Eestis 24,9%, Soomes 18,5%, Naurul 52%, Nigeris 0,2%), maailmas inimestest 22% (link).

K, 3558. päev: nüüdisooper lava tagant

Hommikul saan läbi Nathan Emery lindude käitumise raamatu Bird Brain: An exploration of avian intelligence. See jutustab, mis seisus on lindude käitumise uurimine maailmas; mida teatakse ja mida mitte. Lugemiselamus on umbes samasugune kui 8-aastasena Niko Tinbergeni „Loomade käitumist” lugedes.

* * *

Õhtul on ooper, teatri lava taga, täpsemini tagalaval, kuhu on tassitud muidu väikeses saalis olevad istmed. Lava on samas kohas kui tavaliselt, aga publik on vastassuunas (ja saabub kohale keerukat teed mööda, esinejate ja lavatööliste puhketoast mööda, mööda ka suurtest klaasväravatest, mille taga seisab ooperi dekoratsioone tassinud veok).

Tükk on nüüdisaegne iiri ooper (neil on ka veebileht, aga ma linki ei pane, seal on tänane etendus sees), Operabase’i järgi sel hooajal maailmas ainus lavastus. Neli osalist, väga keerukas muusika, keerukas sisu.

Näib, et olen saalis üks väheseid, kes on kavast sisukokkuvõtte läbi lugenud ja saab seetõttu aru, mis laval toimub. Enamik ei ole ja mõistatab: „Kes need inimesed on? Kus nad on? Miks nad olid autos? Kas see on hotell? Miks nad on hotellis? Mis balloon ühel käes on? Miks üks ronib mööda seina? Miks nüüd tuled vilguvad? Miks nad nüüd laulavad? Miks nad laulavad pika juhtmega mikrofoni?” jne jne.

Kohati väga moodne, neljast tegelasest kuseb laval (pantomiimina) kaks (üks kaks korda, teine peseb pärast ka käsi), kaks oksendavad (mitte päris, ega); taldrikud ja klaasid lendavad kokku mitusada meetrit. Näen inimeste vahelt pisut ka orkestrisse: otsevaates on klarnetimängija (kellel on kaelas ehe, mis ühe ajutise prožektori valgel helgib nii, nagu oleks seal sees patareiga lamp, ja vahepeal on ta nii kurb, nagu oleks tal läinud pill katki) ja kontrabassimängija (kes profiilis nähtuna meenutab, ütleme, Chuck Norrist – kontrabassiga, kujutage ette ise); löökriistamängijast näen poolt, mitte nähes, mida ta teeb kahe viiulipoognaga. Suuri trumme on kaks, üht mängib elektrikitarrist ja teist löökriistamängija (jalaga).

See, et ma saan aru, mis toimub, ja lavalolekut elavalt jälgin, tagab muidugi ka kõigi osaliste pilgu.

Ooperiosaliste loetelu ütleb, et inglise naise kehastajat kuulsime oktoobris 2015 samal laval (aga õigelt poolt) mereröövlite tükis kindrali esitütrena.

T, 3557. päev: rongid

Šp on täna öösel vait.

* * *

Jagab kooliõde arvamuslugu, kus mainitakse reisirongidega seoses sõnu „Eesti raudteevõrk”. Eesti ja raudtee küll, aga võrk?! Kui vaatame, kuidas liinid paiknevad kaardil, võiks sedasi ka õnge nimetada kalavõrguks jne (Dougal, this is a record, not a record collection). Mu arust on raudtee parem kui mitteraudtee, aga reisiraudtee olemusest ei ole Eestis hästi aru saadud:

