K, 3615. päev: bussivigurid, hambaarst

Tahab inime jõuda tööle ilma ummikus istumata, vaatab tänaval Google Mapsist liiklusseisu järele, et ummik on T. maanteel ka täna, jalutab teistkaudu sõitva bussi peatusse – ja leiab, et

1. buss läheb 20 minuti pärast
2. 10 minuti pärast läheb teine buss, aga tööpeatus ei ole viimane, vastupidi sõites sattus hiljuti üks inime kogemata sügavale naaberriiki
3. teoreetiliselt (mida Google Maps ei näita, aga ühissõidukite sõiduplaanirobot küll) saab sõita ümberistumisega tolliparklas
4. kõik see aeg sajab tihedasti

Nii et otsustan, et lähen neist kolmest bussist esimesega. See on buss nr 29, mis üllatuslikult näitab, et lõpp-peatuseni (tolliparklas) on mitte kaks, vaid kolm peatust – buss teeb ootamatu haagi vasakule, mis seletab, miks me oleme sageli maksimarketi bussipeatuses näinud, et 29. buss põrutab T-kujulisest ristmikust vasakult paremale otse, linna poole keeramata. Tolliparklasse jõudes on näha, et järgmine buss, nr 21, seisab oma peatuses, aga seni, kuni 29. buss ümber keerab, sõidab see minema. Plaanist on nr 21 maas u 10 minutit. Nii et aga tuleb seejärel 24. buss, millega sõidan kaks peatust (suurelt põllult just majade vahele) ja lähen 600 m jala.

Töömaja juures on linna poole minev bussipeatus tõstetud tagasi vanale kohale, aga selle ülekäigurada on ikka kinni. Algul tuli minna otse, autode vahelt (jube), leidsin siis, et nii 300 m haagiga saab minna maa poolt ringi üle ajutise ülekäiguraja, ja nüüd leian, et linna poolt saab minna ka nii 200 m haagiga. Otse mitte. Maa poole minev bussipeatus on tõstetud mõne meetri edasi ja eile hommikul pidi bussijuht peatuse unustama (mu karjumise peale ainult peatas); mõtlesin, et järgmine peatus on tal alles järgmises asulas 4 km pärast, kuidas sealt tagasi saan.

Lõuna ajal juuksuris aega kinni panemas, koeri jalutamas ja hambaarsti juures, kus viimases võtavad asjad pisut ootamatu käigu: selgub, et lahkunud tarkusehamba varjust paljastunud jube suur auk tagumises purihambas (mis kuu aja jooksul, kui tarkusehammaste sombud paranesid, jõudis mõnel korral vaikselt valutada, kui juba kord oli sattunud nõnda esile, ja sinna läks muidugi toit sisse) on jõudnud nii sügavale, et hamba kolmest juurest peab ainult üks ja hammas püsiks suus kõige rohkem aasta. Sellele järeldusele jõuab hambaarst alles siis, kui on mingeid täidiseid juba paigaldanud (usutavasti valguskõvenevaid, sest ta räägib assistendile midagi valgusest ja suust kostab täpselt ajastatud klõpse). Mistõttu tõmmatakse ka see hammas välja, õmmeldakse jälle ning olen üsna kurb (täpselt ei tea, kuidas selle poolega edaspidi süüa saan) ning pean mõne aja toibuma. Kurb ka see, et ma ei jõudnud täna enne hambaarsti juurde minekut süüa lõunat, mida pärast enam nagu ei saa.