T, 3628. päev: koolis

Kirjandustund keskendub XX saj alguse impressionistlikule luulele, eriti lahkamiste ja uppunute kirjeldustele. Sajab hirmsasti; kui märjana kohale jõuan, on õpetaja ja ainus kohaolev õppur vaadanud läbi teatrite mängukavu ja valinud välja ühe Ibseni [tgl. on see „Ibsen”, eks näete ise, kui jutujärg sinna jõuab] ja ühe tantsutüki. Ajal, kui kohal olen, valitakse välja ka kolmas tükk, mille kohta ütlen, et tükist küll olen, aga üheskoos vaatamisest ma huvitatud ei ole, sest meil on ammu olnud kavas minna seda vaatama, kuupäev juba paigas [siia tuleb ka link, oodake]. Siis tuleb läbi vihma ka kolmas, tunni teema algab, ja ühes kohas küsib õpetaja, et oo, kas impressionistlik luule jättis sellise mulje, et kõhutad siin kurvalt laual, ja õppur vastab, et ei, see on rohkem nagu lühinägelikkus, ja pärastpoole küsib õpetaja, mida me ühest teisest luuletusest arvame, ja üks vastab, et vot on inimvajaduste püramiid, kus kõige all on füüsiline heaolu, tal läksid vihmas jalad märjaks ja ta ei mõtle seetõttu luulest midagi.