K, 3608. päev: kontsert ja meri

Õhtul kontsert. Kohal 1 h 20 min enne. Piletid saab kassast, nime järgi. Kahed võileivad (nagu eelmine kord; eri puhvetitest).

I pooles on Sibeliuse viiulikontsert ja viiulivirtuoos, umbes kaks korda vanem kui siis, mil temast tehti kavas trükitud foto. (Kava lugedes meenub, et tõesti, Sibelius mängis ise viiulit. Kavas on ka kaks Sibeliuse fotot, mille kohta mainin, et vähemalt ühel neist on ta purjus – eluviisi tõttu oli Sibelius pidevalt kerges joobes, ainult seitse aastat olnud kaine, 1908–1915.)

Orkester on Jaapanist, kõik liikmed jaapanlased, publikumis on tavalisest rohkem jaapanlasi ja ka eestlasi, sest dirigent on eestlane P.J.

Laupäeval ostetud muusikaajaloo atlase järgi märkan, et orkestri paigutus on klassikaline (1775, kontrabassid taga vasakul; kohaliku sümfooniaorkestri paigutus on uus, kontrabassid küljel paremal). Dirigeerimisstiil on hüplik ja kaugele ulatuv, eesmised muusikud on ettenägelikult prillidega. Tavaliselt vaatame sümfooniakontserte küljelt rõdult (peale kuulamise meeldib mulle ka vaadata, mida teevad muusikud ja dirigent), täna eest põrandalt, näeb peamiselt keelpille. Orkestris on naisi tavalisest vähem, tavalisest rohkem on meesviiuldajaid, muusikud istuvad jaapani moodi, nagu filmis shogunid või vanad samuraid. Tamtami mängib eriti nääps naisterahvas, kellest üle noodipuldi paistab üldiselt ainult pealagi; tema kohtade lähenedes tõstab ta silmad üle ääre, minu juurest vaadatuna on ta täpselt dirigendi õla taga. Dirigenti pikalt vaadata ei saa, koomilisevõitu on ning selja tagant vaadatuna näeb peamiselt suht imeliku lõikega ja kortsus sabaga pintsakut. Meenutame kaks korda nähtud Yannicki hõbedast pintsakut (temaga kontserte läheme meelsasti vaatama ainult dirigendi pärast, tingimata küljeltvaates, et näeks paremini, mida ta teeb).

II pooles on Soštakovitši X sümfoonia, mida mäletamisi oleme kunagi kuulnud-näinud Daniel Baremboimi juhatusel; nüüd on see kargem. Mängitakse kaks lisapala, dirigent annab lilleneiule mitte kaks ega kolm, vaid suisa neli põsemusi (vanamees meie taga imestusega: „Oh la la!”). Põsemuside arv varieerub paikkonniti, prantslased on seda koguni kaardistanud.

Pärast pikk bussiootamine, pime peatus, kaks peatusesilti, üks on putkast 15 m, teine 30 m kaugusel.

Kui kodus, ülikond veel seljas, kortega jalutama lähen, tekitab Št – kes kõrgest east hoolimata ei ole seniajani päris selgeks saanud, miks me päevas neli korda õue lähme – naabrite uste taha tohutu kusemere. Neli korda järjest – iga kord mõtlen, et nüüd on lõpp, aga nii kui valmis saan, alustab Št jälle. Ning siis situb lifti juurde. Siis maja välistrepi peale kuseb viiendat korda. Taskurätte kulub viis pakki, kõike ma ära ei saa (sajab vihma ja käigurõdul ei saa aru, kus on maas kusi, kus vesi). Joodiknaabrit majas enam ei ole, nii et naabritel ei ole vaja hiljem soolaplekkide autorit pikalt mõistatada.