T, 3635. päev: etendus

Muusikaetendus, kus kuulus ameerika näitleja mängib kukutatavat diktaatorit. Mis mul viga, olin leidnud tüki tellinud kontserdisaali kava (pdf), kus kirjas, et kui saal äkki pimedaks läheb (kontserdisaal tavaliselt ei lähe), on see mitte elektrikatkestus, vaid etenduse algus. Ootused olid kole suured, eks ole, ja vaikselt jäi tähele panemata, et peale n-ö juhlakalu, nagu ütleb soomlane, oli etenduses veel inimesi. Mõni näitles sõdureid (mjah, noort sõdurit mängida on raske, sest noor näitleja ei ole tingimata sama hea kui vana ja sõdur ei saa olla väga vana), üks sõjamees pandi oreli taha mängima, üks lasti kohe alguses maha ja lebas üle tunni ajal laval liikumata. Nagu moodsas teatris kombeks, kandus tegevus vahepeal saali, teine peaosaline, kuulus saksa näitleja, jooksis lausa käeulatuses mööda. Nagu ikka, ei pruugi iga muusikainimene osata näidelda, mis saatus oli ka tabanud orelimängijat. Kontserdisaal oli üritust reklaaminud üksvahe orelikontserdina, mida see päris nagu ei olnud.

Aga siis tuli lavale juhlakalu ise ja edasi oli kõik teatri seisukohast väga tore, silmside saaliga ja puha, kuigi tükk ise on kaunis muserdava sisuga ja dramaturgia kah mitte eriti särav.