• vanades raudteeriikides sõidavad liinirongid kindla sagedusega, nt iga 30 minuti, 1 või 2 tunni tagant, mitte ei ole sõiduplaan vaadatud kohvipaksu pealt, nii et inimesel peab sõiduplaan olema kodus naela otsas
• kõik reisijad ei taha sõita ainult punktist A punkti B, mõni tahab sõita ka edasi punktidesse C ja D
• uusim praegu kasutatav reisiraudteetrass ehitati 1930. aastatel
• 5 maakonnakeskusse 15st reisiraudtee ei ulatu (Haapsalu reisirongiliiklus likvideeriti 1995, Kuressaares 1955, Paides 1972, Võrus 2001; Kärdlas ei ole raudteed kunagi olnudki)
• samal liinil peaks sõiduaeg olema kogu aeg sama, mitte olenema suunast ja kellaajast

Huvi pärast mängin Elroni sõiduplaanirobotiga kõik kombinatsioonid läbi (11. jaanuari 2017 kohta) ja saan teada:

• Kõige sagedam raudteeühendus maakonnalinnade vahel on Raplast Tallinna (16 korda päevas); Tallinnast Raplasse saab päevas 15 korda, Jõgevalt Tartu 10 korda, Jõgevalt Tallinna, Tartust Jõgevale, Tallinnast Jõgevale ja Tallinnast Tartu 9 korda. Peale selle võib olla ka ühendusi, kus rongi on vaja oodata mitu tundi või istuda ümber kaks korda, mida Elroni robot arvutada ei oska.
• Kahe ümberistumise või mitmetunnise ootamisega ühenduste teadasaamiseks tuleb sõiduplaanitabelitega mängida ise. Eesti raudteeühendusega maakonnakeskuste vahel sõitmiseks üle kahe korra ümber istuda vaja ei ole, ehkki ooteajad võivad olla mitu tundi.
• Pikim päeva ühe ümberistumisega minimaalne sõiduaeg (koos teise rongi ootamisega) maakonnalinnade vahel on Viljandist Tartu (5 h 5 min; kusjuures tagasi saab pool tundi kiiremini), lühim (ümberistumiseta) on Jõgevalt Tartu (27 minutit; tagasi 28 min).
• Kahe ümberistumisega ühenduste päeva kiireima sõidu kestused on stiilis „tunne oma kodumaad”: Põlvast Pärnu (13 h 47 min, tagasi 10 h 37 min), Pärnust Jõhvi (10 h 11 min, tagasi 6 h 46 min), Põlvast Viljandi (10 h 7 min, tagasi 9 h 13 min) ja Pärnust Valka (9 h 6 min, tagasi üllatav 3 h 57 min – mis tähendab, et sõit Valgast Pärnu on 2½× kiiremini kui Pärnust Valka).
• Linnulennul on suurim kaugus raudteejaamaga maakonnalinnade vahel kaugus Tallinnast Põlva (204 km) ja lühim Tartust Põlva (41 km). Mööda umbkaudset trassi (sirgjooned lähimate raudteega maakonnakeskuste vahel, Tapa asemel arvestasin Rakveret) on pikim Valgast Viljandi (415 km) ja üle 400 km on veel Valgast Pärnu (403 km).
• Eriti lõbusaks läheb aga, kui linnade linnulennulised vahekaugused jagada sõiduajaga, mis on tugev argument selle poolt, et Eesti raudteesüsteem ei ole võrk (keskmine efektiivne sõidukiirus on 46 km/h). Kõige aeglasem päeva kiireim ühendus on Viljandist Valka ja Põlvast Viljandi (efektiivne kiirus 9 km/h). Aeglasemalt kui hobusega (viis versta veerand tunniga = 21 km/h) saab veel Viljandist Põlvasse (10 km/h), Põlvast Pärnu (11 km/h), Pärnust Valka (12 km/h), Valgast Viljandi (13 km/h), Viljandist Jõgevale (14 km/h) ja tagasi (16 km/h) ning Pärnust Jõhvi (19 km/h). Pärnu-Viljandi liin on kumbagi pidi pisut kiirem (22 km/h). Kõige kiirem naaberlinnade vaheline sõit on Jõgevalt Tartu ja tagasi (100 km/h). Trassi mööda arvutatuna on kõige kiirem sõit Jõgevalt Tallinna ja tagasi (108 km/h) ning üldse keskmine on 65 km/h.

Lapsepõlvest mäletan, et maal Kesk-Eestis keegi vanamees meenutas, kuidas oli Eesti ajal Tartus sõjaväes ja sai ööpäeva puhkust, ent rongiga ei olnud võimalik sõita ööpäeva jooksul koju ja tagasi Tartu (kuigi siis oli olemas Tamsalu-Türi raudtee). Mida me siis mõtlesime, et voh nüüd on rongid kiiremad. Aga ei ole! Nagu ka läinud enne sõda kiri kogu Eestis kohale järgmisel päeval (mu lapsepõlves läks kaks päeva, esimene päev sorditi), kusjuures siis sorditi kirjad läbi algul koguvas postkontoris ja siis uuesti jaotavas postkontoris, mitte üks kord nagu praegu, mil Omniva ei suutvat tagada, et kiri läheb Eesti piires kohale nelja päevaga. Nagu ka tudengiajal, kui kord sain ühes naaberriigis teisipäeval vastuse kirjale, mille olin postitanud neljapäeval, kusjuures adressaat elas mitte Tallinnas, vaid maal metsas.

E, 3556. päev: natuke vähem õudne öö

Šp ravikuur lõpeb ja ühes sellega lõpeb ka koertega ühismagamine elutoa diivanil. Muidugi ei meeldi asjade selline korraldus Šp-le ja ta nõuab diivanit öö läbi. (Ise ta diivanile ei saa, õigemini ei oska sinna hüpata – ta ei ole taibanud, et diivanile saamiseks on vaja võtta hoogu ja hüpata jooksu pealt, ta hüppab koha pealt ja sedasi ulatub diivanile ainult poolenisti.) Õnneks enam mitte valu pärast valjusti ulgudes nagu öösel vastu reedet, vaid vaikselt kiunudes. Enamasti sedasi, et istub magamistoa ukse taga, ükskord koos kiire sabaliputusega ja aeg-ajalt vaadates üle õla diivani poole. Seekord loendan, mitu korda – 32 (kolmkümmend kaks; kuni 10-ni peast, see oli suhteliselt järjest, edasi loenduriga). Aga asjade käik on rahulikum kui õuduste ööl vastu reedet, sest Šp häälitseb tihedamalt kui enne, ma ei jõua vahepeal uinuda (paaril korral lihtsalt ootan magamistoa uksel) ning pikim aeg, mil ta on vait, on ligi kolm tundi (ööl vastu reedet 40 minutit). Hommikul loen pakendi infolehelt, et tavaline ravikuur on 4 päeva (Šp-le määras arst 5); mõju oli pikaldane, näiteks esimese poole päevaga kadus loidus ja koeral oli äkki jõudu ulguda; Šp hakkas minema lõbusamaks umbes kolmandal päeval. Kõrvalnähud olevat käitumismuutused: kui Šp on diivanil, kraabib ta diivanikatet, nii et karvatordid taga.

Panen kirja aja hambaarsti juurde – vallakeskuses, kirja saab panna nüüd internetis, ajad ka õhtul, väga mugav.

P, 3555. päev: sünge Nikita filmis

Õhtul söömas Vanas Taos.

* * *

Igavfilm Season of the Witch (2011), karbil pealkirjaks Der letzte Tempelritter – hoolimata asjaolust, et filmi kumbki rüütel ei ole templirüütel (ja nad ei ole ka viimased jne). Filmi rüütlid on hoopis Saksa ordust, nagu näitab kotkas nende atribuutikal (mul isiklikult on tunne, et see on sama kaljukotkas kui Saksamaa vapil – kuivõrd 1870. aastatel moodustunud Saksamaa põhines Preisimaal, mis omakorda põhines Saksa ordu Preisimaa maavaldustel). Ja, noh, et Saksa ordu tegutseb seniajani, ei saa pealkirjaks panna „Viimne Saksa ordu rüütel”; see viimase templirüütli väide on ka prantsuse pealkirjas. Google väidab, et maakeelne pealkiri olla „Musta nõia aasta” ja kuigi filmis näidatakse nõida oluliselt rohkem kui templirüütleid (keda ei näidata üldse), ei ole see nõid kuigi must (ega ausalt öeldes ka eriti õudne). Must nagu määrdunud on kogu filmi kunstiline kujundus, mis on porine ja katkulaipu täis.

Filmi peamiseks väärtuseks on, et peategelast (rüütlit, mitte nõida) kehastab Nicholas Cage. Cage selgub olevat näitlejanimi, kodanikunimi on tal Coppola, Francis Ford Coppola oli ta onu. Mis seletab paljutki, hehee. Teist rüütlit kehastab Ron Perlman – mitte see plastikakirurg, vaid see, kes oli „Roosi nimes” (1986) Salvatore (mis roll olnud tal umbes kolmas filmiroll ja mille järel plaaninud ta filminäitlemisest loobuda, aga läks teisiti). Kõigil on säravvalged ameerika hambad ja sile nahk ning rüütleil ei ole ühtki mõõgaarmi. Internet väidab, et Perlman mängivat paremini kui Cage, aga see võib tulla sellest, et kogu filmi näitlejatöö on nii põhjas kui olla saab ning Cage esitati selle rolli eest 2012. aasta halvima filminäitleja auhinnale, aga Perlman mitte. (Ei saanud, auhinna sai hoopis Adam Sandler.) Kõrvalosaliste seas on kaks tuttavat nägu – preestrit kehastab näitleja, kes ühes teises, hoopis paremas 2011. a filmis etendas Briti peaministrit (Johnny English Reborn), ning teejuhti näitleja, kes alles eile üritas kolmandas 2011. a filmis musitada näkineiut (Pirates of the Caribbean: On Stranger Tides).

Inglise Wikipedia ütleb, et Rotten Tomatoes andis filmile hindeks 9%, saksa oma, et 8%. Et isegi halenaljakas ei ole, aga saavat vaadata joomingu taustaks. Ühe arvustuse järgi olla kaameratöö, kostüümid ja kujundus hea, aga montaaž, muusika ja eriefektid jubedad. Teise arvustuse järgi olevat film „õudusfilm, mis ei ole õudne, fantaasiafilm, mis näeb välja nagu vanaaegne videomäng, ja ajaloofilm, mis ajalugu väldib”.

Filmi sisu on, et musta katku – XIV sajandi keskel – tekitas end nõidades ilmutanud koletis. Filmi peategelastest rüütlid on ristisõjast tüdinud väejooksikud – XIV saj võitles Saksa ordu ainult leedukatega, aga filmi algul näidatakse lahinguid miskipärast kõrbes ja vaenlased kannavad turbaneid. Kusjuures CGI-lahingustseenid kleebiti filmi juurde aasta pärast muud filmimist, kui proovivaatajad kõngesid igavuse kätte ära. Mitmekesisuse mõttes on sama koreograafiaga lahingutele pandud taha erinev ilm ja valgus ning sildid ütlevad, et lahingud toimuvat eri kohtades.

Filmis näeb ka Steiermarki mererannikut (kuigi XIV saj nimetet piirkond mereni ei ulatunud), raudrüü on XIV sajandi kohta pisut ebausutav, mungad kirjutavad usutekste ümber ilmaliku käekirjaga, kohati on gooti hoonete seas barokki, ühes kohas desinfitseeritakse haavu brändiga (brändi ilmus samal XIV sajandil, aga desinfitseerimine alles väga palju hiljem) – ilmselt on palju pirakaid veel, ma eriti tähelepanelikult ei vaadanud. Arvustused panevat peale halva näitlemise pahaks ka seda, et ükski tegelane ei ürita ühtki naljakübetki. Ning eriti kurb on, et kahe osalise (preestri ja nõia) filmograafias on just see film mainitud kui üks nende karjääri märkimisväärsemaid – kuigi vahest (lõpetagem siiski positiivse noodiga) hoopis seepärast, et nad just seal võtetel tutvusid ja mõne aasta pärast abiellusid.

L, 3554. päev: tavaline laupäev

Naaberlinnas söömas.

R, 3553. päev: õudne öö

Šp on haige, eks ole, mis peamiselt väljendub südantlõhestava nutmisena (kiunumise ja ulgumisega). Vaikse ina kannatab veel ära, kiunumisest võib loota, et see läbi seinte ei lähe, aga ulgumine – eriti Šp võimsa häälega – läheb. Vähe leevendab olukorda selts ehk koera juures olemine, aga seda ei saa teha öösel muud moodi kui võttes koera diivanile. Eelmised kolm ööd veetis E koos koertega seega diivanil, öö oli väga rahutu, sest Šp tallas, kaapis ja ähkis ringi ning lakkus kõike ja kõiki. Eile päeval ärandas Šp maast E sussid (mis on üldiselt sama värvi kui Šp ise) ja tassis need endale pesasse. Vastu tänast E enam ei jaksa, koerad on elutoas üksi ning algul, esimesed kaks tundi, mil istun ja pilte nokin, on kõik üsna rahulik (Šp isegi magab vahepeal mitu raksu), aga siis, kui ise magama lähen, läheb see hiina piinamine lahti. Kõige kiiremini vallandub ulg kolm sekundit pärast elutoa ukse sulgemist (ma ei jõua isegi voodini); kõige vähem saan korraga magada 7 ja kõige rohkem 40 minutit. Ütlen Šp-le hirmsaid ähvardusi, kui ta vait ei jää. Seitsmest lasku mida iganes, aga 22–7 on majas öörahu. Vahepeal käib E ka. Vahepeal on mul jumala savi. Ravi on tekitanud esialgu olukorra, kus valu on kadunud, aga kurbus mitte – jõudu ulguda on seda rohkem. (Mõlemad koerad, Šp ja Št, on õpetatud olema toas vait.)

N, 3552. päev: vanad pildid

Hommikul on teises bussis (jaamast tööle) itaallaste kelner, kes elab meist vähe edasi ja teeb alati näo, et ta meid ei tunne. Ta tuleb kesklinna poolt ja väljub mäe otsas esimese suure poe juures.

Tööl õhtul peopiltide ilmumine rahvale.

Kodus on piltide ilmutamise järg lõpuks möödunud aasta märtsis (5. ja 12. III) kullide juures. Möödunud on nii palju aega, et ära visata kahju ei ole – alles jäävad ainult heaks märgitud üksikud ja ülejäänud >90% viskan ära. Ühes sellega väheneb ka 2016. aastal tehtud fotode arv – ma failinumbrite järgi lugeda ei viitsi, loendada saab seega ainult arhiivi alles jäänuid. Erakordne asi: kõvakettale tekib paar giga ruumi juurde. Järg on 5. märtsi poole peal, sel päeval võetud 1700 fotost (failinumbrite järgi – kusjuures üritus ise jäi ära, kohaletulnuid lasti niisama sisse, jalgupidi paksu pori sisse) on läbi 800, alles sadakond.
 

LSO kontserdi magasin maha, välja müüdud. Kontserdisaalis näidatava kino teine seanss on tänaseks ka välja müüdud (üleeile oli veel mitmeid vabu kohti). Kahe kontserdi ja kahe ooperi piletid.

K, 3551. päev: igasugust

Esimene tööpäev oli nõnda karm, et kohe teise tööpäeva hommiku võtan vabaks – Šp on haige ja peab minema arsti juurde. Arst paneb võrdlemisi ootamatu diagnoosi; Šp näitab end parimast küljest, käib nagu nööri mööda, ei tiri, ei vingu, ei kuse pärast tänavale.

Õhtuks on päeval antud (ja tohtri süstitud) rohi mõjunud sedavõrd, et Šp käib ja jookseb, mitte ei istu ainult pesas nagu seni (aga haigus üle läinud ei ole, nagu räägin reedel).

Ükspäe jäi meie poe parklas („Kõrgmetsa ühe supermarketi parklas,” kirjutab leht – Kõrgmetsas ongi ainult üks supermarket) inimene auto alla, eluohtlikult vigastatud, kontaktivõimetu (ja, nagu kirjutas leht mõni päev hiljem, suri vigastustesse). Leht meenutab liiklusohutusasutuse soovitust, et jalakäijad kandku helkurvesti või „muud peegeldavat aksessuaari” (portez une veste ou autre accessoire réfléchissant).

Ja pätid, kes 2013 röövisid Cartieri poodi Suurel tänaval ja mööda Suurt tänavat jooksu pistsid ja keegi neid kätte ei saanud, on nüüd kohtu ees ja prokurör nõuab neile 12 aastat vangimaja.

T, 3550. päev: tööaasta algab

Tööl, loomapoes.

E, 3549. päev: varsti tööle

Viimane puhkusepäev. Postkontor, pood.

Valmivad viimased töökoha jõulupeo pildid. Viimasel hetkel leian, et valitud piltide lõpptöötlemisel pandud valgus (2950…3150 K) on liiga sinine, ja pean kõigi piltide valgust timmima kollasemaks (3200…3400 K).

* * *

Puhkus möödus üldiselt midagi eriliselt tegemata, sest tervelt nelja asja, mida muidu teinuks, takistasid kolikambrisse ajutiselt ladustatud asjad, rohkem või vähem, vähemalt hea ettekäändena:

• Uued seinavalgustid kolikambrisse – ei pääse ligi, vaja on seina puurida, selleks on vaja tõsta valgusti alt asjad ära, et puurimissodi ei kukuks asjadele peale, aga asju kuhugi ruumi tõsta ei ole, ladustatud asjad on ees. [Paigaldasin 12.9.2018.]
• Vannitoa lae värvimine – ei saa, ladustatud asjad on värvi, rullide ja maalriteibi peal.
• Seaehitus – ei saa, seaehitusmaterjalid on alumises kastis, ülemist kasti ruumi ümber tõsta ei ole, põrandal seaehituseks vajalikku vaba ruumi ei ole.
• Köitmine – ei saa, köitmismaterjalide kastidele ei pääse ligi, osa köidetavaid ajakirju on ladustatud asjade all, nende sortimiseks, järjestamiseks, pressimiseks ja pakki liimimiseks ruumi ei ole, kaanepapp on ladustatud asjade taga (plaan oli liimida ümbrispaber + selg pooleli köidetele ning kõik seni lahtised aastakäigud järjest pakkidesse, sest edasised toimingud (poognate paela külge õmblemine, kaaned, selg, ümbrispaber) korraga vaba ruumi nii palju ei vaja, pakki liimimine kestnuks nii pakk/köide (pool aastakäiku) päevas; teine plaan oli köita 2016. aasta kontserdikavad, nüüd õige kaanematerjaliga – 2014.–2015. a köites taaskasutasin mingit triiksärgi vms ühelt poolt kaetud pappi – õige kaanepapp on kummaltki poolt katmata, liim imbub mõlemale poole ühtlaselt, kaas ei hakka mängima – ja mõlemal pool peab olema sama liim, tean nüüd ka).

Aitäh, asjad!

P, 3548. päev: uusaasta

Uusaastahommikul on elutoa diivanil uusaastaööd meenutamas sellised esemed: karvane krokodill (padi-kaelatugi, 1 tk); kiivi (Uus-Meremaa lind – tlk. märkus; pehme mänguasi; 1 tk); öökulliga padi; taksidega padi (kõrbpiirdega mustad lühikarvalised; 1 tk); DVD-seadme pult; CRC keemia ja füüsika käsiraamat, 97. väljaanne, 2016–2017.

„ Kariibi mereröövlid”, I osa ja ½ II osa.